Selgituseks tippkümne juurde

Jaan Ruus, Eesti Filmiajakirjanike Ühingu esimees

Tänavu sügisel seoses Eesti filmi sajandi juubeliga pöördus Eesti Filmiajakirjanike Ühing 33 filmikriitiku-filmiajakirjaniku ja filmiteadlase poole palvega valida välja Eesti kõigi aegade parim täispikk mängufilm. Palusime reastada kümme vastaja jaoks olulisemat filmi – nii sügavast minevikust, kui see meie filmiloo juures võimalik on. Üldse märgiti ära 59 filmi. Neist koondus kümnene tipp ehk nagu tänapäeval sportlikult märgitakse – tipp 10 Miks valisid ainult filmikriitikud, -ajakirjanikud ja teadlased? Nende sotsiaalne roll on mõtestamine ja kirjutamine, audiovisuaalsuse tõlkimine kirjasõnna. Võime ju küll naljaga pooleks küsida, et kas arhitektuuri saab väljendada tantsu kaudu? Sama probleem tekib igasugusel tõlkimisel. Mis kaalutlustel jäid eemale režissöörid, produtsendid ja näitlejad? See ongi eelmise vastuse teine pool. Kriitikud, ajakirjanikud ja teadlased on (või õigem oleks öelda – peavad olema) kursis meie filmiloomingu kui tervikuga. Mulle näib, et küsimuses mainitud filmiosalised on meie filmikunstiga kursis pigem sporaadiliselt. Ja kõigil – mitte ainult neil – algab ajalugu neist endist. Kadunud Jüri Sillart kurtis mulle, et tema üliõpilased polnud kuulnudki Leida Laiuse „Libahundist” (1968). Ettehaaravalt tahan öelda, et filmide hindamisel, ka kriitikute endi hulgas, loeb nende värske kaasamine ringlusse. „Ideaalmaastik”, „Hullumeelsus”, „Nipernaadi” „Hukkunud Alpinisti hotell” jooksid kinodes ja neid saab osta DVD-l. Kui „Ukuaru” (1973) 21aastase Elle Kulli ja 25se Lembit Ulfsakiga seisaks DVD-l raamatute kõrval riiulil, püsiks ta meie kultuuriteadvuses. Või „Põrgupõhja uus Vanapagan”. Või väga hea komöödia „Vallatud kurvid”. Aga tagasi tulles hindajate juurde: arvan, et režissööride selline kollektiivne arvamus, kui soovite, siis enesehinnang, eesti filmi kohta oleks väga vajalik. Mängufilmi režissööre, kui lühifilmid kaasa haarata, tegutseb meil üle seitsmekümne.

Kes valis valijad?

Arutasime seda Eesti Filmiajakirjanike Ühingu koosolekul ega saanud endist üle – me pidime seda ise tegema. Meie õnneks on meie liikmeskonda eri aegadel kuulunud ka palju nüüd filmiametnike või teadlastena tegutsevaid inimesi. Muide, paar inimest ka loobus eetilistel põhjustel, kuna tegutsevad režissööridena või produtsentidena. Loomulikult otsisime üles filmiteadlased. Pöördusime isiklikult 33 inimese poole. Ei saa öelda, et vastajad oleksid aktiivsed olnud, kuid see näitab pigem tõsist suhtumist. Kunst ju muutub ajas ja sa tahad mõnd taiest värskelt üle vaadata. Sama küsimus: kui raamatu võtad lihtsalt riiulist, siis kust võtad filmi?

Milline on tipp kümne olemus?

Märkame, et järjest enam ilmub lauale raamatuid nagu „101 Eesti kirjandusteost …” pühapaika … popmuusika albumit … Tõlgitud on „1001 filmi”, hiljuti ostsin „501 filminäitlejat”. Kahtlemata teenivad need soovituslikke eesmärke meie järjest enam hajuvas ja segmenteeruvas maailmas aidata teha – julgen öelda – õigeid valikuid. Loomulikult on iga kunstivalik subjektiivne. Kuid paljude oma ala tundvate asjatundjate valikust koorub siiski välja – nii statistiliselt kui tõenäosusteooria järgi – teatav objektiivne pilt.

Meie eesmärk oli välja selgitada kõigi aegade, siis Eesti filmikunsti saja aasta jooksul tehtud kümme paremat filmi. Lootsime, et see püramiidi tipp sisaldab n-ö tüvitekste, kunstitippe kui ka omas laadis olulisi kinematograafilisi või ühiskondlikke jälgi jätnud töid. Nüüd metoodikast. Filmide arvu tuli kuidagi piirata. Oleks ju võinud paluda nimetada ainult ühe filmi, mis vastaja arvates on Eesti kõigi aegade parim? Kuid nii lihtsalt ei saa küsimust püstitada ega ka sellele vastata. Teine võimalus olnuks paluda nimetada neid kümmekond ja pärast ära märkida, kui mitu korda film esineb. Nii talitab Ameerika Filmiinstituut oma küsiteludel, nii talitab Briti ajakiri Sight and Sound. Siin tehakse valimik kogu maailmast. Selle võimatust näitab omakorda kas või fakt, et Indias tehakse igal aastal tuhatkond filmi, Hiinas viissada jne. Eestis ähvardanuks aga oht, et meie vähese filmitootmise juures rida ei diferentseeru piisavalt. Sellepärast palusime filmid ka järjestada pingeritta ühest kümneni. Muide, siit ka need poolpunktid. Kui mõned filmid olid võrdselt asetatud, siis nende kohtade punktid liideti ja jagati nende filmide arvuga. Probleem muidugi jääb: kõik esitasid oma subjektiivse arvamuse, kuid kas neist kokku moodustub mingi objektiivsus? Julgen siiski arvata, et tõenäosusteooria suurte arvude seaduse põhjal peaks maitseis koonduma ühisnimetaja.

Pean õgvendama ka ühe asja. Kui tegin PÖFFi avamisel teatavaks tulemused, polnud arvestuses veel viimast vastust. Ja sellega asetus ka „Georgica” „Ideaalmaastiku” ette. Kui vähe need teineteisest eralduvad, näeme tabelis. Seda kümmekonda silmitsedes näeme ka, et moodustub neli rühma: esimesed neli, siis viies-kuues ja lõpuks viimane nelik. Üldse nimetati 59 filmi.

Muidugi oleks huvitav kokku arvestada kõigi filmitegijate enesetunnetus, mitte ainult režissööride, produtsentide, näitlejate oma. Kuid mind huvitab ennekõike, kuivõrd kõik need edetabeliraamatud meie publikut mõjutavad. Loodan siiski nendelt teatavat teejuhi rolli.

Jaan Ruus PÖFFi avaõhtul Vene Kultuurikeskuses

Tere õhtust!

Kui siia tulin, mõtlesin, et hiljuti said meie animatsiooniklassik Rein Raamat ja loodusfilmiklassik Rein Maran 80 – ja et eesti film on 100. Muidugi, mõlemad Reinud ei läinud kohe pärast sündimist kinno. Siiski, film on – ja mitte ainult meil, vaid kogu maailmas – arenema hakanud hiljem kui teised rahvuslikud põhikunstid.

Viimati tehti katse reastada meie kõigi aegade parimad filmid kümme aastat tagasi, kui eesti film sai 90. Tänavu sügisel seoses Eesti filmi saja aasta juubeliga pöördus Eesti Filmiajakirjanike Ühing 33 filmikriitiku, filmiajakirjaniku ja filmiteadlase poole palvega valida välja Eesti kõigi aegade parim täispikk mängufilm. Palusime reastada kümme vastajale olulisemat filmi – nii sügavast minevikust, kui see meie filmiloo juures võimalik on. Üldse märgiti ära 59 filmi. Neist koondus kümnene tipp ehk, nagu tänapäeval sportlikult märgitakse, TIPP 10.

Tulemused on kohe ekraanil.

Eesti pikkade mängufilmide kõigi aegade esikümme aastani 2010

1. „Sügisball”, Veiko Õunpuu (2006), 203,5 punkti

2. „Hullumeelsus”, Kaljo Kiisk (1969), 196,5 punkti

3. „Kevade”, Arvo Kruusement (1970), 178,5 punkti

4. „Viimne reliikvia”, Grigori Kromanov (1970), 140 punkti

5. „Georgica”, Sulev Keedus (1998), 114,5 punkti

6. „Ideaalmaastik”, Peeter Simm (1981), 112 punkti

7. „Nipernaadi”, Kaljo Kiisk (1983), 104 punkti

8. „Hukkunud Alpinisti hotell”, Grigori Kromanov (1979), 99 punkti

9. „Naerata ometi”, Leida Laius, kaaslavastaja Arvo Iho (1986), 70,5 punkti

10. „Püha Tõnu kiusamine”, Veiko Õunpuu (2010), 53,5 punkti

Üldse nimetati 59 filmi. „Sügisball” oli parim kuuel korral, sh ühel korral esimeneteine, ühel esimene-teine-kolmas. „Kevade” oli parim kuuel korral, „Hullumeelsus” viis korda, „Ideaalmaastik” neli korda, sh üks kord esimene-teine-kolmas, „Georgica” nimetati parimaks kaks korda, sh ühel korral esimeneteinekolmas, „Viimne reliikvia” ühel korral, „Nipernaadi” ühel korral, „Naerata ometi” ühel korral; „Püha Tõnu kiusamine” ühel korral; „Somnambuul” ühel korral, „Põrgupõhja uus Vanapagan” ühel korral, „Ukuaru” ühel korral, „Ainult hulludele” ühel korral, „Ristumine peateega” ühel korral.

Esikümnesse jõudnud filmidest ei olnud kordagi esimesel kohal „Hukkunud Alpinisti hotell”.

Küsitelust võttis osa 33 eesti filmikriitikut ja -ajakirjanikku ning filmiteadlast.

Palju õnne eesti filmile esimese sajandi puhul! Tänan tähelepanu eest!