Kaduma läinud enne tõlget

Erineva sissetuleku, hariduse ning kainusastmega inimestel võivad olla väga lahknevad komberuumid.

ANDREI HVOSTOV

Enne seda, kui lähen vabariigi presidendi aastapäevakõnedes esinenud mõiste „komberuum“ juurde, tahan meenutada ühte lugu, mis juhtus kahe noore sakslasega 1990ndate alguses Praha linnas.

Poisid sattusid tšehhi vastupanuvõitluse muuseumis lugema Saksa okupatsioonivõimude teadaannet, kus kutsuti Böömi ja Määri protektoraadi elanikke üles, et nad annaksid lähimale Saksa ametiasutusele teada igast võõrast, keda nad lähiümbruses märkavad. Saksakeelses tekstis oli „võõra“ tähistamiseks kasutatud sõnu ein raumfremdes Element. Sõna-sõnalt on see „ruumivõõras element“.

Demokraatlikus Saksamaa LVs üles kasvanud poisid naersid plakatit lugedes end hingetuks, pälvides lõpuks solvunud muuseumitöötaja korralekutsuva märkuse. Eakas tšehh ei aimanud, et noorte meeste lõbususeraju kutsus esile n-ö ühine vaenlane – diktatuuririigi sõnavara. „Ruumivõõras element“ ei vajanud 1943. aastal okupeeritud Tšehhis kellelegi eraldi seletamist. Mis siis, et see jäi ebamääraseks ka tollastes oludes. Aga selle tähendust tajuti. Ehkki tajusse võis jääda lõtk. Selge, et ruumivõõraks elemendiks oli viltuste silmadega tegelane, eriti kui tal rippus seljas langevari ja saapasääres oli diversandinuga, aga kas see võis olla ka mõni äratuntavalt vahemerelise välimusega hispaanlane või itaallane? Pole välistatud, sest raumfremd on kõige otsesemalt seotud ühe teise mõistega Lebensraum, mis oli saksa või germaani „eluruum“ ning järelikult olid selles ruumis võõrasteks kõik, kes ei sobitunud aarja rassi standarditega.

Mõiste ei muutu selgemaks ka siis, kui vaadata selle taassündi Saksamaal. Protestipartei Alternative für Deutschland poliitilises sõnavaras leidub sõnapaar raumfremde Mensch. Kui AfD aseesimehelt ning Bundestagi fraktsiooni esimehelt Alexander Gaulandilt küsiti, kes või mis see on, siis vastas Gauland järgmiselt: „Inimesed piirkondadest, mis ei kuulu euroopalikku-põhjaameerikalikku kultuuriruumi.“1 Ma saan aru, et alustada mõiste „komberuum“ arutlemist Natsi-Saksamaa vokabulaari imepärasuste väljatoomisega pole meie komberuumis heaks tooniks. Paljud rahvuskonservatiivselt, aga võib-olla ka liberaalselt meelestatud inimestest võivad siinkohal ärrituda, et kaua võib võrrelda võrreldamatuid.

Koduste asjade juurde sujuvamaks üleminekuks võtan vaadata demokraatlikul Saksamaal 2000. aastate alguses puhkenud debatti küsimuses, mis asi on Leitkultur (leiten – juhtima, suunama). Mõiste käibeletoojaks oli 1996. aastal Süüria päritolu politoloog Bassam Tibi, kes kasutas seda essees „Multikultuurne väärtusrelativism ja väärtuste kadu“. Tibi rääkis küll mitte saksa, vaid euroopalikust Leitkultur’ist, mis peaks põhinema viiel sambal. Need on demokraatia, laitsism, valgustatus, inimõigused ja kodanikuühiskond.

Ent siis kaaperdasid selle mõiste poliitikud, kes kasutasid seda Saksamaal kehtinud mitmekultuurilisuse kontseptsiooni ehk siis laiemalt võttes migratsioonipoliitika kritiseerimiseks. CDU poliitik Jörg Schönbohm teatas 1998. aastal, et Saksa ühiskond ei saa olla erinevate, ent samal ajal võrdväärsete kultuurientiteetide kogum, ühiskonda peab koos hoidma saksa Leitkultur. Alates 2007. aastast on see mõiste CDU programmis. Alates 2016. aastast on see ka AfD programmis.

Liitvabariigi siseminister Thomas de Maizière pani 2017. aasta mais kirja kümme punkti, mis pidid selgitama Leitkultur’i olemust alustades teatud sotsiaalsetest normidest, nagu käe ulatamine tervituseks, näo mittevarjamine, oma nime ütlemine. Edasi üleüldine haridus, suunatus saavutustele, ajalooline pärand koos erisuhtega Iisraeli, kultuuriline rikkus, usuline sallivus, kus usk toimib ühiskonnas liimina mitte kiiluna; side Euroopaga ning läänega laiemalt; kollektiivne mälu kohtade, sündmuste ning traditsioonide austamisel.2

Mõistagi hakkasid Saksa vasakpoolsed ja rohelised seda mõistet ründama niipea, kui parempoolsed poliitikud selle oma riistakambrisse võtsid. Ajakiri Spiegel pani 2000. aastal artiklile, kus arutleti selle mõiste üle, pealkirjaks „Operation Sauerkraut“ (Sauerkraut –hapukapsas).

Arusaadav, et ka poliitilise skaala parempoolses otsas või esoteerilises segmendis on inimesi, kes asusid mõistet Leitkultur sisustama vastavalt oma maitsele. Lähtudes kas või de Maizière’i värskest katsest tuua asjasse selgust. Erisuhted Iisraeliga, truudus läänelikele liberaalsetele väärtustele, milleks see? Kas saavutusühiskond või seotus läänega (NATO kaitseleping) on tõesti ürgsaksalik pärand? Või rääkides kollektiivsest mälust teatud kohtade ning sündmuste tähtsustamisel: de Maizière loetleb Brandenburgi väravat, 9. novembrit, aga ka võitusid jalgpalli maailmameistrivõistlustel. Vutimäng … wie bitte?! Leitkultur oli mõeldud maad ja rahvast ühendama, aga tulemus oli vastupidine – ühiskondlikud murdejooned läksid vaksakese võrra jälle laiemaks.

Mõiste tõlkimisega maakeelde on raskusi. Juhtkultuur, tüvikultuur, aluskultuur või hoopis midagi sellist, kus sõna „kultuur“ ei kasutata, asendades selle mõne teise mõistega?

Tuleme nüüd kodule lähemale. Äsja saime lugeda ühiskonnauuringute instituudi tellimusel läbi viidud iga-aastast väärtushinnangute uuringut (Turu-uuringute AS), kus küsiti inimeste suhtumist immigratsiooni. Küsitletud olid „valdavalt positiivsed samast kultuuriruumist tulnud immigratsiooni suhtes“, samal ajal kui „erinevast kultuuriruumist võiks väga vähestel inimestel või üldse mitte lubada siia elama tulla“.3 Mind huvitab siinkohal ennekõike küsimus, milline kultuur on liigitatav samaks ja milline erinevaks. Konstrueerides skaala, mille samasuse äärmises otsas on Soome ning erinevuse ekstreemis Süüria, siis kuhu paigutub sellel mõõdulatil näiteks Iirimaa, Ukraina või Hispaania? Kuna USA on terve kontinent, siis võtame vaid mormoonliku Utah osariigi – mil määral oleks sealt tulnud inimesed meiega samad, mil määral meist erinevad?

Siit jõuamegi Kersti Kaljulaidi ja tema komberuumi juurde. Esimest korda kõlas mõiste eelmisel aastal vabariigi aastapäevakõnes: „Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi. Saame sidusa keskkonna, mille olemasolu tunnistamist on meil õigus nõuda kõigilt meie juurde pikemaks ajaks või päriseks tulijatelt. Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie.“ Inglise keelde on presidendi kasutatud „komberuum“ tõlgitud kui behavioural space.4

Ka tänavuses kõnes kasutas president seda mõistet: „Miljonid inimesed Euroopas elavad riigis, kus keelekeskkond erineb nende kodus kõneldavast keelest. Nad usaldavad oma lapsed lasteaiaõpetajate hoole alla, pidades loomulikuks seda, et kooliealiseks saanud laps on asukohariigi keele- ja komberuumiga kohanenud. Ta suudab koolis ja hiljem elus olla võrdne nendega, kelle kodukeel ja koolikeel ei erine.“ Inglise keeles on komberuum seekord edasi antud sõnadega customs of the host country.5 Nagu näeme – tõlked erinevad.

Eestis sündinud ja üles kasvanud inimesena ma arvan teadvat, mis asi on meie komberuum, ent seda sise­kaemuslikku meditatiivset hõllanduslikku teadmist ei oska ma edasi anda üheski keeles, isegi mitte eesti keeles. Kas või mormooni jutlustajale, kui ta peaks rahvusraamatukogu fuajees alustama jutuajamist talle (ja eeldatavasti ka mulle) olulistel teemadel. Oletame, et ma ütleksin talle: teate, noormees, meie kombe­ruumis pole tavaks, et teievanune tuleb temast kaks korda vanemat meest juhatama õigele rajale, seletama talle jumala plaane; noormees, te õppige ja elage veel mõnda aega, siis tulge rääkima. Mille peale mormoonist jutlustaja võib imestada, et kas siis kusagil Koplis on teine komberuum, sest seal on tal vestlused keskealiste härrasmeestega päris hästi välja tulnud, pole nagu probleemi olnud. Erineva sissetuleku, hariduse ning kainusastmega inimestel võivad olla väga lahknevad komberuumid. Vahel on mul tunne, et erinevad komberuumid on Eesti naistel ja meestel, põlvkondadel, linlastel ja maainimestel.

Olles tutvunud selle aasta juubelihõnguliste kultuuriajakirjadega (Keel ja Kirjandus nr 1–2, Vikerkaar nr 1–2, Sirp 23. II), kus arutletakse Eesti kultuuri, ajalooteadvuse, ühiskondlike ilmingute üle rõõmustava põhjalikkuse ning laiahaardelisusega, pean ma kahjuks nentima, et mitte keegi lugu­peetud autoritest ei tegelenud komberuumi defineerimisega. Aga miks peab sellise nurisündinud mõistega üldse aega raiskama? Ma kardan, et mõiste ebamäärasus on pöördvõrdeline selle letaalsusega. Kujutage ette, et selle sisustamise võtavad südameasjaks Mart ja Martin Helme. Selle põhjal, kuidas nad sõnastasid „õige eestlase“,6 võib juba ette öelda, et tulemus ei rahulda väga paljusid inimesi, kes on selle nn komberuumi osalised. Kui me püüame ignoreerida seda mõistet – paljudele nii tarbetut ja mõttetut –, siis kaaperdavad selle ära inimesed, kes juba praegu kasutavad üpris meelsasti sõnu nagu talupojamõistus, rahvuskehand, sini-must-valge geenivara, nurihumanism ja muud säärast.

Kas vabariigi presidendil puudub dialoogipartner? Ärge seda lootke. Küll ta välja ilmub. Kusagilt „kui on must, näita ust“ ringkonnast.

Esimest korda kõlas mõiste komberuum eelmisel aastal presidendi vabariigi aastapäevakõnes. Pildil hümni laulmine selleaastasel vastuvõtul.

Margus Ansu / Postimees / Scanpix

1 https://www.heise.de/tp/features/Wir-in-der-AfD-denken-langfristig-3235200.html?seite=all

2 https://www.bmi.bund.de/SharedDocs/interviews/DE/2017/05/namensartikel-bild.html

3 http://www.inst.ee/uudised/78-inimestest-tunneb-heameelt-kvoodipagulaste-lahkumise-ule-eestist

4 https://www.president.ee/en/official-duties/speeches/13091-president-of-the-republic-at-the-estonia-theatre-and-concert-hall-on-24-february-2017/index.html

5 https://www.president.ee/en/official-duties/speeches/14154-the-president-of-the-republic-at-the-estonian-national-museum/index.html

6 http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/kes-on-mart-ja-martin-helme-arvates-oige-eestlane?id=74094989

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming