Õnn tuleb aegamööda, pühendumuse ja järjekindla tööga

Uuest filmikunstist Mart Kivastiku filmi „Õnn tuleb magades“ mõjutusel

ANDREI LIIMETS

Kui värske kodumaise draama „Õnn tuleb magades“ (Mart Kivastik, 2016) lõputiitrid kinolinale rullusid ja saalis pisut valgemaks läks, ohkas keegi pettumust väljendades tagumisest reast valjult: „Tüüpiline eesti film, noh!“ Nii palju kui kõrv ülejäänute väljapääsu poole suunduvate seansiliste nohisemisest sõnu seletas, tundus enamik selle hinnanguga nõustuvat. Tegu oli justkui kollektiivse vabanemisega poolteist tundi hinge kammitsenud köidikutest. Õigupoolest on kerge aru saada, millele viitas kaasvaataja ohe: kirjanik Mart Kivastiku film on aeglase tempoga, tavalistest inimestest rääkiv, vaikne, rusuv ja õnnetu. Äraspidiselt tekitas see reaktsioon hoopis rõõmsa äratundmise: jõkke on voolanud päris suur hulk vett hetkest, mil sai viimati sellesarnast etteheidet kuuldud.

„Õnn tuleb magades“ on mõtteline punkt filmiaastale, mille sees on jõudnud ekraanile lausa kahekohaline arv täispikki mängufilme, täpselt ja ümmarguselt: kümme tükki. Vähemalt sama muljetavaldav on siinse filmitööstuse väiksust arvestades tõsiasi, et praegu võistleb neist kinokülastaja tähelepanu eest lausa neli. Värskeim, Eesti-Islandi ühistöös valminud „Õnn tuleb magades“ põhineb Kivastiku enda proosatekstil ja räägib kahest inimesest, mehest ja naisest ning sündmustest, mis juhatasid neid juhusliku kohtumiseni. Viivi (Katariina Unt) vaatab tõtt keskikka jõudmisega kaasneva füüsilise vaegusega ning põeb noorusest pärit kompleksi eba­ideaalse kehakuju pärast. Loomulikult tunneb ta ümbritseva maailma survet, kuna tal ei ole meest. Andu (Ivo Uukkivi) on mitmes mõttes tüüpiline eesti mees – kusagil sisimas põksub ilmselt hea süda, aga rääkida ta oma tunnetest ei oska, kulgeb passiivselt läbi elu ja õhtuti uputab pinged õllepudelisse. Täpsemalt, mis õlle, jääb selgusetuks (aitäh, A. Le Coq, filmi toetamast, aga selline tooteasetus on sama võlts ja võõristav nagu Apple’i arvutite või Nike tossude strateegiline paigutamine Hollywoodi menukitesse). Andu elab koos emaga (Ita Ever) ja tunnetab ümbritseva maailma survet, kuna tal ei ole naist. Paarilise puudumine on nii Viivi kui ka Andu puhul muidugi vaid osa hinge painavatest keskeakriisile iseloomulikest küsimustest: kus ma oma eluga täpselt olen, kuhu jõuda tahan, kas ma olen täisväärtuslik inimene, kas mu elul on mõtet ja kuidas edasi minna, kui senine ei paista enam kuskile viivat.

Filmi sisu on kõige paremini kokku võtnud üks peaosalistest Ivo Uukkivi, kirjeldades seda kui armastusfilmi, kus armastust veel ei ole. Kivastiku kõige julgem samm on minna kahe inimese suhte loo jutustamisel konventsioonidest vastassuunas. „Õnn tuleb magades“ toimub valdavalt enne seda hetke, kust alustab enamik inimsuhtefilme. Ta üritab kirjeldada, kuidas kaks inimest elus surnud punkti jõuavad, pikkides selle tarbeks sisse hulga lapsepõlvemälestusi ja muid tegelastele meenuvaid eluseiku. Enamik neist mälukatkenditest pole teab mis rõõmustavad ja näitavad pigem pettumist ja unistuste purunemist. Kuivavõitu huumorit küll jagub ja Islandi kaastootmisfilmile sobivalt tekitab see seose selliste inimeseks olemise igapäevapainet kujutavate hiljutiste islandi filmidega nagu „Tee nagu teisedki“, „Hobustest ja inimestest“ või „Jäärad“.¹ Mõningase absurdi kiuste on filmi kandev toon siiski üle keskmise rusuv. Tekstist rohkem räägivad vaiksed pausid sõnade vahel, tegelased on võrdlemisi pidetud, elu tundub ängistav ning suur osa tegevusest möödub kaugusse vaadates, sihitult ringi konnates või alkoholi manustades. Igatahes ei ole eriline ime, et „tüüpiline eesti film“ pärast vaatamist üle huulte kipub.

Mis see „tüüpiline eesti film“ aga üldse on? Minu põlvkonnal, vaba Eesti lastel on eelnenud ajastuga, kui mitte tuntav kultuurikatkestus, siis küll iga aastakäiguga süvenev passiivne suhtumine, mis peegeldub laias laastus nii suhtumises minevikku ja väärtustesse kui ka kultuuri, sealhulgas filmi. Kasvamine on toimunud käsikäes lääne meediaga, olgu vahendajaks Soome televisioon, USA multikakanalid või Kanal 2 oma hilisõhtuste märulitega. Tehnilise kvaliteediga seotud ootused on tekitanud nihke Eesti filmidega, ammugi siis enne iseenda sünniaastat valminud filmidega. Eesti filmi juuri minu eakaaslaste hulgas suurt ei tunta ja ega Nõukogude Liidu perioodil valminud filmiloomega pole lugu parem. Keskendutakse põhiliselt negatiivsele ning kivistunud on stampkirjeldused, mille võtab hiilgavalt kokku „Tujurikkuja“ sketš „Püha Tõnu kiusamise“² ainetel. Kultuur on seega boring as shit, eriti on seda pretensioonikas ja aeglane eesti film. Nõnda on isegi noore põlvkonna tegijatel olnud keeruline tekitada uut huvifooni ja kerge on tekkima küsimus (kui kodumaise kultuuri toetamise argument välja arvata): miks üldse vaadata eesti filmi, kui igal pool mujal tehakse sama asja kvaliteetsemalt ja meeleolukamalt?

Eelnev kirjeldus lihtsustab küll tublisti kultuuriruumis toimuvat, kuid aitab mõista, miks on näiteks vastavalt Tarantinot ja Taanit matkivat „Vasaku jala reedet“ või „Klassikokkutulekut“³ nimetatud filmideks, mida eesti publik on pikisilmi oodanud. Küsimus pole ainult lõbususes ja tempokuses, vaid ka üldises kvaliteedis. Mulle tundub, et jää hakkas viimase osas murenema juba 2007. aastal, mil tulid „Klass“ ja „Sügisball“⁴ – filmid, mida võis pikemalt mõtlemata soovitada ka välismaa sõpradele ning mis olid tugevad ilma vabandava lisandita. Lavastajana murdsid end jõuliselt esile vahest meie tuntuim elav auteur Veiko Õunpuu (kelle publikut lõhestanud, ent alati üliambitsioonikate mõistulugude reas tulid hiljem „Püha Tõnu kiusamine“, „Free Range“ ja „Roukli“⁵) ning mitmel rindel tegutsev Ilmar Raag (hiljem „Eestlanna Pariisis“ legendaarse Jeanne Moreau’ga, heal tasemel draama „Kertu“ ja Eesti-Vene koostööfilm „Ma ei tule tagasi“⁶). Hea üldpildi tekkimise kõrval tegi aga kõige suurema kvaliteedihüppe läbi filmide visuaalne ilme. Operaatoritena läksid hinda Mart Taniel (lisaks pea kõigile Õunpuu filmidele töötas ka suurejoonelise sõjaoopusega „1944“⁷) ning Kristjan-Jaak Nuudi (peale „Kertu“ näiteks ka rahvusvahelisel tasandil silmapaistvalt originaalse pildikeelega „Elavad pildid“⁸). Kino demokratiseerumine odavamaks ja ligipääsetavamaks muutunud vahendite toel on jõudnud kogu täiega ka Eestisse. „Musta alpinist“,⁹ „Klassikokkutulek“ ja „Õnn tuleb magades“ – drooniga filmitud liuglevaid efektseid kaadreid jagub igale poole.

Üksikutest sähvatustest on muidugi vähe vana stereotüübi matmiseks ning uue mustri kudumiseks. Pärast kaht silmapaistvat võõrkeelse Oscari kampaaniat – „Mandariinid“ ja „Vehkleja“¹⁰ – ja Pimedate Ööde filmifestivali jõudmist A-kategooria festivalide sekka on just lõpusirgele jõudnud 2016. aasta olnud erakordselt paljulubav. On siis asi Balti filmi- ja meediakooli hea töö viljades, uue põlvkonna filmitegijate katsetuste küpsusfaasi jõudmises või rahastusvõimaluste laienemises seoses mikroeelarveliste projektide konkursi ja läheneva Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamisega, kuid viimasel paaril aastal on kodumaised linateosed paistnud silma mitte üksnes kvantiteedi, vaid ka kvaliteediga. Keskmiku kvaliteedilatt on tõstetud nii kõrgele, et isegi kujuteldava võrdlustabeli madalam ots ei tekita erilist piinlikkust.

Üks, mis filmiaastale tagasi vaadates kohe silma hakkab, on üha selgem jagunemine žanritesse. Enamik lavastajaid ei tõtta oma filmi muidugi žanriga piirama ning seda nähakse pigem ohu märgina, mida tuleb vältida. Teisalt on aastaid vaevanud probleemiks olnud nõrkus fookuse valimisel – tahetakse öelda justkui kõike ja tekib mulje, et kuhugi ei jõutagi (muidugi on olnud ka vastupidiseid näiteid kohmetust žanrifilmist, näiteks „Pangarööv“¹¹). Hirm esmase markeerimise ees näib õnneks vaikselt taanduvat. Möödunud aastast vaatab vastu kaks energilist komöödiat, „Klassikokkutulek“ ja „Ameerika suvi“,¹² kus tegutsetakse selgetes teema ja loo raamides. Esimene pälvis küll vaatajate arvu põhjal otsustades eestlaste palava heakskiidu, kuid uut ja huvitavat otsiva filmihuvilisena on raske vaimustuda maitsetuvõitu jandist, mis on kokku laenatud välismaistest eeskujudest. Eesti filmi sügishooaega alustanud, elust endast pärit ning noortest raamatumüüjatest rääkiv „Ameerika suvi“ on seevastu risti vastupidine nähtus – põlve otsas toodetud ja hüplik, võib-olla Hollywoodi produktsiooniga hellitatud publikule isegi liiga konarlik, kuid samal ajal ehe ja energiline töö.

Tõsisemal poolel domineeris muidugi põnevusžanr, kuhu sättisid end näiteks kodumaal pisut jahedalt vastu võetud, ent kuuldavasti välisfestivalidel soojema tagasiside saanud „Ema“,¹³ tänu kinodes jooksnud teaser’ile väga pika aja jooksul eelkajastust saanud „Luuraja ja luuletaja“¹⁴ ning psühholoogiliselt labürintlik „Teesklejad“¹⁵. Viimane neist, noore Vallo Toomla debüütmängufilm, jääb ilmselt meelde aasta kõige väljapeetuma vormilise saavutusena. Võrdlused Michael Haneke, François Ozoni või Alfred Hitchcockiga ei jäta seda põnevikku kahe paari kohtumisest mereäärses luksussuvilas mitte maailma suursaavutuste varju närbuma, vaid annavad aimu, kui kaugele on kohalik käsitööoskus jõudnud – alates kaameratööst kuni valguskunsti ja helirežiini.

Eesti filmi uut taset ilmestabki kõige enam üha stabiilsemalt tugevnev vorm ning pilkupüüdev pildikeel. Eriti terviklikult mõjusid selles osas kevadised noortefilmid – üleskasvamislood „Päevad, mis ajasid segadusse“ ja „Polaarpoiss“.¹⁶ Esimene neist, Triin Ruumeti debüüt, tegi detailirikka ja õnnestunud sissevaate taasiseseisvunud riigi algusaega, oportunistlikesse üheksakümnendatesse, mis perioodina kestab tänapäevani kahetsusväärselt paljudes paikades. „Polaarpoiss“ lisas visuaalile sümpaatselt kompaktse ja temaatiliselt veenva sisu. Naislavastajate võimas kohalolek (Ruumet, Aun, Kõusaar) väärib üleüldse eraldi väljatoomist ja kiitust. Kui lisada „Polaarpoisi“ ja „Päevade, mis ajasid segadusse“ kõrvale ka üle-eelmisest aastast pärit „Nullpunkt“,¹⁷ tundub, et üha enam võiks eesti film kõnetada nii vormiliselt kui ka sisuliselt just eespool kirjeldatud nooremat põlvkonda, kes kipub kõike võrdlema Ameerika ees­kujudega.

Jõuame ringiga tagasi filmiaasta mõttelisse lõpp-punkti ja filmi „Õnn tuleb magades“ juurde. Tuleb nõustuda, et ilmselt on tegemist selle aasta filmidest kõige eestilikumaga. Igal teisel aastal oleks see tekitanud ehk kulmukortsutuse sooviga, et tahaks justkui midagi enamat. Kaadrikompositsiooni mõttes (isegi lennuki kitsikuses saanuks kindlasti mõned põnevamad rakursid leida), ülesehituse mõttes (olgu, iga Islandil üles võetud film näeb välja nagu Islandi reklaamfilm, aga kuidagi mittemidagiütlev oli seal maha uidatud aeg), lõpetatuse mõttes. Ometi on tore, et otsad jäetakse lahti andmaks vaatajale võimalus ise mõelda, mis edasi saab. Sellisel vaiksel, lihtsa inimese rusuvast elust rääkival ja selle kaudu empaatiavõimet arendaval filmilool on potentsiaal kahtlemata olemas ja siin ongi küsimus suuresti üldises foonis. Kui tuua võrdlus ookeani tagant, siis vaevalt mõjuks mõni suvaline „Transformers’ite“ või Marveli koomiksikangelaste madin nii tüütult, kui need tuleks harvemini ja veidi vaheldusrikkamas maitsevalikus.

Just selliseks ootamatult rikkalikuks ja maitsvaks assortiiks kujunes palju tagakiusatud eesti filmi tänavune aasta. Tont teab, kas siit (või üldse niipea) võib järgmist Oscari või Kuldgloobuse kandidaati oodata, kuid kerkinud keskmine tase toob kindlasti kaasa ka uued tipud. Sissekulunud ja vaikimisi tähendusliku „tüüpilise eesti filmi“ võib seega vaikselt varna riputada ja vaadata lootusrikkalt tulevikku, kust tulevad mühinal ühes värskete tegijatega juba näiteks Andrus Kiviräha menuromaanil „Rehepapp“ põhinev „November“ (lavastaja Rainer Sarnet) ja A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ peagi võttesse minev ekraniseering.

¹ „Á annan veg“, Hafsteinn Sigurðsson, 2011; „Hross í oss“, Benedikt Erligsson, 2013; „Hrútar“, Grímur Hákonarson, 2015.

² „Püha Tõnu kiusamine“, Veiko Õunpuu, 2009.

³ „Vasaku jala reede“, Andres Kõpper, Arun Tamm, 2012; „Klassikokkutulek“, René Vilbre, 2016.

⁴ „Klass“, Ilmar Raag, 2007; „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007.

⁵ „Free Range ehk ballaad maailma heakskiitmisest“, Veiko Õunpuu, 2013; „Roukli“, Veiko Õunpuu, 2015.

⁶ „Eestlanna Pariisis“, Ilmar Raag, 2012; „Kertu“, Ilmar Raag, 2013; „Я не вернусь“, Ilmar Raag, 2014.

⁷ „1944“, Elmo Nüganen, 2015.

⁸ „Elavad pildid“, Hardi Volmer, 2013.

⁹ „Must alpinist“, Urmas E. Liiv, 2015.

¹⁰ „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013; „Miekkailija“, Klaus Härö, 2015.

¹¹ „Pangarööv“, Andrus Tuisk, 2009.

¹² „Ameerika suvi“, Rain Rannu, 2016.

¹³ „Ema“, Kadri Kõusaar, 2016.

¹⁴ „Luuraja ja luuletaja“, Toomas Hussar, 2016.

¹⁵ „Teesklejad“, Vallo Toomla, 2016.

¹⁶ „Päevad, mis ajasid segadusse“, Triin Ruumet, 2016; „Polaarpoiss“, Anu Aun, 2016.

¹⁷ „Nullpunkt“, Mihkel Ulk, 2014.