Sõltumatus vägivalda tarvitamata

Teoorias on kõik kaunis, ent inimloomuse varjukülgede tõttu teostamatu. Nõnda valitsebki maailmas diskrimineerimine ja ebavõrdsus, kasutatakse vägivalda ning täielikku vabadust pole olemas.

Martti Kalda

Eesti lugeja võib rõõmustada: lõpuks ometi on maakeeles kättesaadav esinduslik Mahatma Gandhi kirjutiste, mõtete ja kõnede kogumik. Sellega on täidetud tühimik, mida varem leevendasid vaid osaliselt nüüdseks juba aegunud Leopold Julius Kenni tõlgitud „Minu elu“ (Loodus, 1939) ning Linnart Mälli eestindatud „Maailm on väsinud vihkamast“ (LR 1969, nr 41, uustrükk Pilgrim, 2013).1 Ühtlasi on tore, et selle ettevõtmise taga on tõlkijana Ruth Lias (sünd 1926), eesti tõlkeilma professionaal, kelle töö kvaliteedis pole kunagi põhjust kahelda, ning sisutoimetajana hea kolleeg Märt Läänemets, kes küll rohkem tuntud sino- ja budoloogina.

Mulle ei meeldi raamatute sisu arvustustest lugeda, seega ei kavatse ma sellel pikalt peatuda. Tekste tuleb lugeda, eriti Gandhi tekste. Ning need pole pelk meelelahutus või une-eelne kerglugemine. Gandhi nõuab süüvimist ja läbimõtlemist. Seepärast kõnelgem kõigest sellest millest raamatus juttu pole või mis vajab täpsustamist. Kuna teose lõpust leiab toimetaja põhjaliku sissevaate Gandhi mõtteilma („Mahatma Gandhi tõde“), pole tarvidust Gandhi filosoofial liiga pikalt peatuda. Peame selle kokkuvõtte eest tänulikud olema, sest olgem ausad, Gandhi polnud kuigi süstemaatiline mõtleja ning korrastatud „filosoofiat“ ta maha ei jätnud. Seetõttu soovitan alustada selle teose lugemist just järelsõnast.

Ent millised on Gandhi kolm üllast tõde? Korrakem üle. Esimesena tuleb loomulikult tõde, satyāgraha. Gandhile on tõde jumal. Ta nõuab kompromissitut tõde kõikjal. See on tõde rahvuste, rasside ja sugude ning isegi inimeste ja loomade võrdsusest. Mitte mingit diskrimineerimist. See on ka universaalse ja elukestva hariduse võimaldamine kõigile. Inimväärne elu, vajadusel ka laialdane kodanikuallumatus selle saavutamiseks. Teiseks vägivallatus, ahiṃsā. Gandhi vägivallatus polnud ent passiivne, vaid aktiivne. Vajadusel eluandmine teise elu kaitseks. Siia kuulusid Gandhi arvates ka tsölibaat, taimetoitlus ja paast. Vägivallatus tähendas ka vaesust, maailma varude võimalikult vähest raiskamist. See oli ka vägivallatus loomade ja looduse suhtes, mitte üksnes inimeste keskel. Kolmandana kuulus Gandhi kreedosse iseolemine, svarāj. See tähendab poliitilist ja majanduslikku iseseisvust, aga ka vaimset ja füüsilist vabadust. Iseseisvust ihus ja hinges. Gandhi ei pooldanud ei inglaste ülemvõimu ega suurt valitsusaparaati. Tema arvates oleks võinud iga inimene end ise valitseda. Loomulikult. Valitsuse ja võimu sekkumiseta. Ainus lubatud võim oli aus võim, absoluutne demokraatia ja heaoluühiskond.

Nagu neist kolmest näha, oli Gandhi utopist ja idealist. Ning hoolimata sellest, et ta ise ja tema ideed suutsid köita teatud ajal miljoneid, on need mõtted ebapraktilised. Teostamatud. Mis tahes riigi või valitsuse puhul. Selles mõttes meenutab Gandhi ideoloogia kommunismi. Teoorias on kõik kaunis, ent inimloomuse varjukülgede tõttu teostamatu. Nõnda valitsebki praegu Indias (ja maailmas) siiamaani diskrimineerimine ja ebavõrdsus, kasutatakse vägivalda ning täielikku, võimust sõltumatut vabadust ei ole olemas. Tõsi küll, India idealistidest mõtlejad Buddhast (568/563–488/483 eKr) ja Aśokast (võimul 272–232 eKr) kuni Akbar Suure (võimul 1556–1605) ja Gan­dhini on muutnud maailma paremaks, toonud meid kiviaegsest ülimalt vägivaldsest, robustsest ja orjanduslikust maailmakorraldusest tänapäevase heaoluühiskonnani. Ideede jõul.

Kolleegi akadeemilist ülevaadet lugedes hakkas aga kripeldama üks keerdküsimus. Kuivõrd defineerivad Gandhi mõtted teda kui riigimeest? Kuigi Gandhit mäletatakse tänapäeval ehk eelkõige tema ideede tõttu, siis kuivõrd on võimalik teda ennast tema mõeldu ja öeldu abil määratleda? Võrdluseks: kas Eesti iseseisvuse taastamisel olid tähtsamad Lennart Mere ideed või tegevus? Arvan, et viimane, kuigi kahtlemata olid üliolulised ka meie esimese uue presidendi kandvad mõtted. (Kui lubate, siis sõnastan need: iseolemine, demokraatia ja inimlikkus.) Palju enam mõjutas meid aga tema konkreetne tegevus. Seesama käibib ka Gandhi puhul. Õnneks ei vaata äsja ilmunud teos Gandhi poliitilisest tegevusest mööda, raamatus (lk 260–268) on esitatud Gandhi elu tähtsamate sündmuste kronoloogia. Ärgem unustagem, et Gandhi oli eelkõige tegutseja, kuigi tänapäeval on kättesaadavam tema mõttemaailm – kirjutatu püsib, tehtu vajub unustuse hõlma.

See, mis mind Gandhi käsitluste juures (ning siin pole jutt vaid kõnealusest teosest) aga kõige enam häirib, on konteksti puudumine. Gandhi ei elanud ega tegutsenud vaakumis. Tema puhul kiputakse sageli unustama India iseseisvus­võitluse laiemat konteksti, rääkimata maailma ajaloosündmustest XIX sajandi lõpul ja XX sajandi esimesel poolel. Tihti näib, et Gandhi domineeris kogu India poliitilisel maastikul, võideldes ainuisikuliselt välja iseseisvuse tervele alamandrile. See on aga idealiseeritud kõverpilt. India iseseisvusvõitlusel oli mitu tahku, Gandhi oli ainult üks neist. Ning kui Gandhi jutlustas sallimisest ja humanismist, siis teised ei teinud seda mitte. Ühtlasi märgatagu, et kui India iseseisvusliikumise esiveduriks peetud India Rahvuskongress asutati aastal 1885, siis Gandhi liitus sellega alles 1915.

Iseseisvusvõitlus algas küll vägivaldselt India Suure mässuga (1857–1859), ent jätkus pärast selle mahasurumist inglaste poolt mõnda aega üsna rahumeelselt. XIX sajandi teisel poolel oli raske eristada indialaste autonoomiapüüdlusi usulistest eneseotsingutest, sest vabadusest ja iseolemisest kõnelemist alustasid neohinduistlikud ususeltsid (Brahmo Samaj, Prarthana Samaj, Veda Samaj, Ramakrishna Mission, Teosoofia selts). Peagi muutus „võitlus“ aga radikaalseks, Bengalis 1875. aastal asutatud Arya Samaj jutlustas juba hindude ja aarialaste ülimuslikkust ning militaarset vastupanu. Samas tõstis pead ka natsionalistlik terrorism, mille isaks peetakse poliitiliselt meelestatud õppejõudu Lokamanya Bal Gangadhar Tilakit (1856–1920). Tema järgijate ja terrorirühmituse Anushilan Samiti ridadesse kuulus näiteks ka hilisem „pühak“ Aurobindo Ghose (1872–1950).

Peagi tekkisid ka usuvastuolud, kongressi rivaalina kerkisid esile khilafati liikumine (1920. aastatel) ning Muslimi Liiga (asut 1906), mis, tõsi küll, sai mõjukaks alles 1930. aastatel Muhammad Ali Jinnah’ (1876–1948) juhtimisel. Viimast härrasmeest peetakse ühtlasi Pakistani (ja kaudselt ka Bangladeshi) loojaks, st India ja Gandhi seisukohast vaadatuna India lõhestajaks. Ilmselt oli muslimite lahkulöömine Indiast (ning Pandžabi ja Bengali lahutamisel lahvatanud vägivallalaine) Gandhi poliitika suurim läbikukkumine. Samuti ärge unustage, et Teise maailmasõja eel, ajal ja järel oli Indias ja indialaste seas mujal maailmas ülimalt populaarne omamaine fašist Subhas Chandra Bose (1897–1945), kes organiseeris jaapanlastega koos vangilangenud indialastest India Rahvusarmee, et sõdida inglaste vastu Birmas. Tõestuseks tema jätkuvast populaarsusest on mitmes India linnas püstitatud natsiliidrile kuju või memoriaal, nimetatud tema järgi koole või spordirajatisi.

Kõik nimetatud ideoloogiad on säilinud ka tänases Indias. Kuigi pikki aastaid (1947–1977, 1980–1989, 1991–1996, 2004–2014) on domineerinud India poliitikas Rahvuskongressist välja kasvanud Kongressipartei, siis XX sajandi lõpul ja XXI sajandi algul on korduvalt võimul olnud ka hindu natsionalistid (1996–2004 ning 2014. aastast peale). Gandhi ideoloogial baseeruva Kongressipartei läbikukkumine osutab India rahva kaugenemisele ka Mahatma ideedest.2 Selles mõttes oleks hea, kui kunagi ilmuksid eesti keeles ka teiste peamiste tänapäeva Indiat mõjutanud isikute teosed või vähemalt neist ning tolle ajastu käsitlused, et meie ees avaneks täiuslikum (kui mitte üdini selge) pilt. Alles siis saame hinnata Gandhi kohta ajaloos õigesti. Seni jääb taustapilt Eestis lugejale kättesaamatuks ja hägusaks.

Kuna 1947. aastal iseseisvaks saanud India Vabariik koosnes (ja koosneb tänapäevani) sadadest kultuuridest ja rahvustest, kes räägivad sadu keeli, kümnete usundite järgijatest, keda lõhestavad seisuslikud ja geograafilised erisused, on üdini mõistetav, miks valis India oma ametlikuks ideoloogiaks just Gandhi oma. Jutlustas ju Mahatma kõikide rasside, rahvuste, sugude ja usklike võrdsusest ja vendlusest. Kahjuks seesinane ametlik ideoloogia ei tööta. Ja pole seda kunagi teinud. See ei tähenda, et Gandhi utoopilist idealismi ei peaks lipukirjaks tõstma. Vastupidi. Kuna Indias on alati olnud probleeme vägivallaga, on just sellest kultuuripiirkonnast saanud vägivallatuse eestkõneleja. Võidelda tuleb nende pahede vastu, mida kõige paremini tuntakse. Selles mõttes on Gandhi aktuaalne ka praegu. Siiski on Indias vähe neid, kes kõnnivad Gandhi juhatatud teed mööda, ent seda enam on Gandhil olnud järgijaid väljaspool Indiat. Piisab, kui nimetada Martin Luther Kingi (1929–1968), Nelson Mandelat (1918–2013) ja XIV dalai-laamat (sünd 1935), kellele kõigile on antud teenete eest Nobeli rahupreemia (vastavalt 1964, 1993 ja 1989). Eriti irooniline on see tõsiasja valguses, et Gandhil enesel jäi rahupreemia saamata.

Ent tagasi teose manu. Kuidas lugeda ja mõista Gandhit? Gandhi tahtis olla hea inimene. Samuti soovis ta, et seda oleksid teised: üdini ausad, vägivalda tarvitamata, maailma alal hoides, igas mõttes iseseisvad ja sõltumatud. Ning kui see Gandhi lugejaile kohale jõuab, siis on sellest küll.

1 Eesti keeles värskelt ilmunud teose autori nimena on ära trükitud Mahatma Gandhi. Tõsi, nõnda tunneb teda terve maailm. Säärane nimekuju on sama tuttavlik nagu Vigala Sass või Kaika Laine. Ent Mahatma (skr mahātman ’suurvaim’) pole nimi, vaid austav tiitel. Autori pärisnimi Mohandas Karamchand selgub alles tõlketeose 260. leheküljel. Ent see on andestatav, Gandhi oli lihtsalt suurem kui tema lihtne kodanikunimi.

2 Siinkohal tasub sirgeks rääkida üks tüüpiline valearusaam, et Gandhi järglased domineerivad India vabariigi poliitikas tänapäevani. Pean valmistama pettumuse: see ei vasta tõele. Gandhi oli küll abielus ja tal oli neli last, ent ükski neist pole poliitikas ilma teinud. Identset perenime kannavad India esimese peaministri (ametis 1947-64) Jawaharlal Nehru (1889-1964) järglased. Nehru tütar Indira (1917-84; peaminister 1966-77 ja 1980-84) oli abielus Feroze Gandhi nimelise härrasmehega, kes polnud mitte mingil moel Mahatma Gandhi sugulane. Liidu tulemusena kannab aga tänaseni India Kongressiparteid juhtiv perekond Gandhi (Rajiv Gandhi lesk Sonia ja poeg Rahul) nime. Ilmselgelt on see neile kasulik: Gandhi nimel on kaalu, sugulusest pole lugu.


EESTI KEELES GANDHI KOHTA

Karl Ast-Rumor, India vabadusliikumine. – Nool 31. V, 7. VI, 14. VI, 21. VI 1930, nr 27–30.

Linnart Mäll, Kuidas hinnata Mahatma Gandhi elu ja tegevust? – Küsimused ja Vastused 1969, nr 9, lk 35–39.

Harry Sichrovsky, Mahatma surm (järjejutt). – Edasi 27. IX – 2. X 1969.

Linnart Mäll. Film Gandhist. (Sirp ja Vasar 29.01.1988)

Linnart Mäll, Nulli ja lõpmatuse kohal. Eesti mõttelugu 21. Tartu 2003, lk 11–18.

21 maailmakuulsat mässajat. Tallinn 2006, lk 175–183.

Kõned, mis muutsid maailma: jutustused ja transkriptsioonid hetkedest, mis kujundasid ajalugu. Tallinn 2006, lk 60–63.

Philip Wilkinson, Gandhi: vabadusvõitleja, kes ühendas rahva. Tallinn 2006.,

Karl Ast-Rumor, Maailma lõpus. Eesti mõttelugu 74. Tartu 2007, lk 361–376.

Marianne Mikko, Vägivald jääb edutuks. – Postimees 29. IX 2007.

Mahatma Gandhi saadeti lõpuks viimsele teekonnale. – Postimees 30. I 2008.

Tuntuimad poliitvangid. – Postimees 9. XII 2010.

Ian Whitelaw, Julie Whitaker. Nemad tegid ajalugu: 100 mõjukamat isikut XX sajandil. Tallinn 2011, lk 164-165.

Mahatma Gandhi oli biseksuaal. – Kanal 2 28. III 2011.

Mahatma Gandhi süda kuulus musklimehele? – Õhtuleht 29. III 2011.

Gandhi peab surema! – Imeline ajalugu 2012, nr 5, lk 72–79.

Mahatma Gandhi: India iseseisvusvõitleja jäeti rahupreemiata. – Imeline ajalugu 2012, nr 8, lk 80-81.

Harri Kingo, 24 tarka: suurmehed, kes muutsid meie mõtlemist. Tallinn 2015, lk 153–159.

Tom O’Neill, Mida teeks Gandhi? – National Geographic Eesti 2015, nr 7, lk 76–97.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming