Kuus otsustavat valikut

Kaarel Tarand

Tarmo Vahter. Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud. Toimetaja Tiit Hennoste, keeletoimetaja Katrin Hallas.  Kujundaja Tarmo Rajamets. AS Eesti Ajalehed, 2011. 336 lk.        Reportaaž on väga vahetu žanr. Toimuvat kirjeldatakse justkui pealtnägija silmadega otse sündmuskohalt. Reportaaživorm võimaldab vältida hinnangut, analüüsi, keerulistes olukordades poolevalikut. Autor saab öelda, et on vaid dokumentalist, nagu kaamera, mis kellegi  käe suunamata lahinguväljal jäädvustab lihtsalt kõike, mis objektiivi ette jääb. Eelöeldu kehtib ka 20 aasta taguse lähiajaloo reportaažina esitamise korral. Selline vaatenurk ei ole tingimata hea või halb, see on lihtsalt kirjutaja valik, millel väga selged tagajärjed. Et „Vaba riigi tuleku” kirjutaja on reporter, mitte analüütik, siis on vormivalik seaduspärane ja lugeja, kes haarab raamatu lootuses saada sealt teada kogu lõpuni analüüsitud tõde, võib pettudes  vaid iseenda valesid ootusi süüdistada. Pealtnäha võiks poolevalik 1991. aasta augustisündmustes olla ju lihtne. Peab olema eesti rahva poolt ja tema vaenlaste vastu. See kehtiks eeldusel, et eestlased olid oma iseseisvustaotlustes ühtsed. Aga ei olnud ja et toona aktiivsetest isikutest üritab nii mõnigi end veel tänaseni poliitiliselt realiseerida, siis kujuneb poolevalikust ikkagi teatud mõttes ka erakonnapoliitiline valik.

Tõsi, vähemasti sõnades oli  armastus kõigil üks ja ainult teed erinevad, kuid maailmavaateliste, juriidiliste jm erimeelsuste kõrval oli ikka kohal ka lihtne isaste rivaliteet, pullikeste pusklemine, mille käsitlemist tasuks proovida psühhoanalüütiku tööriistadega. Aluseks leidub piisavalt dokumentaalset (eeskätt pildilist) tõestusmaterjali selle kohta, kuidas iseseisvusvõitluse kõrval käis ka varjatumalt võitlus karja hõbeselja ehk „riigi esimese mehe” ja „asutaja isa” positsiooni pärast.  Žanrivalikust hoopis keerukam on uurija (uuriva reporteri) suhe allikate, faktide ja dokumentidega. Üks, kaugemat aega tugevamini puudutav valikuotsus on ära kasutada kogu säilinud informatsioon. Kuid mida suurem protsent allikatest käiku läheb, seda vähem on jutustajal vabadust ning lugu jookseb vääramatult nappe infokilde mööda, ajapunktiiril pole ühtegi hargnemist, teeristi, kus muinasjutu kombel valida õnne, rikkuse ja surma vahel. Kui kaugete  aegade puhul ei ole allikad pahatihti enam kättesaadavad, siis lähiajaloo omad ei pruugi seda veel olla. Ja selle üle, mis on avalik ja mis mitte, pole kirjutajal vähimatki otsustusõigust. Vahter loeb kenasti üles USA ja Rootsi üksikud paberid, mida tal näha õnnestus, ja tõdeb, et riikide välispoliitika dokumendid – kõik, mis ei ole õnnetul kombel vikilekkinud – lebavad veel igal pool kenasti riigisaladuse katte all. Kohalik materjal on aga erakordselt lünklik. 

Allikate asjus tasub märkida, et Vahter on toetunud peaaegu eranditult ainult ametlikele, see tähendab, asutuste ja ametiisikute protokollitud kirjalikest jälgedest ilmnevale. Nii piirab ta kogu reportaažiloo ametiisikute tegevusega ja autori tähelepanu osas on reeglina  võidumees see, kellest järel rohkem jälgi. Niinimetatud majanduspiiril tegutsevad valvurid sunniti üksikasjalikku päevikut pidama. Seda nad tegidki ning on seetõttu kahetsusväärselt üle-elusuurusena Vahteri raamatusse sisse pääsenud. Ülemnõukogu esimehel Arnold Rüütlil oli käsutada protokolliv aparaat, mistõttu tema tegevus on hoopis põhjalikumalt dokumenteeritud kui „põllul” tegutsenud rahvajuhtide oma. Nõnda on temagi pildile jäänud  ebainimlikult omnipotentsena.       

Siinkohal tekib küsimus, miks ei ole valitsuse ja tema esimehe tegevusest järel piisavalt pabereid. Üks heatahtlik seletus oleks, et kuna valitsus oli pidevas aktsioonis, siis polnud kogumiseks lihtsalt mahti. Ometigi kehtis ka hämaral üleminekuajal nii asjaajamise kui ka  istungite protokollimise kord, mida ametnikud täitsid. Ent selle kõrvale meenub üks Edgar Savisaare aastaid tagasi ilmunud paks raamat, mille allikaviidete hulgas oli mõnelgi puhul dokumendi asukohaks märgitud „autori erakogu”. Järelikult on ametiisik avaliku teenistuse käigus loodud dokumente süstemaatiliselt kõrvaldanud ning hoiab neid ebaseaduslikult enda käes, väljaspool avalikku kasutust. Riigiarhiivil oleks küll sobilik riigile kuuluv avalik informatsioon  selle valdaja käest välja nõuda, kas või kohtu kaudu. Teine asi on see, et ega pole ju teada, millised dokumendid nõnda käibest kõrvaldatud on. Avaldatakse ikka ainult neid, mis näitavad end suurkujuna ajalukku kirjutada püüdvaid isikuid soodsas valguses.     

Niisiis käib võitlus mineviku pärast endise õhinaga edasi. Aga avatud ühiskonnas kehtib vääramatu jõuga reegel, et ajaloopildis kehtestavad end need, kes infot jagavad, mitte ei varja. Tõestusmaterjali sellele väitele leidub Vahteri raamatuski kenasti. Eesti Komitee ja Eesti Kongressi  demokraadid andsid oma arhiivi avalikku kasutusse juba aastal 1995, samal ajal tegutsenud rahvarinde „dokumendid on säilinud lünklikult. Riigiarhiivi töötajad päästsid need 1996. aastal ühe Tallinna asutuse garaažist. ” (lk 334). Erakondadest on oma arhiivid ära andnud sotsiaaldemokraadid ja Isamaaliit. Tark käitumine, sest ka Vahteri raamatus pälvivad näiteks sotsid (toona peaaegu olematu suurusega erakond) mitmes episoodis tähelepanu,  kehtestades end sedaviisi ajaloo subjektina. Erakondade valikud kujunevad mõistagi jällegi väljaspool uurija tahtevälja, kuid on seda kõnekamad. 

Vahteri reportaaž jätab ju suure osa potentsiaalsest allikmaterjalist üldse kasutamata, paigutab organiseerunud rahvahulgad, praeguses  terminoloogias kodanikuühiskonna subjektid, suurmeeste suurtegude lihtsaks taustadekoratsiooniks. Ometigi olid just vabaduse taastamise aastad need, mil rahva soovide ja arvamuste mõju poliitikute tegevusele oli ehk kõigi aegade suurim. Selge, et mitmesuguste rohujuurekeste askeldused näiteks haridussüsteemi, sh ülikoolide demokratiseerimisel ei pidanud ühte reportaaži mahtuma. Kuid Vahteri raamat kinnistab lugu, mille kohaselt eesrindlikud juhid viisid Moosestena oma rahva tõotatud maale ehk iseseisvusele. Demokraatiausksetele aga peaks võrdväärselt usutav tunduma lugu, kuidas avalik ja üldrahvalik surve sundis varem konformistlikke poliitilisi juhte aina julgemalt eesmärgi poole püüdlema. Teisisõnu, kas ees kõndivad juhid vedasid rahvast vabadusele või tõukas rahvas juhte ees ja kes jalge alla tallutud ei tahtnud saada, pidi aina kiiremini jooksma?         

„Vaba riigi tuleku” sihtrühm tundub olevat sündmuste vahetud osalised. Neid provotseerib Vahteri haarav reportaaž kindlasti kas nõustuma või vaidlema (ridade vahel on ju siiski olemas ka autoripositsioon, mille järgi  püsis iseseisvuse taastamise jäme ots kindlalt Arnold Rüütli käes, Edgar Savisaarele aga on jagunud peaaegu et impeeriumi käsilase ning Eesti Komitee juhtidele lihtsalt marginaalne roll). Seda lugu keskealine rahvas vastavalt erakondlikule mättale, mille otsas istub, kas ostab või eitab. Ma ei ole aga sugugi kindel, et iseseisvusaja lapsed Vahteri loo järgi kuidagi selgemaks saaksid, kes oli kes neil otsustavatel kuudel ja mis jõud sundis inimesi käituma nii,  nagu nad käitusid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht