Luuraja ja luuletaja seenelkäik

TÕNU KARJATSE

Mängufilm „Luuraja ja luuletaja“ (Allfilm, Eesti 2016, 95 min), režissöör-stsenarist Toomas Hussar, operaator Rein Kotov. Osades Jan Uuspõld, Rain Tolk, Lana Vatsel jt.

Toomas Hussar debüteeris neli aastat tagasi ääretult populaarseks osutunud „Seenelkäiguga“, kus poliitik Aadu Kägu (Raivo E. Tamm) satub abikaasaga seenemetsas seigeldes karjääriohtlikesse seiklustesse. Poliitiline satiir on Hussarile südamelähedane, sest ka tema teise täispika mängufilmi „Luuraja ja luuletaja“ keskmes on riigiteenistuja, luuraja Gustav (Jan Uuspõld). Skandaali satub temagi, kuid panused on nüüd suuremad ja kaalul on rohkem kui elu: mäng ei käi enam ühe poliitiku maine ja siseriikliku kuvandi, vaid kogu riigi saatuse ümber. Vastakuti on Eesti ja Vene eriteenistus, aga ka eestlane ja mustlane, naine ja mees, patriotism ja egoism, väikekodanlus ja boheemlus. Üldistatuna kõlab siit läbi üks peamine vastandus, millele kõik tihti taandub – riik ja inimene ehk see, kui kaugele on üksikisik valmis minema oma õnne nimel ja armastuse kaitsel ning kas ta on valmis ohverdama selle alalhoidmiseks ka oma riigi ja rahva.

„Luuraja ja luuletaja“ sisu on lihtne: Eesti luureteenistuse töötaja Gustav armub veetlevasse Vene salateenistuse agenti Nalasse (Lana Vatsel), kes on oma ülesannete juures siiski samuti oma nõrkuste ning voorustega inimene, kelle tunded arenevad fiktiivsetest tõelisteks. Edasiviiv konflikt kujunebki inimlike soovide ja riiklike ülesannete vahel, mida mõlemad täitma peavad. Lääne spioonifilmide superkangelasi me siin ei näe, peategelased on üpris pehme karakteriga. Tõeliste rafineeritud luurajate moodi on pigem kõrvaltegelased nii Eesti kui ka Vene eriteenistusest (õnnestunud näitlejaansambel mõlemalt poolt eesotsas Peeter Jalaka ja Oleg Rogatšoviga). Ehkki „Luuraja ja luuletaja“ on tulvil spioonifilmide klišeesid, on Hussar koodi rikkunud tragikoomilises võtmes lahendatud inimliku armastuskolmnurgaga, mille kolmas tipp, luuletaja Miku (Rain Tolk), on ehk kõige ladnam ja ka kõige lihtsameelsem tüüp selles koosluses. Miku on aatemees, kes elab omaette boheemluse mullis, lootes luuletustega maailma parandada. Hussaril on kaks kandvat ideed, millele film on üles ehitatud: kunst kui relv militaristlike intriigide ja ebahumanistlike väärtuste vastu ning üksikisiku õigus valida oma tee isikliku elu korraldamisel. Hussar heidab peent nalja üle võlli patriotismi, võõravaenu, russofoobia ja ka loominguliste inimeste eneseteostusvalude üle. Ta näitab oma teise filmiga end sotsiaalse närviga režissöörina, kes ei karda käsitleda suuri küsimusi ega puudutada ühiskondlikult helli teemasid. Rein Kotovi kaamera aitab luua ja hoida temaatikale kohast hämarat atmosfääri, Tambet Tasuja montaaž annab sobiva rütmi ning Arian Levini saatemuusika süvendab ning märgib meeleolu, mida kannab peamiselt Gustavi tegelaskuju. Jan Uuspõllu mängitud hallist luureametnikust saab oma õiguste eest seisev mees, kellel on üks suur viga, enesehaletsusest tulenev liigne tagasihoidlikkus, krooniline otsustusvõimetus. Alkohol on tema nõrkus ja ravim, millega hoida oma viga saanud psüühe tasakaalus.

„Luurajat ja luuletajat“ võib nimetada intelligentseks dramöödiaks, mille lihtsas loos peitub temaatiline alltekst. Ka filmi tempo on mõnevõrra aeglasem, kui seda nõuaks komöödia või spioonipõnevik. Vaadata pole seda keeruline: lugu hargneb lahti arusaadavalt, ajalises plaanis tehakse vaid mõni kõrvalepõige, karakterid on lihtsad, nende tegutsemise motiivid selged. Hussar on jätnud vaatajale aega kohaneda oma kummaliste, elukaugete tegelastega ja ajapikku saavadki nad sümpaatseks. Groteskselt klišeelikud Gustav ja Nala moodustavad üsnagi sobiva, isegi eluliselt tüpoloogilise paari: energiline emotsionaalne naine ja teda tasakaalustav introvertne mees. Gustavi tegelaskujus on aga vasturääkivusi. Näiteks jääb arusaamatuks tema kogenematus suhetes naistega, kui võtta arvesse tema afäär kontori Siiriga. Samuti ei saa tõsiselt võtta seda, et sellise ametikohaga mees laseb oma elukohta sisse tundmatu naise ja annab talle isegi võtmed. Kuid film ongi mäng, tinglik suhestumine reaalsusega. Kui jätta kõrvale filmi pealkirjas välja toodud ametid luuraja ja luuletaja ning neisse peidetud intriig (filmis see välja ei tulegi), siis räägib Hussari film inimlikust, tihti alateadlikust soovist leida keegi enda kõrvale, saavutada ummikusse jooksnud paradigma hävingu kaudu uus isiklik tasand koos kellegi kestva lähedaloleku, hoolivuse ja armastusega. Selle poole püüdlevad kõik peategelased, selle vastu töötavad aga institutsioonid ja nende truud esindajad. „Selleks riik ongi, et inimesed saaksid elada nii, nagu nad ise tahavad,“ sõnastab Hussari kreedo Gustavi kaastööline, oma luurekarjääris alles esimesi samme tegev Siim (Pääru Oja). Selles fraasis on peidus autori protest riikide geopoliitiliste mängude, pingestunud suhete ja uue külma sõja ähvardava hinguse vastu. Protest väärtuste vastu, mida kannavad endas selle konflikti süvendajad. „Luurajas ja luuletajas“ on konfliktis ka kaks žanri ehk tragöödia ja komöödia. Nagu filmi peategelane Gustav, nii loksub ka film nende žanride vahel, ja kaalukauss ei kaldu kummagi kasuks: draama kohta saab siin liiga palju nalja ja komöödiaks on asi liiga tõsine. Traagilise armastusloo tõsidust on püütud tasakaalustada meelelahutusega, eeldatavasti on just seetõttu võetud peaossa koomiku kuulsusega Jan Uuspõld. Filmi on ka sisse kirjutatud stseenid, mis võimaldavad lihtsamale komöödiale omast näoväänamist. See pole andnud kahjuks Uuspõllule võimalust oma senisest kuvandist taanduda ja näidata end klounist võimekama näitlejana. Koomilisena on ilmselt mõeldud ka luuletaja Miku tegelaskuju. Tolk ei tee grimasse nagu Uuspõld. Tema habetunud karakteri koomilisus tuleneb ta sotsiaalsest perifeersusest ja kohanematusest reaalsuse halastamatute reeglitega. Ta satub valel ajal valesse kohta, kandes endas busterkeatonlikku traditsiooni. Miku tegelaskuju on aga jäänud üheplaaniliseks: kolmnurga kolmanda tipuna ta esile ei kerki ja ta roll isamaa saladuste päästjana on samuti hõredavõitu. See pole aga mitte näitleja, vaid stsenaariumi viga. Gustavi ja Nala looga on Miku seotud sotsiaalse vastanduse kaudu, esindades maailma, mille olemasolu Gustav on eiranud ning kust mustlanna Nala soovib väljuda. Nala tegelaskuju on üles ehitatud Lana Vatseli tüpaažile. Seda horvaatia päritolu andekat näitlejannat on eesti filmides hämmastavalt vähe kasutatud ja Hussari teeneks võib lugeda selle, et ta on ühe ande üles noppinud. „Luuraja ja luuletaja“ olekski Lana film, kui tema karakteri kujundamisele oleks stsenaariumis veidi enam tähelepanu pööratud. Värskena mõjusid kõrvalrollides ka Peeter Jalakas, Loore Martma ja Ivo Uukkivi. Selles filmis küll stereotüüpsetes osades üles astuvad Eesti vene näitlejad, eesotsas varalahkunud Oleg Rogatšoviga, tuletavad aga teravalt meelde, kui vähe on eesti filmides kasutatud siinseid vene näitlejaid. Ka „Luuraja ja luuletaja“ oleks tulnud tunduvalt rikkam, kui klišeelikest stereotüüpidest oleks suudetud hoiduda või julgetud neid õgvendada. Arvata võib, et seda riski ei soovinud selle filmi autorid veel võtta. Võitja on aga see, kes esimesena julgeb piiridest üle astuda.

„Luurajat ja luuletajat“ võib pidada eelkõige traagiliseks armastuslooks, mille lavastamisel on Hussar kaldunud rohkem koomilise poole. Rõhutatud koomilisus mõjub aga pigem võõrandavalt kui toetavalt ning „Luuraja ja luuletaja“ on kui teravmeelse „Seenelkäigu“ lahjem tõmmis. Selles on küll lugu ja ainest ka tõsiseltvõetavaks draamaks, kuid see oleks nõudnud muidugi ka teistsugust lavastamist. Võib-olla väljendub siin filmitegijate hirm nn tõsiste filmide ja nende võimaliku põrumise ees kinolevis.

Arusaadav, et „Seenelkäik“ tõi kaasa teatud ootused, millele autor oleks justkui kohustatud vastama. See nn teise filmi needus käib ju menukate debüütidega alati kaasas. Kannapöörde teise žanri või kunstilisse võttestikku julgevad teha vähesed. Ehkki „Luuraja ja luuletaja“ jääb „Seenelkäigu“ varju, on Hussar näidanud, et ka tõsise draama või põnevusfilmi väntamine pole tema puhul välistatud. Lavastaja võimekust hindavad kriitikud tihti esimese kolme filmi põhjal. Toomas Hussaril on juba kaks tükki tehtud ning ta kuulub nende väheste sekka, kes on oma esimese filmiga võitnud ka Eesti filmikriitikute aastaauhinna Neitsi Maali.

Ja üks asi veel: „Luuraja ja luuletaja“ tuletab meelde, et hea eesti märul alles ootab tegemist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar