Revolutsioonilised 1517, 1717 ja 1917

MIKAEL LAIDRE

Aastasadu on kriitikud rääkinud õhtumaade allakäigust, teised progressist. Igatahes on aset leidnud ulatuslikud muutused. Tänavu möödub 500 aastat Lutheri revolutsioonist (tuntud ka kui reformatsioon), 300 vabamüürluse rajamisest ja 100 Vene revolutsioonist. 1517, 1717 ja 1917 on seotud, mitte mingi numbrimaagia, vaid kindla ühisnimetaja kaudu. Paavst Pius XII võttis 1952. aastal need sündmused kokku järgnevalt: protestandid: Kristus – jah, Kirik – ei; massoonid: Jumal – jah, Kristus – ei; kommunistid: Jumal on surnud või Jumalat ei ole kunagi olnudki. Tänapäeva läänes, ja seda mainitud protsesside tagajärjel, võib Jumala-keskne arutlus tunduda marginaalne. Kuid kui järele mõelda, on kogu ajalugu võimalik ja ma ütleksin, et lausa vajalik vaadelda valikuna: tunnistada endast kõrgemat ja orienteeruda selle järgi või ülendada iseennast kõige keskmesse – sest tagajärjed, mh moraalile ja ühiskonnakorraldusele on fundamentaalsed.

Antiigist võime meenutada sofistide ja Sokratese vastasseisu: kehastavad ju sofistid uhkust ja arvamust, nagu võiks inimene ise, subjektiivselt, olla kõige, sh tarkuse mõõt, samal ajal kui tarkust armastav filosoof tunnistab endast kõrgemat, objektiivset. Kuni renessansini valitses Euroopas normina endast kõrgema tunnistamine ja selle järgi joondumine – kuitahes palju üksikult selle vastu eksiti, oli tegemist reeglit kinnitava erandiga. Aquino püha Thomase sõnastatud põhimõte, et vabadus ja ratsionaalsus on seotud, ja et ka Jumalas ei saa esineda vastuolusid, hakkas murenema XIII sajandil Duns Scotuse arvamusega, et valikuid teeb ainult puhas tahe, ja jätkus XIV sajandil nominalistist Ockhami Williami täielikult arbitraarse Jumala tahtega. See eellugu kulmineerub Lutheris Jumala sellise kõikvõimsuse ja ettemääratusega, mis välistab inimese vaba tahte.1 Ehk siis inimene on nõrk ja paheline ega saagi sinna midagi teha – mõttekäik, kust edasi on ainult samm üha enama õigustamiseks ja seadustamiseks.

Luther ja Calvin avasid negatiivse vabaduse kaudu – vabadus millestki (antud juhul vabastades väidetavalt täielikult pahelise loomuga inimese kohustusest järgida Seadust, mida ta täita ei suuda) – ukse valgustusajastu programmile, mis sätestas vabaduse millekski, ja väga teistsuguseks kui varem. Kaotanud lootuse naasta Jumala juurde, tegi inimene tasapisi endast jumala.2 Nii kuuleme alatasa vabandavaid väiteid, nagu: „inimloomus ongi selline“ või seni paheks peetu puhtaks pesemise püüdluses: „see on inimesele loomuomane“. Rööbiti ja XVI sajandil vahest kõige radikaalsemalt taandas Machiavelli Jumala ja religiooni puhtinimlikku (tegelikult sellisena ebainimlikku) ja rangelt maisesse sfääri, kujundades ühtlasi uut väärtussüsteemi ja subjektiivset vooruslikkust. XVII sajandil Spinoza otsesõnu relativiseeris õige ja vale ning hea ja kurja, väites, et tegemist on suhteliste mõistetega, mitte moraalsete absoluutidega. Nii täheldame tänapäeval palju juttu väärtustest, mis osundab väärtustajale ning see omakorda väärtuste subjektiivsusele ja muutlikkusele. Tegelikult on õige rääkida sellest, mis on hea, absoluutselt ja muutmatult, objektiivselt, nagu seda tegid Platon ja Aristoteles ning keskaegsed teoloogid-filosoofid.3

Lõhkunud kristliku Euroopa ühtsuse ja hüljanud klassikalise loomuseaduse, rajas protestantlus vundamendi tugevama õigusele. Mingigi korra säilitamine ning anarhia või teisisõnu kõikide sõja kõikide vastu vältimine eeldas hobbesiliku leviaatani kehastumist lõpuks millekski XX sajandi sekulaartotalitaarsete või vähemalt tehnokraatlik-bürokraatlike režiimide suguseks.4 Sest samuti enesekesksusest kantud ja protestantluse kõrval revolutsioonileeki kütnud jakobiinide terror ning „Vabadus, võrdsus, vendlus“ lipukirja all toime pandud kuriteod jõudsid tõestada praktikas subjektivismiideoloogia vilju, õigemini viljatust ja kaost. Nii edasi ei olnuks kestlik. Meenutagem, et Spinoza sõnutsi saab ainult riigi kontekstis ja ühiselt otsustada, mis on hea ja halb. Ning „valgustaja“ Denis Diderot’ volonté generale kui üldise hüve kehastaja pöörab pahupidi vana korra, kehtestab alt üles lähtuva omavolilise suveräänsuse, kus ainus, mis loeb, on nüüd ja praegu.5 Kuid radikaalne Saint-Just ütles otse, et tulevikus on revolutsiooni vedanud tahe määratud hääbumisele.6 Autoriteedi vastu mässu tõstnud pidid leidma uue autoriteedi, kelleks tihtipeale kipuvad kujunema need, kes retooriliselt lubavad autoriteetidest vabastada, reaalselt aga osutuvad autoritaarseks.

Lõhkunud kristliku Euroopa ühtsuse ja hüljanud klassikalise loomuseaduse, rajas protestantlus vundamendi tugevama õigusele. Mingigi korra säilitamine ning anarhia või kõikide sõja kõikide vastu vältimine eeldas hobbesiliku leviaatani kehastumist lõpuks millekski XX sajandi sekulaartotalitaarsete või vähemalt tehnokraatlik-bürokraatlike režiimide suguseks. Leviaatan Giacomo Rossignolo freskolt „Viimne kohtupäev“.

„Vabaduse, võrdsuse ja vendluse“ edendamisel mängisid olulist, kuigi mitte ainsana määravat ega ka ilmtingimata ühtset rolli vabamüürlased. 1717. aasta on sümboolne Inglise suurlooži rajamise poolest; veidi hiljem lahknes kontinentaalne haru. Puudub aga igasugune vajadus vabamüürlust ülemüstifitseerida ega lasta end segada kõikvõimalikest parateaduslikest või vandenõuteoreetilistest spekulatsioonidest. Illuministlik-valgustuslik programm on edasiarendatud kujul saavutanud läänes etableerunud positsiooni. Oluline on, et vabamüürlus ei ole kooskõlas objektiivsest tõest lähtuva maailmapildi ega kristliku õpetusega, vaid allutaks selle looži põhimõtteile, kujundades sedasi omaenda vooruslikkuse ja „tõe“ – otsekui Machiavelli jälgedes. Naturalistlik-deistlik või ateistlik, lisaks sekularistlik ja pereelu alustalasid õõnestav vabamüürlus – samuti teised sama agenda eestvedajad – on klassikalise metafüüsika ja kristlusega kokkusobimatu, nagu mitmed paavstid ja katoliiklik Kirik on korduvalt rõhutanud ja uuesti kinnitanud. Eelkõige on problemaatiline vabamüürlik filosoofia, seda isegi kui loožiliikmed muud ei teeks, kui mängiks kaarte.7

Paradoksaalselt, justkui nõidusliku väega on maagilist vabadust, vabastavat võrdsust ja võrdselt subjektiivset tahet lubanud seltsid, sektid ja totalitaarsed režiimid masse hullutanud ning endale alluma pannud. End dogmade vastu seisjana kujutavatel revolutsionääridel ei ole kunagi tulnud puudust fanaatiliste libadogmade manamisest, nagu on näidanud nii Prantsuse kui ka (natsionaal)sotsialistlik-kommunistlike revolutsioonide õudused. Kõige enam inimese eest seista lubanud ja Jumalat eitanud parteid panid XX sajandil toime ajaloo jubedaimad inimsusevastased kuriteod. Nii palju siis neist, kellele meeldib ignorantselt lajatada: ega me keskajal ela. Muide, keskajavastasus ilmestas vägagi Karl Marxi ja tema jüngreid.

Kui kõrgeimaks hüveks saab materiaalne (ühtlasi vildakas arusaam inimesest kui hingeta materiaalsest kehast), avanebki liberalismist ja kalvinismist tee ateismi ja marksismini.8

Õigusega tunnistas Friedrich Engels sotsialismi otseste eelkäijatena teiste seas jakobiine, radikaalsest reformatsioonist hargnenud anabaptiste ja XVIII sajandi valgustusfilosoofe (kes omakorda küllaga XVII sajandi radikaalidele võlgnesid). Aristotelese metafüüsika formaalse ja sihtpõhjuse kaotanud mehhanistlik-materialistlik maailmavaade välistab objektiivsusel põhineva ja loomulikust korrast tuleneva moraalsuse ning kujutab sedasi radikaalseimat pööret inimese hinges ja mõtlemises.9 Seega, nagu tõdesime vabamüürluse kontekstis, seisneb ka valgustusajastust välja kasvanud kommunismi puhul probleem eeskätt just selle filosoofias. Zürichist erirongiga Venemaale smugeldatud Lenin ja teised välisrahastatud kommunistid puhusid revolutsiooni leegi lõkkele, kuid see radikaalne pööre eeldas ka varasemalt kobestatud pinnast ning tegematajätmist ja hooletust. Vene revolutsiooni reaalsed, aga sel ajal ka potentsiaalsed tagajärjed kogu maailmale leidsid rõhutamist samuti 1917. aastal, täpsemalt Portugalis, Fatimas toimunud neitsi Maarja ilmutustes, sisaldades muu hulgas hoiatust, et kui Venemaad ei pühitseta Maarjale ja ta ei pöördu, külvab Venemaa oma eksitusi üle maailma. Pikka aega Nõukogude Liit seda tegigi. Tänapäeval jätkuvad vaidlused Venemaa pühitsemise ja pöördumise üle, paljuski ka seetõttu, et puudub ühene arusaam, kuhu keegi soovib, et Venemaa pööraks ja mida pöördumisena mõistetaks.

Igatahes, ühe revolutsioonilise vormi tuliseks geopoliitiliseks vastaseks olemine ei säästnud XX sajandi läänt revolutsioonist. Vahe seisneb selles, et kui muud demokratismi vormid on osutunud liigäärmuslikuks ja tormakaks, esindab liberaal-sotsiaaldemokraatia palju kavalamat ning järkjärgulisemat lähenemist kui tormakas kommunism. Orwelli asemel on seni lääne kohta paikapidavam olnud Huxley hea uus ilm (brave new world), kus muutmaks inimene orjameelseks, tuleb talt võtta vabadus, asendades vabaduse meelelahutuse, naudingute ja infantiilse õnnega, millest üksi siiski ei piisa; selline düstoopia peab kaotama Jumala või tegema inimesest endast jumala. Selle kõigega seonduvad aktuaalsed, prometeuslikud moesõnad nagu virtuaalreaalsus, tehisintellekt ja transhumanism. Lääne viimaste aastakümnete eripära, aga ka ajalugu meeles pidades saame tõdeda, et sageli võib revolutsiooniliste ideede ja -voolude mitmekesisuse, paralleelsuse ja koguni konfliktsuse tõttu näida, nagu neil puuduks seos või mõni ei olekski revolutsiooniline. Et üht- või teistpidi on revolutsioonid ja demokratistlikud ideoloogiad ikkagi osa samast programmist, võime näha kas või meenutades XVIII sajandi vabamõtleja Radicati loogilist järeldust, et tõeline demokraatia eeldab eraomandi, abielu ja perekonna kaotamist.10 Tugevamalt neist üht, teist või mõnda muud aspekti rõhutavad ja oma tegevuses rohkem või vähem äärmuslikud -ismid osutuvad lõpuks sama projekti, suure algustähega Revolutsiooni edendajaiks. Enesehävituslik joon tuleneb objektiivsuse hülgamisest ja subjektiivsuse esileseadmisest. Lutheri vastuolude Jumal käib kokku revolutsiooni eituslikkuse ja dialektikaga, kus konflikt ja vastuolu justkui päädiksid progressiga. Nagu hiljem näeme saksa idealismis ja Hegelis.11 Ning nagu omamoodi kogesime Machiavelliga. Sedasi revolutsioon sööbki oma lapsi.

Näeme, et 1517., 1717. ja 1917. aasta sündmusi ei saa rööbiti aset leidnust isoleerida ega vaadelda range jadana, kus üks viib otseselt teiseni. Sellegipoolest kujutavad need revolutsioonilised sündmused tähendusrikkaid ja kindlasti seotud episoode üleüldises Revolutsioonis, mille tuumaks on mässumeelsus endast kõrgema suhtes: non serviam ehk „ma ei teeni“. Lõpuks on vastus küsimusele „revolutsioon, kuhu edasi?“: nihilism. Progress, sõnast progredior ehk ma liigun/suundun (millegi poole), eeldab sihti, teekonda kuskilt kuhugi. Kuidas saab edeneda eimillegi poole? Nihilistlik progress on loogiliselt oksüümoron. Ent just sinna protestiv, eitav ja dekonstrueeriv lineaarse progressi müüt „areneb“. Tõeline progress ehk ühtlasi sihistatus kaasneb objektiivsele tegelikkusele ja Tõele orienteerumisega. Vahel tuleb kasuks teatav, kui nii võib öelda, minnalaskmise mentaliteet, nagu seda väljendas Benedictus XVI juulis 2017 kardinal Meisneri matustele läkitatud kirjas. See tähendab: kõik ei sõltu meist endist – see oleks egotsentriline ja selles mõttes revolutsiooniline. Sellegipoolest on Benedictuse sõnul ikka tarvis Zeitgeist’i diktatuurile vastu astuda. Tuleb hoiduda ajavaimuga konformeerumast: muuta ja korrigeerida iseennast, mitte asuda uhkusest maailma enda järgi parandama ja muutma.

Autor väljendab isiklikke seisukohti.

1 Thomas H. Stark „Man as a Victim of a Divine Tyrant“ in John C. Rao (ed.), Luther and His Progeny: 500 Years of Protestantism (Angelico Press, 2017): 26–28.

2 Rao: 2.

3 Edward Feser, The Last Superstition: A Refutation of the New Atheism (St Augustine’s Press, 2008): 38.

4 Vt Sebastian Morello „The Northern Renaissance and the Protestant Revolt“ in Rao (2017): 44.

5 Jonathan I. Israel, Radical Enlightenment (Oxford University Press, 2002): 78j; 239; 259–62.

6 Vt Frédéric Rouvillois, „Saint-Just fasciste?“ dans Renaud Escande (dir.), Le Livre noir de la Révolution française (Cerf, 2008): 198; 192.

7 Edward Condon, „The Enduring Force of the Canonical Prohibition of Masonic Membership in the 1983 Code of Canon Law“, The Jurist Vol 74 (2014): 295, 300j, 334, 340.

8 Miguel Ayuso „The Protestant Matrix for Modern Politics and Rights“ in Rao (2017): 89.

9 Feser: 139j, 175, 219, 225j.

10 Israel: 273.

11 Stark: 37.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming