Revident armub

Jüri Laulik

Mängufilm „Kaks päeva” („Dva dnja”, Venemaa 2011, 92 min), režissöör Avdotja Smirnova, stsenaristid Avdotja Smirnova, Anna Parmas. Osades Ksenja Rappoport, Fjodor Bondartšuk, Irina Rozanova, Gennadi Smirnov jt. Venemaal on kaks filmiauhinda, millega pärjatakse igal aastal oma maa parimaid filme ja filminäitlejaid. Põhimõttelist vahet justkui ei olegi, tihtipeale kattuvad ka nominendid ja võitjad. Nike (Nika) asutati juba 1987. aastal Nõukogude Liidu kinematografistide liidu poolt suures perestroika-vaimustuses. Hiljem muundus see nagu Venemaa Oscariks. Nõukogudeaegsetele juurtele viitab ka see, et tänase aastani antakse välja Nike parimale SNG ja Balti riikide filmile. Sel aastal kandideeris Nike auhinnale ka näiteks Sulev Keeduse film „Kirjad Inglile”, aga jäi kujukesest ilma. Tänavused laureaadid kuulutati välja 8. aprillil. Parimaks eelmise aasta Vene filmiks kuulutati „Elas kord üks eit“ („Жила-была одна баба”). Dramaatiline lugu ühest vene külanaisest ajavahemikus 1909-1921 ja tema neljast mehest. Kuldse Kotka (Zolotoi orjol) asutas 2002. aastal Vene kinoakadeemia, sel on kategooriaid vähem, autasustatakse ka parimaid teleseriaale ja -näitlejaid. Tänavused Kotkad on juba kätte antud ja paljude üllatuseks valiti nii parim mees- kui ka naisnäitleja filmist „Kaks päeva”. Filmist polnud ka Venemaal eriti juttu tehtud, ühelgi suuremal välisfestivalil pole seda näidatud. Neile, kes vene filmi jälgivad, peaks aga mõlema peaosalise nimi hästi tuttav olema: Ksenja Rappoport ja Fjodor Bondartšuk.

Ka moosipurgist võib leida briljandi

„Kaks päeva” on žanrimääratluselt „romantiline komöödia” ja see teeb muidugi ettevaatlikuks. Selle sildi all pakutakse tihtipeale nii primitiivset magusat sülti, et klomp tõuseb filmi alguses kurku ja jääbki kuni lõpuni sisikonnas tiirlema.

Romantiline komöödia on ju põhimõtteliselt muinasjutt armastusest, aga sellega pole tahtnud „Kahe päeva” loojad leppida. Film algab päris teravate satiiriliste torgetega. Oblastisse tuleb kõrge Moskva ülemus Pjotr Sergejevitš, ministri asetäitja, kuberner poeb nahast välja, et pokazuhha’t teha. Tal on vaja Moskva toetust, et edukalt parasiteerida ja raha imeda, Moskva bossil on aga suhteliselt ükskõik, mis provintsis toimub. Kui ei teaks juba ette žanrilist määratlust, võiks isegi meenuda klassikaline Gogoli „Revident”. Satiiriline pool jääb siiski katkendlikuks, episoodiliseks. Kallis külaline viiakse kirjandusmuuseumi; on seal oblastis üks tuntud (väljamõeldud) XIX sajandi kirjanik, kelle väikesest maamõisast on tehtud majamuuseum. Romantiline mõisamajake, võluv maastik – kõik on nagu loodud muuseumi likvideerimiseks ja kuberneri plaanitud meelelahutuskeskuse loomiseks. Tüüpiline erastamis-ärastamisaja konflikt. Kuid nüüd kerkib filmi keskpunkti muuseumi teadustöötaja Maria, hõrk turgenevlik kangelanna, intelligentne ilushing, kellel on omad ideaalid ja põhimõtted, jõulisus ning omapära. Tema võitleb kirglikult muuseumi säilimise eest, tema ei karda ka kõrgele Moskva tšinovnikule tõde kuulutada, kuid ta on ka üksik ripakile jäänud naine oma parimates aastates. Või kui võtta teisest vaatevinklist, siis üksik kehvades elutingimustes naine, kes on veendunud, et väärib enamat, ning sublimeerib oma üksinduse võitleva intelligendi etendamisse.

Kaks olulist tegijat vene filmis

Ksenja Rappoporti eelmine suur saavutus oli 2008. aastal valminud „Jüripäev”, kus ta mängib rahvusvahelist ooperistaari, kes tuleb oma pojale näitama kunagist sünnipaika, räämas virelevat Vene provintsilinna. Poeg kaob saladuslikult ja kangelanna senine elu variseb kokku. See näitab muidugi ka Ksenja Rappoporti kvaliteeti, et ta oskab mängida, esitleda veetlevat kaunist naist, tõelist muusat sama hästi ning veenvalt nagu vananenud, nii seest kui väljast kokku kukkunud mutti.

Ka Fjodor Bondartšuk on tõusmas järjest olulisemaks tegijaks Vene kinematograafias. 2011. aasta sügisel tehti režissöör Bondartšuki filmi „Stalingrad” esimesed võtted. Teinegi suurem lavastajatöö on tal käsil, pealkirjaks „Talvekuninganna”, Boriss Akunini romaani „Azazello” järgi, naispeaosas oma esivanemate maal varemgi filmitud Milla Jovovich.

„Kaks päeva” ei ole mingi eriline meistriteos, aga kindlasti tasub loota ja oodata režissöörilt ja stsenaristilt Avdotja Smirnovalt järgmisi filme. Linateoses „Kaks päeva” on väga kihvte kaadreid.

Ksenja Rappoport ja Fjodor Bondartšuk kohtusid näitlejatena äsja linastunud Vene seriaalis „Valge kaardivägi”, aga nagu Aare Ermel on juba Sirbis kirjutanud, osutus see kaua oodatud ja staaridest kubisev sari (ikkagi Bulgakov ju!) kehvakeseks.

Kui tahate tõelist vene komöödiasülti vaadata, siis „Volga, Volga” ja teiste sellesarnaste filmide pastišš on „Viis pruuti”, mis viib 1945. aasta „lõbusasse” Vene kolhoosiellu. Aga kui te hindate Jelizaveta Bojarskajat kui head ja andekat näitlejat, siis parem ärge vaadake.