Aafrika päästmise võimalikkusest

PEETER VIHMA

Siisi lööb klotsiga kohviku reklaami teenurgale. Kaader filmist

Siisi lööb klotsiga kohviku reklaami teenurgale. Kaader filmist

Dokumentaalfilm
„Kuidas ma Aafrikat päästsin”
(Eesti 2014, 78 min), režissöör-stsenarist-operaator Kullar Viimne. Linastub kinodes Sõprus ja Artis.

Ehkki film on pealtnäha lihtne ja kaasahaarav lugu noorest naisest Siisist (või „lihtsalt väikesest tüdrukust”, ka filmi tutvustuses mängitakse need kaks määratlust teineteisele vastu), kes püüab Ugandas sotsiaalse suunitlusega kohviku käima saada, on filmi kätketud sedavõrd palju teemasid, et teatud üldistusega on jäädvustatud kogu praeguse globaliseeruva maailma mudel. Arenguabi, antropoloogia ja äriajamine, globaalne ebavõrdsus ja inimeste vaesus, rassisuhted ja invaliidid – Kullar on oma filmi temaatikaga tabanud naelapea pihta. Olen kõigi nende teemadega mõningal määral kokku puutunud, kuid seda filmi arvustades lisandub neile veel üks kiht: nimelt tunnen Siisit üle kümne aasta ja vaatamata sellele, et viimasel ajal on ta rohkem Aafrikas kui Eestis, oleme endiselt sõbrad. Ka Kullarit võin pidada oma tuttavaks. Kuna pisut-filmijuttu-Joonase ja Rain Tolgi vahelises vaidluses Maimikute „Kirsitubaka” üle heideti eesti filmiarvustajatele ette omade hoidmist ja kambavaimu, siis ütlen selle välja, et lugejad võiksid kujundada oma hinnangu minu hinnangu kohta.

Kiitsin Kullarit juba filmi teema eest. Tal on jätkunud kannatust olla aasta aega koos Siisiga Kampalas. Kullar on rääkinud ühes intervjuus, kuidas ta istuski põhiliselt kohvikus ja jälgis selle tegemisi. Selline kannatlikkus ja pühendumine on filmi ilmselge tugevus.

Film on tihe ja tempokas. Draama kolm vaatust avanevad meie ees Siisi võitluse kaudu oma ettevõtmise õnnestumise nimel, nii et filmis pole midagi üleliigset. Kullar on varem Aafrikas ja sealsamas Ugandas filmi teinud. 2009. aasta dokk „Süütu” räägib endistest lapssõduritest. Võimalik, et just sellepärast ei ole Kullar lasknud end eksootikast eksitada, mis on Aafrikas kerge tulema. Igal juhul on filmi fookus selgelt valgel inimesel Aafrikas. Kohalike elanike arvamust ja suhtumist on Kullar montaažiga osavalt edasi andnud (näiteks suurepärane stseen kohviku avamisest, kui Skype’i abil „kohal viibivad” eestlased küsivad kohviku turundusplaani kohta, samal ajal kui kohviku töötajad ja külalised vaatavad telekast ennastunustavalt jalgpalli), kuid filmis on nad pigem kõrvaltegelased. See ei ole nende lugu, nagu lapssõdurite lood „Süütus”. See on Siisi lugu ja lugu valge Lääne soovist aidata, toetada, arendada musta Aafrikat.

Valged inimesed on ennegi Aafrikat päästmas käinud. Me oleme Kullariga mõlemad käinud Aafrikas vabatahtlikuna: Kullar 2007. aastal ikka sealsamas Ugandas, mina aasta hiljem Keenias. Kullar ütles intervjuus ERRile, et tahtis selle filmiga öelda midagi, mida ta omal ajal vabatahtlikuks käies öelda ei saanud või ei osanud. Huvitav, mis see võiks olla? Igal juhul purunesid minu illusioonid vabatahtlike müstilis-romantilisest maailmapäästvast võimest kildudeks nagu õrn Hiina vaas. Arenguriigid on täis „volunturiste”, kes teevad paar kuud punnis kõhuga lastele pai, ja diplomaate, kes klõpsivad nende taustal rõõmsalt naeratades pilti. Üsna vähe on neid, kes maadlevad sotsiaalsete probleemide lahendamisega seal, kuhu riigi käsi ei ulatu. Ega see vist ole kuskil teistmoodi. Teiste probleemide lahendamine on tänamatu töö.

Filmi peategelane Siisi teab seda väga hästi. Filmi alguses ütleb ta projektile annetuste kogumiseks tehtud videos, et pelgalt abistamisest ei piisa. Kui abiandja lahkub, on abivajajad sama halvas või hullemas olukorras. Klassikalises kala või õnge vaidluses leiab Siisi õigustatult, et parem on tolmuses Kampalas siiski õng valmis meisterdada. Erivajadustega noored saavad kohvikus töökogemuse, ühiskond näeb paremini oma eelarvamustest läbi ja plaani kohaselt peaks kohvik ennast ise ära majandama hakkama, nii et kui abivajaja lahkub, siis abisaajad seda õieti ei märkagi.

Siisi projekt pole seega täielik ekspluateerimine ega ka täielik emantsipeerimine. Nii asetub Kullari film sisu poolt vaadatuna kahe teise valge inimese ja Aafrika suhtest rääkiva doki, nimelt Mads Brüggeri „Suursaadiku” („Ambassador”, 2011) ja Renzo Martensi „Naudi vaesust” („Enjoy poverty”, 2008) vahele. Brüggeri filmi peategelane ostab endale eksperimendi korras võltsitud diplomaatilise passi, et sellega Libeerias teemante kaevandada, asudes salaja jälgima korruptantide ja ekspluataatorite tihedaid ridu. Martens aga leiab, et Kongo suurim ekspordiartikkel on fotod kohalikust vaesusest ja viletsusest ning julgustab filmis kohalikke fotograafe pulmade pildistamise asemel teenima hoopis oma hädade pealt. Esimene näitab karmi tegelikkust, teine püüab õpetada inimesi oma probleeme kõrvalt nägema. Siisi on üritanud nendest äärmustest hoiduda.

Selline keskmine positsioon tekitabki omamoodi pinge. Ühelt poolt võib ju väita, et filmis nähtud sotsiaalne ettevõtlus ei läinud Ugandas sellepärast käima, et lääneliku kapitalismi vaim ei sobitu hästi Aafrikasse. Näiteks puudub seal meie protestantlik eetika, mida nähakse meie palehigis töörügamise soovi taga. Töötamise igapäevane jumalateenistus pole selle vaatenurga järgi Aafrikas levinud, kuna sealne religioon ja traditsioonid ei soosi seda. Tuleb ju meelde mõistulugu mehest banaanipuu all, keda valge mees tööle utsitab selleks, et ta saaks uuesti banaanipuu alla puhkama heita. Kuid kas see oleks tõsi? Ilmselt võiks seda filmi huviga jälgida ka siis, kui Siisi tahaks avada kohviku siinsamas Eestis, sest takistused, mida ta kohtab, on ju tegelikult päris tavalised ettevõtja mured. Keegi hilineb. Kliente on vähe. Kokk on joodik. Jah, pisut kultuuride kokkupõrget on näha küll, aga pigem Siisile külla sõitnud ema ja tema abikaasa kaudu. Viimane muretseb näiteks, et ütleb äkki kohalikele kogemata „neeger” ja määrib mägedes matkates oma valged kingad ära.

Pigem tuleneb see pinge üldisemast arusaamisest, mismoodi toimib teiste abistamine. Mis oli ikkagi see, mis Kullaril oma vabatahtliku ajal ütlemata jäi? Filmi tiitritest näeme, et Siisi lõpetas heategevuslikud projektid ja läks tagasi Ugandasse, et seal pesu müües äri teha. Filmi pealkiri asetub seetõttu iroonilisse võtmesse. Tegelikult me ju teame, et Aafrikat päästa ei ole võimalik, ja nüüd teab seda ka Siisi. Lõpetas abistamise, kasvas suureks, hakkas äri ajama. Kas Kullari sõnum võib olla see, et tegelikult päästab maailma ainult ettevõtlus, mitte sinisilmne abi?

Kirjutasin oma raamatus „Kättpidi Keenias”, et abistamine ei ole ühekordne mustkunst, nii et saan toetada poolt sellest sõnumist. Tahan aga Kullari (oletatavale) sõnumile ka vastu vaielda. Abistamise mõju küsimus ei ole mitte abipakkuja kuulumises äri- või kodanikuühiskonna hulka, vaid pigem selles, kas ettevõtmine on ühekordne või püsiv. Ega Kullargi arva ilmselt, et peaksime lootma nähtamatule käele, mis ettevõtjate rikkusi ümber jagab. Tulevased vabatahtlikud võivad küll oma teenistust näha kui meeldivat võimalust eksootikaks poliitiliselt korrektses vormis, kuid ka Siisi kohvik oleks vastu pidanud, kui esialgne investeering oleks ärilised tagasilöögid välja kannatanud. Efektiivsus loeb. Vabatahtlikuks tasub ikka minna.

ERRi intervjuus ütleb Kullar, et võttis selle filmi tegemisega hulga riske, kuid jätab täpsustamata, milliseid. Kas üks risk ei olnud mitte see, et ta pidi filmi terviklikkuse nimel tegema sellise üldistuse? Vaatajal võib jääda mulje, et Siisi ja ta sõber Aliine (kes satub filmi lõpus Kampalasse raskeid otsuseid langetava „sanitarina”), jõudsid samasuguse üldistuseni. See ei pruugi olla kerge. George Bataille on öelnud (küll kirjanduse kohta), et kunst ongi sadism. See on oma peategelase asetamine kannatuste keskele. Dokumentalismi tõlgituna tähendab see ehk seda, et üks kannatuste allikas (ja kannatuste tekitamise vahend) seisnebki valimises, kas olla hea inimene või hea dokumentalist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming