Kultuurirevolutsioon Permis

Jaak Allik

Olin juba paar aastat Moskva tuttavatelt kuulnud et Uurali eelmäestikus asuv miljonilinn Perm on muutumas Vene avangardkunsti Mekaks. Sinna suunduvad Moskvas tõrjutud ja marginaalseks muudetud festivalid, galeristid, räpparid. Äsja valminud „Permi krai kultuuripoliitika kontseptsiooni” üks eesmärk on osaleda Euroopa Liidu „Euroopa kultuuripealinna” ja „Noorte kultuuripealinna”  projektides ning avada Permis rahvusvaheliste kultuuriinstitutsioonide (nt Goethe Instituut) esindused. Permi delegatsioon käis tutvumas ka SA Tallinn 2011 tegevusega, pärast pole aga meilt nende kirjadele vastatud. Permi kultuurirevolutsioon tugineb eelkõige kuberner Oleg Tširkunovile. 2002. aastal oli ta föderatsiooninõukogus ainus senaator, kes hääletas NSV L riigihümni viisi Venemaa hümnina taastamise vastu. Praegu on Tširkunov üks vähestest kuberneridest,  kes ei kuulu Ühtsesse Venemaasse. 2009. aastal juhtis ta kõige enam pressis esinenud, märgitud ja viidatud Vene poliitikute edetabelit (Medvedev oli alles 6. kohal). Kuberner istus foorumil kaks päeva saalis ja kuulas! Kes mäletab mõnda Eesti poliitikut, kes pärast ürituse avamist oleks ka teisi kuulama jäänud?     

Kultuurirevolutsiooni alustas ta 2008. aastal, kutsudes krai kultuuriministriks kohaliku draamateatri peanäitejuhi Boriss Milgrami, kes lavastas 1998. aastal Tallinna Vene teatris kümme aastat repertuaaris püsinud näidendi „Kuni ta suri”. Rahvusvahelise seltskonna ette  lavale ilmus ta ketside, teksaste ning juudi mütsikesega, andes selgelt märku sõltumatust isiksusest. Veelgi enam annavad sellest märku aga mehed, kelle ta Moskvast oma lähimaiks abilisteks kutsus: Marat Gelman ja Eduard Bojakov. Poliittehnoloogina alustanud Gelman juhtis 1999. aastal Paremjõudude Liidu valimisstaapi ning osales Ukraina 2004. aasta presidendikampaanias, samal ajal sai temast aga ka Moskva tuntuim ning skandaalseim galerist. 2008. aastast  on ta Permi jõevaksalist rekonstrueeritud kaasaegse kunsti muuseumi direktor. Bojakov on ärijuhi haridusega teatritegelane, kes asutas 1995. aastal Venemaa tippfestivali „Kuldne mask” ja 2002. aastal festivali „Uus draama” ning juhib Moskva teatrit Praktika. Permis rekonstrueeriti tema tarvis draamateatri väike saal, kus töötav teater Stsena-Molot esitab projektteatri põhimõttel ainult nüüdisaegset dramaturgiat. Bojakov oli ka majandusfoorumi peakorraldaja  ja tegelik juht ning foorumi avaõhtul toimunud Vladimir Martõnovilt tellitud muusikale loodud ja Mark Pekarski löökpillide ansambli ja räppar Smoki Mo poolt ette kantud videoperformance’i lavastaja. Foorumi teise päeva õhtul avas ta kaks nädalat kestva rahvusvahelise nüüdisaja teatri- ja filmi festivali „Tekstuur”. Kohe pärast selle festivali lõppu algab Permis juba traditsiooniks saanud teatrifestival-foorum „Režiiruum”, kuhu saabuvad trupid Prantsusmaalt, Šveitsist, Iisraelist ja Lätist (Alvis Hermanis). Sinna on oodata ka Raivo Põldmaad ja Mart Meost kooskõlastama ideed, et järgmisel aastal võiksid festivali peaesinejaiks olla eesti teatrid.       

Permi lähistel asunud poliitvangide laagrist kujundatud muuseumis „Perm 36” etendati sel suvel aga Beethoveni ooperit „Fidelio”. Alates 2008. aastast töötab Permi üldplaneeringut välja maailmakuulus Hollandi arhitektuuribüroo KCAP Architects&Planners (prof Kees Christiaanse), puuskulptuuride muuseumi saabusid projekteerima arhitektid Šveitsist ja äsja alustas tegevust Permi disainikeskus. Nii tundub usutavana ka Permi kultuurijuhtide teine eesmärk: muuta oma linn sama ilusaks kui Edinburgh. Viieks aastaks planeeritud tegevuse tulemuseks peaks olema elukvaliteedi muutus kogu krais, rahvastiku äravoolu vähenemine ja inimarengu indeksi paranemine ning majandusstruktuuri muutused, mis väljenduvad uute töökohtade loomises kultuurisektoris, väikeettevõtluse arengus ning teenuste ja turismisfääri  laienemises. Kontseptsiooni esitledes minister Milgram säras, teatades, et kui 2010. aasta jaanuaris vastas vaid 66,4% Permi elanikest, et nad ei kavatse kodukohast lahkuda, siis juuniks tõusis nii vastanute arv juba 93,7%-le .       

Mitte asjatult ei toodud kogu foorumi jooksul korduvalt esile Prantsusmaa näidet, kes masu tingimustes oma kultuurieelarvet suurendas ja esimesena Euroopa riikidest ka majanduslangusest väljus. Nii tõuseb 2011. aastal ka Permi krai kultuurieelarve 241 miljoni rubla ehk 8,5% võrra (üldise eelarvedefitsiidi ja teiste investeeringute vähendamise taustal). Venemaa maksuseadustik lubab ettevõtteil kuni 5% oma kasumist suunata  tulumaksuvabalt kohaliku sotsiaalsfääri toetamiseks. Perm olevat ainuke regioon, kus kuberner on seda seadusesätet hakanud julgelt just kultuurisuunal rakendama. Meil ei ole ettevõtte tulumaksu, seega tegelikult üldse mingit tõsiseltvõetavat kultuurisponsorluse võimalust. Võib ette kujutada, et „varjaagideks” peetavate moskvalaste moodne kunst jääb traditsioonilise kunstiga harjunuile üsnagi võõraks. Oli sümpaatne, et foorumi materjalide hulgast  leidsime ka alternatiivse kultuurikontseptsiooni, mille olid välja töötanud kohaliku kultuurija kunstiülikooli õppejõud. Nende etteheide ametlikule kontseptsioonile oli, et too kujutavat endast lihtsalt lõputut festivalide ja näituste rida, mis on mõeldud pigem kultuurieliidile ja turistidele kui krai elanikkonnale. Vastasseisu aluseks pole mitte ainult konflikt traditsionalismi ja modernsuse, vaid ka Venemaal igiomane slavofiilsuse ja läänelikkuse veelahe.  Perm on praegu igatahes ainus punkt maakeral, kus omavahel võistleb avalikult kaks teadlaste poolt välja töötatud kohaliku kultuuriarengu kontseptsiooni. Permi majandusfoorumil lausus tippärimees Aleksander Mamut, et ainus, mis viib ühiskonna progressile, on investeerimine kultuuri ning just kultuur peab olema eelarvepoliitika esimene prioriteet. Tuleb toota inimest ja mitte tsementi, kuna siis on ka tsemenditootmisega kõik korras. Ka Eestil on ammu aeg  moderniseerida nii oma kultuuri- kui ka idasuunaline välispoliitika.