Rahvaste sõpruse viljad

Lembit Ulfsak: „„Mandariinide“ edulugu oleks napilt üleüldse ära jäänud.“

ANDRA TEEDE

22. veebruaril on eestlastel taas asja Oscarite punasele vaibale, kui Ivo Felt ja Lembit Ulfsak sõidavad esindama parima võõrkeelse filmi kandidaati „Mandariinid“. Viimasest korrast on möödas üsna palju: 1939. aastal kandideeris parima naiskõrvalosa auhinnale filmiga „Suur valss“ eesti päritolu näitlejanna ja lauljanna Miliza Korjus.

22. veebruaril on eestlastel taas asja Oscarite punasele vaibale, kui Ivo Felt ja Lembit Ulfsak sõidavad esindama parima võõrkeelse filmi kandidaati „Mandariinid“. Viimasest korrast on möödas üsna palju: 1939. aastal kandideeris parima naiskõrvalosa auhinnale filmiga
„Suur valss“ eesti päritolu näitlejanna ja lauljanna Miliza Korjus.

Piia Ruber

Veebruari lõpus sõidavad produtsent Ivo Felt ja näitleja Lembit Ulfsak Hollywoodi esindama parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaati „Mandariinid“.

Oscarite auhinnatseremooniani on jäänud täpselt kuu aega. Mida selle aja jooksul veel ära teha annab?

Ivo Felt: Mina arvasin, et meil ei ole mõtet midagi teha, sest pidasin edasisaamise tõenäosust olematuks. Meie PR-inimesed ütlevad nüüd aga, et peab hakkama kohutavalt palju tööd tegema. Meile on praegu kavva pandud umbes 15 linastust. Lembit ja näitlejad Gruusiast tulevad veidi hiljem järele, mina lähen koos režissöör Zaza Urušadzega
5. veebruaril tagasi Ameerikasse, et alustada linastusest Santa Barbara festivalil. Žüriiliikmed saavad filmi DVD, on tulemas ametlik linastus Londonis ja New Yorgis, aga sinna me ei tohi minna. Meie võime ametlikult teha ainult neli seanssi, kus on lõpus ka küsimused ja vastused. Pressiga saab muidugi suhelda.

Kuldgloobus ja Oscar on Ameerika-kesksed auhinnad. Kas sealne publik saab aru, mis asi on Abhaasia, kes on grusiinid, eestlased või tšetšeenid? See kõik võib keskmisele eestlaselegi olla päris segane.

Ivo: Ei nad mõista sellest eriti midagi. Me saame pärast seanssi natuke rääkida, aga see ei olegi nii oluline. Põhiline on siiski filmi sõnum. Selline olukord võib tekkida mis tahes sõjas ja paigas ning see teebki „Mandariinid“ väga universaalseks. Ta jõuab kohale isegi neile, kes tausta ei tunne, sest siin töötavad teised asjad.

Lembit Ulfsak: Sellest nad said ju suurepäraselt aru, et on olemas bad guys ja good guys – ja sellest piisab.

Ivo: Eesti, vene või gruusia publik vaatab seda juba teistmoodi, sest nad saavad aru keelenüanssidest. See ei jõua Ameerikas muidugi kohale, mis keeles filmis parasjagu räägitakse.

Lembit: Ameerikas esitatud küsimused ei erinenud oma loomult väga nendest, mida esitati Soomes või Jeruusalemmas – inimlikud küsimused. Muidugi uuritakse palju Eesti ja Gruusia kohta, iseasi, kui palju asi meie seletustega selgemaks saab. Küsimuste iseloomu arvestades võivad paljud koju minna ja lüüa internetis lahti otsingusõnad „Estonia“, „Georgia“ või „Abkhazia“. Kindlasti saab selle filmiga juhtida Eestile tähelepanu.

Ivo: Ja Gruusiale ka.

Kui Sofi Oksanen tuli välja „Puhastusega“, kritiseeriti teda selle eest, et soomlane teenib endale Eesti ajaloolise valuga raha ja kuulsust. Kas seda võib võrrelda „Mandariinide“ looga? Kas Gruusia kodusõda on meie asi?

Ivo: Ma ei võtaks seda asja nii. Me räägime küll ühest sõjast, aga selle põhjal ka üldisematest asjadest. Me peame millelegi toetuma, aga selle loo saaks kirjutada ka Iisraeli ja Palestiina kon­fliktist.

Lembit: Või Ukraina ja Venemaa omast.

Ivo: Ma ei ütleks, et oleksime üritanud kuidagimoodi konjunktuurselt seda asja ära kasutada, et me oleksime justkui võtnud selle sõja ja enda kasuks tööle pannud.

Lembit: Sellesarnaseid asju küsiti meilt enne filmimist kümneid kordi: mis see eestlaste asi on? Eestlaste asi selles filmis oli äratundmine, et siit saab hea filmi. Tunne, et siin on midagi. Kui me oleksime kuulanud kõiki neid, kes soovitasid meil mitte sinna nina toppida, siis me praegu siin juttu ei räägiks.

Ivo: Me ju räägime eesti küladest ja eestlastest. Sellest kohast, kus nad tõepoolest ajalooliselt elasid.

Lembit: Eestlased ei olnud ju selles sõjas konflikti osaliseks.

Ivo: Jah, aga eestlased olid ka siiski kannatajad. Tegevus toimub eesti külas.

Lembit: Eestlased eestlasteks, aga see film räägib sõjasituatsioonist, kus on väga raske jääda inimeseks. See on teema, mille me üles korjasime, ja mis puudutas mind ennast stsenaariumi lugedes kõige rohkem. Tehes ka, muidugi. Me olime võtete ajal väga tuult täis – tajusime, et teeme õiget asja.

Eestil läheb viimasel ajal hästi: Paavo Järvi on Pariisis, Arvo Pärt, NO99 Avignoni teatrifestivalil ja nüüd „Mandariinid“. Kas oodatud edulugu on lõpuks käes ja võib öelda, et Eesti kultuur hakkab jõudma maailma?

Ivo: Seda on väga raske öelda, Pärt on meil kogu aeg olnud. Loodame väga, et see üks film tõstab meid esile ja Eestist hakatakse rohkem rääkima. Ma ei tahaks uhkustada, et meid tunnevad nüüd kõik. Me oleme maailmas väga väikesed ja selliseks ka jääme. Mul on hea meel, kui saame natuke häält teha.

Ma loodan väga, et ka Eesti film saavutab uue taseme. Praegu on väga palju filmitegijaid, on noori režissööre, kool on hakanud tööle. Eks see olukord läheb paremaks, halvemaks igatahes mitte.

Lembit: Võin öelda, et see meie edulugu oleks napilt üleüldse ära jäänud. „Mandariinid“ said Eestist edasi ühe häälega. Eesti otsustajad, kes valivad, milline film läheb Oscarile, hääletasid ühe teise filmi poolt nii palju, et me pääsesime edasi ühe häälega. Piisanuks selle inimese haigestumisest ja kogu seda lugu poleks olnud.

Kas te teate, kes teisele kohale jäi?

Lembit: Ei tea. Ma ei tea ka, kes otsustajad olid, aga meie edasisaamine Eestist oli juhus. Napikas, ütleme nii.

Ivo: „Risttuules“, ma arvan.

Lembit: Eesti filmidel on viimased kümme aastat „filmispordi“ mõttes üsna hästi läinud. Festivalidel on saadud palju auhindu. Viimati võidutses „Seenelkäik“, nüüd „Risttuules“. „Sügisball“ oli ju vapustavalt hea film. Eesti filmil pole häda midagi, lihtsalt Oscar ja Kuldgloobus on natuke teise maitsega asi, sinna ei saa panna avangardfilmi, vormiotsingut. Neid on ka vaja, režissöör peab kõik need otsingud läbi tegema, enne kui ta jõuab ükskord süžeeni, mida ta tahab teha ja mis haarab kaasa ka publiku. Selles ongi küsimus, kas rahvas tahab sinu filmi vaadata.

Ivo: Lembit räägib täitsa õiget juttu. Kõik meie väärtfilmid peaksid jõudma A-kategooria festivalile ja imelikul kombel enamasti ka jõuavad, vaid mõned mitte. Need pole laiatarbefilmid ja on mõeldud pigem nišipublikule, aga on siiski esindatud väga headel festivalidel. Ma loodan, et me hakkame üle saama tõsisest madalseisust. Mingisugune süsteem meil töötab: me saame raha, mida on muidugi kohutavalt vähe. Ma loodan, et me saame toetust juurde.

Lembit: „Mandariinide“ puhul on hea näitaja see, et poisid on saanud auhindu umbes kahekümnelt festivalilt. Suur osa nendest on publikupreemiad. Mina saan Oscarist kõrvalseisjana nii aru, et kui publikule peale läheb, siis ka otsustajatele.

Ivo: Otsustamine on veidi teistmoodi kui meil. Ameerika rahvas on teistsugune ja nad võtavad väga siiralt vastu kõike seda, mida neile näidatakse. Kõik filmid sinna ei sobigi, aga „Mandariinid“ sobib.

Kas selle pärast, et „Mandariinide“ lugu on küllaltki lihtne?

Lembit: Ma räägin, et me oleme saanud auhindu kahekümnel festivalil, ka Euroopas. See film ei ole ainult naiivsetele ameeriklastele. Kogu filme vaatav publik leiab sealt endale midagi.

Ivo: Mitte ainult publik, vaid ikka ka žürii. Me oleme võitnud ka parima filmi preemia Bari ja Jeruusalemma festivalil. Varssavis saime parima lavastaja preemia, režiiauhindu on üldse päris mitu.

Need naiivsed ameeriklased vaatavad väga palju filme ja oskavad neid hinnata. Ikkagi teadlik publik. Hollywood Foreign Pressis on inimesed, kes vaatavad iga päev filme. Meid nomineerisid filmikriitikud, nii et liiga lihtne ei saa see film olla.

Lembit: Zaza tegi tegelikult siiralt ja südamest lugu, mitte ei näidanud, kui avangardistlik režissöör ta on ja mida ta kõike oskab. Selles on ka küsimus. On vaja julgust, et teha nii, nagu sa tahad, mitte mõelda, kuidas kellelegi meeldib.

Ivo: Konjunktuurset siin küll midagi ei ole. Muidugi on see lihtne film, aga kui sul on julgust rääkida oma lugu lihtsalt ära, siis see on märkimisväärne. Eestlased pelgavad olla otsekohesed ja tahavad öelda asja kaks korda ümber nurga ja serveerida oma mõtteid väga peenelt.

Lembit: Zaza ei häbenenud olla lihtne mees.

Lembit, te olite nõukogude ajal üleliiduline staar. Kas toonast Vene filmi­glamuuri saab võrrelda nüüd nähtud Hollywoodiga?

Lembit: Miks mitte. Mõni Moskva filmifestival oli samamoodi punnitatud. Suurematele nõukogude festivalidele kutsuti ka paar-kolm Ameerika staari, et asi oleks ikka väga kõrgel tasemel. Kuld­gloobuste tseremoonial meie kõrval istunuist – Ameerika kuulsaimad staarid alates Meryl Streepist ja lõpetades Harrison Fordiga – oleks võinud ükskõik kelle saata aukülaliseks mõnele Vene festivalile. Nüüd olid nad aga kõik kontsentreeritult koos. Ma ei oska sealsele glamuurile hinnet panna. Seda edevuse laata pole ju korraldanud staarid. Nemad lähevad ülehomme võttele, määrivad näo grimmiga kokku ja hakkavad mängima mingit osa. Glamuuri on loonud keegi, kellele see on kasulik.

Ivo: Muidugi on tore näha neid kuulsaid inimesi näost näkku. Antropoloogiliselt on põnev see ära näha, aga me ei lähe selle pärast endast välja.

Lembit: Nii palju nalja, kui meil seal, ei olegi saanud. Me läksime närvi alles siis, kui istusime limusiini ja meid ootas ees punasele vaibale minek. Selline ebamugavustunne. Te ei kujuta ette, kui kiiresti me pärast vaibalkäimist võtsime seljast ära oma smoged, panime jalga koledad dressipüksid, jooksime oma toast välja ja tegime lahti esimese õlle. Läks vist kolm minutit. Kogu seda glamuuri ei tohi tõsiselt võtta, see on üks tore karneval, mida võib kaasa teha.

Ei saa nii võtta, et nüüd hakkab kõik teistmoodi minema, selleks peab olema väga naiivne. Mina elan kõige rohkem südamest kaasa Zazale. Tema on kogu asja käivitaja ja mootor. Ta on meie hulgast kõige siiram, meie oleme põhjamaiselt natuke reserveeritud.

Ivo: Kui kellegi elus midagi võib muutuda, siis režissööri omas. Ega Zaza ka ei taha töötada suurte stuudiote juures ja kaotada oma iseseisvust. Ta saab juba praegu agentidelt pakkumisi, aga ta on ikkagi kahe jalaga maa peal.

Lembit, kui hakkaks Hollywoodist tulema väikesi rolle, kas võtaksite need vastu või jääksite Draamateatri täissaalide juurde?

Lembit: Oleks tädil rattad all, siis ta oleks trollibuss.

Nii et te ei usu, et neid tuleb?

Lembit: Loomulikult! (Naerab.) Ega ma vanas eas nii loll ka ei ole, et ma hakkaks niisuguse jama peale mõtlema, et äkki tuleb Scorsese ja kutsub mind kaasa.

Ivo: Muide, Scorsese produtsent saatis mulle ühel päeval kirja küsimusega, kuidas Zazaga ühendust võtta ja talle pakkumist teha. Meil on praegu hea kõrvalt vaadata Andrei Zvjagintsevit, kelle film „Leviaatan“ („Левиафан“, 2014) meiega konkureerib. Ta on praegu Venemaa tipprežissöör ja tema filme vaadatakse nüüd hoopis teistmoodi. Tal on palju lihtsam liikuda ja ilmselt mõjub „Mandariinide“ edu Zazale samamoodi.

Lembit: Ja kui Zaza läheb Hollywoodi ja tal tekib idee üht kurttumma kasutada, siis oleks ka mul šanssi. Ma ei valda ju keelt. Ega Ameerika ju pisaraid ei usu, seal käib kõva andmine. Me tegime „Mandariine“ nii, et meil sai pidevalt nalja: kui tahtsime, pidasime pausi, sõime ja jõime, siis väntasime edasi. Tänu sellele vabadusele võtetel ongi „Mandariinides“ mingisugune kergus sees. Ma olen kuulnud, et ameeriklased nii ei tee.

Lembitu lavastatud „Keskea rõõmud“ (1987) ja „Lammas all paremas nurgas“ (1992) paistavad nõukogudeaegsete eesti filmide seast välja oma kerguse ja päikesepaistega. Kas võiks veel teha midagi niisugust?

Lembit: Ma ei mõelnud filme tehes küll Oscari peale. Mul ei olnud mingit punnitamist taga. „Keskea rõõme“ aitas mul teha Ivo Felti isa Raimund Felt, kes oli kogu aeg mu kõrval. Ta ajas autosid kohale, kääris käised üles, oli õliste kätega ja aitas tõsta, kuigi oli Tallinnfilmi asedirektor. Mina ei oska praeguses filmimaailmas muud teha kui kohale tulla, õppida tekst pähe ja istuda kaamera ette. Muutunud on tehnoloogia, intensiivsus. Väga võimalik, et ma jääksin jalgu. Ainus, mida ma tajun ja püüan ka kasutada, on dramaturgia. Enne „Mandariinide“ võtteid Gruusias võtsin ma Zaza igal õhtul ette ja pommitasin teda igasuguste küsimustega järgmise päeva stseenide kohta. Sellest oli meile mõlemale väga palju kasu. Me tõlkisime Elmo Nüganeniga tekste, mis olid kõik alguses vene keeles.

Ivo: Eks me oleme väga detaili- ja keeletundlikud. Kogu aeg oli väike hirm, kuidas võõrkeelne režissöör eesti keelega hakkama saab. Ta küll näeb, kas näitleja mängib hästi või mitte, ja oskab sellele reageerida, aga näitleja hääldatavad sõnad peavad ka õiged olema. Me tegime mitu tõlget ja toimetamist. Rein Kotov aitas, ta on ka dramaturgias tugev. Analüüsisime võtteplatsil keelt pisiasjadeni.

Lembit: Ma tunnen vene keelt niivõrd hästi, et tegelesin ka venekeelsete lausetega. Vaidlesime palju selle üle, kuidas on õigem vene keeles öelda. See tekitas tunde, et me teeme ikka tööd, mitte ei veeda niisama lõbusalt ja kasulikult aega. Ma olen piisavalt mänginud filmides, kus režissöör ei taju absoluutselt dramaturgiat ja ei tegele lausega, dialoogiga. Tekst on aga kohutavalt tähtis. Ma tajun dramaturgiat intuitiivselt, sest ma olen teatrinäitleja, kes töötab Tšehhovi ja Shakespeare’iga, klassikutega. Minu keele­tundlikkus ongi võib-olla sealt pärit.

Kui palju saavad peaosatäitja ja produtsent kaasa rääkida lõpptulemuses?

Lembit: Zaza juhtis kogu mängu niivõrd osavalt ja sihikindlalt, et meil ei tekkinudki enamasti küsimusi. Kahtluse korral läksin alati tema juurde ja uurisin üle, et äkki on teisiti. Zaza näost oli näha, et ta teab alati kuni detailideni, kuidas seda asja tuleb teha.

Ivo: Zaza kirjutas esimese stsenaariumi väga kiiresti, umbes kahe nädalaga. Seal oli lugu olemas ja see muutus vähe. Viimasel hetkel enne võtteid tuli küll juurde teatud nüansse, rõhud muutusid natuke ka võtte ajal, kõige rohkem aga montaažis. Me saime Gruusiast Zaza monteeritud rea ja siis saatsime seda umbes kolm kuud edasi-tagasi. Monteerimine oli küll koostöö.

Lembit: Viimase lihvi andmine on kõige tähtsam.

Ivo: Võib rääkida poolesekundisest vahest, kas teha pausi pikemaks või lühemaks ja kust täpselt lõigata. Film on nii tundlik asi, et iga väike liigutus muudab tulemust.

Kas see, et lõpptulemus selgub montaažis, teeb näitlejale rolliloomise raskemaks kui teatris? Filmis võetakse ju tihtipeale stseene üles erinevas järjekorras.

Lembit: See on mu elu ainuke film – ma ei tea, kas sellist filmi üldse on tehtud –, kus esimesel võttepäeval võeti üles stsenaariumi esimene lehekülg ja mindi järjekorras edasi. Kui ühes ruumis on mitu erinevat stseeni, filmitakse see tavaliselt korraga ära. Meie läksime majast ära ja tulime jälle tagasi, mis tegi filmi keerulisemaks, raskemaks ja kallimaks, aga ma leian, et käsikirja lehekülgede kaupa võtmine oli väga õige.

Ivo: See oli võimalik, kuna näitlejad olid kogu aeg kohal. „Mandariinid“ on väga kammerlik film: vähe näitlejaid, üks võttekoht. Zaza sõnul on tal ebausk, et ta peab esimese stseeni üles võtma esimesel võttepäeval. Nüüd õnnestus ka edasi minna õiges järjekorras.

Lembit: Rolliloome lihtsustamiseks piisas sellest, et kui vaatasin Zazale otsa ja ta näitas mulle püstist pöialt, siis oli korras, aga kui raputas pead, siis teadsin, et tuleb teha uuesti. Zaza kontrollis tegelikult kogu protsessi. Mina püstitasin meie filmi rekordi, 28 duublit. Kord läksin sabinasse, kord ei olnud kaader korras. Mul ei ole elus midagi sellist ette tulnud, isegi mitte sinna lähedale, ja kõik naersid mu üle, mina teistega koos. Järgmine päev püstitas kaasnäitleja Georgi Nakašidze Gruusia rekordi ja tegi 31 duublit. See näitab, kui nõudlik on režissöör.

Ivo: Ta tunneb ära, kas on õige või ei ole.

Lembit: Igasuguseid asju juhtub, näiteks võib olla probleem valgusega. Nii et sellest 28st duublist oli vaid umbes pool minu süü. (Naerab.) Lõpuks oled juba nii närvis, et tahad öelda „tere“, aga ütled kogemata „head aega“. Zaza lükkas mu psüühika kolme päevaga nii õigele tasemele, et edasi oli tõesti lihtsam teha. Nagu hobusel, kes hakkab tajuma oma ratsutaja stiili. Siis hakkad intuitiivselt õigesti tegema.

Mis saab, kui te nüüd Oscari võidate?

Ivo: Kõigepealt ma arvan, et me ei võida seda. Ja kui võidame, ei tohiks see ikkagi meie elu oluliselt muuta. Lembit kasutab head terminit „filmisport“. Kuidas nüüd siis mõõta, milline film on teistest parem ja milline veel kõige parem? Me ju räägime mõnes mõttes eelmise aasta viiest kõige paremast filmist terves maailmas, aga mõnele ei meeldi need üldse. See kõik on väga subjektiivne.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming