Teisitiütleja Peter Handke

Jaan Undusk

“maailm teab Serbiast kõike, tõde. Mina ei tea tõde, aga küsin ja mäletan.”

Peter Handke Balkanil Nato õhujõudude

poolt puruks pommitatud tehase ees. netifoto

 

Kuni 2004. aastani armastasid austerlased vaielda selle üle, kes on XX sajandi lõpu suurim austria kirjanik: kas Thomas Bernhard (1931 – 1989) või Peter Handke (s 1942)? Selle juba igavaks läinud pendeldamise kahe nime vahel lõpetas rootslaste saalomonlik otsus anda Nobeli kirjandusauhind hoopis kolmandale, Elfriede Jelinekile (s 1946). See oli geniaalne samm, sest hoobilt purunes binaarse opositsiooni Bernhard-Handke ahistav sund, kahe võimaluse asemel oli äkki olemas mitmeid, ning seisti avaral väljal. Bernhardi ja Handke esmasuse üle polnud mõtet vaielda, kui pärg oli kolmanda kaelas. Kolmanda juurdetulek ei tähendanud aga mitte lihtsalt kolmanda väljavalitu sündi, vaid vabastas hetkeks kogu austria kirjanduse pildi. Sest seesama kolmas oli esiotsa üsna tavaline andekas ning veidi napakas – või edev – kirjanik, seega võrreldav paljudega. Aduti taas, et iga, ka suhteliselt väike kirjandus, on rikkam kui paar mütoloogilist nime.

Rootsi Akadeemia tollane otsus oli õieti otsus Peter Handke enda hoiakute vaimus (neist allpool), ehkki ma ei ole kindel, kas ta omaenda vaimu selles mõneti väga isiklikus sfääris aktsepteeris. Rahustavam olnuks ju mõelda, et kui Austria üldse Nobeli pidi saama, siis lihtsam oli see anda seksuaalseid hälbeid eksponeerivale Jelinekile kui poliitilisi hälbeid põdevale Handkele. Jelineki põhisõnum oli õieti teismeliselt võluv: mees ja naine pole loodud teineteise jaoks, mehe sperma on ekspluataatorlik reovesi naise ihus. See oli ju tegelikult trend, ehkki äärmusse viidud. Handke oli ohtlikum, sest oma publitsistikas rääkis ta uuest valest Euroopast, niisiis mainstream’i vastu, ja oli juba poolteist aastakümmet ajanud Serbia-sõbralikku asja (vt selle kohta siinkirjutajalt Loomingus 1997, nr 5, lk 674 – 676 ja Mati Undilt Sirbis 18. VI 1999). Aastal 1999 oli Handke poliitilistel põhjustel (Serbia pommitamine NATO poolt) Darmstadti akadeemiale tagasi andnud 1973. aastal saadud Büchneri auhinna ehk saksa kirjandusliku Nobeli, samal ajal kui Jelinek võttis 1998 Büchneri veel korralikult vastu. Rootsi Akadeemia on poliitiliselt alati sõltuvam olnud kui seksuaalselt.

Nii erinevad ja nii sarnased on need kolm kirjanikku. Bernhard viib huumori iseennast-õgivasse äärmusse, kus palju nalja enam ei saa; Handke on algusest peale tõsine kui loom – kui tarvitada üht saksa väljendit; Jelinek on samuti tõsine iisraeli mees, aga püha naiselikku viha täis. Jelinekile tähendab keha veriseid seksuaalseid vaevusi, Bernhardile vaid haigust ja Handke on peaaegu ihutu. Kõik siiski omamoodi frigiidsed, sest mitte kusagil mitte pennigi erootikat. Kõik suured stilistid: Jelinek kirjutab ülevoolavat, Bernhard hiilgavalt targutlevat teksti, küps Handke aga hingab klassikaliste perioodide uhmas, tihti müstilisse kontemplatsiooni vaibudes. Mis neid kõige enam ühendab, see on austria-ungari vana kultuuripärandi negatiiv. Ehkki XIX sajandi suur austria luuletaja Nikolaus Lenau suri täitsa ametlikult kurvameelsusse ja näitekirjanik Ferdinand Raimund lasi endale kuuli suhu hirmust marutõbise koera hammustuse ees (aga koer osutus terveks), oli Doonaumonarhia üldine eluhoiak – baroksele surmakultusele vaatamata – siiski seltskondlik, valssimist ja ühisolemise oskust täis.

XX sajandi lõpu vabariikliku Austria juhtivad kirjanikud olid aga silmapaistvalt asotsiaalse olekuga, oma riigi ja rahva suhtes sageli vaenulikult meelestatud. Barokne melanhoolia oli taandunud isiklikesse autismidesse. “Austriasõim” kujunes omaette žanriks, mille klassikuteks said just Bernhard ja Handke, kes aga teineteist – oma austria enesevaenus järjekindlana – eriti ei hellitanud; nii nemad kui ka Jelinek kannatasid või kannatavad kõik mingit sorti avalikkusefoobia all. Bernhardi ja Jelineki kirjanikueraklad on Austrias, Handke elab juba kuusteist aastat üksiklasena Pariisi lähedal Chaville’is. Sellise endassesulgumise pahupooleks on pidevad avalikud skandaalid. Tagasitõmbunud, kuid pärast pikka päevatööd siiski tunnustust vajav isiksus elab end ühiskonna arvel ajuti eriti teravalt välja; tema sööstud avalikku ellu jätavad enamasti räige mulje. Bernhardil kujunes austriasõim viiel kirjanduslikul ja mittekirjanduslikul moel lausa loomingulise töö vältimatuks eelduseks, inspiratsiooni käivitajaks.

Handke karjäär hakkas aastal 1966 pihta rünnakuga saksa keeles tooni andnud “47 rühma” kirjandusliku “impotentsuse” vastu, samal aastal toodi lavale tema “Publikumõnitus”, üks täiuslikumaid sõnamasinaid teatri-illusiooni lammutamiseks – ja taastekitamiseks. Handke “Kaspar” (1967), tema populaarseim tükk, ilmus Rita Tasa tõlkes juba 1970, kuid lavale pole meil ei selle ega mõne teise Handke looga jõutud. “Kaspar” on traktaadi väärtusega näidend keelest kui ühiskondliku dressuuri põhivahendist, mille kasutaja võtab vältimatult omaks maksiimi “ma tahaksin saada selliseks, nagu mõni teine juba on olnud”. Keelt kasutada tähendab nõustuda kellelegi teisele alluma ning siit kerkibki üles Handke loomingu ja poliitiliste hoiakute kontrollküsimus – kelle keelt sa kõneled, kellele sa allud? Probleemiasetus on üdini austro-ungarlik, Fritz Mauthneri ja Ludwig Wittgensteini kooli mõjudega. Vana Doonaumonarhia oli rahvaste paabel, kus keele valik tõi aredamalt kui mujal kaasa poliitilise hoiaku ja maailmapildi valiku. Ühtlasi on Handke oma loomingus harvanähtava järjekindlusega süüvinud küsimusse, kas kirjanikuna saab üldse jõuda keeleni, mis enam kedagi ei jäljendaks, vaid oleks isiksuse ja maailma autentne tunnistaja. See on viinud ta müstikutega võrreldavate otsinguteni, ainult et ilmalikus võtmes: Handke püüab oma sõnaga liibuda nii tihedalt kui võimalik algse vahetu kaemuse külge, et soovimatutele (ehkki möödapääsmatutele) ideoloogiatele võimalikult vähe hingamisruumi jätta.

1981. aastal tõlkis Mati Sirkel kaks Handke kirgast lühiromaani (“Tõelise tundmuse hetk” ja “Vasakukäeline naine”) ning sealtpeale on valitsenud veerand sajandit vaikust. Tema proosa ja lavatekstide heiastusi võib tagantjärele otsida Mati Undi loomingust (“üks mu lemmikkirjanikke,” ütles Unt aastal 1999). Handke pole mingi Austria riigi soosik ning äkki mängib seegi tõlkimisel kaasa. Suurim sõimumees Bernhard on õnneks surnud ja vaikimisi rehabiliteeritud.

Ent Handke elab ja see tähendab, et surnud pole ka skandaal. 2006. aasta 18. märtsil osales Handke Serbia endise presidendi, sõjakurjategijana kohtu alla antud Slobodan Miloševići matustel, pidades serbohorvaadikeelse kõne: “Maailm, see nõndanimetatud maailm, teab Jugoslaaviast, Serbiast kõike. Maailm, see nõndanimetatud maailm, teab kõike Slobodan Miloševićist. See nõndanimetatud maailm teab tõde. Seepärast pole seda nõndanimetatud maailma täna ka kohal, ja mitte ainult täna, ja mitte ainult siin. See nõndanimetatud maailm ei ole maailm. Ma tean, et ma ei tea. Mina ei tea tõde. Aga ma hoian silmad lahti. Ma kuulen. Ma tunnen. Ma mäletan. Ma küsin. Seepärast olen ma täna kohal…”. Selle kõne avaldanud saksa ajakiri Focus palus Handkelt intervjuud, millest too keeldus, saates aga selle asemel seletuskirja. Selles sõnab Handke, et osales matustel kadunu perekonna kutsel, aga veelgi enam seetõttu, et väljendada oma nõustumatust Lääne massimeedia loodud keelega, mida kasutab ka Haagi tribunal ning politoloogide-lähiajaloolaste hulk.

“See oli nende kõigi keel, mis mind teele sundis. Ei, Sl. M[ilošević] polnud mingi “diktaator”. Ei, Sl. M. ei “sepitsenud nelja Balkani sõda”. Ei, Sl. M-ći ei pea nimetama “Belgradi lihunikuks”. Ei, Sl. M. polnud mingi “aparatšik”, mingi “oportunist”. Ei, Sl. M. polnud “kahtlemata” süüdi. Ei, Sl. M. polnud mingi “autist”. Ei, Sl. M. ei mänginud “meile” oma surmaga Scheveningeni kongis mingit “õelat vingerpussi”. Ei, Sl. M. ei lasknud “meil” oma surmaga “pinda jalge alt kaduda ja valgust kustuda”. Ei, Sl. M. ei “hiilinud mööda kahtlemata ELUAEGSEST vanglakaristusest”“ (Focus, 27. III 2006). Seda kõike nimetab Handke “häbituse keeleks” ning väidab, et ta ei sõitnud Požarevacisse matustele mitte poolehoiust Miloševići, vaid poolehoiust “mitte-ajakirjandusliku, mitte võimul oleva keele” vastu. Tema eesmärk olevat olnud olla “tunnistaja”, aga mitte kohtulikus, süüd või süütust tunnistavas mõttes. Lõpetuseks küsib ta mõrult: “Kas siis see, kui ei taheta olla kohtualuse süü tunnistaja, tähendab kohe, et tunnistatakse tema süütust? “Kahtlemata”, kasutades üht võimuloleva keele lööksõna?”

Igaüks võib selle avalduse informatiivset külge võtta, nagu heaks arvab. Aga tõsi on see, et oma Miloševići-manifestiga ajab Handke sedasama asja, mida ta on ajanud juba nelikümmend aastat “Kasparist” saadik: kuidas tõrjuda keelt kui iseenda mahasalgamise vahendit, millele inimene allub kergemini kui füüsilisele vägivallale? Kuidas tõrjuda masside, massimeedia keelt, mis autentse “mina” jaoks on alati vale? Kuidas jõuda omaenda vahetu kogemuse kõnelemapanekuni? Kuidas alustada lauset “minaga”, püüdmata olla keegi teine? Seda keelt otsides on Handke rännanud Balkani sõjas, käinud Miloševići matmas ning külastanud Serbiat veel selle aasta aprilli lõpulgi. Ta on Jugoslaavia sõjas küllap et rohkem “kohal” olnud, oma vahetut taju kontrollinud, kui enamik sellest sõjast kirjutanuid, kes on valdavalt konventsionaalse märgiloome jätkajad, sõjasemioosi sõltlased. Handke ulatuslik looming on tema manifesti vähemasti psühholoogilise ehtsuse tõend.

Aprillis jõudsid teated Handke matuselkäigust ka Pariisi. Handke debüüt prantsuse rahvusteatri Comédie-Française’i laval oli planeeritud jaanuariks 2007, mil püünele pidi tulema tema näidend “Küsimise mäng ehk reis Helisevale Maale” (1989, hiljem pealkirja all “Küsimise kunst”). Comédie-Française’i intendant Marcel Bozonnet luges Handke matusekõnest 6. aprilli nädalalehest Le Nouvel Observateur ning tegi aprilli lõpul otsuse Handke näidend rahvusteatri mängukavast maha võtta. “Handke eirab ajalugu, fakte, rahvusvahelist õigust, tema jaoks poleks seda kõike nagu olemas” (Libération 29. IV), väidab Bozonnet, “ma ei saa säärast inimest teatris vastu võtta ja tema kätt suruda” (Le Monde 6. V).

Juba 4. mail avaldas oma kibestumust sellise poliitilise tsenseerimise üle 2004. aasta nobelist Jelinek, lisades, et Miloševići režiimi ohvrite õigusi see jalule ei sea, ning samal päeval ilmus 40 kultuuritegelase toetuskiri Handkele (Le Monde 4. V). Seal öeldi, et Peter Handket jälitatakse juba kümme aastat, alates hetkest, mil ta avaldas vastupanu serblaste üleüldisele “sataniseerimisele” meedias, esitades tülikaid küsimusi Jugoslaavia kodusõja kohta; ajakirjandus on moodustanud XX sajandi ühe juhtiva kirjaniku vastu ühisrinde. Allakirjutanute seas olid kirjanikud Robert Menasse, Patrick Modiano, Paul Nizon, režissöör Emir Kusturica jt. Täna Handke, aga homme võib-olla García Márquez, kes on jäägitult toetanud Castro režiimi Kuubal, või hoopis Borges, kes on kiitnud Argentiina kindraleid – nõnda küsivad analüütikud (Le Monde 10. V). Mis saab XX sajandi kirjandusest Comédie-Française’is?

Juba 3. mail taunis Prantsuse kultuuriminister rahvusteatri ennatlikku otsust. Hiljem on Handket toetanud eelmise aasta kirjandusnobelist Harold Pinter (Le Monde 14. V), vastasrindesse kuuluvad aga 2000. aasta kirjanduse Nobeli saanud hiinlane Gao Xingjian, feministlik filosoof ja kirjanik Hélène Cixous ja Handkest mitu raamatut kirjutanud Louise Lambrichs (Libération 10. V, 15. V). Handket toetavat koos temaga kolm filmi teinud režissöör Wim Wenders.

10. mail avaldas ajaleht Libération – küll hukkamõistva kaaskirja saatel – Handke üleskutse “Rääkigem siis ikka Jugoslaaviast”. Selles leidub nii poliitilisi kui ka juba tuntud keelefilosoofilisi fraase. Handke tuletab meelde, et serbia inimlaagrite kõrval oli ka horvaatide ja moslemite laagreid ning toob välja moslemite korraldatud tapatalguid ja vägistamisi Jugoslaavia sõjas. Ta paneb ette mitte võrrelda Miloševići Hitleri või Macbethiga (muide, kõige populaarsem veriste lavastuste aines praegu Euroopas) ja mitte eritada automaatselt sõnu – nagu Pavlovi koer ila. Kümme aastat kõneldi Jugoslaavia kohta ajakirjanduse eestvedamisel ühtlustatud keelt, nüüd on aeg “küsitleda lugusid, mis annavad vastuseid”. “Hüljakem lõppeks see keel. Õppigem küsimise kunsti”. Ja siis, juba veidi üleliigsena: “Elagu teine Euroopa! Elagu Jugoslaavia!” (Libération 10. V).

Huvitav, et Handke, kes rääkis juba oma matusekõnes vajadusest küsimusi esitada, keelati ära just näidendiga “Küsimise kunst”. See on lugu inimesest kui küsijast, keda peibutab küsitav unelm oma küsimustest vabaneda: “Et ma tänaseks kõigist oma küsimustest lahti olen saanud, siis magan ma õndsa und, unenägudeta Suure Vankri alla sirutunult, lättevee lähedal. [—] Küsimustest vabaks saada. Küsitamatuks jääda. Nii nagu langevad lehed puult, küsimärkideta. Lihtsalt nii nagu vanad raidkujud oma kaetud käes raamatut hoiavad ja teise käega sellele osutavad. Küsimise probleemi lahenduse tunned sa ära selle probleemi haihtumisest. Ei mingeid vaheruume enam – niisiis ka küsimusi mitte” (P. Handke, “Die Kunst des Fragens”, 1994, lk 159-160). Vaheruumid, vahekäigud, vahemaailmad, vahemaad, tähevahed, reavahed (saksa keeles Zwischenräume) on üks Handke edasisi märksõnu. “Mina aga elan ainult vaheruumest,” on ta 1986. aastal ühele oma küsitlejale öelnud.

Handke poliitilisi seisukohti on raske ka Eestis omaks võtta, kui arvestada, et alates aastast 1991 on ta teinud vastutööd endise Jugoslaavia osade, sealjuures eriti oma emapoolsete esivanemate kodumaa Sloveenia riiklikule iseseisvusele. Handkele on Jugoslaavia jäänud muinasjutumaaks Habsburgide müüdi vaimus, mida ta rahvusriikidele vastandab. Kuid tema kirjanduslike tööde üldiselt kõrgel fenomenoloogilisel ja kontemplatiivsel astmel ei mängi olupoliitika kuigivõrd kaasa. Handke on kahtlemata paljude väga heade tekstide autor – ning lavale kavatseti Pariisis tuua just üks neist tekstidest, mitte Miloševići matustel käinud autor. Elu on muidugi isiku ja tema toodete sasipundar, samasuste ja vastanduste keerukas mäng, kuid teatav terve mõistuse loogika peaks igal konkreetsel juhul alati leitav olema, see võiks lohutada. Muidu juhtub nii, nagu juhtus 1971 Eesti peakonsuli Ernst Jaaksoniga, kes ei olnud nõus “kommunistliku kirjaniku” Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumängu” lavastamisega New Yorgis Eesti kultuuripäevade raames (vt M. Valgemäe, “Ikka teatrist mõteldes”, 1990, lk 77).

Handke pole muidugi mitte ainult iseseisev, vaid ka kiuslik, ja oma elevandiluutornis võib-olla et mitte nii eluvõõras, kui tundub. Tema 1982. – 87. aastani peetud märkmeraamatute paks prantsuskeelne tõlge, alles ilmunud, läheb turul hea hooga. Handke käitumise põhimustrid tulevad minu meelest hästi välja ühes 1985. aasta sekelduses Austria politseiga, millest tehti film ning millest Handke kirjutas essee “Üks teistmoodi kõne Austriast”. Taas toimus skandaal. Ja nimelt nõnda.

1985. aasta 27. veebruari ööl seisnud Handke Salzburgi ülikooli esisel platsil telefoniputka ees, kavatsedes sellesse sisse astuda. Temast veidi eemal seisis töötava mootoriga auto; selle naisjuht oli läinud kioskisse midagi ostma. Handkel polnud autoga pistmist, ta ei osanud autot juhtida, tal polnud lube. Siis peatus sealsamas politsei patrullauto ning sellest kargas välja politseinik, kes “midagi küsimata” käskis Handkel mootori välja lülitada. Handkel lõi veri pähe ning ta palus politseinikul võtta teine toon. Mille peale too: “Ära ülbitse, anna oma isikutunnistus!” Sina-vorm on saksa keeles teatavasti kange, politseinikud tikkunud Handkele, kes dokumenti ei esitanud, füüsiliselt ligi. Handke näinud nende vihast valgeid silmapõhju ning nahkseid säärikuid – võimu tähist. Selles olukorras pressis ta endast välja vaid lause: “Te olete siin oma säärikutega nagu mingid natsibossid”. Seepeale ta vahistati ja viidi jaoskonda. Pass kisti tal jõuga taskust. Pole ühtki teist maad Euroopas, kus väikekodanlane oleks oma mitte millekski tarvilike, rahuldamatust tekitavate, ebaerootiliste ametite pidamisest nii ülbeks läinud kui Austrias, lõpetab Handke kirjelduse austriasõimu võtmes; väikekodanlane langetab ainult otsuseid, mitte midagi märkamata (P. Handke, “Langsam im Schatten”, 1995, lk 64 – 73).

Taas seesama konflikt: ühed, kes langetavad otsuseid, midagi küsimata, märkamata, osaledes automaatses märgiloomeprotsessis; ja teised, kes küsivad ning märkavad (loovad märki) ise. Politseinik käitus nagu inimene David Hume’i filosoofias, kes kaht kõrvuti seisvat asja nähes järeldab nende põhjuslikku seost. Nii on Handke loogika järgi kajastatud kogu Jugoslaavia sõda, nii toimibki massimeedia: kui A ja B, siis B sest A. Handke märkas politseiniku viga, kuid ei pidanud vajalikuks korrigeerida seda inimest, seda olendit, kes osales isiklikku vastutust mittenõudvas automaatses semioosis, eritades sõnu nagu Pavlovi koer ila. Handke ei korrigeerinud, ta avaldas vastupanu. Ta ei öelnud: “Vabandage, see ei ole minu auto”, mis oleks konflikti ära hoidnud. Sest vabandama oleks pidanud hoopis politseinik, kui ta oleks märganud. Aga too kuulus olendite hulka, kes ei märka, vaid eritab sõnu. Handke, kes märkas, ei näidanud üles sotsiaalset solidaarsust, valmisolekut märgivahetust (märkamist ja mittemärkamist) korrigeerida, sest politseinikus ei näinud ta mitte oma võimalikku sotsiaalset partnerit, vaid võimu (= nahast säärikud) ja võimutseva keele esindajat. Tema ees ei seisnud mitte võimalik isiksus, vaid võimustruktuuride lootusetu näsa, kellele sai vaid vastupanu osutada. Kompromiss iseenda mahasalgamise mehhanismiga ei tulnud kõne alla.

Seesama skeem paistab toimivat kõigis Handke käitumisjoonistes, mis on põhjustanud skandaali. Handke elab ja see tähendab, et surnud pole ka skandaal. Me ei tea veel, millega kõik seekord lõpeb. Kas lendab M. Bozonnet oma ametikohalt, mis prantsuse keeles võiks Handke harja turri ajada (l’administrateur général – peanäitejuht, aga väga pahatahtlikult tõlkides ‘kindral-administraator’), ja Handke näidend tuuakse lavale, või annab Bozonnet järele, soostub – või ei lähe Handke näidend lavale ja tema debüüt prantsuse rahvusteatris jääb toimumata. Igatahes on selge, et Handke kirjutamisrütm neist lahendustest ei sõltu. Nii- ja niimitu rida iga päev ning aeg-ajalt kiire kummastav sööst avalikku sfääri.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming