Heaoluriigi tume külg

Ühiskonnainsenerluse tuhinad on saatnud rootslasi sajandeid riigi jõulisel toel.

VALLE-STEN MAISTE

Dokumentaalfilm „Rootsi armastuse mudel“ („The Swedish Theory of Love“, Rootsi 2015, 90 min), režissöör-stsenarist Erik Gandini. Linastus 28. I kinos Sõprus dokumentaalfilmide festivalil „DocPoint“.

Rootsis on valitsenud omapärane sotsialistlik monarhia. Võrdsuse ja õigluse ideaalid on Skandinaavias leegitsenud sajandeid. Juba keskajal olid talupojad Riigipäevas ja kuningaid valiti. XX sajandil kujunes Rootsi üleilmseks egalitaarsuse majakaks. Ka pärast arvukate migrantide sulandumist on sotsiaalmajanduslikud lõhed Rootsis maailma väiksemate seas. Empaatiline embus, mille komponendina pole sugugi tähtsusetu nutsak käibevahendit, ei ole Rootsis osaks saanud pelgalt vanuritele ja üksikvanematele, vaid ka lihtsalt väikesepalgalistele. Haridus- ja tervishoiukulutustegi poolest on kuulutud maailma tippu. Viimaste osakaal on parematel aegadel ületanud Eesti näitajad peaaegu kahekordselt. Siseriikliku elukorralduse juveelidele nagu solidaarsus, konsensusepõhisus ja administreerimise läbipaistvus lisanduvad Rootsi puhul juhtroll üleilmses patsifismiürituses (militaarlelude müükki on juba kaks sajandit rahuaega nautivas Rootsis keelatud), Kolmanda Maailma abistamisel jne. ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti andmeil on Rootsi panustanud praeguse pagulaskriisi leevendamisse elaniku kohta rohkem kui peasüüdlane USA (teise suurpatuse Venemaa toetus on loomulikult olematu). Sa ainult nimeta ja kiida!

Ometi on Rootsi heaolupüüdlustel varjuküljed. Positivistlikul õhtumaal lummas paljusid eugeenilise hügieeni üritus. Üldiselt kaineneti inimtõu parendamise kirest, kui üks vuntsiline aretaja puhastusele gaasikambritega tööstusliku hoo andis. Uppsala ülikooli rassibioloogia instituudi taidurid püüdsid aga kuni 1970. aastateni pärilike haigustega „ebakvaliteetseid“ inimesi steriliseerides rahvuslikku boniteeti upitada. Ei veennud neid filosoof Popperi õpetus tuleviku teadmiste ennustamise võimatusest ega teaduse ja poliitika sidumise ja utoopilise ühiskonnainsenerluse ohtlikkusest. Paljusid toonaseid ravimatuid haigusi saab täna kontrolli all hoida. Uued elustiilid ja keskkonnamuutused hoogustavad aga teisi, mh päriliku taustaga haigusi. Ideaaltervisega populatsiooni pole õnnestunud putitada. Sajad tuhanded õnnetud skandinaavlased (peamiselt naised) said aga elust omamoodi välja juuritud.

Võrdsuse mehaanikud

Rassibioloogia kõrval teeb kriitikutele muret rootslaste eraelu korraldada püüdvate mehaanikute tegevus. Ühiskonnainsenerluse tuhinad on saatnud rootslasi sajandeid riigi jõulisel toel. 1930. aastatel populatsioonikomisjoni loonud Alva ja Gunnar Myrdal propageerisid väärinimeste steriliseerimise kõrval ka riiklikku ettevõtmist, mis pidi tohlakad töölis­klassi naised tublideks, toitvast söögist ja puhtast kodust lugupidavateks emandateks vorpima. Samuti arvati, et parem olgu lapsed koolitatud kasvatajate, kui juhmide emade hoole all. Seesugused, tihti risti vastukäivate põhjendustega kampaaniad pole vaibunud. Inimesi ehitatakse jätkuvalt ümber näiteks sooneutraalsetes lasteaedades tütarlaste nukuhuvi jalgpalliga tasakaalustades. Eesmärgid on nagu ikka abstraktsed: parem tõug, võrdsemad inimesed jne.

Briti ajakirjanik Roland Huntford avaldas 1972. aastal laineid löönud raamatu „Uustotalitaarid“ („The New Totalitarians“), nähes Rootsis Aldous Huxley „Hea uue ilma“ laadis kunstlikult kujundatud kontrolliühiskonda. Rootsi heaolumudelit süüdistatakse imetlemise kõrval ammu juba ka „siidikindatotalitarismis“ jm pahedes, põhjuseks riigi lakkamatu sekkumine pereellu, selle ühiskondlik reguleerimine, järelevalvamine ja peresiseste asjade avalikuks tegemine. Slavoj Žižek kirjutab raamatus „Usust“ („On Belief“), et pereelu hävitamiseks pole paremat mürki, kui selle suletuse lõhkumine. Iha, suhted ja perekond püsivad paljuski varjatusel. Kui kõigile on näha see argine, mida ja kuidas väliselt nii ilus ja õnnelik paar koduseinte vahel teeb, laguneb paarisuhte lumm koost. Saladuste suhtes sallimatu Rootsi kujutab endast Žižeki osutatud eraeluarseeniku toime suurepärast näidet.

Teada peavad olema nii sidemed kui ka sissetulekud. Pereelu on Rootsis avalik ja pealekaebused sel teemal oodatud. Ka võõraste öördamise peale võidakse algatada juurdlus peresisese lapsepilkamise või partnerikiusamise asjus. Isa tuleb ka vanemate soovi puududes sunnikorras kindlaks teha nii juhuvahekordade kui Rootsis märkimisväärselt levinud kunstliku viljastamise teel sündinud laste puhul. Paisunud naine peab nimetama kõik mehed, kel juhtunuga midagi pistmist võib olla, et saaks nad sundkorras isaduse tuvastamisele allutada. Seda tehakse lapse õiguste nimel ja rootslased usaldavad riiki, pelgamata, et infot taas nt kellegi steriliseerimiseni viivate rassieksperimentide tarvis kasutama hakatakse.

Ebakonfidentsiaalsus avaldab aga inimestevahelistele sidemetele lagundavat toimet. Avalikena on palgad ehk võrdsemad. Saab kohe kisa tõsta, kui riigilehekülgedelt loed, et käparditest kolleegid teenivad sinust rohkem. Ent pärast tutvumist partneri isikuandmetes tuhnides võib kergelt lahtuda ka armuuim. Olgugi kavaler särtsakas, palga jm näitajate järgi muidugi pikka kuramaaži tulla ei saa. Ja nii jäävadki suhted sõlmimata või mõranevad enne, kui inimest on tegelikult tundma õpitud. Rootslastele iseloomulik, Ingmar Bergmani filmide vaatajaile nii tuttav morn olek, suutmatus suhelda ja üksindus on kõnealuste riiklike meetmete toel vaid süvenenud.

Avalikult kooselust

Perversioonide igapäevastamise puhul lahjeneb ka seksuaalsuse jõud. Tony Judt on kirjutanud: „Skandinaavia hädade – kaldumine depressiivsusse, alkoholismi, enesetappudele – põhjusena nähakse puudujääke moraalis, mida toetavat ka skandinaavlaste väidetav kalduvus end kõigi nähes (tihti ka filmides) lahti riietada ja astuda vahekorda täiesti võõraste inimestega. Niisuguste vaimsete kahjudeni viib tugev riik, mis annab inimestele kõik ja ei keela midagi.“ Seksitunnid olid Rootsi koolikavas juba 1940. aastatel, kümnend hiljem tutvustatakse seitsmeaastasi esmaste tõdedega seksuaalnaudingute, suguhaiguste ja onaneerimise osas. 1951. aastal lubati Rootsis Arne Mattssoni filmis „Üks õnnelik suvi“ („Hon dansade en sommar“) maailmas esimesena näidata ekraanil lembestseenis alastust. 1964. aastal lasti aga linale Vilgot Sjömani „491“, kus noorel uudishimutsejal naisel ei ole mitte pelgalt Sjömani filmile tavapäraselt mitmekümnete kaupa mehi, vaid ta on juba vahekorras koeraga. Zoofiilide õigused saavad teemaks laiemaltki.

Toimunu taustal on arusaadav, et saja tuhande järve maal luuakse kristlik-demokraatlik partei (mille asutamise otsese ajendina 1960. aastate keskel on nähtud Sjömani-suguste moraaliavangardismi) ja publitseeritakse ka perioodilise järjekindlusega (Sanfrid Neander-Nilsson 1946. ja Henrik Berggren ning Lars Trägårdh 2006. aastal) teoseid pealkirjaga „Kas rootslane on inimene?“. Siinse kirjutise võiks täita Phillippe Ariès’ ja Georges Duby toimetatud eraelu ajaloo Rootsi lähiminevikku puudutavate peresuhteid riivavate näidetega. Perekonna ja soorollide lõhkumisest sotsiaalsete eksperimentidega pole saanud aga mitte pelgalt eraelukäsitluste, vaid Rootsi heaoluühiskonda ja poliitikat eri nurga alt vaatlevate uurimuste alateema.

Erik Gandini „Rootsi armastuse mudeli“ detailid on võetud paljuski otse Berggreni ja Trägårdhi raamatust. Rootsi armastuse mudeli alusidee on, et päris armastus ja sõprus on võimalik vaid võrdsete ja sõltumatute indiviidide vahel. Seda õilsat põhimõtet silmas pidades on riik võtnud ülesandeks ebavõrdsus kompenseerida, asendada inimestevaheline toetus, solidaarsus ja sõltuvus riiklike teenustega. Gandini film on värvikas, groteskne ja nüansirohke. Arusaadav, et filmis ei õnnestu katta tohutu viideterägastikuga kirjanduslugu, politoloogiat ja suhtesotsioloogiat miksivat teost – nii iseloomustatakse Berggreni ja Trägårdhi raamatut International Herald Tribune’i arvustuses „Nagu Garbole meeldib ka rootslastele olla omaette“. Film ei võimalda üles lugeda Rootsi heaolupoliitika nüansse, mille puhul indiviidikeskne mõtlemine varjutab perekeskse, nt maksurehkendustes ei võeta arvesse elukaaslaste tulusid jne.

Lihtne vaade

Ometi on paljude asjaomaste alateemade väljajätmisest kahju. Rootsi iseärasusi võinuks rohkem kõrvutada teiste modernsete riikidega. Berggren ning kaua USAs elanud Trägårdh võrdlevad ju Rootsi ja USA individualismi. Kahetsusväärne on, et naiste pikka emantsipatsioonilugu skandinaavlaste üksinduse foonil ei markeerita filmis üldse, näidatakse vaid meie aja iseseisvaid naisi. Feministide värvikaid debatte meeste ülearususe teemadel esindab filmis vaid ühe vanaldase spermakaupmehe kiretu ilkumine. Kui juba oli ekraanile saadud sotsioloogialegend Zygmunt Bauman, tulnuks välja ajada ka mõni naiste võimu jutlustav rafineeritult kelmikas figuur. Näiteks Hanna Rosin, kes arvab vastandina Tšehhovile („naised ei ehita raudteid ega tee muud kasulikku“), et meeste ainuke otstarve on olla spermadoonor.

Sotsioloogilises plaanis on Gandini film jäänud ühetasandiliseks. Suhete lagundajana on rõhutatud vaid individualistlikku sõltumatust ning jäetud kõrvale Rootsi feministegi paelunud teemad nagu polügaamia, polüarmastus (polyamory) jms. Enim teeb aga nukraks, et filmis ei osutata üldse Skandinaavia probleemide kirjandus- ja kultuuriloolisele tagamaale. Rootsi pole Roland Inglehardti maailma väärtuste uuringus individualismi, ilmalikkuse ja ratsionalismi osas äärmuslikele positsioonidele jõudnud üleöö. VAT-teatris on Ingo Normeti suurepärases lavastuses Ivo Uukkivi esitatuna võimalik vaadata Ibseni „Brandi“ mõistmaks, millise hullunud puristliku ratsionaalsusega Põhjalas vahel asju aetakse. Berggren ja Trägårdh pööravad režissöör Gandinit inspireerinud raamatus palju tähelepanu rootsi kirjandusloole, kus on sajandeid avaldunud võrdsuse, võrdõiguslikkuse ja sõltumatuse ideaalid ning avangardne söakus soo- ja seksuaalkäitumise osas: Alm­qvist, Strindberg ja kõik teised, Pipigi.

Seejuures on Gandini integreerinud värvikalt oma ekraniseeringusse teema, mis on Skandinaavia sotsiaalteadlasi varemgi paelunud, Rootsi eraeluliste mudelite kõrvutamise õhtumaaväliste kultuuridega. 2005. aastal ilmus Rita Liljeströmi ja Elisabeth Özdalga toimetatud arvukate uhkete perepiltidega raamat „Vabadus ja sõltuvus perekonnas. Türgi ja Rootsi võrdlus“, kus Özdalga toob ära ühe Rootsis elava türklanna mõtiskluse rootsi ja türgi naiste õnnelikkuse teemal. Vaatamata sellele, et türgi naiste vaikse allumisega täidetud esimesed abieluaastad on rasked, jäävad Türgis kooselud püsima. Kuidagi peavad inimesed ju jõudma teineteisega harjumise ja kokkukasvamiseni. Rootslased ajavad sõltumatuse ja isemeelsuse tõttu pilli ja suhte kiirelt lõhki. Kokkuvõttes on üksteist toetavate peredega türklased õnnelikumad. Muidugi on ka indiviidide ja naiste arvelt perele mõtlevas Türgis omad mured. Oma kultuuri hindamine võõra pilguga on kõigile oluline. Seda teeb Gandini värvikalt, pakkudes kahe glamuurse kuju, Rootsis elava süürlasest õpetajanna ning Aafrikasse siirdunud Rootsi kirurgi kaudu groteskseid ja õpetlikke vaateid kultuuride erinevusele.

Kaduvad sidemed

Filmi „Rootsi armastuse mudel“ võtab kokku 90aastase sotsioloogiaguru Zygmunt Baumani monoloog, mis ei haaku Rootsi asjadega päris vahetult. Bauman on küll raamatutes „Individualiseeritud ühiskond“ ja „Vedel armastus“ rääkinud püsivate sidemete kadumisest ning seksuaalsusest, mis on lahutatud ajaloolistest seostest, ülejäänud elutahkudest ja vastutusest. Sidemete kadu on Baumanil aga seotud pigem tarbimiskultuuri ja postmodernsusega, mis vähemasti Gandini vaates pole Rootsi hädade esmapõhjus. Ka seosteta seksi on Gandini käsitlenud vaid meeste ülearususe kitsas kontekstis. Baumani ajalooliste ja traditsiooniliste seoste lõhkumise kriitika puudutab Rootsit siiski igati. Nentides, et õnn ei ole kõigest vabanemises, vaid ümbritsevaga kokkupuutes tekkinud probleemide viljakas lahendamises, kordab Bauman vana tõde, et vabadusel saab olla sisu vaid teatava ohverduse ja allutuse tõttu.

Progressiivne maailmaparandaja mõtleb ikka tavade purustamisele. Konservatiivsuse nimel kõnelemise privileegi on ju usurpeerinud virilad poliitmudas solberdada armastavad marurahvuslikud mehed. Täiesti arusaadav, et niisugustes kätes asjadega ei soovita tegemist teha. Eraelu lõhkuva instrumentaalse agaruse idud on aga tuttavad meiegi ühiskonnakorralduses. Meenutagem või Reformierakonna kunagist kava remontida abieluseadustikku ja inimsuhteid kohtute töö ökonoomsust silmas pidades. Samuti mõelgem meie töölepingu seadusele, millega töösuhe varasemaga võrreldes kergesti lõhutavaks ja kaubastatumaks muudeti, arvestamata sellega, et tööga seonduvad peredel ka nt elukohaga seotud probleemid, valuliselt ümber mängitavad suhted jne.

Bauman osutab „Individualiseeritud ühiskonnas“ sellele, kuidas katkestatud sidemetega ühiskonnas tekib vajadus kõikvõimalike spirituaalsete eneseotsingute ja meditatsioonigruppide järele: vohavad viiruk, kristallid, hingamine ja Maaemade messid. Gandini filmis käivad noored rootslased grupiteraapia vormis lausa metsas puudutusevanne võtmas, sedavõrd suur on inimliku läheduse põud. Muidugi ei ole miski mustvalge. Kõik rootslased ei hala üksinduse käes, paljud pigem väärtustavad individualismi voorusi. Kõiki Rootsi heaolumudeli tahke ei ole tabanud pankrot. Kuid on hea, kui leidub neidki, kes püüavad tormakuseta tunnetada erinevate inim- ja kultuurikoosluste kokkuklappimise tagamaid, uskudes, et mõistuse külma ahtameelsust tuleb traditsioonide tundmisega tasakaalustada. Ses mõttes pakkus Gandini film hulganisti tänuväärset mõtteainest.