Poeetiline loom paiskab lahti akna

Silver Rattasepp

Andreas Weber, Kõik me tunneme. Saksa keelest tõlkinud Krista Räni. Toimetanud Anu Nõulik,  kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2011. 270 lk.  Andreas Weberi raamatut „Kõik me tunneme” võib lugeda kahel moel: siiralt või mõistlikult. Valitud lugemisviisist sõltub ärrituse tase ja saadud teadmise hulk. Siiralt lugedes tuleks võtta Weberit sõnast: bioloogias on üleüldine kriis, teadus ei oska edasi minna, domineerib „darvinistlik ideoloogia”, mis kehastab reduktsionismi ja materialismi, kaht  kõige kurja juurt, mis keskteebioloogia väljapääsmatusse tupikusse on viinud. Kuid Weber tuleb meile appi, sest tal on kogu bioloogias revolutsiooni läbi viiv uus nägemus. Nimelt kogu elusloodust läbib subjektiivsus, iga elusolend või õigupoolest kõik elusa eri tasandidki, molekulaarsest ökosüsteemideni, on eesmärgipärased toimijad, keda suunavad nende endi seesmised väärtused. Kõik on subjektid, kelle sisemine võime omaalgatuslikult elutegevuseks vajalikke  väärtusi ja tähendusi luua omab kogu eluslooduses määravat jõudu, olles suisa uueks füüsikaliseks jõuks bioloogias, mille Weber on avastanud.

See füüsikaline jõud on hing või tunne: võime tähenduste, väärtuste ja tunnete abil iseend ja ümbritsevat aktiivselt ümber muuta, millest tulenevalt peaks uut bioloogiat nimetama loovaks ökoloogiaks, kuna elusloodus loob aina uusi väärtusi ja tähendusi ning see pidev protsess on elule fundamentaalne. Siirale lugejale hakkavad ehk silma mõned probleemid, mis raamatu veenvust tublisti vähendavad ning ärritust suurendavad. Kõigepealt,  kuidas on Weber oma revolutsioonilise nägemuseni jõudnud? Ta ei jõudnud sinna täpsete uuringute ja sügava filosoofilise läbimõtlemise teel, mis pikkamisi näitasid subjektiivsete väärtuste määravat rolli organismides. Ta sai hoopis ilmutuse, suurejoonelise religioosse nägemuse, mis üheainsa hetkega kõik vana põrmu paiskas. „Välgunoolena tabas mind äratundmine” (lk 69), mis paelus „intuitiivselt ja ületamatu jõuga” (lk 24), kirjutab  Weber, et kogu elu – ja raamatu viimases peatükis saame teada, et võib-olla koguni füüsika – on kokku pandud väärtusest ja tundest, milles väljendab end kehastunud hing, mis koosneb kõikidest nendest jõududest, „mille toel iga elusolend (ainuraksest kuni inimeseni välja) kehana püsib, seda aktiivsust siseeluna kogeb” (lk 235–236).     

Teiseks, nii nagu ikka juhtub, kui oma seisukohti esitada vastandamise vormis ja mitte komplementaarsena või vähemalt ühe uue tõlgendusvõimalusena, ning toetada seda eksiteele sattunud vastaste otsimisega, on Weberi kirjeldus traditsioonilisest evolutsiooniteooriast karikatuur, nigel õlgmees, keda on ülimalt lihtne ümber lükata. Nii kinnitab ta näiteks, nagu mõtleksid bioloogid siiani et „üks geen mõjutab ühte omadust” (lk 39), esitab  uudsena avastust, et elusolendid muudavad oma keskkonda enda alalhoidmiseks, ja palju muud säärast. Ühest küljest omistab ta sageli bioloogiale arusaamu, mis on seal ammu hüljatud, ja teisest küljest haarab oma revolutsioonilisse nägemusse uudsete pähe teooriaid ja uurimusi, mida pigem üsna üldaktsepteerituks võib pidada.   

Kuid raamatut saab lugeda ka mõistlikult,  võttes seda ühe katsena ellu äratada ja tänapäevasema teadusega toetada (või vähemalt illustreerida) üht vana nägemust elusloodusest, mis peamiselt on seotud Saksa romantilise bioloogiaga ning hilisemast ajast Eesti päritolu bioloogide Karl Ernst von Baeri ja Jakob von Uexkülliga, kelle meelsus elab osati edasi ka Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, siinsete biosemiootikute seas. Tihe seos Eesti mõttelooga võis ehk olla ka üks motivatsioone  selle muidu üsna tundmatu autori raamatu eesti keelde tõlkimiseks. Uexkülli Umwelt- ehk omailmateooriat nimetataksegi sageli subjektiivseks bioloogiaks, kuna siin on rõhuasetus neil eripärastel viisidel, kuidas organismid maailma osiseid tajuvad ja nende suhtes käituvad. Iga elusolend sõltub oma tajudes ja tegutsemistes just talle omastest elunditest, mille abil ümbritsevaga ühendusse saada, ja elunditest, mille abil tajutuga suhelda. Nii elavad kõik elusolendid justkui omamoodi mullis, mis koosneb neist mõju- ja tajumärkidest, millega nad on võimelised suhestuma: kui inimene tajub kõigi oma viie meelega ning on võimeline enda omailma osavalt manipuleerima, siis Uexkülli lemmikolevus, lihtne puuk, suudab tajuda ja tegutseda vaid soojadelt imetajatelt väljuvaid piimhappemolekule tunnetades, end loomale selga kukutades ning seepeale kehasoojuse alusel sobivat  kohta otsides. Puugi omailm moodustubki vaid neist tegutsemist ajendavatest mõjudest.       

„Ükski loom ei suuda suhestuda asja kui sellistega,” kirjutab Uexküll, „vaid ainult tema jaoks tähendust omavate keskkonna osistega”. „Kõik me tunneme” on populaarses vormis kirjutatud katse seda vaadet laiendada, muuta kogu elule omaseks, siduda tänapäevasemate teadusteooriatega ning esitada seda üldise lähenemisena kogu bioloogia jaoks.  Populaarne vorm ehk seletab ka konkreetsete täpsete argumentide ja sidusate mõttekäikude vähesust. Raamatut on kohane nimetada pigem tunnetuslikuks, parimal juhul poolfilosoofiliseks, seda seetõttu, et kogu raamatu retoorika põhineb lugeja kaasakutsumises maailma weberlikult tunnetama, kaasa elama ja omaks võtma teatud elutunnetust, kaemust, mis näeb elu kui sellise olemuses kogu elusmaailma  läbivalt subjektsust, tunnet, väärtust.     

  Siit leiab parimal juhul ehk juba varem omandatud meelsuse äratundmist, sest otseselt argumente, sisulisi tõestuskäike, korralikult esitatud empiirikat leiab raamatust üsna vähe. Pilt on küll üsna eklektiline – molekulaarbioloogiast kognitiivlingvistikani – kuid kõikidest raamatusse haaratud ideedest ja teaduslikest  käsitlustest libisetakse üle ning toetatakse vaid kinnitustega, et ka see käsitlus on seostatav hinge või tunnetusega, ning saab oluliseks vaid niivõrd, kui ta näib kinnitavat ette omaks võetud tunnetuslikku ilmapilti. Lisaks ei paista Weberi toetatavatel teooriatel olevat mingeid küsitavusi, lahendamata probleeme – nad on valmis ning omavahel täiesti kooskõlas, ja kõik vaid toetavad Weberi ilmutuslikku nägemust. „Pahad” materialistlikud, atomistlikud  ja redutseerivad teooriad on aga läbi ja lõhki probleeme täis.   

Katse näha igas organismis subjekti või vähemasti pidada igale liigile omaseks oma eripärast subjektiivset maailmas olemise viisi, avab siiski ühe üsna huvitava perspektiivi,  nimelt võimaluse vaadata inimest kujutluslikult teiste elusolendite pilgu läbi, olla ise, inimesena, nähtud kellegi täiesti võõra poolt. „Loomad on filosoofiasse valla lastud,” on deklareerinud Derrida, ja see aitaks ehk loobuda iidsest veendumusest, nagu oleks inimene kõikide asjade mõõt, ning mõõta hoopis teda ennast millegi täiesti teistsugusega. „Loomade näol seisab meie hing äratundmatul kujul meie ees,” kirjutab Weber, „need on väljendusvormid,  mis on aja keerdkäikudes saanud ainulaadseks ja mida saab asendada ainult läbi uue evolutsiooni.” Mõtleja, kes seisab elu kirevuse ja ammendamatu paljususe ees, võiks tõesti näha siin üht filosoofilist võimalust: „Olendite vaieldamatu kohalolek on see, mis tagab ammendamatuse ja koos sellega lootuse. See on see, mis ei vasta inimlikule mõõdupuule ega kuuletu tema võimule. See on absurdsus, planeerimatus. See on ime saada tasuta midagi hinnalist, millega uneski ei oleks osanud arvestada.” (lk 27).       

Inimese arusaamade üldkehtivuse kontrolliks võiks lõppeks olla nende asetamine hindamiseks elusmaailma kirevate pilkude alla, nii et filosoofi suveräänsusele pretendeeriv positsioon, mis klassifitseerib, paneb paika, hõlmab ja haldab, võiks ehk asenduda tagasihoidlikuma tunnetusega inimlike mõistete ja arusaamade seotusega meie enda bioloogilise subjektiivsusega. Seda aga pole filosoofid kippunud tegema. Õigupoolest on filosoofiale igiomane keelduda järele mõtlemast asjaolu üle, et ka inimesed võivad langeda teiste elusolendite pilgu alla, ning selle võimaluse filosoofilised järelmid on seetõttu ootuspäraselt ka täielikult läbi mõtlemata. Filosoofid on ikka olnud inimesed, „kes on kahtlemata loomi näinud, jälginud, analüüsinud ja mõtestanud,  kuid keda ei ole kunagi nähtud nähtuna looma poolt. Nende pilk ei ole kunagi ristunud neile suunatud looma omaga”, kirjutab Derrida. „Nad ei ole mingilgi moel võtnud arvesse asjaolu, et nende poolt „loomaks” nimetatu võiks neid vaadata ja pöörduda nende poole sealt alt, sealt täiesti teisest algupärast. [- – -] Nende diskursused on põhjalikud ja sügavad, kuid kõik neis läheb nii, nagu poleks loom, kes pöördub nende poole, neid endid mitte kunagi  vaadanud. Vähemalt läheb kõik edasi nii, nagu ei oleks seda kimbatust tekitavat kogemust teoreetiliselt registreeritud, juhul kui seda üldse kogetigi, just täpselt sel momendil, kui nad tegid loomast teoreemi, millegi nähtu ja mitte nägeva.” See keeldumine on radikaalne ja totaalne: „Arvatavasti võtab see kokku kõik filosoofid ja kõik teoreetikud kui sellised.”*     

Seetõttu võikski kas või mõttemängu korras ja võib-olla Weberi abiga kujutleda, mismoodi näeks välja mõne teise konkreetse liigi võimalikud filosoofiad, või siis millised paistaksid inimeste filosoofiad teistsuguste elusolendite pilgu all. Eks me ole inimestena suletud küll enda omailma ega pääse kunagi teiste olendite subjektiivsusele päris ligi, kuid teatud kujutlusena võiks selline pilguheit olla ehk eluterve. Vahest ongi Weber valinud endale vale  sihtmärgi. Evolutsiooniteooria elab rahulikult edasi ja saab endale juurde aina uusi harusid ja liitlasi, epigeneetikast evolutsioonilise arengubioloogiani. Ka biosemiootikud, kelles Weber näeb oma peamisi liitlasi ja tema mõtte kandjaid, pakuvad bioloogiale lisaaspekti, mis võimaldaks analüüsida tähenduse tekkimist ja toimimist eluslooduses. Ehk oleks filosoofia olnud parem sihtmärk, mida suuremale tagasihoidlikkusele üles kutsuda, ehk täpsemalt, suuremale  tähelepanule elu paljususe, hõlmamatuse ja ühismõõdutuse vastu. See aken, mille Weber tahab lahti paisata (lk 232), võiks inimestele näidata neid endid teistsuguse pilgu läbi. 

      * Jacques Derrida, The Animal That Therefore I Am. Fordham University Press, New York 2008, lk 13.