Tõsielu vahtralehega

Toronto eestlaste dokumentaalfilmide festival „Estdocs“ vaatab julgelt vastu järgmisele, 15. ettevõtmisele.

TRISTAN PRIIMÄGI

Tuntud dokumentalist Vitali Manski intervjueerib südamlikus isiklikus dokfilmis „Suguvõsa“¹ oma tõrgest ema, et pinnida talt välja, kuidas too oma rahvust tunnetab. „Ühel hetkel kirjutati mulle passi „ukrainlane“,“ kehitab ema õlgu, selgitades pojale, kuidas temast, poolatarist, täpselt ukrainlanna sai. Hetkega saab selgeks, et rahvus võib olla ka täiesti bürokraatlik konstruktsioon, millel pole päritoluga eriti midagi pistmist.

Rahvuse kaotamine või leidmine võib olla imelihtne – uus pass, uus abikaasa, uus kodumaa, uus elu –, aga kuidas oma rahvus alles hoida, kohati kõigi olude kiuste? Seesama probleem, millega Eestis tegeldakse nii pingeliselt (ja kohati endale mängulisemaid võimalusi keelates), on keskne ka Torontos tänavu 14. korda toimunud dokifestivali „Estdocs“ agendas.

Torontos tegutseb suurim eestlaste kogukond. Erinevalt meist, kodueestlastest, tuleb Toronto eestlastel oma rahvuse ja identiteedi mõtestamisega rinda pista iga päev. Eestlus on siin reljeefsem (ollakse ju siin ka priid kodu-Eestit räsivatest avalikest debattidest) ja sellest johtuvalt on reljeefsemad ka eestluse markerid filmides: lipp, laulupidu jne. Mineviku organiseerimisel (ja nõukogude võimu langemise järel ka selle lõputul ümbermõtestamisel) on siinses dokinarratiivis keskne koht.

Ähmastuvad piirid

„Estdocsi“ 14. sünnipäeval linastus Torontos 14 Eesti dokfilmi (pluss lühifilmid), mis pidid kokkuvõttes pakkuma pildi, milline on eestlane ja millest ta koosneb. Peaaegu kõik filmid võistlesid nii rahvusvahelise žürii preemia kui ka publiku lemmiku auhinna saamise nimel.

Muutuvas ajas on muutumas sealne eestlaskond ja ka festivali programm: Eestis viimastel aastatel märksa liberaalsem kaastootmispoliitika (Eesti osaleb rohkemates ja rahvusvahelisemates projektides) lubab Eesti omaks festivaliprogrammis pidada ka peterburilase Ksenja Ohhapkina Tšetšeenia külaelu poeetiliselt kujutavat filmi „Tule tagasi vabana“ (2016). Tšetšeenia sidumine doki abil Eesti kultuuriruumi külge tundub aga mõnele ilmselt liialt meelevaldne meie ühisest minevikust hoolimata. Intrigeeriv, aga vastuolulisi tundeid tekitab mõte, et Eesti võiks näidata Vene-Tšetšeenia konfliktis poolehoidu islamiusku rahvale.

On kõnekas, et esmakordselt on sel aastal kaasatud programmi ka üks film, mis ei ole mitte kuidagi Eestiga seotud. See on Ukraina näljahädast kõnelev „Holodomor. Ellujäänute hääled“,² Kanada pooletunnine teledokk, mille autoriks on Ukraina päritolu Kanada filmitegija Ariadna Ochrymovych. Ukraina 1932. ja 1933. aasta suure kunstlikult tekitatud näljahäda loo jutustajaiks on Ukraina-Kanada inimesed, kes nende sündmustega ise mingil moel kokku puutusid. Toonaseid sündmusi on katnud varjav loor. „Mõned, kes selle üle elanud ja keda ma Kanadas intervjueerisin, olid veel 2008. aastal hirmul, et nende sugulasi kodumaal hakatakse taga kiusama, kui nad holodomor’ist räägivad,“ ütleb intervjuus Ochrymovych.³ Eestiga mitte otseselt (küll aga kaudselt) seonduva filmi programmi lisamise veenvaks põhjenduseks olgu kas või see, et tänavune „Estdocsi“ vaatajaskond valis selle oma lemmikfilmiks. Publikupreemia Ukraina-teemalisele filmile võiks julgustada „Estdocsi“ tiimi jätkama katsetusi mõtestada eestlust muu hulgas veidi laiemas geopoliitilises kontekstis ja lisama kodumaise loomingu kõrvale vajadusel filme ka väljastpoolt. Festivali direktori Kristi Sau Doughty sõnul on tõenäoline, et seda suunda ka jätkatakse.

Headest parimad

Rahvusvaheline žürii pidas teisipäeva õhtul lõputseremoonial äramärkimise vääriliseks kaht filmi. Žürii eripreemia läks Priit Valkna dokfilmile „Naine pildil“ (2017), kus kaks omavahel seostuvat paralleelselt, aga eri aegadel liikuvat lugu. Esimene on legendaarsete Eesti fotograafide Parikaste armukolmnurk filmi nägemusliku peategelase Johannes Parikase abikaasa Lilliga, teine kunstnik Laurentsiuse ettevõtmine taaselustada Parikaste vana maja Tallinnas Tõnismäel üleelusuuruste maalidega. Filmi kaks lugu hakkavad justkui autori tahtest sõltumatult teineteist kommenteerima, ületades pingevabalt neid lahutava ajalise lõhe. Parikaste vanast majast saab justkui värav universumi ajakangas, mis ühendab mineviku olevikuga, lubades meil olevikus elemente ümber tõstes muuta ka minevikku.

Žürii peapreemia läks aga just edukalt oma festivalituuri São Paulos ja prestiižsel Leipzigi doki- ja animafestivalil alustanud „Nõukogude hipidele“.⁴ Eesti päritolu Kanada näitleja ja rahvusvahelise žürii liige Alan C. Peterson kinnitas oma sõnavõtus, et hipide subkultuuri olemasolu Nõukogude Liidus ja selle põrandaalune funktsioneerimine üleliidulise hipide võrgustiku ehk „süsteemina“ tuli talle üllatusena. Peapreemia läks „Nõukogude hipidele“ „haarava ja mängulise ajakapsli eest, mis näitab nõukogudevastase noorsoo elu ja võitlust“. Film tundub täitvat veenvalt mitut sellele pandud põhilist ülesannet: avardab dokumenteerimisega inimeste teadmiste horisonti ning propageerib ja populariseerib Eesti kultuuri uuest vaatenurgast. Pealegi tundus ka publiku hulgas olevat nii mõnelgi olnud hipikultuuriga omal ajal isiklik kokkupuude. Ameerika hipikultuur võis olla küll oma põhiolemuselt nagu Nõukogude omagi harmoonia, vägivallatuse ja armastuse otsing, aga poliitiliselt laetuselt lausa vastassuunaline.

Rahvusvahelise žürii koosseisu kuulus tänavu ka Eesti animaator Ülo Pikkov, kelle viimaste tööde hulgast oli võimalik kokku panna „Estdocsi“ programmi lausa ideaalselt sobiv erikava, animadokkide programm, mida täiendasid Pikkovi enda selgitused. Nii rohkelt auhinnatud „Keha mälu“, „Tik-Tak“ kui ka „Tühi ruum“ on ju ka juba siin loos mainitud tugevate ja tähendusrikaste teemade päralt, nagu mälu toime ja aja kulg. Kindlasti on nende kahega tugevalt seotud ka ajaloolise ülekohtu motiiv, mis jätab indiviidi suurte geopoliitiliste sündmuste tõmbetuulde, võimaldades üksiku vahendusel jõuda üldistuseni, kogu piirkonda või rahvast sügavalt puudutanud traagiliste sündmusteni. Pikkov keerab aja tagasi („Tik-takis“ lausa sõna otseses mõttes) ja tekitab aja kulgemise paratamatuse äkilise kohalolekuga ängistava, ent ühtlasi vabastava nostalgia­tunde.

Kuigi Pikkov tunnistas ka ise, et ta filmid ei pruugi olla toonilt kõige rõõmsamate killast, tekitas publikus rõõmsa äratundmiskahina ka rahva hulgast kostnud arvamus, et välisest traagikakihist hoolimata iseloomustab Pikkovi animadokke lootusrikkus. Valusa operatsiooni mõte ongi ju ravi ja paranemine.

Toimekas tulevik

Järgmine aasta toob kaasa Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva ja „Estdocsi“ 15. minitähtpäeva. Festival jätkab vähemalt praegu kõige prominentsema Eesti-keskse filmiüritusena kodumaa piiridest väljaspool. Programmivalik ja korraldus jätavad hinge soovi, et selliseid üritusi võiks kohalike aktivistide eestvedamisel olla ka mujal maailmas rohkem. „Estdocsi“ programmi osaline kolimine Hot Docs Ted Rogers Cinemasse, Toronto kuulsa kuumade dokkide festivali „Hot Docs“ kodukinno – näitab ambitsioonikat soovi viia Eesti sõnum ja kultuur ka laiema (doki)publikuni, mitte jääda peegeldama hermeetilisse kajakambrisse. See oht varitseb tahes-tahtmata iga võõrkultuurist ümbritsetud rahvakildu. Eesti dokumentalistide ja „Estdocsi“ edasisel koostööl on potentsiaali mõtestada eestlust nii väliseestlaste jaoks kui ka omamoodi kõverpeeglis meile, kes me argiprobleemide tagant ei pruugi enam vahel näha kogu selle asja mõtet ennast. Teiselt poolt tähendab püüd leida Torontos laiem dokivaatajaskond ka seda, et idealiseeritud Eesti-kuvandisse sobivate dokkide kõrval tekib lisanõudlus ka teravama sotsiaalse sõnumiga filmide järele. On ju dokumentalistika suures osas provotseeriv, täit tõde otsiv ja mõtlema ärgitav kunstiliik.

1 „Родные“, Vitali Manski, 2016.

2 „Holodomor: Voices of Survivors“, Ariadna Ochrymovych, 2015.

3 Kalli Paakspuu. Telling It as It Is – The Interview with Ariadna Ochrymovych. – The New Pathway 5. IX 2017.

4 „Nõukogude hipid“, Terje Toomistu, 2017.