Retk raudse eesriide taha

Oli lühike periood, kui kunagiste dissidentide üle avalikult ei irvitatud. Nüüd oleks ajaratast nagu 30 aastat tagasi keeratud ning Mart Kadastiku vaim ei levi üksnes Postimehe toimetuses, vaid kogu peavoolumeedias.

MART SOIDRO

„On olemas totter mäng, mida ameeriklased nimetavad vene ruletiks. Panna revolvrisse ainult üks kuuliga padrun. Lasta trumlil keerelda juhuslikku asendisse. Panna toru ots endale vastu pead ja vajutada päästikule. Tõenäosus on kõrge, et midagi halba ei juhtu. Kui eluga pääseb, võib uuesti proovida. Kuni enam ei pääse.“1

Tarmo Vahter on kirjutanud järjekordse toreda raamatu meie lähiajaloost. Seda võiks tinglikult pidada autori eelmise menuki „Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud“ (2011) eellooks. Aga ka Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi „40 kirja loo“ (1990) ja Andres Tarandi „Kiri ei põle ära“ (2005) tummiseks täienduseks. Teatava reservatsiooniga lisanduvad sellesse nimekirja muidugi ka Ivan Orava mälestused.

Vahter (sünd 1970) ei olnud erinevalt arvustajast 1980. aastal veel sellises konditsioonis, et õpilasrahutustes osaleda (ja trammi kõigutada). Loodetavasti oli ta liiga noor ega saanud omal nahal tunda, mida 1970ndate lõpul alanud venestamispoliitika kooli haridusprogrammis tähendas. Objektiivsuse huvides on see kindlasti uuriva ajakirjaniku õnn. Samal ajal ka õnnetus, sest paljud intervjueeri­tavad on oma sisutühjades usutlustes üritanud autorit juhatada kui mitte Sussanini kombel sohu, siis valele teele kindlasti. „Vaba riigi tuleku …“ ajal oli Vahter noore ajakirjanikuna sündmuste tunnistajaks, 1980. aastat mäletab ta aga kõigest kümneaastase poisikesena. See, mis autori autorile näikse olevat huvitav, mõjub sügavas keskeas olevale lugejale ballastina. Vahteri teemaarendused kipuvad takerduma pikkadesse refereeringutesse ja tsitaatidesse, sama žanri viljelev Kalle Muuli on kindlasti lugejasõbralikum ja täpsem üldistaja.

Raamatu lõpus toob Vahter ära aukartustäratavalt pika nimekirja kirjalikest ja suulistest allikatest, mida ta raamatu kirjutamisel oli kasutanud. Kuna olen oma diplomitöös2 uurinud riivamisi samu sündmusi, soovitanuks ma veel mõnda sel perioodil välismaal välja antud raamatut, mis kergendanuks ülevaate kirjutamist.3 Näiteks „probleemse õpetaja“ Helgi Rivise ja tema toetuskirjani jõudnuks Vahter hõlpsama vaevaga Rahvusraamatukogu humanitaarteaduste saali avariiulitel olevate „Lisanduste …“ abil. Praegu avastas autor selle aga haridusministeeriumi vanade paberite tundidepikkuse uurimise tulemusena.4

Vahter kirjutas seda raamatut neli aastat ja küsitles ligi 150 inimest. Raamatus on 20 peatükki ja iga alajaotuse lõpus dateeritud lühiintervjuu mõne asjaosalisega (enamasti tšekisti või kajäärikommunistiga). Äratrükkimist vääris siiski vaid 36 inimest, neist kunagine siseminister Marko Tibar (14. VII 1933 – 30. XI 2014) kolmel, Priit Järve, Sven Rondik, Vello Pohla ja Heino Tõnismägi kahel korral. Kahju, et tollane haridusminister Elsa Gretškina (15. IV 1932 – 20. X 2014) ei jõudnud (või ei tahtnud) oma meenutustega raamatut rikastada. Sellest inter­vjueeritavate nimekirjast ei leia me Vaino Väljase nime, kellega autoril õnnestus korduvalt kohtuda ja kohvi juua. Aga ta on öelnud muu teksti sees vähemasti ühe tähelepanuväärse lause: „Ristlaan oli,“ ütleb Vaino Väljas, „vabandust väljenduse pärast, tallalakkuja ja üdini truu inimene.“ (lk 304).

Üldjuhul on need intervjuud sisutühjad ja tüütud ega anna raamatule suurt midagi juurde. Võta nüüd kinni, kas kunagised kommarid valetavad või põevad nad oma kutsehaigust – Alzheimeri tõbe. Teistest eristub Eesti NSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Erich Vallimäe (sünd 1950), aga temaga on see häda, et isegi arenenud kujutlusvõimega lugeja ei suuda Vallimäe fantaseerimis- ja fabuleerimisoskusega sammu pidada. Raamatust saame teada, kuidas uurija eeldas, et „pärast kohtuistungit läheb Jüri Kukk raudselt koju“ (lk 287) ning kuidas Vallimäe kohtus Vjatšeslav Molotoviga, „kes ei tahtnud paktist üldse rääkida“ (lk 287). Kalestunud ja elukogenud inimesena suutnuks ma kõik need Vallimäe kelkimised alla neelata, kui mitte pehmete väärtuste propageerija Krister Paris poleks LPs eriti tähtsate asjade uurijat hellitavalt Eesti Poirot’ks kutsunud.5 Meenus veerandsada aastat tagasi tehtud rusuv intervjuu Johannes Hindi tütrega pärast isa postuumset rehabiliteerimist, kus Pille Pae sedasama Parise vahvat vuntsi timukaks ja sadistiks nimetas …6

24 aastat pärast taasiseseisvumist iseloomustab Vallimäe 81aastast Mart Niklust kui klouni. Meenub, et keegi V. Soolepp nimetas vabadusvõitlejat 1970ndatel intrigaaniks ja Mark Levin Nikluse võitluskaaslasi eesotsas Lagle Parekiga Hirvepargi meeleavalduse järel sulideks …7

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli väga lühike periood, kui kunagiste dissidentide üle avalikult ei irvitatud. Paljud neist said isegi president Lennart Merilt teenetemärgi. Nüüd oleks ajaratast nagu 30 aastat tagasi keeratud ning Mart Kadastiku vaim ei levi üksnes Postimehe (tollase Edasi) toimetuses, vaid kogu peavoolumeedias. Vahterile kallutatust ette heita õnneks ei saa, raamatut kirjutades on ta tõesti jäänud sõltumatuks.

Hoolimata sellest, et raamatus saavad dissidentidest rohkem sõna 40 kirja autorid, ei jää kõlama nende varasemast tuttav uhkustamine, et kedagi ei pandud vangi, keegi ei käinud põhja, keegi ei lahkunud kodumaalt ega kirjutanud kirju ÜROle.8 Teisisõnu: lollikesed olid eesliinil, istusid vangilaagrites ja surid märtrisurma, meie ajasime oma asja tasa ja targu ning oleme täie tervise juures!

Vahteri raamatust niisugust asja välja lugeda ei saa, kõik on kenasti tasakaalus. Kuigi erinevused 40 kirja autorite ja dissidentide vahel olid tõesti suured. Ühed pidasid põrandaalust võitlust ja see oli nende peamine missioon. Teised olid avalikus ametis ja tegid selle kõrvalt ühe poliitilise avalduse. Või nagu ütles üks kirja autoritest Peeter Tulviste: „Dissidendid panid kaalule oma vabaduse, 40 kirja autorid pigem oma töö.“ 9

Raamat on meeldiva välimusega ja kenasti toimetatud. Avastasin vaid kaks näpuviga ja ühe vasturääkivuse. Tiit Karuksi raadiokolleeg ei olnud mitte Peeter Meerits, vaid Määrits (lk 329). 10. oktoobril 1980 ei toimunud Jaan Tombi nimelises kultuuripalees nõukogude miilitsapäeva puhul pidulikku koosolekut (lk 367) – miilitsapäev oli 10. novembril, mardipäeval.

Segadust külvab Heinz Valk, kes väidab seoses 40 kirjaga, et Andres Tarand jooksis talle vanalinnas vastu ja teatas, et temasuguse mehe allkirja on vaja (lk 393). Kaks lehekülge eespool märkas tähelepanelik lugeja aga Andres Tarandi eraarhiivist pärit nimekirja ühiskonnategelastest, kelle puhul kaaluti 40 kirjale allakirjutamise pakkumist ja rasvast kriipsu Heinz Valgu nime ees. Arusaamatus? Andres Tarand mäletab oma mälestustes seda kohtumist hoopis nii: „Kodust Vana-Posti tänavale suundudes kohtusin H. Valku, kelle minupoolne vasak õlg alustas nagu pöörde tegemist (mõttes selg ette), kuid kitsa tänava tõttu jäi poolel teel pidama – nagunii märkasime teineteist. Vahetasime tervituse ja jätkasime kumbki oma teed, sest liigutuste ja žestide keel on ajuti selgem.“10

Vahter on avaldanud suure hulga katkendeid rahutustes osalenud koolinoorte kriminaalasjade toimikutest. Lõbus lugemine, aga sealt muidugi tõde otsida ei tasu. Eriti leidlik oli see lapsevanem või õpetaja, kes soovitas õpilastel öelda, et Raekoja platsil lubati Kuuba kosmonauti näidata (lk 373). Võta nüüd tagantjärele kinni, kes rohkem eksiteele viivat informatsiooni jagas, kas õpilased miilitsale või näiteks Stockholmis ilmunud ajaleht Teataja oma lugejatele. „Plakateil nõuti „paremat toitu koolides“ ja „kooli ruumide kütmist“. Demonstratsiooni liikumahakkamisel lisandusid järsku juba ka loosungid nagu „Meie ei soovi vene köögipersonali!““11 „Eestis kardetakse, et demonstratsiooni juhte koos perekondadega hakatakse Siberisse nagu BAM (Baikali-Amuuri magistraal) saatma“ jne.12

Tagantjärele mõeldes ei olnud nendes rahutustes muidugi midagi hirmsat. Propeller oli lahe ja miilitsad aeglased. Mind näiteks päästsid hallivatimeeste küünte vahelt väledad jalad – seetõttu ma ennast sangarina ei tunne. Sellegipoolest oli noorus ilus aeg.

1 Rein Taagepera „Jüri Kuke surm ja võit“.

2 Mart Soidro „Poliitilised omakirjastuslikud väljaanded Eestis 1978–1985“, Tartu 1990.

3 „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis I–IV kd“, Stockholm 1984–1988. „Mart Niklus. Jüri Kukk. Kaks kes ei alistunud“, Stockholm, 1983. Sirje Sinilind „Mõningatest rahvuspoliitika aspektidest“; Stockholm 1983.

4 „Värviliste kilekottide ja Vigriga mässusügis“ – KesKus, september 2015.

5 Eesti Päevaleht 29. VIII 2015.

6 „Milleks küll sündisin sel ajal … Intervjuu Johannes Hindi tütre Pille Paega“ – Edasi 21.V 1989.

7 V. Soolepp „Intrigaan“ – Edasi 17. I 1978. Mark Levin „Sulid“ – Noorte Hääl 15. – 16. IX 1987.

8 Sirje Kiin, Rein Ruutsoo, Andres Tarand „40 kirja lugu“, Tallinn 1990, lk 157.

9 Peeter Tulviste „Vastuolemine on intellektuaalselt äärmiselt vähenõudlik tegevus.“ – KesKus, juuli 2000.

10 Andres Tarand „Kiri ei põle ära“, lk 27.

11 Teataja, 18. X 1980.

12 Teataja, 15. XI 1980.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar