Kesk-Euroopa kujutletavast geograafiast

Jaak Tomberg

Simona Škrabec, Võitlustuhin. Kesk-Euroopa mõiste XX sajandil. Tõlkinud Maria Kall. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009. 200 lk.      Mõelda Kesk-Euroopast tähendab mõelda sombusest taevast ja viletsast ilmast – umbes niimoodi rääkis Kesk-Euroopaks nimetatavast piirkonnast tuntud austria kirjanik Peter Handke ühel auhinnatseremoonial: „Kesk-Euroopal, väljendil, mida ma ei kasutaks iialgi ideoloogilises tähenduses, on pistmist ainult meteoroloogiliste nähtustega”.

Handke toonane mõtteavaldus tekitas suurt poleemikat, sest selle väljaütlemise ajal, 1987. aastal, oli Kesk-Euroopa tuliselt paljude väikerahvaste teadvuses. Parimate ja entusiastlikemate kujutelmade kohaselt oli Kesk-Euroopa otsekui omamoodi hajus ja paljususlik utoopia,  mille ühtne postuleerimine või saavutamine pidi viima põhimõtteliste muutusteni Euroopa poliitilises kontseptsioonis ning tõmbama kõrvale Euroopat jäigalt jaotava raudse eesriide, kukutama ida ja läänt eraldava müüri. Sellises valguses süüdistati Handket omal ajal mõnevõrra põhjendatult ükskõiksuses, reaktsioonilisuses, näilises heasoovlikkuses ja künismis.

Ent võib-olla oligi eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpp üldse viimane kord, kui Kesk-Euroopa mõiste aktiivses kollektiivses (ala)teadvuses asjakohaseks osutus. Tagantjärele võiks ju öelda, et on olemas vaatepunkt, millelt utoopiast saigi mõnes  mõttes tegelikkus, eesriie tõmmati kõrvale, müür lagunes ning koos sellega teisenes, kadus vaateväljalt või muutus tarbetuks ka mõiste, mis seda utoopiat tähistas. „Kesk-Euroopa surm kaheksakümnendatel on lõplik. [—] Mitte miski ei tähista utoopilise projekti lõppu kindlamalt, kui selle teostumine. Tõdemus, et Kesk-Euroopa on tänaseks avalikust arutelust kadunud, kinnitab, et kaheksakümnendatel kujunes Kesk-Euroopa embleemiks just põhjusel, et seda kasutati kindla poliitilise eesmärgi saavutamiseks, kommunismi kukutamiseks.” – Niimoodi kirjutab sloveenlanna Simona Škrabec oma algselt katalaani ja nüüd  ka eesti keeles ilmunud esseistlikus uurimuses „Võitlustuhin. Kesk-Euroopa mõiste XX sajandil” (lk 101). Seda sorti surmatunnistusest olenemata on Kesk-Euroopa mõiste olnud aktuaalne või keskne ka mitmetes varasemates aruteludes ja mitmes varasemas kontekstis ning seda kõike, ilma et tema tähendussisu üldse mingite määravate kriteeriumide kaudu küllaldaselt piiritletav oleks. Need piiritlusraskused ongi Škrabeci uurimuse esmane lähtepunkt: kõige pindmisel, esmakirjelduslikul tasandil kujutab „Võitlustuhin” endast Kesk-Euroopa mõiste müütilisuse, selle piiride amorfsuse ja hägususe väga põhjalikku  väljajoonistamist ning mitmesuguste võimalike määratlevate (geograafiliste, sotsiaal-kultuuriliste, etniliste ja rassiliste) kriteeriumide ebapiisavuse tõdemist.

Kuidas siis ikkagi Kesk-Euroopat piiritleda? Kas näha selles (peamiselt saksa või saksakeelsel) kultuuril põhinevat kooslust? Või ajaloolis-geograafiliselt kunagisi Austria-Ungari kaksikmonarhia alasid? Või veel midagi kolmandat? Just niisugune paistab olevat Škrabeci uurimuse esmane küsimistrajektoor, mida järgides põrkab ta läbi kõnealust „regiooni” asustavate paljude väikeste rahvuste, keelte, kultuuritraditsioonide ja  ajaloosaatuste vahelise piisava ühisosa puudumise, teisisõnu, tõeliste ainsuslikkuste paljususe tunnistamise kaudu kõnekalt vastu ühese määratlematuse müüri: kui üldse miski, siis paistab Kesk-Euroopa olevat tõeline mitmesus, mida erinevatel ajaloolistel hetkedel on püütud ühise nimetaja alla suruda ning millele on püütud mingit ühtset identiteeti omistada. Või – nagu Škrabec paistab mõista andvat – jäävad vettpidavana pinnale pigem negatiivse alatooniga määratlused: mõeldakse Kesk-Euroopast kui regioonist, mis etendas päästikurolli mõlema maailmasõja vallandamisel. Või Kesk-Euroopast kui  Mitteleuropa’st, omamoodi utopistlikust „kavast” kehtestada sakslaste kultuurilist, keelelist, poliitilist või majanduslikku hegemooniat selles ulatuslikus piirkonnas. Või Kesk-Euroopast kui regioonist, kus on leidnud aset juutide ulatuslik tagakiusamine. Või Kesk-Euroopast kui nende kannatavate rahvaste kogumist, kes tegelikult tahaksid „kuuluda” läände. Või KeskEuroopast, mis sarnaselt Ida-Euroopa, Lähis-Ida, Kesk-Ida ja Kaug-Idaga teenib mõistena lihtsalt ühe homogeense ja enesega identse lääne koosluse põlistamist. Veel enam, ühtse Kesk-Euroopa mõiste paistabki olevat relevantseks muutunud  üksnes n-ö „ideoloogiliste kriisisituatsioonide” puhul, ning rohkete paljususte ühendamine on siis alati olnud suuremal või vähemal määral väline ja meelevaldne.

Selle toetuseks räägib tabavalt üks lõik Kesk-Euroopa mõiste teemadel samuti sageli sõna võtnud Milan Kundera esseest „Eesriie”: „Kas on tõsi, et Kesk-Euroopa piire pole võimalik püsivalt ja täpselt kindlaks määrata? Loomulikult! Need rahvused pole kunagi olnud oma saatuse või riigipiiride isandad, harva on nad olnud ajaloo subjektid, kuid peaaegu alati on nad olnud ajaloo objektid. Nende ühtsus oli ette kavatsemata. Nad polnud lähedased mitte vabatahtlikult  ega sümpaatia või keelelise sarnasuse tõttu, vaid sarnaste kogemuste, ühiste ajaloosündmuste tõttu, mis neid eri aegadel ja erinevates situatsioonides on ühendanud, ja liikuvate piiride tõttu, mis pole kunagi olnud lõplikud”. Niisugune tõdemus veenab kerge vaevaga igasuguse ühese piiritlemise mõttetuses. Ent põhjalik pilt paljudest meelevaldsetest määratluspüüdudest või erisusi kustutavatest eelarvamustest, mille Škrabeci uurimus esile manab, osutub uurimuse süvenedes vägagi kõnekaks ja kasulikuks. Ehkki essee eesmärk ei ole „Kesk-Euroopa  müüti” üheselt tõlgendada või seletada, vaid pigem provotseerida kunstlikult loodud kinniskoosluste peale mõtlema, ei päädi see üksnes üleskutsega tunnistada erinevusi ja iseärasusi ning lükata tagasi tuimalt üldistav suhtumine. Tegu on muu hulgas ka samm-sammult areneva ideoloogiakriitikaga, tegelikkust seestpoolt toestava varjatud ideoloogilise sõrestiku toimemehhanismide hoolika nähtavaletoomisega Kesk-Euroopa mõiste taustal. See sarnaneb nii filosoofilise orientatsiooni kui ka meetodi (ent mitte retooriliste võtete) poolest mõneti Škrabeci kuulsama kaasmaalase Slavoj Žižeki mõttetegevusega. 

Üldkokkuvõttes on „Võitlustuhina” juhtmõte aga lihtne ja vajalik: alati, kui proovime Kesk-Euroopat kui piirkonda rangelt ja üheselt ajaloolis-poliitiliselt tematiseerida, teeme me liiga (rahvaste, kultuuride, keelte jne) paljususele. Abstraktse konstruktsiooni asemel tuleks niisiis võimalikult palju mõelda konkreetsete, luust ja lihast inimeste olemisele või saatustele ning neid mitte (paratamatult) ajas kehtima jäävate kontseptsioonidega tasapindseks tõlgendada. Mõttekäik on siin võrdlemisi kirjandusteaduslik: „Kesk-Euroopa määratlemine [on ] säärase geograafia küsimus, mida peaksime endale ette kujutama,  teisisõnu, peaksime looma sellest endale vaimse representatsiooni. [—] Sama vaimse kujutluspildi loomise võimet kasutame romaani lugemisel või filmi sündmuste jälgimisel. On tegelasi, keda autor kunagi kokku ei vii, kuid lugeja või vaatajana suudame siiski ette kujutada, et nad kõnnivad mööda samu tänavaid ning liiguvad samas sotsiaalses keskkonnas, seda mitmete, mitte tingimata omavahel seotud tegelaste toimetuste põhjal.” Škrabec paistab Kesk-Euroopa käsitlemise puhul toetavat sama ideaali, mille Kundera püstitas tervet Euroopat silmas pidades – maksimaalne mitmekesisus minimaalses ruumis.  Üleüldse võib „Võitlustuhinat” õnnestunud ning asjakohaseks tõlkevalikuks pidada veel vähemalt kahe asja pärast: Škrabec on sloveen ning ta on võrdlev kirjandusteadlane. Eestil ja Sloveenial on XX sajandi ajalugu ning riikide geograafilist asendit silmas pidades vähemalt üks ühisjoon: mõlemad on olnud väikesed n-ö piiririigid, mille rahvusliku elanikkonna soov on „kuuluda kusagile mujale” – Eesti (laiemalt?) Euroopasse, Sloveenia mitte Balkanile, vaid Kesk-Euroopasse. See teeb lugemiskogemuse võrdlevalt rikastavaks (lugeda „Võitlustuhinat” Eestis on ruumilisel tasandil umbes sama mis lugeda  ajalisel tasandil René Guénoni „Nüüdismaailma kriisi” praeguse majanduskriisi seisukohalt) ning tõestab üldistavate konstruktsioonide vajalikkust terve rahvuskehandi käekäiku hõlmavates ummikseisudes.

Need konstruktsioonid ei tohiks aga püsima jääda ummikseisude lahenedes. Utoopilise soovi täitumine on ohtlik ajalooline sõlm, pärast seda ei tohiks utoopilisele programmile enam toetuma jääda, vaid kehtestuma peaks uus, uutele võimalikkustele avatud olukord, sest vastasel juhul võib tulemuseks olla kramplik seisak või, nagu ka Jüri Talvet essee saatesõnas ütleb, „tegelikkuse kohutav tragöödia”. Utoopiline  impulss peaks aga ideaalis jääma kunsti, kirjanduse jms kanda. Samuti on Škrabeci arutlus hea näide, kuidas saab kirjandusteaduslikku arsenali rakendada „väljaspool kirjandust seisvate” nähtuste analüüsiks. (Õigemini on see tõestus selle kohta, kuidas kirjandus on „endast väljaspool asuvaga” peaaegu eristamatult kokku lõimitud.) Nii ilmestatakse siin Kesk-Euroopat lausa tropoloogiliste terminite kaudu ning lagundatakse metafoori loomust, selgitades ka Kesk-Euroopa mõistet kui metafoorset müüti. Keerukamate filosoofilis-analüütiliste vinjettide asemel võib „Võitlustuhinast” leida pigem kirjanduslikel näidetel põhinevaid teraseid, leidlikke ja vahetumalt mõistetavaid võrdkujusid. Škrabec loeb kirjandusteoseid märksa (takti)tundelisemalt, säilitades nende n-ö sisemist autonoomiat ja omakohast näoilmet, kui tema juba mainitud kaasmaalasest filosoofiline rokkstaar, kes sageli allutab ühe või teise teose üksikud süžeemotiivid lihtsalt mõne filosoofilise idee parema ilmestamise teenistusse, tõlgendades seeläbi tihtipeale üleliia lihtsustavalt tasapindseks ka kirjandusele omase seesmise heterogeensuse. Võimalik, et „Võitlustuhin” ongi võimalikuks saanud alles nüüd, uuel sajandil, mil Kesk-Euroopa mõiste on kaotanud  vahetu ideoloogilis-poliitilise asjakohasuse, „kadunud avalikest aruteludest”, nii et sellest on võimalik teha ammendavamaid tagasivaatavaid kokkuvõtteid.

Võib-olla on Peter Handke kunagi küüniliseks peetud määratlus viimaks ajakohastunud ning Kesk-Euroopast ongi saanud (kuid lõpuks ometi positiivses mõttes!) meteoroloogiline mõiste – kui ilmastiku all silmas pidada ka mitmekesist, iseeneses erisusi tunnistavat (ja vahest mitte alatasa sombust) rikkalikku kultuurilis-sotsiaalset kliimat, millele igaüks peaks kujutlustes distantsilt omanäolise kuju andma. Ja mille tänavatel igaüks võiks kõndida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming