Hea on avastada uusi ilmu

Mathura

Jaapani animefilmide festival kinos Sõprus 4. – 13. aprillini. Režissöör Makoto Shinkani film „Viis sentimeetrit sekundis” on ilus ja kurb film armastusest. KAADER FILMIST

Isolatsioon ehk eraldatus on mõiste, millel on inimese jaoks enamasti negatiivne tähendus. Ometigi on just isolatsioon, olgu siis geograafilist või muud laadi, läbi ajaloo loonud ka hulgaliselt huvitavaid ja isenäolisi tugevaid kultuure. Üks sellistest on kahtlemata olnud Jaapan, mille paljud tunnussõnad ja -kontseptsioonid on maailmas ainulaadsed. Jaapanile kuuluvad samuraid ja geišad, tankad ja haikud, sumomaadlejad, ninjad, karatekad jne. Jaapan on ikka olnud väike omaette maailm ning näib, et tema seesugune staatus on jätkuv. Kaasajal on üheks Jaapani tunnussõnaks saanud ka animatsioon (õigemini anime, nagu jaapani animatsiooni tavaliselt nimetatakse) ning seda lausa sedavõrd, et isegi põhjamaiste muumitrollide animeerijaks on hoopistükkis jaapanlased. Jaapani animefilm kinnitab väga selgelt, et omanäolisus pole globaliseeruvas kultuuriruumis kuhugi kadunud. Selle üle võib ainult rõõmustada, sedaviisi kui uude ja omanäolisse maailma astumine täidab inimese ikka elevustundega.

 

Jaapani animatsioon: seinast seina

Tundub, et ühelgi teisel maal ei ole animatsioonikinematograafia sedavõrd laia haardega kui Jaapanis. Jah, küllap on vähe inimesi, kes poleks midagi kuulnud filmidest „Vaimudest viidud” või „Howli liikuv kindlus”, ent fantaasiafilmid pole kaugeltki ainus jaapani anime laad. Jaapani anime ulatub lisaks muinasjutulistele lastefilmidele veel ulmelise action’ini, aga ka romantiliste ja sotsiaalsete suhtedraamadeni, mis võivad käsitleda igati eksistentsiaalseid ja samas ajakohaseid küsimusi. Teisisõnu kuulub jaapani animatsiooni hulgaliselt filme, mida oleks sama hästi võinud lavastada n-ö pärisfilmina. Osalt tuleneb anime sedavõrd lai populaarsus kindlasti jaapani manga (omalaadne koomiks) pikaajalisest traditsioonist, mõjutegureid võib olla aga teisigi ning vabandatagu mulle siin mu võhiklikkus.

Igatahes võis 4. – 13. aprillini kinos Sõprus peetud jaapani animefilmide festivali (ehk JAFFi) raames näha väga erinevaid linateoseid. Kui alustada muinasjutu poolelt, siis üheks festivali kõrghetkeks kujunes eelnimetatud „Vaimude” ja „Howli” lavastaja Hayao Miyazaki film „Minu naaber Totoro”. „Totoro” linastus küll ka juba esimesel JAFFil, ent selleks korraks oli film varasemast publikumenust lähtuvalt dubleeritud ning jookseb seetõttu Sõpruses kauemgi kui vaid festivali ajal. „Minu naaber Totoro” jutustab pealtnäha lihtsa loo ühest tavalisest jaapani perest. Satsuki ja tema väike õde Mei kolivad koos isaga kunagisse suvekodusse maal, sellal kui laste ema vaevleb tõsise hädaga lähedal asuva haigla voodis. Eemal linnakärast avastavad lapsed enda jaoks imesid ja müstikat täis maagilise paiga ning sõbrunevad metsavaimu Totoro ja tema kaaslastega, kes neid hädas igati aitavad.

Miyazaki „Totoro” on kaunis eleegia kahele alailma kustuvale imele: lapsepõlve muinasjutumaale ning hävivale maa-elule. (Asjaolu, et laste isa peab maalt kaugel linnas tööl käima, vaid rõhutab maa-elu kasinust ning seda võib võtta muu hulgas akuutse sotsiaalse kommentaarina.) Ent ometigi on sel muinasjutul kaks tunnusjoont, mis teda lääneilma analoogsetest filmidest hästi eristavad. Esiteks, mõistagi, ei ole Totoro mitte ainult müstiline, vaid ka müütiline tegelaskuju. Teda ei ole küll õieti keegi näinud, aga kõik teavad pärimust, et kusagil metsasügavuses elab veider ja samas lustakas metsavaim, kelle võimuses paljugi, mis tavalisele inimesele kujuteldamatu. Sedasi on Totoro ühtlasi viide ajalukku, rahva mällu ja maailmapilti. Muinasjutust saab siin see, mis ta oma nimetuse järgi päriselt on: mitte väljamõeldis, vaid muistne lugu, muinasaja jutt.

Teiseks on „Totoro” puhul huvipakkuv asjaolu, et kui lapsed kohtuvad nimetatud metsavaimuga, ei sea keegi nende kogemust kordagi kahtluse alla. „Ma ei arvagi, et sa valetad,” ütleb isa nõutule väiketütrele, „aga lihtsalt väga harva õnnestub kellelgi selliseid olendeid näha.” Sedasi puudub loos läänele iseloomulik sündmuste järgnevus: lapsed põrkuvad kokku millegi maagilisega, vanemad ei usu seda, kuni mingi seletamatu sündmus olukorda muudab ning kõige lõpuks jääb alati võimalus pidada kogu kujutatud maagiat kokkusattumuseks või laste elava fantaasia viljaks. Totoro on ses filmis „päristegelane” algusest lõpuni ning on ilmselt võimatu, et vaatajal ei teki tema suhtes sümpaatiat. Märkimisväärne ja meeldiv on seegi, et „üleloomulikud” olendid ei omanda filmis kordagi inimkeelt, neid ei muudeta üheski aspektis inimesesuguseks. Ja ometigi leiavad lapsed ja vaimud ühise keele, üksteisega sobituva meelelaadi.

Miyazakilt linastus JAFFil filme veel, näiteks „Printsess Mononoke”, mis osa filmihuviliste hulgas omab samasugust kultusestaatust nagu „Vaimudest viidud”, ja „Tuulte oru Nausikaa”, mis põhineb vanal jaapani muinasjutul. See jutustab aga lugu maakera äratundmatuseni muutnud sõja järellainest, mil inimkond peab otsustama, kes on ta liitlased ja kes mitte, ning kas kurjus, mille vastu võideldakse, ei lasu hoopis inimestes endis. Mõlemad nimetatud filmid on kahtlematult väärt vaatamist, kuigi midagi südamlikumat ja lapsemeelselt puhtamat kui „Totoro” on ilmselt raske välja mõelda. Olgu selle kinnituseks siis seegi, et Totorost on saanud jaapani ühe suurima animatsioonitootja Ghibli tunnusmärk.

 

Muinasajast hüpoteetilisse tulevikku

Ajalises mõttes jääb pärimuslugudest kaugeimasse otsa rida maakera ulmelisest (ja enamasti drastiliselt trööstitust ja vägivaldsest) tulevikust rääkivaid filme. Lisaks nimetatud „Nausikaale” jäävad siia punti Tetsuya Nomura „Advendilapsed, Final Fantasy VII” ja Mamoru Oshii „Patlabor” ja „Patlabor 2”. Tahaksin siit kategooriast aga eriti esile tõsta Shinji Aramaki filmi „Appleseed”, mida festivalil ehk enim reklaamiti ja kogus endale korraliku vaatajaskonna, kellest suur osa näis olevat just tõusnud arvutimängude tagant. „Appleseedi” sarnasus viimastega on kahtlemata ilmne, ent viiteid ja paralleele leiab sellest filmist rohkematele allikatele.

„Appleseed” jutustab apokalüptilist lugu XXII sajandist, mil pärast järjekordset maailmasõda on kogu maakera varemeis ning pahatahtlike jõudude (sealhulgas mõistagi masinate) tallermaa. Ainsaks erandiks on Kanaari saarte lähedal paiknev Utoopia, unelmaline linn nimega Olympos, kus tasakaalu hoidmise nimel elavad inimestega kõrvuti inimesesarnased kunstlikud olendid bioroidid. Bioroidide ainus erinevus inimesest on nende suutmatus paljuneda ning võimetus tunda sügavaid tundeid, olgu selleks siis viha või armastus. Mõistagi on selliste tehisolendite arvukusel ja osatisel võimul ka oma vaenlased, kes algatavad idüllilises Olymposeski sõja. Lõpuks on aga ainus, kes suudaks vältida täielikku hävingut, vapper amatsoon Deunan Keute, kes on Gaia loodud naisteadlase superajuga tütar.

Viited kreeka mütoloogiale on ajuti ehk liigagi ilmsed, kui mitte lausa forsseeritud – Olympos ja Gaia, kangelase Deunani oponendiks on sõdalane nimega Hades jne. Tulevikumaailma ülesehitus meenutab mitmeti Isaac Asimovi kuulsat „Asumit” – mõlemad kasutavad mütoloogilisi nimesid (Gaia mängib keskset rolli ka Asimovi pentaloogias) ning mõlemal puhul on näiliselt ideaalse tulevikuilma taga üks geniaalne teadlane. „Asumi” puhul on selleks psühhoajaloolane ja matemaatik Hari Seldon, antud juhul Deunani keemikust ema. Asimoviga on „Appleseedil„ teinegi paralleel: nagu Asimovi „Mina, Robotis„ (hiljaaegu lavastatud ka filmiks Will Smithiga peaosas), nii jõuavad ka siin inimesi kaitsma loodud tehisolendid järeldusele, et suurim oht inimesele ja ta elukeskkonnale on ta ise ning seetõttu peavad nad parimaks lahenduseks allutada inimene masina tahtele või ta hoopiski hävitada.

„Appleseedi” eripäraks on aga see, et tegu on rõhutatult feminiinse tulevikuilmaga. Nimelt lisaks geeniusest naisteadlasele on kogu loo teisteks võtmetegelasteks nimetatud seksikas naissõdalane Deunan ning bioroidide liider, samavõrd seksikas Athena. Ainsaks meeskangelaseks on samas on oma füüsilise keha kaotanud ja nüüd pooleldi masinana toimiv Biarios, Deunani kunagine armastatu.

Ent kui ka paralleele Asimoviga pidada meelevaldseteks, siis ilmsem on mõistagi paralleel kultusliku „Matrixi” triloogiaga. Sarnasteks elementideks on nii sõda masinatega, sõdalaste oskused, montaaž, trööstitu tulevikuilm, filmi muusika jne. Sarnane on seegi, et mõlemas filmis tehakse efektse action’i keskel üpris sügavamõttelisi filosoofilisi arvamuseavaldusi („Appleseedis” küll vähem, ent siiski). Sellegipoolest on „Appleseed” mõjus ja ka omapärane, täpseid ülevõtmisi siin pole ja keegi ju ei keela kahel inimesel sarnasel ajahetkel jõuda maailma eri punktides ühesuguste ideede või järeldusteni. „Appleseedis” on kindlasti ainest põnevusfilmiks ka pärisnäitlejatega, kontseptsioon ja süžee ja nägemus on selleks piisavalt mõjusad, seda enam et ka „Matrixi” puhul on ju arvestatav osa filmist (s.t eriefektid) lavastatud arvutis animeerituna.

 

Ka murdarvud on olulised

Ent nagu öeldud, on jaapani animes veel muidki külgi. Kolmanda lähenemise pakub näiteks Isao Takahata sotsiaaldraama „Alles eile”, mis mõjub eelmainitutega võrreldes animatsioonina kindlasti kõige kummalisemalt. Takahata tegi animefilmidega algust juba 1960. aastatel ning on sotsiaalsete filmide kõrval (paljukiidetud „Jaanimardikate haud„ ja festivalilgi linastunud humoorikas „Minu naabrid Yamadad„) lavastanud ka muinasjutulisi lugusid („Väike norra prints”). „Alles eile” jutustab meile aga loo oma lapsepõlvemaile naasvast 27aastasest naisterahvast Taekost, kellele ühtäkki meenuvad kõik koolipõlve sündmused, justkui elaks ta neid uuesti läbi.

Kuigi Takahatat on peetud üheks helgemaks animelavastajaks, on „Alles eile” (originaalis pealkirjaga „Mälestusi langevatest pisaratest”) tonaalsuselt kurb film ning oma süžeelt ei paku midagi erilist uut ja üllatavat. Filmi tegelased tegutsevad ülimalt hillitsetult, justkui pelgaksid näidata oma tundeid eneselegi. Selle asjaolu poolest toob film eredalt meelde teise jaapani päritolu loo, nimelt Kazuo Ishiguro romaani „Päeva riismed” (millest ka samanimeline film loodud), olgu pealegi viimane kirjutatud inglise keeles ning tegevustik asetatud Inglismaale. Peab ütlema, et seesuguse loo nagu „Alles eile” animeks lavastamine nõuab kindlasti julgust ja suurt armastust oma ala vastu ning on veelkordseks kinnituseks, et anime vorm ei sea filmiloojale sisulisi piire. Takahata film tõstatab korraga mitmeid sotsiaalseid küsimusi: kas inimsuhted peaksid olema väga reglementeeritud; kas „hea tava” on alati ikka hea, kui pärsib inimese loomulähedast eneseväljendust? Õhus on ka nõutust 27aastase naise peretuse ja lastetuse üle, suurlinna kontoritöö tühja rutiinsust, juurte unustamist ühiskondlike rollide virvarris ja nende taasleidmist lapsepõlvekodus. Hoopis ootamatu kild jaapanlikkust avaldub aga filmi üksikkohtades – üks neist mitmeminutiline episood sellest, kuidas noorik ja noormees arutavad murdarvudega arvutamise üle. Peategelane Taeko kahetseb, et ta oskas kooliajal murdarve nii halvasti, sest muidu oleksid ta kirjandid kindlasti olnud huvitavamad. Selge see, et siinsele vaatajale võib selline episood näida humoorikana, ent Takahata filmis toimub selline dialoog ometi täie tõsidusega. Ent kui ka tundub veider, et üksteisele sümpaatsed inimesed peavad enne vastastikuste tunnete avaldamist vestlema pikalt murdarvude valdamise kasulikkusest ühiskonnas, on seegi kild pilguheidust teistsugusesse ja seni üpris tundmatusse ilma – Jaapani ning jaapani animefilmi rikkalikku keisririiki. Viimase olemasolu on aga kingitus.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming