Kultuuriajakirjandus – arve ja eneserefleksioone

Märt Väljataga

Novembri viimasel nädalavahetusel, kui kultuuriajakirjandus oli Sirbi skandaali tõttu tõusnud Eesti meedia tulipunkti, kogunesid ligi 70 ajakirja toimetajad kõikjalt Euroopast Oslosse iga-aastasele konverentsile. Kõiki neid ühendab võrgustik ja veebiportaal Eurozine (www.eurozine.com), keskusega Viinis.

Kultuuriajakirju on väga mitmesuguseid. Mõned tegutsevad juba üle-eelmisest sajandist, mõni on selle sajandi sünnitis. Enamasti ilmuvad need kord kvartalis, mõni harveminigi. Paljud on kuukirjad ja võrgustikku kuulub isegi mõni nädalaleht. Kaanehind jääb neil 3 ja 12 euro ja tiraaž 600–3000 eksemplari vahele. Harukordadel, nagu Esprit (Pariis) või Letras Libres (Madrid), on trükiarv viiekohaline. (Sirbi 5000 tiraaži nimetamine tillukeseks on näide asjatundmatusest selles vallas). Mõned keskenduvad ainult ühele alale, nt kunstiajakirjad Studija (Riia), Springerin (Viin), mõned lähenevad akadeemilisuselt teadusajakirjadele, nt Revista Crítica de Ciências Sociais (Coimbra).

Euroopa kultuuriajakirjade koguarvu on võimatu öelda. Rootsi Kulturrådet toetab ligi 80 ajakirja, Taanis ilmuvat neid 120 tükki. Olen näinud kriisieelseid katalooge, kus mõlema maa kultuuriajakirjade arvuks üle 300. Kõik sõltub, kuidas loendada: kas arvata sekka teadusajakirjad, kohalike ja vähemuskultuuride häälekandjad, poolperioodilised almanahhid, erialaseltside kvartalikirjad. Tüüpiline kultuuriajakiri Eurozine’i võrgustikus paistab olevat selline, kus keskmes on esseed ja intervjuud, lisaks kaunitele kunstidele ka ühiskondlik-poliitilistel ja ajaloolistel teemadel, ning mis avaldavad raamatuarvustusi, fotoreportaaže või kunstinäituse pilte. Paljudes leidub kirjanduslehekülgi. Enamik üllitab teemanumbreid. Viimase aja populaarsed teemad paistavad olevat nt urbanistika, demokraatia ja parteide tulevik, uued protestivormid, aga ka romantiline armastus, sugudevahelised suhted, (euro)raha, tehnoloogiaprobleemid jne. Silma hoitakse peal rahvusvahelistel sündmustel: araabia kevad, wiki­leaks, NSA skandaal, sündmused Ukrainas jms.

Mõne ajakirja raskuspunkt püsib postmodernistlikul teoorial, neis korduvad numbrist numbrisse samade mõttemeistrite nimed. Teised on empiirilisema hoiakuga ja reageerivad reportaažidega pigem elu- kui kultuurisündmustele. Kui ajakirjadel on mingi poliitiline joon, siis Eesti vaateveerult sildistataks vist peaaegu kõik Eurozine’i liikmed vasakpoolseteks. Oma maa mõõdupuude järgi oleksid nt Esprit, Merkur (Berliin) või Transit (Viin) siiski pigem alalhoidlikud väljaanded. Samas määratlevad Soundings (London), Arena (Stockholm) ja norrakeelne Le Monde diplomatique (Oslo) end otsesõnu kas vasakpoolsete või radikaalsete publikatsioonidena.

Vikerkaar eristub tüüpilisest Eu­roopa kultuuriajakirjast suhteliselt suure ilukirjandusosa ja suhteliselt vähese pildimaterjali poolest, aga ka sellega, et tervelt poole Vikerkaare esseedest moodustavad tõlked. Huvitavaid argumente ongi tarvis maale tuua, aga veelgi tähtsam on maksimaalselt ära kasutada kohalike kirjutajate potentsiaali, et ajakiri moodustaks ühe sõlmpunkti kodumaisel ja euroopalisel mõttevahetusväljal.

Kultuuriajakirjad püüavad sisustada eikellegimaad akadeemilise maailma, peavoolumeedia ning kunstimaailma vahel. Erinevalt teadusajakirjadest hinnatakse elegantsemat ja arusaadavamat arutlusstiili. Erinevalt peavoolu meediast ilmuvad seal pikemad ja mõttepingsamad, halvemal juhul ka hämaramad tekstid. Kunstimaailm vajab tagasisidet või vastupeegeldust, mida lehekriitika alati pakkuda ei saa. Ajakirjategijate eneseteadvuses on tähtis koht kirjasõna vabariigi ja avalikkuse sfääri mõistetel. Nende üle käis jutt ka Oslos.

Kuidas kultuuriajakirjad end majandavad? Kui arvestada trükiarvu ja kaanehinda, siis ainult müügist ja reklaamist ei ela peaaegu keegi. Erand näib olevat küll Blätter für deutsche und internationale Politik (Berliin), mis oma üle 7000 tellijaga ja 9-eurose kaanehinnaga suudab ots otsaga kokku tulla. Hiljuti lansseeris ajakiri uhke kodulehe (http://www.blaetter.de/), mis otsest tulu ei too, aga mille kaudsel mõjul on paberväljaande tellijate hulk tuhande võrra kasvanud.

Enamik kultuuriajakirju sõltub ühel või teisel moel avalikust rahastusest. Aasta eest korraldas Eurozine’i liikmete seas küsitluse, et selgitada välja, kuidas on majanduskriis ja kasinuspoliitika ajakirjade käekäigule mõjunud.* Probleem pole ainult kasinuses, vaid ka selles, et rahvuslik identiteet ja seda kandev kirjasõna ja humanitaaria on mitmel pool kultuuripoliitika eesmärkide hulgas taandunud teistsuguste prioriteetide ees nagu kasulikkus, konkurentsivõime, multikultuurilisus, kättesaadavus.

Näib, et Rootsi ajakirju pole majanduskriis puutunud. 1892. aastal asutatud ja kuus korda aastas ilmuv Göteborgi ajakiri Ord & Bild (tiraaž 3000, hind 7,5eurot) katab kaks kolmandikku kuludest Kulturrådeti grandiga. Seda tuleb taotleda igal aastal. Rahastamiskriteeriumiks on väljaande kvaliteet ja vähemalt nelja numbri ilmumine. Kulturrådeti rahastuse tingimuseks on reklaamide puudumine. Viini Wespennest (tiraaž 5000, hind 12 eurot) sai enne kriisi kolmandiku tuludest müügist, kolmandiku reklaamist ja kolmandiku avalikust rahastusest. Kuna reklaamiturg on kokku kuivanud, ilmub ajakiri nüüd ainult kaks korda aastas endise nelja asemel.

Tšehhi Hosti (tiraaž 1200, 10 korda aastas, hind ca 3 eurot) tuludest tuleb 80% kultuuriministeeriumilt, 20% müügist ja reklaamist. Tšehhi kultuuriministeeriumi kogubüdžett kultuuriajakirjadele langes 2012. aastaks 450000 euroni. Poola ühiskondliku mõtte ajakiri Res Publika Nowa (tiraaž 2500, hind 5 eurot) saab 20% tuludest müügist ning sõltub 70% osas riigi rahastusest ja 10% osas muudest sponsorallikatest. Poola kultuuriministeerium kulutas ajakirjadele 2012. aastal 850000 eurot, ühele ajakirjale keskmiselt 26000 eurot.

Ljubljana kirjanduslik kuukiri So­dob­nost (asutatud 1933, kaanehind 7 eurot) saab 80000 eurot Sloveenia Raamatuagentuurilt, 18000 koguneb tellimustest. Sloveenia Raamatuagentuur toetab 60 perioodilise väljaande ja 200 raamatu kirjastamist ja kulutab Sodobnosti peatoimetaja Evald Flisari sõnul aastas sama palju kui maksab kahe Sloveenia sõduri ülalpidamine Afganistanis. Vikerkaare puhul oleksid suhtarvud enam-vähem samasugused nagu Sobobnostil: müügitulu ligi 17000 eurot, mis katab ca 15% kogukuludest.

Aimus lugemisharjumuste kiirest muutumisest teeb kultuuriajakirjad valvsaks. Noorema lugeja ligimeelitamiseks tuleb kolida nutitelefonidesse ja tahvelarvutitesse. See toob omakorda kaasa uutmoodi nõuded tekstide stiilile. Oslos arutati sedagi, kuidas ajakirjad saaksid digitaalseid võimalusi ära kasutada. On ajakirju nagu Itaalia Reset ja Inglise Mute, mis on paberil ilmumise lõpetanud ja kolinudki ainult võrku. Teised, nagu norralaste Strek, püüavad võtta maksimaalse paberi kui nišimeediumi võludest, faktuurist lõhnani. Kahjuks polnud kellelgi tuua täpseid arvandmeid lugemisharjumuste muutumissuunast – kui palju ja kui pikki tekste kultuuriajakirjade kodulehelt tavaliselt loetakse, kui palju prinditakse välja, kui pikalt keskmiselt võrgutekstil peatutakse jne. Asjakohane Rootsi uuring valmivat aasta pärast.

Ka Eesti ajakirjad murravad pead, kuidas korraldada oma tegevust kolme pidevalt muutuva parameetri järgi. Need on tähtsuse järjekorras: kvaliteet, lugejaskonna suurus ning publitseerimise efektiivsus. Kõik on olulised, kuid teatud piiril hakkab ühe parameetri paranemine käima ülejäänud kahe arvelt.

Kvaliteet tähendab peamiselt tekstide headust. Toimetajad saavad seda tõsta häid potentsiaalseid autoreid kirjutama veendes, püsiautoreid hoides, tekste selgemaks ja täpsemaks redigeerides. See on alati riskantne tegevus, sest appitõttaja peale võidakse ka pahandada. Kvaliteet ei tarvitse veel üksüheselt loetavuseks konverteeruda, küll aga aitab seda parandada honoraride ja toimetamistasude suurendamine. Kuigi kultuuriajakiri ei pea loetavuselt võistlema peavoolu meediaga, vajab ajakiri lugejate kriitilist massi rohkem kui romaan või luuletus. Viimased võivad ju loota veel sündimata lugejatele. Loetavuse säilitamiseks võib paberajakirjadel minna tarvis sagedasti uuenevaid kodulehti, digiversioone, võimalikult suurt hulka võrgus kättesaadavaid tekste. See aga võib kahandada paberväljaande, praeguste ajakirjade ainsa omatuluallika läbimüüki. Efektiivsust ehk kulude ja tulude suhet annaks kergesti parandada nii hinda tõstes kui toimetusi koondades. Üks mõjuks aga otseselt halvasti loetavusele, teine kvaliteedile. Niisiis peavad kultuuriajakirjad trianguleerima muutlikus maailmas kolme tähise vahel ja oleks kena, kui neid selles protsessis kriitiliste arvamustega abistaksid eelkõige need, kes kultuuriajakirju ka ise loevad.

* http://www.eurozine.com/comp/focalpoints/defunding.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming