Müstika, see paeluv ja kahtlane

Müstika on kriitika, valmidus ja julgus olla kriitiline kiriku, ühiskonna või iseenda olukorra suhtes.

Thomas-Andreas Põder

Tavaliselt seostub müstika küllap millegagi, mida peetakse ebatavaliseks, salapäraseks, üleloomulikuks või ka lihtsalt arusaamatuks. Nii võib see ühtedele märku anda mis tahes huviäratavast ja põnevast, teistele aga just sellest, millest hoiduda ja millele mitte aega raisata. Ka kristlikus teoloogias koolitatud pilgule võib müstika paista kahtlase ja pigem probleemse nähtusena mitmel põhjusel.

Müstikaga näib kaasas käivat arusaam, et inimese täiusehetk (rahu, terviklikkuse, ühinemise seisund) tuleb kuidagi seestpoolt. Müstika nagu kätkeks endas imperatiivi liikuda sissepoole, et leida täius iseendas. Kas ei ole see vastuolus evangeeliumi rõõmusõnumiga, millega inimene kohtub teispool iseend? Müstika liiguks otsekui vales suunas. Võõrastav võib olla ka asjaolu, et müstika tundub olevat elitaarne, seotud väheste väljavalitutega ja erakordsete hetkedega. Kas ei ole suhe Jumalaga ja Jumalas vahendatud suhe inimese ja maailmaga suunatud siiski kõigile ja tegelikult iga olukorda määratlev?

Ja kas ei iseloomusta müstikat keskendumine isiklikule ja sisemisele rahule viisil, mis ignoreerib vastutust ühiskonna ja loodus ees?

Kas ei ole müstiline „silmade sulgemine“ (vrd kr myō), iseendas rahu otsimine ja leidmine, viimselt egoistlik maailma unustamine ja argipäevasuhete vastutuse eiramine? Kas ei ole müstika subjektivistliku ja solipsistliku elumõistmise ja -hoiaku paraadnäide? Keskendutakse ju sisemise rahu, täiuse ja ühtsuse kogemusele, mis ei ole vahendatav ja suunab sellest osa saajad tegelikult vaikusesse ja vaikima? Kuidas seostub see kutsega tunnistada rõõmusõnumit sõna ja eluga kogu maailmale, kaasa arvatud loodusele?

Mis ikkagi on müstika? Selle määratlemine on ootuspäraselt osutunud vägagi keeruliseks. Uuemates uuringutes on seetõttu metoodiliselt liigutud ka nii, et müstika defineerimise asemel on lähtekohta püütud leida pigem tekstidest, mis on müstika näidetena laialdaselt tunnustatud.

Müstikaklassika tõlkimine eesti keelde ning selle kommenteerimine ja tutvustamine on aastakümneid olnud üks Kalle Kasemaa suuri teeneid. Ta on vahendanud mitmeid teoseid, mis esindavad üldtunnustatult juudi, islami ja kristliku müstika traditsiooni. Tänu eelkõige Magdeburgi Mechthildi mahuka raamatu (u 330 lk), õigupoolest seitsmest XIII sajandist pärit raamatukesest koosneva teose eestindusele, aga ka suurima saksa müstiku Meister Eckharti XIII sajandi lõpu kirjutise (u 50 lk) juba ammu valminud tõlke avaldamisele on keskaegne kristlik müstika esmakordselt suuremas mahus huvilisele meie emakeeles ligipääsetav.

Suurepärases tõlkes koguteoses, mis on varustatud tõlkija põhjalike ja asjatundlike järelsõnadega, on meile lugemiseks pakutud eesti keeles enneolematus mahus keskaegse spirituaalsuse ja teoloogia dokumente, kuid mitte ainult neid. Eckhart kuulub teadupärast keskaegse filosoofia suurkujude hulka. Uuemad uuringud rõhutavad vastupidiselt traditsioonilisele vaatele ka „Eristamise kõnede“ ehk nn Erfurdi kõnede kaalu varase ja hästi jälgitava kompendiumina põhiarusaamadest, mida Eckhart on hiljem põhjalikumalt avanud.

Magdeburgi Mechthildi teos ei ole tunnustatud mitte ainult müstika klassikalise dokumendina, vaid ühtlasi varase saksakeelse kirjanduse suursaavutusena. Leidub neid, kelle meelest on Mechthildi keelekasutus ning žanride ja kujundite rikkus saksa kirjandusloos tänaseni ületamata.

Magdeburgi Mechthildi ja Meister Eckharti teoste valguses müstika iseloomu üle mõtisklemine on mitmes mõttes viljakas. Nende najal näib mulle, et vastupidiselt levinud kujutlustele ei ole müstika – vähemalt ei pea olema! – mingi elitaarne saladistsipliin, vaid pigem lihtsalt ehedalt kristlik vaimsus. Tõstan mõned iseloomulikud jooned esile.

Esiteks, radikaalne orienteerumine Jumalale. Seetõttu võib isegi ütelda, et müstika on kriitika. Müstika on leppimine ja rahuldumine ei millegi vähema kui Jumala endaga, iseenda ja maailma tajumine suhtes Jumalaga. Isikliku jumalasuhte taju toob kaasa mis tahes vahendavate instantside relatiivsuse. Siit ka müstika kriitiline pilk, valmidus ja julgus olla kriitiline kiriku, ühiskonna või iseenda parajasti valitseva olukorra suhtes. Niisiis, Mechthild ja Eckhart lasevad näha, et müstikas on oluline radikaalne orienteerumine Jumalale ja jumalasuhte isikliku mõõtme olulisuse esiletõstmine.

Just selline radikaalne suhestatus iseloomustabki kristlikku vaimsust ja eluhoiakut. See on eluhoiak ja vaimsus, mis on määratletud suhte kaudu Jumalaga, iseenda ning maailma kogemine määratuna Jumala suhte kaudu. Mis asi on müstika? Radikaalne ümberorienteerumine ehk iseenda ja maailma nägemine Jumala ligiolus. Müstiline ühinemine ja iseenda kaotamine on iseenda leidmine endast väljaspool, Jumalas, suhtes Jumalaga.

Kristlik vaimsus või eluhoiak on Mechthildi ja Eckharti puhul mõnevõrra erineva rõhuasetusega. Mechthildi tähelepanu on Jumalaga osaduse kogemise dünaamikal: tegu on ajas, ka autobiograafilisel teljel eristuvate ja eristatavate kogemustega, mis on aga ühtlasi aega ületavad silmapilgu tajumised Jumala igavikus. Eckhartil on seevastu keskmes pigem jumalasuhte täielikult ja püsivalt usaldatav iseloom ning keskendumine ühele, sellele, mis on otsustav (siin on näha selgeid paralleele nt Martin Lutheriga).

Hoolimata Kalle Kasemaa väitest, et Mechthild ei olnud teoloogiast huvitatud (vt lk 361), oleks pigem põhjust kõnelda tõesti suurepärasest teoloogist – nii sisus kui ka retoorikas. Need kaks on tal eriti tihedalt ja iseloomulikult seotud. Ligi kolmekümne aasta vältel kirja pandud teose sisu ja vormi kombinatsioon on see, millel on tugev kriitiline ja heuristiline potentsiaal aidata üldse paremini mõista religioosset elu ja kõnet. Vähemalt on see nii kristlikust vaatepunktist vaadates. Tõeliselt rabab teoloogiline-intellektuaalne tase, eksistentsiaalne sügavus ning keelekasutuse loomingulisus, plastilisus ja konkreetsus, millega on viljeldud teoloogiat keskajal. Kainestab ja klišeesid lõhub tõdemus, et seda on teinud naine ja pealegi veel nn ilmik!

Mechthildi müstikat ei iseloomusta keeleline tagasihoidlikkus ega vaikuse taotlemine: ei kõnelda selleks, et valmistada ette vaikimist. Müstiline kogemus, radikaalne osadusteadvus Jumalaga, vallandab keelepaelad ja paneb alguse pea lakkamatult üllatusi valmistavale, ilusale ja täpsele kõnelemisele, mis on ennekõike kõnelemine Jumalaga. Mechthild kirjeldab müstilist kogemust mitte millegi ähmase, ebamäärase või väljendamatuna, vaid trinitaarselt määratletuna. Müstiline kogemus on Jumala kui Kolmainu kaudu määratletud kogemus ja on suisa uskumatu, kui konkreetseid ja tajutavaid vorme võib sellega seotud trinitaarne kõne omandada.

Peter Paul Metzi skulptuur Magdeburgi Mechthildist.

Peter Paul Metzi skulptuur Magdeburgi Mechthildist.

Wikipedia

Mechthild näitlikustab (üllatusena küllap ka mitte vähestele toonastele ja tänastele kristlastele), kuidas kristlik kõnelemine kolmainu Jumalast võib olla kõike muud kui midagi abstraktset, elatud usust ja praktiseeritud religioossusest kauget, või siis midagi, mis on sama arusaamatu kui kandiline ring, aga just sellisena uskumist väärt. Niisiis, kõne Kolmainust ei ole mitte abstraktne vormel, mis näilise õigeusklikkuse säilitamiseks pigem pärsib mõistmist ja kõnelemist, vaid sellel on eminentne elus orienteeruda aitav jõud, mis laseb näha inimest ja maailma, kirikut ja kristlikku elu, kõiki ja kõike Jumala ees ehk konkreetses elusuhtes Jumalaga.

Mechthildi trinitaarne dialoogiline metafoorika, tema lakkamatus liikumises metafooririkas keel näitlikustab aga ka seda, et kristlik või religioosne kõne ei ole iial taandatav õpetuslausetele või väidetele ega eelkõige nende kaudu mõistetav (viimased on midagi sekundaarset, ehkki samuti olulised ja vajalikud). Igatahes osutab Mechthildi ülivõimas trinitaarne retoorika ja grammatika, et müstika keel võib olla määratletud keel – viis kõnelda määratletult Jumala ja iseenda, Jumala ja maailma alati dünaamilisest suhtest. Mechthildi tekstiloome ja müstiline keel on ise selles suhtes osalemise moodus, mis taotleb lugeja kaasakutsumist ja -haaramist armastuse loovasse trinitaarsesse lättesse. Müstilise keele kriitiline potentsiaal võib vallandada lugeja ja ühiskonna muutumise.

Niisiis, müstika on väljakutse ja kriitika radikaalse orienteerituse tõttu suhtele Jumalaga, see tähendab radikaalset relatsioonilisust (nagu Hegel on selle omal moel läbi mõelnud). Müstika ei lase mõista kristlikku kõne esmase kujuna doktriini. Jumal ei ole vallatav, Jumal on voolav ja voogav, kelles „sup[elda] nagu kala meres“ (lk 196). Ükski väljendus ei ole lõpetav, lõplik ja ammendav, kuna kogemuslik-isiklik ning alati ka jagatud-osaduslik elusuhe kolmainu Jumalaga inspireerib üha uut kõnelemist ja aitab sellega kaasa ka elus orienteerumisele.

Nii ei ole müstika aga mitte üksnes usu ja usus elatud elu doktrinäärse vääritimõistmise kriitika, vaid ka usu ja elu piblitsistliku vääritimõistmise kriitika, toetades paremat arusaamist sellest, mis ikkagi on kristlik usk ja vaimsus, s.t elu, mis on määratletud kristlikult.

Umbusk müstika suhtes pole lääne kristlikus traditsioonis kunagi ainuvalitsenud, kuid siiski on juba sajandeid pigem valitsev suhtumine. XX sajandil oli näiteks protestantlikus teoloogias mõjukas seisukoht, et müstika ja evangeelne arusaam kristlusest on üksteisega vastuolus või välistavad teineteise. Müstikas pöörduvat inimene enese sisse, evangeelne kristlus keskenduvat verbum externumile, välisele sõnale. Seesugune vastandamine ei ole aga isegi mitte pool tõde. Seda võib näha kas või „Traktaadiga kristlase vabadusest“ (vt Martin Lutheri „Valitud tööd“, Ilmamaa, 2013, lk 310–349), reformatsiooni ühe mõjukama ja läbi sajandite loetuma kristliku usu ja elu kokkuvõttega, või Eesti luterlaste spirituaalse igapäevaelu juurde kuuluva „Kiriku laulu- ja palveraamatuga“ tutvudes.

Kogemus evangeeliumiga – iseenda, maailma ja Jumala tajumine evangeeliumi valguses – on mõistetav müstilise kogemusena. Ka Mechthildi ja Eckharti teostes avalduv müstika näitab sama ühemõtteliselt kui Martin Lutheri katekismused, et kristlikku usku, elu ja kogemust määratleb ümberkäimine sakramentidega ehk osalemine jumalateenistusel, sh ümberkäimine piibli ja selles tunnistatud evangeeliumiga. Asjaolu, et Mechthildi ja Eckharti tekste ei näi ehk sama ilmselt ja järjekindlalt kandvat suhestumine pühakirjaga kui Lutheri omi, ei tähenda loomulikult, et pühakirja tekstid ehk siis kristliku jumalateenistuse kaudu määratud elupraktika ei tingiks kummagi keelt ja kogemust.

Mechthildi ja Eckharti müstiline kogemus on trinitaarselt resp. kristoloogiliselt määratletud. See tähendab, et enesestmõistetavalt ei tulene see müstiline kogemus – enese kaotamine ja leidmine teises – inimesest endast, vaid asetub elupraktika konteksti, mille määratleb evangeeliumi armusõnumi jagamine jutluses ja armulauas.

Müstikaks peetakse erinevaid asju, ka kristluses. Mechthildi ja Eckharti jälgedes käimine ajendab ja julgustab müstikat mõistma kriitikana, mis aitab elada elusama inimese ja ühiskonna, kiriku ja inimkonnana. Igal juhul ei lase see näha inimestevahelisi erisusi ja eristusi, olgu need geograafilised, etnilised, soolised, ideoloogilised, usulised vm, absoluutsena, kuna kutsub kõiki ja kõike nägema suhtes Jumalaga.

Viimastel aastatel on ilmunud mitmed reformatsiooniaja ja uuema teoloogia põhitekstid. Kalle Kasemaa vahendatud keskaegse teoloogia põhitekstid on neile oma sisu ja kirjandusliku kvaliteedi poolest tänuväärne täiendus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar