Mis on rahvusülene ajalugu?

Intervjuu Karsten Brüggemanni ja Ulrike Plathiga, Saksa päritolu ajaloolastega, kes töötavad juba pikemat aega Eestis.

LINDA KALJUNDI

sirp_2016_33_0003__art_r1

Ulrike Plath ja Karsten Brüggemann on mõlemad ametis professorina Tallinna ülikoolis. Sellest, miks nad hakkasid tegelema Eesti ja Balti ajalooga, on kumbki varasemalt juba juttu teinud. Mõlemat eristab ka püüdlus käsitleda siinset ajalugu rahvusülesest perspektiivist. Ehkki Eestis ei ole sellel teemal kuigi palju arutletud, on rahvusülene ajalugu ilma teinud juba 1990. aastatest alates. Toona kerkis see esile seoses maailmapoliitikas toimunud suurte muutustega, nagu NSV Liidu lagunemine, külma sõja lõppemine ja globaliseerumise kiirenemine. Ometi näib rahvusülene perspektiiv sama vajalik ka tänapäeval, kui probleemid on üha globaalsemad, aga samal ajal koguvad populaarsust üleskutsed kapselduda uuesti rahvusluse ja rahvusriigi seinte vahele.

Rahvusülest ajalugu ei olegi nii lihtne defineerida. Ühe levinuma määratluse kohaselt uurib see inimeste, ideede, tehnoloogiate jne piiriülest levikut, kuid see ei ole kindlasti ammendav selgitus. Kuidas olete teie selle määratlenud?

Karsten Brüggemann: Jah, seda on tõepoolest raske defineerida, kuid vahest muudabki just see mõiste nii atraktiivseks. Probleemid algavad siiski keelest. Kui rahvusülene ehk transnatsionaalne ajalugu on „rahvusest üle“, siis tuleb küsida, mida „rahvus“ endast tegelikult kujutab. Kui sa räägid „piiriülesest levikust“, siis seostub see inglise keeles levinud arusaamaga, mis võrdsustab rahvuse (nation) riigiga. Ent kui me vaatame Kesk- ja Ida-Euroopat, siis seal on rahvuse termin rajatud teisele ideele – etnosele. Juba 1994. aastal juhtis sellele tähelepanu Katherine Verdery, kes soovitas kasutada terminit transetnonatsionaalne (trans-ethnonational). Oma praegusel kujul pärineb rahvusülese ajaloo mõiste Ameerika Ühendriikidest ja Ühendkuningriigist, mille piirid on püsinud stabiilsed. Nendes Euroopa regioonides, kus piirid on olnud pidevas muutumises, on termini tähendusväli teine. Nende piirkondade puhul tundub mõistlikum käsitleda „rahvuse ületamist“ kultuuriülesuse võtmes.

Ulrike Plath: Olen Karsteniga nõus, kuid siiski rõhutab kultuuriülene ajalugu veidi teisi asju. Rahvusülesuse võlu seisneb just sellest, et ta seab rahvusliku mõtlemise küsimärgi alla ja samal ajal arutleb tema üle. Kui võtame näiteks looduse, siis saab kohe ilmsiks, et ta on suurem kui ükskõik millised rahvused ja rahvad – ükskõik kuidas me loodust ka ei määratle. Samuti on ettekujutus loodusest ning arusaamad, kuidas tema sees ja temaga käituda tugevalt seotud mitte ainult kultuuri, vaid ka rahvuslike eesmärkidega. Need võivad puudutada territooriumi, ressursside kasutamist või piiride tõmbamist. Sellest mõttes on loodus suurepärane näide rahvusülesest probleemist. Ühelt poolt liidab see eri kultuure ja rahvaid ühise ruumi kaudu. Samal ajal on see ruum läbi ajaloo olnud nii suurel määral kultuuriliselt ja rahvuslikult konstrueeritud, et peaksime rääkima hoopis looduskultuurist või keskkonnast. Ja loodusest kui ainult kultuuriülesest ruumist rääkimine jätaks välja sellega seotud sõjaka alatooni – poliitika, sõjad ja raha –, kuid just nendest on vaja kõneleda. Samamoodi saame rääkida tehnoloogiast kui fenomenist, mis on ühelt poolt rahvusülene, kuid millel on ülimalt suur roll rahvusriikide enesemääratlemisel. Selle näiteks on ettekujutused Eestist kui e-riigist või Ameerikast kui moderniseerumise imemaast. Nii et mina pean ikkagi vajalikuks rääkida rahvusülesest ajaloost, sest ta aitab rääkida rahvustest ja nendega seotud nähtustest. Ning just seda on meil minu arvates vaja.

Brüggemann: Teine probleem puudutab rahvusülese ajaloo ajalisi raame. Kuna akadeemilise maailma peavoolus valitseva arusaama järgi enne Prantsuse revolutsiooni rahvuseid selle sõna modernses tähenduses ei olnud, siis selle järgi ei saaks enne XVIII sajandit olla ka midagi rahvusülest. Et neid probleeme vältida, võiksime lihtsalt loobuda sõna „rahvus“ kasutamisest ja rääkida kultuuriülesest ajaloost. Siiski, vältimaks vääriti mõistmist, tahaksin rõhutada: minu arusaamist mööda ei ole ühe või teise kollektiivi ja tema mineviku mistahesülestest tahkudest kirjutamine parem, see lihtsalt muudab meie arusaama mitmekülgsemaks. Ning nagu me nüüdseks juba teadma peaksime, siis reaalsus on alati palju keerulisem, kui lihtsate seletuste põhjal oletada võiks.

Paljuski on seda uurimissuunda kujundanud soov vastanduda rahvusriigi vaatenurgast kirjutatud ajalugudele. Kui edukas on see olnud alternatiivide leidmisel? Ja kui hästi on suudetud neid populariseerida ka laiema üldsuse seas?

Brüggemann: Just soovis väljuda rahvusriikide või etniliste kogukondade üsna kitsastest piiridest seisnebki minu meelest rahvusülese ajaloo olulisus. Tavaliselt ütlevad ajaloolased, et iga põlvkond kirjutab ise uue ajaloo. Praegusel hetkel on rahvusüleselt meelestatud põlvkond üsna edukas nii selles, mis puudutab ajaloodiskursuse üle domineerimist, kui ka uurimistööle rahastuse hankimist. Üks valdkond, kus sedalaadi uus lähenemine on olnud väga mõjukas, puudutab piirialade uuringuid, eriti Ida-Euroopa puhul. Kõiki asjasse puutuvaid suundi, nagu põimunud ajalugu (histoire croisée, Verflechtungsgeschichte), ühendab huvi hübriidsuse, etniliste mõistete abil raskesti defineeritavate ideede, inimeste ja praktikate ning nende leviku vastu paikades, mida iseloomustab rahvuslik või etniline mitmetähenduslikkus. Kuid ma ei arva, et neid ideid on üldsuse seas kuigi laialt populariseeritud.

Plath: Nagu öeldud, ei ole rahvus­ülene ajalugu tähtis mitte ainult uute teemade leidmiseks, vaid ta aitab paremini mõista ka rahvusluse ajalugu. Ei saa ju väita, et rahvusluse ja identiteedi küsimused oleksid praeguses maailmas muutunud vähetähtsaks: suured rahvuslikud narratiivid ei ole surnud, vaid nad tulevad hooga tagasi ja seda koos religioossete identiteetidega. Rahvus­ülene nägemisviis aitab neid nähtusi uuel moel kirjeldada. Oleme pikalt rääkinud rahvuslusest, seda kirjeldades, klassifitseerides ja defineerides. Ometi tundub, et rahvuslust tuleks vaadata samamoodi nagu tähti: mõnikord näeb asju selgemini siis, kui vaadata veidi mööda, vaadelda neid mitte otse, vaid silmanurgast. Niisiis võiks olla otstarbekas rääkida vahepeal hoopis teistest asjadest, mis esmapilgul pole rahvuslusega üldsegi seotud, kuid aitavad sellest mõelda teisel viisil ja seda isegi vahedamalt mõista. Võime rääkida ükskõik millest, kasvõi kirjandusest, religioonist, toidust, loomadest ning ikka jõuame tagasi selleni, kuidas eri grupid on ennast nende nähtuste kaudu identifitseeritud ja ehitanud seeläbi „meid“ „teisest“ eristavaid piire. On aegu, kui on atraktiivsem ehitada väga kõrgeid müüre, ja on ka neid, kui müüre on kergem lammutada. Oma kogemusest võin küll öelda, et huvi just selliste lugude vastu on päris suur nii Eestis kui ka mujal maailmas. Minu meelest on võtmelise tähendusega, et lood ise muutuvad automaatselt keerulisemaks ja nõudlikumaks, kui vaadata ükskõik millist nähtust ühtaegu nii väljaspool rahvuslikku konteksti kui ka selle sees. Ma arvan, et rahvusülese ajaloo puhul ei võlu mitte tingimata uus sisu, vaid ka uued narratiivid. Kes meist ei tahaks kuulda lugusid, mis üllatavad?

Rahvusülese ajaloo raames on käsitletud väga erinevaid nähtusi. Tooge palun mõned näited teemadest ja uurimustest, mis on teile kõige enam huvi pakkunud ning millega tegelemine tundub teile perspektiivikas.

Plath: Olen näiteid juba toonud, aga lisaksin veel kaks märksõna: religioon ja kirjandus. Viimasel ajal huvitavad mind just sellised hetked ajaloos, kui rahvuslik diskurss läheb üle rahvusüleseks või kus ei ole lihtne otsustada, kumb ta õieti on. On teada, et just ratsionaalne, valgustuslik protestantism kujundas XVIII sajandi lõpuks välja rahvusluse, muutes selle omamoodi uueks, sekulariseeritud religiooniks. Moodne valgustusteoloogiline kirikujuhtimine Baltimaades toetas pärisorjuse kaotamist täie hooga. Kuid selleks, et luua visioon uuest, võrdsetel alustel toimivast kodanikuühiskonnast, ei olnud vaja veelgi süvendatumat ratsionalismi, vaid hoopis uut ja sügavat religioossust, pietismi. Minu meelest on eriti vahva, kui teatud isikute elu puhul saab jälgida üleminekut ühelt hoiakult teisele. Hea näide on siin Liivimaa super­intendent Karl Gottlob Sonntag, kes muutus ratsionalistist idealistiks ja supra­naturalistiks, ning seda soovist rõhutada ühiskonna kokkukuuluvust ja võidelda tema lagunemise vastu rahvuslike printsiipide alustel. Ka kirjanduses võib näha, kuidas rahvust ehitatakse üles just hetkedel, kui keegi temasse enam ei usu. Mulle meeldivad uurimused, mis võtavad klassikalised teemad – usk, majandus, kirjandus – ning vaatavad, kuidas on toimunud üleminekud rahvusliku ja rahvusülese mõtlemise vahel ning milliste mehhanismide alusel ja millistel põhjustel need on aset leidnud.

Brüggemann: Kuna hiljuti keskendusin ma Vene impeeriumi ajaloole XIX sajandil, siis pakkus mulle palju huvi Jürgen Osterhammeli opus magnum „Maailma muutumine“ („Die Verwandlung der Welt“), mis ilmus 2009. aastal. Seal kirjeldab ta „Euroopa sajandit“ globaalsest perspektiivist. Lugu sellest, kuidas Euroopa impeeriumid üksteist vastastikku mõjutasid ja omavahel üha tugevamalt põimusid, pakub tervikuna head näidet sellest, mida „rahvusülene“ tegelikult tähendab. Kuid ma väidaksin, et selle kõrval vajavad veel lähemat uurimist ka impeeriumide sisemise kultuuriülesuse eri tahud. Näiteks, kuidas mõjutas Vene impeeriumi valitsemise praktikaid see, et selle hiigelsuure riigi regioonidesse saadeti erinevat etnilist päritolu kubernere? Ning kuidas mõjutasid erinevad geograafilised positsioonid riigiametike endi karjääri? Kuid kultuuriülesusega seotud küsimused puudutavad ka Nõukogude Liitu. XIX sajandi lõpu ja XX sajandi algusega seoses pakub mulle palju huvi ka üks teine lugu: lugu rahvuslikust ükskõiksusest. Kuidas on lugu nende inimestega, keda rahvuslik ideoloogia ligi ei tõmmanud, olgu selle põhjuseks samastumine mõne võimsama nähtusega või näiteks teadlik otsus seista vastu rahvusliku ideoloogia eksklusiivsusele. Tara Zahra paar aastat tagasi käibele toodud mõiste „rahvuslik ükskõiksus“ (national indifference) vajab veel verifitseerimist, kuid see tõestab hästi, kui inspireeriv võib olla „rahvuse ületamine“.

Plath: Just rahvusliku ükskõiksuse teema näitab, kui sügavalt ta võib ikkagi olla seotud rahvuslusega. Koostöös Eesti Ajaloomuuseumiga oleme juba neli aastat uurinud Eesti järelümberasujaid, kes lahkusid Saksamaale 1941. aastal ja kes moodustavad Balti ajaloos ainulaadse „rahvuslikult loiu“ inimeste grupi. 1939. aastal ei tahtnud nad eri põhjustel Hitleri kutse peale Saksamaale ära minna. Samuti oli nende puhul väga tihti tegemist segaperekondadega, nii et rahvuslik kategooria nende puhul hästi ei töötanud. Samas pidid ka nemad rahvuslikule printsiibile alluma ja sakslaseks saama, kasvõi ainult väljasõiduloa saamiseks. Kuni pool neist olid eesti juurtega ja ka praegu paneb imestama, kui selgelt on neil välja kujunenud eesti identiteet. Kas nende inimeste puhul saab rahvuslikust ükskõiksusest rääkida? Jah ja ei. Kuid kindlasti näitavad nad meile, kuidas isegi rahvusluse kõrghetkedel oli inimesi, kes käisid rahvusliku identiteediga ümber mänguliselt ja samal ajal otstarbekalt. Minu lemmik on üks foto Eesti järelümberasujatest Neresheimi kloostris, mis toimis toona laagrina. Kloostrihoovis, kus lehvivad natsilipud ja kus taamal sibavad ringi masendatud mungad, seisab grupp just „sakslaseks“ saanud Eesti järelümberasujaid, kes kannavad omatehtud eesti rahvariideid ning harrastavad eesti rahvatantsu. Olgu, see ei ole näide rahvusülesest ajaloost, vaid rahvuslike ideede kollaažist. Siiski näitab see, et inimeste võimalused ennast väljendada on alati olnud mitmekesisemad kui ajaloolaste pakutud skeemid. Elu on ikka kirjum …

Olete tegelenud valdkondadega, mis vaatlevad siinset ajalugu laiemas kontekstis – Karsteni puhul on selleks Vene impeeriumi ja NLi ning Ulrikese puhul baltisaksa ja keskkonnaajalugu. Millised Eesti või Balti ajalooga seotud teemad võiksid olla rahvusülesest vaatenurgast kõige põnevamad?

Brüggemann: Eesti on olnud osa Vene ja Nõukogude mitmerahvuselistest riikidest. Nende riikide mõistmisele annaks etnostevaheliste sidemete ja rahvusülese dünaamika ulatuslikum uurimine palju juurde. Siiski, ka Eesti rahvusriigiks saamise lugu tuleks vaadata laiemas plaanis. Miks oli – rahvusüleselt levinud –
rahvuslik liikumine pärast impeeriumi lagunemist siin nii edukas? Mida arvata Vene revolutsioonilistest ideedest 1917. aasta veebruari kontekstis ja milline oli nende mõju Eestile? Vaadakem kasvõi seda, kui erinevad olid tegelikult need inimesed, kes rahvusriigile aluse panid: nende seas oli rahvuslikke demokraate, endisi internatsionalistidest sotsialiste, luterlasi, õigeusklikke jne.

Brüggemann: Paljud neist olid elanud lühemat või pikemat aega välismaal. Neid kõiki ühendas eestlaseks olemine kui teatav kultuuriline raam, kuid ideoloogilises plaanis esindasid riigi rajajad väga laia suundumuste diapasooni.

Lisaks on igasugune ränne rahvusülese ajaloo kõige puhtam näide – ning ka see on siinse riigi jaoks väga oluline. See puudutab inimesi, kes on siia maale tulnud väljastpoolt, ning muidugi neid eestlasi, kes on rännanud välja kas vabatahtlikult või sunniviisil. Kõik need lood jutustavad kohanemisest võõra, välismaise keskkonnaga ja väljuvad seega rahvusliku ajaloo raamidest. Selle kõrval peegeldavad rahvusülest kogemust moodsa elu tahud: turism, tarbimiskultuur, kogu kunsti- ja kultuurimaailm, sport jne.

sirp_2016_33_0005__art_r1

Plath: Just siit mõtleksin ma edasi. Mitmesugused igapäevaelu elemendid võivad olla väga rahvusülesed. Kui näiteks võrrelda Eesti NSVst ja Lääne-Saksamaalt pärinevaid fotoalbumeid või kokaraamatud, siis leidub palju sarnast, kuigi nende vahel olid selgelt rahvuslikud, poliitilised ja ideoloogilised piirid. Tegelikult arvan ma, et iga teema võib olla äärmiselt põnev, kui me saame temaga tegeledes oma stampidest välja tulla ja teistmoodi mõelda. Selles mõttes on rahvusülene ajalugu ainult üks viis, kuidas mõtlemine endale huvitamaks keerata. Samas on olemas n-ö suured teemad, millel on teatud ühiskondlik tellimus taga. Selline rahvusülene teema võiks olla Läänemere reostus ja keskkonna­ajalugu. Mulle isiklikult meeldiks aga paremini uurida kasvõi kodutunde ajalugu võrdlevas baltisaksa, saksa, vene, eesti ja läti perspektiivis. Mis on see „kodu“, mis omandab rahvusülese mõistena XIX sajandil suure tähtsuse, aga mis ühes ja samas Balti ruumis võib olla väga erinevalt konstrueeritud? Või laiemalt, kuidas on loodust XIX ja XX sajandil kasutatud rahvuslikel eesmärkidel erinevate rahvuslike liikumiste poolt? Sellel teemal on suurt potentsiaali kohaliku rahvusluse uurimusel just võrdlevas, rahvus­üleses perspektiivis.

Ulrike, oledki viimasel ajal tegelenud palju keskkonnaajalooga, mis on selgelt rahvusülese haardega teema. Millisena sa näed keskkonna- ja rahvusülese ajalooalaseid koostöövõimalusi nii Eestis kui ka laiemalt?

Plath: Kui rääkida veel kord loodusest, siis on keskkonnaajalugu oma selge rahvusülese suunitlusega Ameerikas juba aastaid üheks kõige populaarsemaks ajaloo uurimise suunaks – koos sooajalooga. Hindan keskkonnaajaloos võimet viia edukalt kokku nii rahvusülene perspektiiv (looduskeskkond on ühine meile kõikidele) kui ka rahvuslik perspektiiv (loodusel on rahvusriikide tekkes ja rahvuslikus identiteedis oma tähtis koht). Mulle meeldib analüüsida mõlemaid perspektiive koos, vaadata, millal ja millistes tingimustes rõhutatakse ühiskonnas ühte, millal aga teist. Kahtlemata pakub keskkonnaajalooline lähenemine Balti ajaloole globaalset publikut. Balti lugusid ei ole eriti kuuldud ei Hiinas, Indias ega Lõuna-Ameerikas, kui tuua vaid mõned näited. Samal ajal on Balti ajaloost rahvusvahelisele publikule kõnelemiseks vaja laiemat probleemipüstitust. Ka selles näen ma väljakutset, mida rahvuseülene ajalugu meile esitab. Oleme harjunud rääkima oma inimestega, seda ka Balti ajalooga tegelevates rahvusvahelistes ringkondades. Kuid kui rääkida kasvõi Eesti toidukultuurist tõepoolest rahvusvahelisel konverentsil, siis see nõuab teisi oskusi.

Karsteni käest tahaksin aga küsida, mis põhjustel on Nõukogude aja uurimine saanud Eestis nii populaarseks? Kui palju kasutatakse siin rahvusülese ajaloo märksõna – ja kas selle seostamine Nõukogude-uuringutega võiks olla viljakas?

Brüggemann: Kas see ikka on nii populaarne? Siiani ei ole ma sellist suundumust täheldanud, vähemalt mitte ajaloolaste seas. Kui keegi tahab tõsiselt uurida Nõukogude Liidu ajalugu – ning teatud põlvkondliku loogika lausel võiksid tudengid tõesti tahta uurida olusid, milles elasid nende vanemad või vanavanemad – on tal lihtsalt vaja osata vene keelt. Muuseas, seda võiks juba iseenesest pidada üheks Nõukogude aastakümnete uurimise rahvusüleseks aspektiks. Sovetiseerimine ei tähendanud üksnes sõjalist vallutust ja anneksiooni, vaid ka mõlema poole kohandumist millegi võõraga. Miks mitte rääkida ka nende venelaste lugu, kes tulid Eestisse 1940. aastate lõpus. Me ei tea nende inimeste kohta peaaegu midagi. Ma usun, et lõppkokkuvõttes ei ole termini „rahvusülene“ kasutamine üldse tähtis. See on üksnes võti, omamoodi märguanne teatud laadi kavatsustest.

Rahvusülese ajaloo puhul võib ähvardada oht tegeleda üksnes progresseeruvate ja positiivsete suhetega. Selle teema tõstatajad on rõhutanud, et ajaloolased peaksid uurima ka rahvusvaheliste sidemete katkemise perioode või tiheda piiriülese suhtluse tumedamat poolt. Millised võiksid selles valdkonnas olla olulisemad Balti ajalooga seotud näited?

Plath: Mitte üksnes suhted ei või katkeda, vaid ka ülekanded võivad minna untsu ning samuti võivad nende käigus üle kantud nähtused muuta oma nägu ja sisu. See ei kehti ainult tsitaatide, vaid ka asjade ja ideede puhul. Rahvusülese suhtlemise prominentsemateks negatiivseteks näideteks Balti ajaloos on kindlasti orjus ja religiooni diskurss. Valgustusajastul arutleti palju selle üle, kus maailma ajaloos võiks üldse leida häid rahvusüleseid poliitilisi või religioosseid suhteid, mis ei oleksid rajatud võimule ja rahale ning millega seoses ei peaks kõnelema süüst. Nii orjuse sisseseadmine kui ka selle kaotamine olid seotud laiemate protsessidega, mis sidusid Balti rahvaid laiema maailmaga. Heas ja halvas.

Brüggemann: Ma ütleksin, et ükski asi pole ainult positiivne või negatiivne. Revolutsioonilise võrgustiku, sotsialistliku ringi või vähemalt teatud ajal 1920. aastatel Kominterni liikmeks olemine võis olla väga virgutav rahvusülene kogemus. Lõppkokkuvõttes peab plusse ja miinuseid hindama igaüks ise. Reformatsioon oli kindlasti lai rahvusülene protsess, ent see hävitas mitte sugugi vähem Euroopa-ülese ja piiriülese katoliikluse võrgustiku. Või võtkem kasvõi vapsid – ka nemad jagasid rahvusüleseid elemente teiste samal tekkinud liikumistega. Rahvusülene terrorism või odava tööjõu liikumine, sealhulgas Euroopa Liidu sees, kujutab endast päris kindlasti üpris negatiivset arengut. Viimase ja kõige murettekitavama näitena võib tuua Euroopas laialt ja rahvusüleselt levivad liikumised, mis kutsuvad üles katkestama neid rahvusüleseid seoseid ja sidemeid, mida Ida-Euroopa riigid on üles ehitanud 1991. ja eriti 2004. aastast alates.

Arvestatav osa koolilõpetajatest, kes tahtis sel suvel tulla Tallinna ülikooli ajalugu õppima, väitis seda tegevat soovist aidata ennetada uut katastroofi või sõda. Üleskutse pöörata ajaloole rohkem tähelepanu näib olevat laiemgi tendents. Näiteks kirjutas Urve Eslas hiljuti Postimehes, et peaksime väärtustama humanitaarainete õppimist, kuna see võimaldab säilitada kriitilist teadlikkust. Kui palju peaksid ajaloolased teie arvates tänapäeva kriiside kohta sõna võtma?

Plath: Kahjuks on humanitaarteadlased osa süsteemist, mis ikka veel hindab spetsialiseerumist ning mitte laiemat mõtlemist ja ühiskondlikku aktiivsust. Spetsialistid aga võivad oma hinnangutes kõvasti mööda panna. Seda oleme näinud mitte ainult seoses loodusteaduste spetsialistide hinnangutega näiteks tuumapommile, vaid ka humanitaarteadlaste hinnangutega Nõukogu Liidu lagunemisele või Venemaa praegusele välispoliitikale. Minu arvates oleme spetsialistide kriisis. Selle asemel et toota järjest rohkem ja kiiremini ülimalt spetsiifilistel teemadel kirjutatud artikleid eelretsenseeritavasse ajakirjadesse, võiksid teadlased aktiivsemalt osaleda väljaspool ülikooli toimuvates aruteludes. Samuti võiks teadussüsteem rohkem hinnata ka selliseid populariseerimise vorme, mis on mõeldud laiemale üldsusele, olgu selleks kas näituse koostamine või ajakirjanduses kaasarääkimine. Loomulikult on peaasi aga teadlaste valmisolek rääkida poliitikas kaasa ka siis, kui neil ei ole välja pakkuda pädevaid eksperditeadmisi, vaid ainult oma arvamus. Oma arvamust peaks olema rohkem nii ülikoolides, konverentsidel, artiklites kui ka igapäevaelus.

Brüggemann: Olen väga seda meelt, et kriiside ajal on vaja kriitilist mõtlemist. Ent praegu näen ma avalikus sfääris valitsevat sootumaks teist suundumust: mida lihtsamat vastust pakud, seda rohkem tähelepanu saad. Selles ei peaks teadlased osalema ning nad ei olegi selleks võimelised. Samuti on piiratud ajaloolaste võimed tegeleda ennustamisega. Ja mis puudutab sõja ennetamist, siis ma kardan, et ajaloo uurimisest ei ole siin vähimatki kasu. Saksamaa endine kantsler Helmut Schmidt on öelnud, et ainult nendest põlvkondadest, kes on ise sõja üle elanud, võib uskuda, et nad teevad kõik oma võimuses oleva selleks, et järgmist sõda ennetada. Kahjuks on see põlvkond, kes elas üle Teise maailmasõja, juba mõnda aega tagasi võimult lahkunud.

Brexit tekitas ajaloolaste seas arutelu selle üle, kas ja kuidas peaksid nad sisuliselt – ja mitte üksnes formaalselt – panustama Euroopa väärtuste propageerimisele. Ent kas ajaloolastel üldse on võimalik suurendada Euroopa ühtsustunnet ja samal ajal säilitada kriitiline hoiak Euroopa kui mõiste suhtes?

Brüggemann: Ma ei näe võimalust, kuidas ühtsustunnet saaks tekitada akadeemiliselt. Tartu ülikooli professor Anti Selart on öelnud, et ajaloolaste ülesanne ei ole luua rahvuslikku ühtsustunnet. Nii et miks nad peaksid proovima luua Euroopa ühtsust? Ning mõistagi on juba ette luhtumisele määratud katsed kirjutada selle mandri lugu viisil, mis tõestaks, et me kuulume kõik ühte – Portugalist Soomeni ja Islandilt Kreekani. Me ei jaga sama vaadet minevikule: proovige näiteks juurutada 23. augusti tähistamist Hispaanias. Ent mida ajaloolased saavad teha, on rääkida lugu sõjajärgse Euroopa ühtekogunemisest, kõigepealt mandri lääneosas ja hiljem ka idas. See kujutab endast paeluvat lugu, kuidas rahvusülesed, koostööle, õitsengule, rahule ja demokraatiale suunatud jõud tõepoolest lõid midagi mõttekat põhieesmärgiga hoida ära sõda. Pärast 1945. aastat sai tavapäraseks mõelda, et sõjani viis ekstreemne rahvuslus. See vahepeal üldtunnustatud arusaam rahvusliku eksklusiivsuse ohtlikest külgedest on kahjuks kaduma läinud. Kuid Euroopa Liidus on rahvusülesus tõepoolest reaalsus, mille näiteks on Euroopa Komisjoni struktuurid, kus inimeste kodakondsus ei mängi rolli. Võib-olla oli ennatlik anda Euroopa Liidule Nobeli rahupreemia. Kuid lootkem, et see auhind rahu tagamise eest rohkem kui pooleks sajandiks –
kui mitte kogu mandril, siis vähemalt oma liikmete seas – ei tähistanud selle omamoodi rahuvalvemissiooni lõppu.

Plath: Ei tea, minu meelest on ajaloolased paratamatult ka poliitikud, sest nad kirjutavad ühe või teise süsteemi heaks. Loomulikult pole see nii lihtne, kuna teadlastel on alati lihtsam ja turvalisem olla millegi või kellegi vastu kui kellegi või millegi poolt. Samas, mida hapram Euroopa tundub, seda lihtsam on rõhutada tema utoopilist potentsiaali. Kui vaadelda ajaloo varasemaid etappe ja lootusi, saab endas valmis mõelda, mida Euroopa on tähendanud ning mille mõjul on siin toimunud kas kahtlased või, vastupidi, väga suurepärased arengud. Selles mõttes aitab ajalugu väljendada oma poliitilist hoiakut. Ma küll ei tea, kas rahvus­ülesel ajalool oleks jõudu Euroopat stabiliseerida. Mine tea, äkki on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar