Rohkem paljast ihu, vähem vägivalda

AURELIA AASA

Jaapani animatsiooni filmifestival ehk JAFF Tallinnas, Tartus ja Pärnus 8. – 17. IV 2016.

JAFFil domineeris laias laastus kaks suunda: võitluse hasardile rajatud anime ja koolidraamalik armastuslugu.  Kaader filmist „Pahupidi Patema“.

JAFFil domineeris laias laastus kaks suunda: võitluse hasardile rajatud anime ja koolidraamalik armastuslugu. Kaader filmist „Pahupidi Patema“.

Mis on filmifestivali eesmärk? Šokeerida? Olla uudne? Tuua pildile avastamata talendid? JAFF on jäänud kindlaks klassikalise animemaailma tutvustamisele. Kõrvale olid jäetud indie-mõjutustega linateosed ja uue laine tegijate looming. Programmi filmid olid valminud ka peamiselt enne 2015. aastat. Kultusanimafilmide toomine taas kinoekraanile pole iseenesest halb. Värvikireva kodutute bande portreelugu „Ükskord Tōkyōs“ („Tōkyō Goddofāzāzu“, Satoshi Kon, 2003), looduskeskkonna ja inimmõju konfliktile rajatud „Printsess Mononoke“ („Mononoke-hime“, Hayao Miyazaki, 1997) ja orwelliliku alatooniga „Pahupidi Patema“ („Sakasama no Patema“, Yasuhiro Yoshiura, 2013) on tugeva sotsiaalse sõnumiga animafilmid. Mitte kogu programm ei küündinud aga samale tasemele. Sageli ei jõudnud filmis pakutud mõttekaemus koolipingist kaugemale. Võib-olla on tahetud nii haarata jaapani animatsiooni potentsiaalset fännigruppi, armsalt nohiklikke, animekangelase soenguga teismelisi. Samale huvigrupile võiks peale minna ka programmi fookusesse võetud kangelasest poiss Naruto, vihased robotid ja hüplevad miniseelikuga supertüdrukud. Girl power’i moment on muidugi hea: üldlevinud macho-stsenaariumid ei lase naisi sageli köögistki välja, rääkimata sellest, et neile võiks käsikirjas pakkuda veidi karmimatesse olukordadesse sattumist. Üheülbalise narratiivi tõttu jääb siiski mulje, et vaid tõeline animegurmaan saab täiel rinnal nautida robotite ja nõiatüdrukute võitlusi, urbanistlikku võlumaailma ja aeg-ajalt kõlaritesse paiskuvaid maailmalõpulisi muusikateemasid.

Jaapani animatsiooni läbivaks jooneks on linnastunud, futuristlik maailm. Maagilisus, dimensioonidevaheline ränne ning hea ja kurja konflikt on siduvad lisaaspektid, kuid süžeest või animeerimisstiilist olenemata on tehiskeskkond see, mis domineerib nii visuaalis kui ka tegelaste teadvuses. Animelinnad on filigraansed: hüperrealistliku täpsusega on kujutatud apokalüptilist tehnoloogiamaailma, mis ajab oma võrseid nii maa alla kui taevasse. Harva on liigset mehhaniseeritust nähtud irooniliselt või hoiatavast vaatevinklist, enamjaolt on tegu aukartuse, isegi ülistamisega. Vähemalt seriaalianimes saab vastasleeri üle võidu saavutada vaid tehnoloogilise paremuse toel. Hayao Miyazaki ja Yasuhiro Yoshiura filmides valitseb teine tonaalsus. Ka Satoshi Kon ja Makoto Shinkai on läinud mehhanistliku ühiskonna kujutamisel oma teed. Eriti Makoto Shinkai, kes loob kauni visuaali taustal melanhoolseid armastuslugusid, kasutades üksilduse peegelpildina urbaniseerunud reaalsust, kus unistused on kattunud tänavatolmuga. Enamasti on tehismaailm XXI sajandi inimesele siiski harjumuspärane keskkond. Isegi selle utopistlikud edasiarendused ei hirmuta kedagi. Sõjas kasutatakse droone ja leivaostjaga suhtleb robot. Selles valguses on anime oma maailmaloomega isegi ajast maas. Triumfeerivad tankid ja robotid, mitte miniatuursed lendobjektid ja kõrgklassiline jälitustehnoloogia.

Robotitest ja sõjast saavad ekraanil mängulised peibutuselemendid. Lahenduseks on katsetused vormiga, sest sisu, igikestev võitlus, on paigas. Üks stilistiliselt mitmekesisemaid filme JAFFi valikus oli „Puella Magi Madoka Magica.Vastuhakk“ („Hangyaku no Monogatari“, Yukihiro Miyamoto, 2013), kus sõda on kujutatud pastelses visuaalselt mängulises ja idüllilises ümbruses. Pommide asemel vihisevad lilleõied ja taevas roosatab isegi kuulirahe all. Film, eriti animatsioon, lubab oma meediumi tõttu kujutada temaatikat ainulaadses fantaasiakülluses. Kurjusest haaratud düstoopilise tehnoloogiamaailma ristamine vahukooreselt magusa animatsiooni­stiiliga loob filmikeele, kus sõjaga kohtuvad lapselikud, naiivsevõitu elemendid. Ühelt poolt kurjus justkui kahaneks kokkupuutel värvikireva maailmaga, teiselt poolt aga kultiveeritakse sel moel agressiivse lapskangelase stereotüüpi. Kummatigi ei ole tulemuseks vägivalla kadu, vaid selle õigustamine. Vaekausil on vastanduvate poolte soovid ja põhimõtted ning vägivald leiab põhjenduse. Vere asendamine vikerkaartega on vaid üks viis muuta vägivald apetiitsemaks. Rusikavõim on animes suunatud enamasti maaväliste jõudude või otsese kurjuse vastu. Olemas on vabandus – headuse ja rahu idee. (Kui rahu saab üldse saavutada läbi vägivalla.) Kuna läbinisti patsifistlike lahenduste pakkumine võib olla vaatajale ebaatraktiivne, tuleb kinoelamuse kindlustamiseks lisada hea ja kurja võitluse nüansse. Tegelastel mõlgub silme ees püha eesmärk, ent lahendused selle saavutamiseks näivad olevat võimalikud vaid füüsilise sekkumise toel. Humaanne lahkhelide lahendamine justkui polekski võimalik.

Ajalugu näitab inimkurjuse kestvust ilmekamalt kui ükski loomeprodukt. Ometi võtab vaataja ekraanil vohava terrori vastu hirmuäratava tuimusega. Anime puhul põhjendab seda ehk ebarealistlike tegelaskujude kasutamine. Suured silmad, pehme, kohati piiksuv hääletoon ning õhetavad põsed ei mõju täiskasvanud vaatajale ei tõeliste ega õudsetena. Vastuvõtlikule lapsele jätab roosasse riietunud käsikahuriga printsessilik tütarlaps kindlasti tugevama jälje. Algab harjumine vägivallaga. Või on see ettehooldus elumaailmas toimetulekuks? Inimese vaprust mõõdetakse ju võidetud vaenlaste, mitte südamesõprade hulgaga? Lahenduseks pole muidugi ka silmaklapid ja teletupsulik filmiprogramm. Tõde on kusagil vahepeal, ent mõttetühja kurjuse serveerimine ükskõik kui kaunis vormis ei tee tõenäoliselt meie tulevikku helgemaks.

Ehk laseb konfliktide kaasahaarav mängulisus tõepoolest nautida toimuvat ka sisu puudumisel. Sügavus tuleb siiski esile läbi moraliseeriva-filosoofilise alatooni, näiteks filmis „Pahupidi Patema“, kus radikaalse korra ikke all olev mehhanistlik ühiskond vaenab kõiki kõrvalekaldeid. Inimene, kes ei allu süsteemile või eristub sellest täielikult, on automaatselt pahupidine ja kuulub hävitamisele. Kõik sulguvad oma maailmapildi kitsastesse piiridesse, proovimatagi teisi aktsepteerida. Kaunis animatsioonikeeles edasi antu ei ole küll igaühe peegelpilt, kuid paljude küll. Jääb vaid küsida, kumb jääb peale, kas vihkamine või armastus.

Paari klassikalise filmi kõrval domineeriski JAFFil laias laastus kaks suunda: võitluse hasardile rajatud anime ja koolidraamalik armastuslugu. Eks peegelda JAFFi valik ka paratamatult anime peasuunda. Ühel muutub aga tüütuks, et animetegelaste kogenematu uljus ei kao ka koolivormist välja kasvades. Animetegelased on filminarratiivi jaoks ehk liigagi süütud. Lummava esteetikaga visuaalile vaatamata jääb filmides puudu riskeerimisest ja elujõu vürtsikusest. Armastus on harva nii süütu, nii emotsioonitu, viimse piirini vaoshoitud. Naiivsed, läbinisti südamlikud filmid on muidugi omamoodi värskendavad, eriti maailmas, kus siirad tunded jäetakse skeptilise ja ratsionaalse mentaliteedi tõttu kõrvale. Tuttav paradoks: vägivalla kujutamisel ei tunta enamasti piire, tükike paljast ihu võib aga nii mõnigi kord kaasa tuua alusetu hukkamõistu, eriti koguperefilmi puhul. Pigem peaks olukord olema vastupidine: palju paljast ihu ja minimaalselt vägivalda. Ehk läheks elu siis paremaks ka reaalsuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar