Kiusaja Grenzstein

Hent Kalmo

Ellujäämismure on eesti autoreid ikka ja jälle ajendanud sõnastama vaieldamatu kestmisnõude, mille iga eestlane peab omaks tunnistama. Ado Grenzstein, Eesti haridus. Koostanud Simo Runnel, toimetanud Iti Tõnisson. Kujundanud Kaljo Põllu. Sarjas „Eesti mõttelugu”. Ilmamaa, 2013. 544 lk.

Ado Grenzsteini kohale on Eesti kultuuriloos kogunenud nii tume legend, et tema kirjutiste taasilmumine peaks põhjustama üldist kulmukergitust. Selleks on ta aga liiga hästi ära unustatud. Venestamisele õhutaja, äraostetav tagaseljadiplomaat, pealekaebaja, eesti rahva äraandja – Grenzsteini kujul on müütilised mõõtmed. Ehkki sellele seltsib veel antikangelaslik tume salapärasus, pole tema mõttepärandi vastu siiani suuremat huvi tuntud. Tema isiku vastu küll. Pärast seda, kui Grenzstein 1901. aastal Eesti avalikust tegevusest taandus ja siirdus pikkade lahkumiskirjade saatel Pariisi, on teda mitmel korral üritatud nii-öelda tagasi tuua. Kummatigi on tähelepanuväärsel kombel ikka libisetud Grenzsteini personaalküsimuse arutamisesse, süvenemata tema vaadetesse, justkui ei saaks ükski mõistlik inimene, eriti aga ükski tõsieestlane neid tõsiselt võtta. Tema tagasitoomisel on kippunud olema kohtupidamise ilme. On tuhnitud arhiivides, kaalutud tõendeid, vaagitud kergendavaid asjaolusid. Leplikumad ajaloolased on arvanud, et kuna Grenzstein asutas rea karskusseltse, tegi omajagu ühiskondlikult kasulikku tööd, võib talle üht-teist andeks anda. Isegi need autorid, kes pole tahtnud ei hukka ega õigeks mõista, on kippunud tsenseerival toonil kõnelema tema „tegevuse hindamisest”. Tundub, et ajalehetoimetaja ametit pidanud Grenzstein, kes kurtis pidevalt tsensori karmi käe üle, pole siiani rahu saanud.
Mitte et Grenzsteini puhul oleks tehtud erand. Hindav, kohtupidamisega sarnane hoiak on Eesti mõtteloo uurimisel üsna tavaline. Kuna ärkamisajal ja sellele järgnenud venestusperioodil olid peaaegu kõik eestlastest autorid aktiivsed ühiskonnategelased, pole ajaloo uurimisel mõtet ja tegu lihtne lahus hoida. Kas pole siis nii, et tegu kasvab välja sisemisest kõlblusest, nagu kirjutas XIX sajandi lõpukümnendil Grenzsteiniga ägedalt polemiseerinud Jaan Tõnisson? Seega, kui teod olid laitmisväärt, siis pidi ka neid inspireerinud uskumustel midagi viga olema. Siin peab mõistagi olema ettevaatlik, sest halvimal juhul juhatab niisugune lähenemine meid vulgaarpragmatismi, kus kogu Eesti mõttelugu hinnatakse selle järgi, mis eri ajalooetappidel innustas kõige tõhusamalt Eesti asja ajama. Grenzstein paistab sellest vaatenurgast eriti halvas valguses, sest just siis, kui eesti rahvas rühkis mööda venestuskõrbe ja vajas rahvuslikku turgutust, hakkas tema kummardama Idast tõusvat päikest ja ärgitama eestlasi ümberrahvastumisele. Vähemalt ütleb nõnda Eesti kultuurimällu sadestunud legend.    
Grenzsteini kohta kirjutatu põhjal võib jääda mulje, et ta kaitses mingeid eriliselt nihilistlikke seisukohti või tundis arusaamatut omasooviha – jüdischer Selbsthass’i eesti versiooni. Tegelikult sobitus tema arusaam väikerahvaste elulootusest ja nende kultuuri väärtusest XIX sajandi keskpaiga liberalistliku peavooluga märksa paremini kui näiteks Tõnissoni oma. John Stuart Mill, kes tempis toona levinud üldist edenemis­usku mööndustega rahvuslikule partikularismile, väljendas ses osas skepsist, mis läks Grenzsteini vaadetest kaugemalegi. „Keegi ei saa ometi arvata,” kirjutas Mill, „et bretoonile või Prantsuse Navarra baskile poleks kasulikum, kui ta haarataks kõrgelt tsiviliseeritud ja haritud rahva mõtete ja tunnete voolu – olla prantsuse rahva liige, saada võrdsetel tingimustel osa kõigist Prantsuse kodakondsusega kaasnevatest eesõigustest, nautida Prantsuse riigi kaitset, Prantsusmaa mõjujõu väärikust ja prestiiži – selle asemel et mossitada oma kivirahnude, möödunud aegade poolmetsiku jäänuse otsas, tiirelda oma kitsal vaimsel orbiidil, võtmata osa või tundmata huvi maailma arengukäigu vastu.”1
1894. aastal ilmunud raamatukeses „Eesti küsimus” hoiatas Grenzstein samas võtmes eestlasi, et nende „silmaringi ja püüdepiiri” ei tohiks kitsendada „kaduvate mineviku riismete sisse”.2 Selle asemel tuleks otsida mõni vägev rahvuspuu, eeskätt muidugi vene oma, kelle külge eestlased nende endi huvides pookida. 
Väikerahva esindajatena kaldume me niisugustes väidetes nägema imperialistlikku suurustamist või reeturlikku kaasajooksmist. Olgu meie orbiit nii kitsas kui tahes, meie usume koos Herderi ja Hurdaga, et iga rahvus pöörelgu oma kultuuritelje ümber – tegelgu suurlinliku eputamise asemel oma rahvaloomingu kirjapanemise ja säilitamisega. Igatahes on see ausam kui pinnapealne kadakasakslus või jevrooplus. Ettekirjutus mitte matkida võõraid kombeid, mitte purssida vigast saksa keelt ja tunda häbi oma päritolu pärast oli Hurda kõnedes esikohal. Ükskõik kui palju kadakasaks ka ei pingutaks, ikka mõjuvat ta loomuvastaselt ja võltsilt. Uut kultuuri on muidugi ka vaja, aga see uus olgu ühtlasi vana, s.t oma, võrsunud eestlusest kui meie elujõu allikast. Nii on asjad juba loodusest-saatusest seatud. Need on vanad mõtted, mida kaitses Tõnisson ja kaitstakse veidi mugandatud kujul tänaseni. Öeldakse, et eestlane-olemise imperatiivist peaks välja kasvama „terve paradigma, terviklik mõõtkava, millesse saaks asetada nii meie majanduslikud, poliitilised kui ka kultuurilised ambitsioonid”.3 

Anti-eksistentsialistlik Eesti
Grenzstein, kes heitis eesti rahvuslastele ette liigset kiindumist möödanikku, küsiks ehk seepeale, kas kogu vastu rinda tagumise juures ollakse ka piisavalt kultuursed, et põhjendada, mille poolest eestlaste omakultuur (s.t mitte kultuur kui niisugune, vaid rõhutatult omanäoline, rahvustraditsioonidest ammutav kultuur) eestlastele üldse vajalik on. Tema utilitaristlik-humanistliku kreedo järgi polnud rahvus mitte viimne eesmärk, vaid eesmärgini jõudmise abinõu. Eesmärk olevat rahva hea käekäik.
Tõepoolest, ei saa ju ettehaaravalt, ilma asja välja selgitamata välistada, et tulevased eestlased soovivad tiirelda mõnel laiemal vaimsel orbiidil. Grenzstein kirjutas, et isegi juhul, kui üks rahvus kaob, jäävad alles inimesed, ehk isegi õnnelikumana, kuna saavad nüüd nautida suurema rahvusega kaasnevaid kultuurihüvesid. Tõnissoni tees eestlane-olemisest kui kategoorilisest imperatiivist paistis talle küpse mõistusega inimest alandava dogmana. Rahvuskultuuri eelistamise imperatiiv tehti tema arvates nii kategooriliseks, et küsimus selle põhjenduste järele muutus Tõnissoni ja tema pooldajate silmis juba iseenesest kõlblusevastaseks.
Tuleb möönda, et Grenzsteini tähelepanekutes oli tera tõtt. Eesti valitsev kultuurimudel pole olnud mitte eksistentsialistlik – nagu viimasel ajal on väidetud – vaid anti-eksistentsialistlik. Pidevat muretsemist oma rahva ellujäämise pärast võib muidugi nooblilt nimetada „olemasolu küsimuse püstitamiseks”, kuid eksistentsialismiga pole sellel midagi pistmist. Pigem on ellujäämismure eesti autoreid ikka ja jälle ajendanud sõnastama vaieldamatu kestmisnõude, mille iga eestlane peab tahes-tahtmata omaks tunnistama. Peamine pole mitte isiklik valik, eksistentsialistlik enese eestlaseks tunnistamine, vaid sünniga kaasa antud rahvuskuuluvus. Nagu polekski igal üksikul eestlasel enam erilist sõnaõigust, sest kõik, mis ta teeb või loob, on alati märgistatud mingist sügavamast eestlane-olemisest. Emmakem siis vabatahtlikult, päristiselt, patriootliku kriitikavabadusega oma sisemist rahvuslikku mina, meeles hurdalik manitsus – „oma rahvust maha salata sama ränk on, nagu orjaks müüa end“! Mis sest, et eksistentsialikus mõttes on see kõik „halb usk” par excellence.        

       
Grenzstein kui valgustaja
Kui tahta Grenzsteinile komplimenti teha, siis võiks teda võrrelda Jean-Jacques Rousseau’ga. Mõlemat iseloomustas – peale paranoilise vaimulaadi – mingi kummaline segu lapsemeelsest tundlemisest ja vahedast analüüsist. Grenzstein on kõige järjekindlam valgustaja Eesti kultuuriloos. Võib-olla isegi ainuke valgustaja selle sõna sügavamas, kantiaanlikus mõttes. Nagu paljud kaasaegsed, avaldas temagi kuhja õpperaamatuid. Kultuurilooliselt on neist huvitavaim 1896. aastal ilmunud „Elutarkus ja ilmakunst”, entsüklopeediline tsivilisatsiooniõpik, kus seletati värskelt linna saabunud eestlastele pikalt-laialt, kuidas söögilauas käituda, mida selga panna, kuidas peenemas seltskonnas kõneleda, koos seksistlike märkustega selle kohta, kuidas võita naisterahvaste pealiskaudset tähelepanu. Liigutav on lugeda, kuidas aja jooksul üha üksikumaks jäänud Grenzstein jagab näpunäiteid sõprade hankimise ja „inimestele meeldimise kunsti” alal. Pedagoogi haridusega Grenzsteini valgustusprogramm läks aga palju kaugemale XIX sajandi teisel poolel käibetõeks kulunud väitest, et eestlastel on hädasti tarvis rahvaharidust. „Kodumaa korralduses” kirjutas ta, et hariduse lõplik siht pole mitte kollektiivne rahvuslik iseteadvus, vaid oma peaga mõtlev inimene, kes on suuteline kriitikale allutama kõik, ka rahvuslikud dogmad. Asi polnud sugugi selles, et Grenzsteini arvates oleksid eestlased pidanud loobuma oma rahvuslikust meelsusest. Suurim vaenlane oli, nagu ka Rousseau’ puhul, heteronoomia, rahvajuhtide ette kirjutatud ja möödapääsmatuna esitatud rahvuslik usk.
See, mil määral Grenzstein toetas venestamist, millised olid tema motiivid, kelle peale ta kaebas või ei kaevanud, mida „venestamine” üldse XIX sajandi lõpu kontekstis tähendas, kõik see väärib kahtlemata ajaloolist selgitustööd. Ärkamisajale järgnenud pime fin de siècle on uurimuste vähesuse tõttu üks intrigeerivamaid perioode Eesti ajaloos. Mulje vaimuvaesusest ja kõikjal maad võtnud moraalsest mandumisest pole muud kui ühekülgse ajaloonarratiivi tekitatud pettekujutlus. 1880. ja 1890. aastad on selles narratiivis taandunud Tartu renessansi eelseks keskajaks, kus Grenzsteinil on täita oma roll kiusajana, rahva eksiteele juhatajana, lunastust ette valmistava ohustajana. Tõsiasi, et Grenzsteini uurimisel on valdavalt keskendutud tema motiividele, on tegelikult lausa sümptomaatiline. Siin avaldub midagi eestlaste kultuuriliste hoiakute kohta: on küsimusi, mida me ei saagi pidada muuks kui kiusamiseks. Kui keegi seab kahtluse alla eesti kultuuri edasikestmise vajaduse, siis ei saa me seda võtta arutlusväärse väitena, vaid kaldume justkui instinktiivselt küsima, mis mängu siin mängitakse, kelle asja siin aetakse, kelle huve teenitakse, mis kaalutlustel seda kõike tehakse. Parimal juhul paistab küsija luuserina, kes on kaotanud usu oma rahva elujõusse.
Grenzstein läks koguni nii kaugele, et väljendas kahtlust, kas eesti rahva kadumisest tekiks inimsoole üldse mingit kahju. Võib-olla on seda laadi küsimused väikerahvale tõesti liigne luksus, intellektuaalne tikkudega mängimine. Las suurrahvad arutlevad eksistentsialistlikus vaimus selle üle, kas olla või mitte olla, meil on vaja jääda tõsiseks, hoida silme ees rahvast ähvardav demograafiline oht, sõnastada sellest lähtuv kategooriline imperatiiv: „Olla!”. Ja teha kultuuri, mis väljendab – nii kategoorilises vormis kui võimalik, nii omanäoliselt kui võimalik – seda visa olemistahet. Erapooletuse huvides mööngem siiski, et ka Grenzsteini vaadete kasuks saab üht-teist öelda. Mõõta oma kultuuri mõne üldisema mõõdupuuga, küsida mitte ainult selle kestmise väljavaadete, vaid ka laiema väärtuse järele – on see siis tõepoolest nii nihilistlik? Veelgi enam, kas tõeline luuserlus poleks hoopis see, kui me vermiksime kõik oma „kultuurilised ambitsioonid” kitsas rahvuslikus vormis, rivistudes mingi ei-tea-kust päritud bioloogilise ellujäämisimperatiivi järgi? Õigupoolest, miks üldse arvata, et kramplik hambad ristis vastu võetud kollektiivne otsus kesta on üldse kõige parem abinõu, et … kesta? Eriti, kui kõne all on kultuur. Need olid Grenzsteini kiuslikud küsimused. Või, noh, enam-vähem. Igatahes on need küsimused, millest meil pole mõtlevate inimestena pääsu.          

1  J. S. Mill, Considerations on Representative Government. London 2008 [1861], lk 184. 
2 A. Grenzstein, Eesti küsimus. Sada juhtmõtet rahvuse ja politika elust. Tartu 1894, lk 25.
3 R. Veidemann, Eestlane-olemine kui eetiline imperatiiv. Rmt: R. Veidemann, Kusagil Euroopas. Tallinn 2001, lk 177.