Kestev Bergson

K?ud Kaia Sisask

 

 

Intervjuu filosoofi ja tõlkija Margus Otiga Henri Bergsoni “Essee teadvuse vahetutest andmetest” ilmumise puhul.

 

Henri Bergson, Essee teadvuse vahetutest andmetest. Tõlkinud Margus Ott. Ilmamaa, 2006. 192 lk.

 

“Avatud Eesti raamatu” sarjas äsja ilmunud Henri Bergsoni “Essee teadvuse vahetutest andmetest” on sul juba teine Bergsoni tõlge pärast “Loovat evolutsiooni”. Kas see on olnud juhus või teadlik valik? Kas kavatsed samas liinis jätkata ja edaspidigi seda filosoofi eestindada?

Bergson on mind tõesti juba mõnda aega huvitanud. Bergsoni mõtlemine on mind värskendanud ja ma loodan, et see võib ehk ka teisi värskendada. Bergsoni kirjutatust peaks lähitulevikus ilmuma Akadeemias artikkel “Sissejuhatus metafüüsikasse” ning edaspidi ehk veel midagi. Kunagi kuulutati Loomingus välja artikkel, mille Bergson oli kirjutanud Nobeli kirjanduspreemia kättesaamise puhul peetava kõne asemel (kuna tal polnud võimalik haiguse tõttu Rootsi sõita), kuid see tõlge jäi ilmumata. On olemas ka kokkulepe “Aine ja mälu” tõlkimiseks ja ma loodan, et see järgmisel aastal ka trükivalgust näeb. Siis oleks Bergsoni neljast põhiteosest kolm tõlgitud, mis on päris hea saavutus mu meelest.

 

Millise koha need kaks tõlget sinu arvates eesti kultuuris täidavad? Kas Bergson on ka tänapäeval aktuaalne?

Nad täidavad eesti kultuuris koha, mille filosoofia kultuuris täidab. Kui järgida Deleuze’i-Guattari ideed, siis on filosoofia koos kunsti ja teadusega üks arhetüüpne loominguvald. Looming aga pole pelgalt kultuurifakt, vaid eeskätt eksistentsiaalne sündmus ehk nagu Bergson ühes oma essees kirjutab, võib see õpetada meid “paremini elama”. Paremini eeskätt selles mõttes, et olla tihedamalt ehk läbipaistvamalt vahekorras iseendaga, teiste ennastega ja Ise endaga. Bergsoni kestusemõiste võib selles suhtes teeotsa kätte näidata.

 

“Loovat evolutsiooni” teavad kõik vähemalt pealkirja järgi. Kas “Essee teadvuse vahetutest andmetest” täiendab kuidagi meie arusaama Bergsonist?

Bergsoni neli põhiteost “Essee teadvuse vahetutest andmetest” (edaspidi TVA), “Aine ja mälu” (AM), “Loov evolutsioon” (LR) ja “Moraali ja religiooni kaks allikat” (MR) moodustavad kaunis ühtlase terviku. Muidugi on Bergsoni mõtlemine neljakümne kolme aasta jooksul, mille sisse mahub nende raamatute ilmumine, nüansseerunud, ent kõik nad voldivad lahti Bergsoni keskset kestuse-intuitsiooni. Kestusemõiste esitab Bergson TVAs, oma esimeses teoses, ja arendab selle alusel kahe (ruumilise ja kestusliku) paljuse ideed, mis on Bergsoni edasises mõtlemises kesksel kohal ning mis on ka teisi filosoofe oluliselt inspireerinud, näiteks Deleuze’i. 

 

XX sajandi alguse Eestis tundsid ärksamad haritlased Bergsoni “Loovat evolutsiooni” tänu venekeelsele tõlkele. See olla päris palju ka meie vaimuelu mõjutanud. Rääkimata prantsuse ja muu Euroopa kirjandusest – olgu või Prousti ajakäsitus, kui mõni palju leierdatud näide võtta. Mitte alati ei huvitu loomeinimesed filosoofiast. Mida siis Bergson neile ikkagi nii revolutsioonilist ütles?

Mis puudutab Bergsoni mõju, siis tuleb siin mängu kaks tegurit. Esiteks tema stiil ja sõnavara, mis on ligipääsetavad ka ilma filosoofiaalase eelhariduseta – mida ei saa just iga filosoofi kohta ütelda. Anti Bergsonile selle eest ju Nobeli kirjanduspreemiagi. Nõnda pääsesid haritlased talle suhteliselt kergesti ligi ning see lõi mõju avaldamiseks või huvi tekkimiseks soodsa keskkonna. Teiseks aga on oluline Bergsoni intuitsioon rääkida kestusest ja sellega seotud teemadest (vabadus, mälu, aru, tunne jne), mis on üleajaline. Bergson puudutas ja puudutab (nagu iga ehtne filosoof) midagi inimese eksistentsi tuumast, ja ta tegi seda (nagu iga ehtne filosoof) uuesti algusest alustades. Bergson ütles: “Kogege oma tegelikku kestmist” ja näitas, mis sellest tuleneb. Kestmine tähendab seda, et lisaks järgnevale hetkele on mul “meeles” kõik eelnevad seisundid, iga järgnev hetk põimub läbi kõigi varasemate hetkedega, sest vastasel juhul poleks kestmist, vaid ainult hetkelisus, kus üks hetk kõrvutub teise hetkega, moodustamata üht tervikut. Nõnda põhineb kestus ontoloogilisel mälul, millest psühholoogiline mälu on saadud teatava kitsenduse teel: mälutervik miinus kõik see, mis mind eksistentsiaalses mõttes “ei huvita” (sellest räägib ta AMis). Iseenesest on mul kogu aeg kõik meeles, aga teadvuslikult on mul parasjagu meeles ainult nii palju, kui haakub minu kehalise tegutsemisega või seda laiendava vaimse tegevusega. Nõnda on eksistentsil kaks plaani (TVA “süvamina ja pindmina”): vaimline kestus ning kehaline tegutsemine, teadvusseikade läbistumine ja kehaline kõrvutumine. Siit edasi minnes saab näidata, kuidas need mõlemad (kestus ja keha-tegutsemine) on Kestuse kaks külge. Sellega tegeleb Bergson juba põhiliselt LEs.

Revolutsiooniline võis olla see, kuidas Bergson näitas olendi tuuma, mis ei sõltu keelest, kultuurist ega ühiskonnast (neil viimastel on oma roll teeviitadena, aga need pole tee ise). Muidugi oli oma osa vulgariseeringutel, tekitasid need siis negatiivseid või positiivseid reaktsioone, kuid see ei puutu enam asjasse. Siinkohal tahaksin anda filosoofia puhul ühe soovituse: kui vähegi võimalik, lugege filosoofi ennast, mitte tema kohta kirjutatud juttu mõnest teatmeteosest või õpikust. Viimastel pole pahatihti filosoofi mõtlemisega mingit pistmist.

 

Oled lõpetanud Eesti humanitaarinstituudi filosoofina ja õppisid sealsamas ka prantsuse keelt. Selline teadmiste kooslus on meie oludes üsna haruldane. Oled vist ideaalne inimene prantsuse filosoofilist mõtet vahendama? Kas praegune ülikooliharidus loob sinu arvates piisavalt selliseid kultuurisildu, et keeleoskaja inimene on ühtlasi ka mingi muu ala spetsialist?

Mis puudutab keeletundmist ja “alatundmist”, siis on vist pigem niipidi, et mingi ala inimene oskab ka võõrkeeli, ja see on Eestis ilmselt paratamatu. Ka filoloogide koolitamise puhul on äärmiselt oluline, et nad ei kapselduks ainult tõlkimise tehnikasse, ainult keelde ega isegi ainult kirjandusse. Eluoluline on avatus teistele valdadele, kuigi ülikoolide muutumine tööstusharuks (jah, läänes muutub kõik tööstuseks, ka haridus…) seda ei soodusta. Ma õppisin EHIs ja seal oli õnneks tihe läbikäimine väga erinevate alade inimeste vahel – kuuldavasti on see praegugi säilinud.

Mis puudutab konkreetselt filosoofiat ja prantsuse keelt, siis EHIs on veel terve hulk inimesi, kes on mõlemat õppinud: filosoofide poolelt näiteks Mart Kangur, Eik Hermann, Margus Vihalemm, filoloogide poolelt näiteks Heete Sahkai, Jaanika Sild, Heigo Sooman jt. Osa neist on ka prantsuse filosoofiat eesti keelde vahendanud.

 

Bergsoni eestindamine on mõnes mõttes lausa eesti filosoofiatõlkekultuuri arengu sümbol. Nagu tean, alustati “Loova evolutsiooni” tõlkimist juba kümmekond aastat tagasi, tegijateks tollased üliõpilased. Tookord ei saanud asjast asja, kuid inimesed arenesid, tõlkekultuur arenes ja nii jõutigi viimaks õnneliku lõpptulemuseni. Ja areng on jätkunud, sest “Essee teadvuse vahetutest andmetest”, oma teise tõlke oled varustanud juba kommentaaride ja sõnastikuga.  Kuidas kogu seda arengut kommenteerid?

Üks neid toonaseid üliõpilasi, kes tõlkis poole raamatut, oli Heete Sahkai, kellest on praeguseks saanud viljakas keeleteadlane ja tõlkija. Tema toonane noore tõlkija töö tahtis üksjagu toimetamist, aga teine pool raamatut oli toimetamiseks üldse liiga kehv – sa ise tegid toona küll toimetajana tubli tüki tööd ära, aga asi jäi lõpuks ikkagi soiku. Hiljem liikus raamat Kuprast Ilmamaasse ning minu huvil ja Ilmamaa toetusel sai asi taas üles võetud ning nii ma tõlkisin-toimetasin LE valmis. Siinkohal soojad tänusõnad Ilmamaale ja konkreetselt Mart Jagomäele, et nad on nii palju filosoofia tõlkimist soodustanud (see on kaunis erandlik nähtus), millest annavad tunnistust arvukad “kirjud” raamatud, lisaks “Eesti mõtteloo” sarjale.

Sõnastik oli tegelikult ette nähtud juba LE juurde, aga jäi siis miskipärast välja. Nüüd sai see viga parandatud ja ka LE sõnastik pandud TVA tõlke juurde.

 

Kas see sõnastik on su omalooming või hakkab prantsuse filosoofiatõlgete sõnavara ka juba ühtlustuma?

Suuresti on see omalooming, osalt koostöös kaasvõitlejatega. Tõlkeid on siiski veel vist liiga vähe, et sõnavara väga jõuliselt ühtlustuks. Ikkagi peab iga tõlkija veel ise sõnu leiutama. Pealegi pole välistatud, et mõned tõlkevasted edaspidi tõlkijate poolt paremate vastu välja vahetatakse.

 

Annad EHIs praegu prantsuse filosoofia tõlkimise kursust. Kas tahad tekitada järelkasvu? Kas oled meie filosoofiatõlgetega rahul või on see asi ikka veel lapsekingades?

Ma ei tahaks tekitada järelkasvu selles mõttes, et inimesed kasvaksid minu järgi. See oleks väga halb nii neile kui mulle. Küll aga võib-olla etümoloogilises mõttes järel-kasvu, s.t et loengu järel, loengust saadud impulsi ajel inimene kasvab, iseenda järgi, nii õppejõud kui üliõpilane.

Filosoofiatõlgete kohta ei oska ma anda üldhinnangut. Eestkätt on muidugi väga hea meel, et ikka tõlgitakse. See loob eeldused, et tulevikus kirjutatakse ka rohkem algupärandeid, kus mõeldakse asjast endast lähtuvalt. Filosoofia traditsiooni on hea tunda selles mõttes, et vastasel juhul on kerge langeda liiga primitiivsetesse mõttekonstruktsioonidesse. Traditsioon on impulsiks mõtlemise nüansseerimisele, see on trampliin. Ja kui lugeda midagi emakeeles, mõjub see ikkagi tugevamini ja vahetumalt kui võõrkeeles.

 

Prantsuse filosoofilisest mõttest on tänu “Avatud Eesti raamatule” siiski mõningane ülevaade olemas. Mis vajaks veel (esmajärjekorras) tõlkimist?

Gilles Deleuze. Tõlgitud on ainult üks tema Félix Guattariga kahasse kirjutatud raamat, mis on küll huvitav, aga mitte keskne. Ometi on tegemist ühe üldse kõigi aegade suurima filosoofiga. Võiks tõlkida ka Raymond Ruyer’d. Nimesid on tegelikult palju rohkem, kui vahest arvatakse. Prantsuse kultuuriruum on terve omaette tsivilisatsioon tohutult põnevate mõtlejatega, kellest paljud on paraku väljaspool tundmatuks jäänud.

 

Milline on sinu kui filosoofi suhe prantsuse poststrukturalismiga või sellega, mida parema ühise nimetaja puudumisel selle alla paigutatakse? Prantsuse mõtteloost paistab just see suund tänapäeval eriti huvi pakkuvat. Bergson pole kaugeltki nii populaarne, kui seda sõna filosoofi puhul kasutada sobib.

Bergsoni kohta võib ütelda, et ta on viimasel ajal üha rohkem jälle esiplaanile tõusnud. Tema retseptsioonile mõjus halvasti, et temast ei jäänud järele rikkalikku arhiivi (oletatakse, et ta naine olevat Bergsoni enese tahte kohaselt suure osa tema paberitest ära põletanud), mida uurida ja mille alusel uudseid järeldusi teha. Aga suuresti just tänu ühele “poststrukturalistile”, nimelt Gilles Deleuze’ile, on Bergson hakanud taas oluliseks muutuma ja ta on “põranda alt” välja tulnud. Bergson oli XX sajandi alguses erakordselt populaarne, sajandi keskpaigaks aga väga ebapopulaarne. Nüüd on ehk jõudnud kätte paraja retseptsiooni aeg.

 

Filosoofina teatavasti ei töötata. Kas tõlkimine on sulle filosoofihariduse hea praktiline väljund?

Filosoofiahariduse kõige parem praktiline väljund on elu ise ja elamise eest tõesti üldjuhul palka ei maksta. Aga kui inimene on ülikoolis filosoofiat õppinud, siis tema erialane eneseväljendus on õpetamine, kirjutamine, tõlkimine. Eesti oludes on viimasel rubriigil tõepoolest üsna oluline roll.