Kultuurikorraldaja välimääraja

Martina Tramberg

Eesti muusika- ja teatriakadeemias (EMTA) on tänaseks õpetatud kultuurikorraldust magistriõppe tasemel juba kümme aastat. See annab põhjust küsida, kas need kümme aastat on end õigustanud ning kui aktsepteeritud ja kaalukas on kultuurikorraldaja roll tänases kultuuri- ja loomeruumis loomemajanduse mõiste populariseerimise taustal? Oma mõtteid jagavad eri valdkondades tegutsevad kultuurikorraldajad, kes on EMTA õppekava läbinud: Marju Kask, „Jazzkaare” projektijuht Sten Kristian Saluveer, PÖFFi Aasia filmiprogrammi koostaja, filmituru „Black Market’i” juht, õpib praegu Tōkyō ülikoolis, kus keskendub filmilevile ja meedia globaliseerumisele Heigo Teder, Rakvere teatri projektijuht Kristina Kuznetsova-Bogdanovitš, EMTA rahvusvahelise kultuurikorralduse magistriprogrammi arendaja ja koordinaator Kes on kultuurikorraldaja (kas kampsuni või portfelliga) ja kus ta tegutseb? Kask: Tahaksin loota, et müüt, justkui kultuurikorraldajat võib tema riietuse järgi identifitseerida, hakkab minevikku jääma. Kultuurikorraldaja tegutseb seal, kus näeb oma tegevusest kasu tõusvat, vahendab loojat ja publikut ilma geograafilise asupunkti või konkreetse kontorita. Hea kultuurikorraldaja on avatud, reageeriv ja proaktiivne oma valdkonnas, hea analüüsivõime ja tulevikunägemusega ning mõtestatud missiooniga muuta midagi oma valdkonnas paremaks ja põnevamaks. Teder: Kultuurikorraldaja on täiesti tavalise inimese organismi sattunud bakter, kes tunneb ära õige hetke, aja, koha ja võimaluse, ajab jõuliselt oma kombitsad laiali, vallutab oma peremeesorganismi, tema keha, meeled, aistingud ja närvisüsteemi, võtab vastavalt situatsioonile õige sõjavärvuse ning läheb barrikaade, ohte ja kriise vältides jõuliselt pealetungile, et saavutada oma eesmärk. Ükskõik, milline see eesmärk siis ka parasjagu ka on.

Saluveer: Minu meelest on kultuurikorraldaja amet kerkinud esiplaanile seoses loomemajanduse ideoloogia populariseerimise ning kinnistumisega, kuigi nähtuses kui sellises pole sisuliselt midagi uut. Kultuurikorraldajad on Eesti kultuuriruumis tegutsenud selle algusest peale, ehkki neid on nimetatud teisiti: eeslaulja, külavanem, direktor, produtsent (film ja muusika), mänedžer (muusika, modellindus) ning kõikvõimalikud „juhid” (kultuurijuht, ringijuht, klubijuht) jne.

Kultuurikorraldaja amet on võrsunud vajadusest kasvatada professionaale, kes orienteeruvad kultuurivaldkondades ja nende rahastamisega seonduvas spetsiifikas ning kes seejuures suudavad välja sõeluda ja publikuni tuua müügikõlbuliku või väärtusliku (sõltuvalt sellest, kuidas keegi tõlgendada soovib).

Kõiki Eesti tegusaid kultuuriprodutsente iseloomustavad järgmised omadused. Esiteks: vankumatu usk ja pühendumine oma valdkonnale. Hoolimata riigi kõikuvast kultuuri- ja maksupoliitikast ning kahanevast publikust, pole ükski valdkonna tegija oma ametist loobunud. Teiseks: avatus ja oskus luua seoseid distsipliinide vahel – enamjagu meie kohalikest edukaimatest kultuurisündmustest on olnud valdkondi ületavad (näiteks NO-teatri või Von Krahli etendused). Kolmandaks: võime asetada ennast rahvusvahelisse konteksti, seda kvaliteedi, rahastamise ja võimaluste osas. Eesti on piisavalt väike ja hierarhiavaba, et katsetada uute ja teedrajavate projektidega ning need hiljem laia maailma viia. Viimasena: oskus tunda ja tunnetada oma publikut. Hea produtsent teab üldjuhul, millal minna riski peale, et publikut „harida”, ning millal kindla peale välja minna. Viimases peitub siiski oht, et praegusel kultuurisündmuste külastamise madalperioodil võib turvalise valiku pidev kasutamine viia stagnatsioonini, s.t publik ei oskagi enam väärtustada uut ja huvitavat.

Kuznetsova-Bogdanovitš: Kultuurikorralduse valdkonnas tegutsevad niivõrd erinevad (ja erinevate iseloomujoonte ning professionaalsete oskustega) inimesed, erineva hariduse, tausta ning lõpuks ka imagoga, et peaaegu võimatu on esmapilgul öelda, kes neist on või ei ole korraldaja. Mõned üldisemad jooned vahest saab siiski välja tuua: julge pealehakkamine, maailmavalu (soov parandada maailma, alustades oma lähiümbrusest), analüütiline ja ratsionaalne mõtlemine, vastuvõtlikkus uutele ideedele.

Kas kultuurikorraldaja roll on alahinnatud?

Kuznetsova-Bogdanovitš: Oma eelmise mõtte jätkuks ütlen seda, et kultuurikorraldaja professiooni alahinnatus tuleneb paljuski sellest, et publik-avalikkus-meedia ei oska ära tunda korraldajat kultuuriürituse taga. Professionaalne korraldaja ei kipu ennast ka kohe ette näitama ja reklaamima – vaadake, kui tubli ma olen. Arvan, et teatud mõttes on eriala siiski alahinnatud. Paljuski on see seotud eriala spetsiifikaga: ei ole kombeks ennast kõigile esitleda. Olulisemaks peetakse ikkagi artisti, teose või ürituse publikuni viimist, rõhutamata seda, kelle kaasabil see teoks saab.

Teder: Mina ei arva, et seda oleks alahinnatud. Inimene on oma loomult karjaloom, lammas, kui nii võib öelda, ning tal on alati oma tegemistes vaja juhtoinast. Mis oleks mõnusam kui see, et keegi tahab see vabatahtlikult olla? Tavaliselt on inimesed selle eest tänulikud. Tee teistele head ja nad vastavad sulle samaga. Hinda ja austa inimesi ja nemad austavad sind. Seega alahinnatud kultuurikorraldaja on lihtsalt nõrk isend, kes peabki džungliseadustele alludes välja surema.

Kask: Kultuurikorraldaja rolli ei ole alahinnatud. Pigem on mõjunud ehk sellised faktorid nagu ebaõnnestunud ja kõlatu nimetus sellele kultuurist kui väheväärtusliku valdkonna üleüldine kuvand. Kultuurikorraldaja roll on end kehtestada, tegutseda professionaalselt ja efektiivselt valdkondadeülese vahendaja ja sidujana.

Saluveer: Kultuurikorraldaja rolli on ja ei ole alahinnatud. Laiemas plaanis on Eestis kultuuritegijad kindlasti hinnatud. Mitmetest on saanud omamoodi meediategelased, vanemast generatsioonist näiteks Anne Erm, Tiina Lokk, Mark Soosaar, miks mitte ka Peeter Jalakas, Peeter Vähi; noorematest Helen Sildna (TMW), Risto Kalmre („Simpel Session”), Kristo Rajasaare („Rabarock”), kellest mitmed tegutsevad n-ö peavoolu kultuuriruumist väljas. Paljusid neist on pärjatud riiklike autasudega, inimesed teavad neid ja peavad nende isikust ja tööst lugu.

Enda ja teiste valdkonna kolleegide nimel võin väita, et kultuuriprodutsendi töö on rahaliselt tugevalt alahinnatud ning suurem osa meist elab finantsriski piiril, pannes sündmuste õnnestumise garanteerimiseks panti omaenese vara ja lootes, et kõik läheb hästi.

Edukas kultuurikorraldaja Eestis teenib pisut rohkem kui keskmist palka, kuid tunduvalt vähem kui finants-, turundus- või kinnisvarasektori töötaja. Sellises ühiskonnamudelis peitub konflikt. Kultuur laiemalt on minu hinnangul ühiskonna toimimiseks hädavajalik: kõikvõimalikud kultuurivaldkonnad moodustavad taimelava, keskustelupinna, milles hüüame välja ja mängime läbi oma ühiskonnas toimuva ja seda nii kultuuri kõrgvormide kui pop- ja subkultuuride puhul.

Seetõttu oleks ühiskonna tasakaalu seisukohalt loogiline, et ka selle valdkonna tippspetsialistidele on garanteeritud võrdväärne tasu ja positsioon teiste ühiskonnale oluliste valdkondadega nagu finants-, sotsiaal- jms sektor.

Kahjuks Eestis see mõtteviis veel levinud ei ole, pigem väärtustatakse ja panustatakse sporti. Küllaltki kriitiliselt võiksin ehk oletada, et see tuleneb ehk postsovetijärgse liberaaldemokraatia klammerdumisest „soorituse” külge: kõik peab olema mõõdetav parima sooritusega nagu spordis. Kultuuris on seda aga väga tajuda: kas kunstnik sooritas oma maali halvemini või paremini, pole ju üheselt kõigile mõistetav.

Miks on loomemajandusest kasu? Milline on loomemajanduses tegutsemise perspektiiv?

Kuznetsova-Bogdanovitš: Loomemajandus on väga huvitav teema eelkõige sellepärast, et tänini pole teoreetikud ega ka praktikud jõudnud arusaamale, kas ja miks peaks seda ülejäänud majandusest niivõrd eristama ja esile tooma või on tegu kunstliku moodustisega. Kui vaadata pragmaatiliselt, on loomulikult kasu loomemajandusega kaasnevatest koolitustest, projektidest ja toetusest just väikeettevõtjatele ja loojatele, kultuuriga seotud diskussioonide õhushoidmiseks ning kultuuritegevuse rahvusvahelisse konteksti paigutamiseks. Arvan, et on väga oluline vahetada kogemusi, õppida üksteiselt ja mitte enam korrata teiste tehtud vigu.

Kask: Loomemajanduse perspektiiv on loogiliselt seostada ja siduda erinevad valdkonnad ühise eesmärgi nimel, luua uusi väärtusi.

Saluveer: Loomemajanduses pole midagi uut, kui välja arvata see, et sellest on uue nimetuse all rääkima hakatud. Arvan, et loomemajanduse ideoloogia liigne kultiveerimine tekitab väikesel turul ülekülluse. Juba praegu toimub ühtaegu mitmeid tippkontserte, filmisündmusi, peaaegu iga nädal leiavad aset festivalid, näitustest ja pisiüritustest rääkimata. Seda kõike on väikese turu jaoks liiga palju ning konkureerimine publiku nimel viib selleni, et ühelgi üritusel pole piisavalt külastajaid.

Loomemajandusest saab olla kasu Eesti kontekstis siis, kui see loob võimalused uuendusteks ja parendusteks, aitab vähendada kantseliiti ja sõltuvust riigi rahastamisest (ning sellega kaasnevat lõppematut virinat toetuste vähenemise üle, kuigi on juba ammu selge, et need jäävadki vähenema). See peab aitama luua oskusi ja teadmisi publikuga parema suhte saavutamiseks, olles seeläbi teatud valdkondade, artistide või loomingu jätkamiseks vajalik. Kui eesmärgiks on teha kunstnikest keskpärased ärimehed, siis on see juba eos läbi kukkunud. Mulle tundub, et praegune poliitika ja diskussioon asetub keskteljele ning on huvitav, millises suunas kaalukauss langeb.

Teder: Mind häirib, et tänapäeval kiputakse kõike rehkendama kasusaamise alusel. Kas võiks äkki saata pikalt arvud, statistikad, eelarved ja prognoosid? Ja teha asju lihtsalt selleks, et inimestel oleks hea olla! Pakkuda inimestele elu nautimiseks elamusi! Pakkuda elamuse andjatele ja elamuse vastuvõtjatele paremaid võimalusi vastastikuseks harmooniaks! Seal see on!

Mida annab teha juba täna, et parandada loomemajanduse olukorda Eestis?

Kask: Arvan, et loomemajanduse mõisted tuleks väga selgelt ja lihtsate näidete abil illustreerida, et selle sisu üheselt mõistetakse. Selles on professionaalsetel kultuurikorraldajatel kandev roll.

Kuznetsova-Bogdanovitš: Usun, et kõige rohkem saakski teha rahvusvahelisel rindel. Kultuuritöötajate praktika ja kogemustevahetus tuleb teha tõeliselt lihtsaks, et see ei nõuaks tohutut bürokraatiat ja teatud organisatsioonidega seotust. Korraldada tuleks midagi Erasmuse üliõpilasvahetuse taolist, ainult juba tegutsevatele kultuurikorraldajatele, nii et partneriteks on eri riikidest ja eri sektoritest väiksemad, keskmised ja suuremad loomeettevõtted, MTÜd, SAd, OÜd jne.

Saluveer: Riigil ei ole vaja loomemajanduse eriprogrammi, tuleb vaid luua soodsad tingimused, et valdkonnas tegutsejad saaksid ennast paremini majandada. Esiteks tuleks kindlasti üle vaadata maksusüsteem. Siin pole mõtet pikalt peatuda käibemaksu küsimusel, kuid kunagine käibemaksusoodustus on loomemajanduse perspektiivist kriitiline, kuna 15% vahe praegusega tagas paljudele kultuurikorraldajatele riski maandamise. Samasugused võimalused peaksid kehtima ka kultuurivaldkonnas tegutsevatele FIEdele. Leian, et FIE- süsteem on ideaalne taimelava kultuuriettevõtjate tekkeks, kuid arvesse võttes valdkonna tulude ebaregulaarsust ning komplitseeritust võrreldes taksojuhtimise vms mehaanilise töö või kaubandusega, peaks FIEde maksusüsteem seda soodustama.

Rahvusvahelise konkurentsi huvides peaks Eestis kehtima Euroopas standardne tax rebate ehk maksutagastus suurtele kultuurisündmustele: filmide tootmise, kontsertide korraldamise, konverentside, teatrietenduste, messide jms puhul, mis toob väliskapitali sisse. Oma kogemusest rääkides on mitmed maailma filmivaldkonna tipptegijad rõhutanud, et Eesti on fantastiline maa, kuid kui te ei paku tavapärast 20% maksutagastust, mille saab mujal Euroopas, siis valime eelarvekaalutlustel konkurendi. Kurb, aga tõsi.

Lisaks toon välja poliitilise konsensuse pikemaajaliste eesmärkide saavutamise osas ning vajaduse parendada reaalset koostööd produtsentide endi seas, (tihtilugu näritakse piiratud riigitoetuse nimel üksteise kõri). Nende valdkondade edasimineku korral, võiksime Eestis ning Eestiga maailmas palju saavutada, sest meil on siiani suhteliselt hea haridussüsteem (ning seda ka kultuurikorralduse vallas), madal valdkonda sisenemise lävi ning peaaegu olematu hierarhia, mis loob üüratu potentsiaali uutele ideedele ja tegijatele.

Teder: Kõik on ikkagi kinni üksikisikus. Vähem vingumist ja virisemist, vähem üritamist, selle asemel hoopis rohkem tegemist! Rohkem kodanikujulgust, rohkem rõõmu oma tegemistesse, rohkem usku iseendasse ja inimestesse.