„Avatud Eesti raamatu” 100 köidet

Valle-Sten Maiste

Märt Väljataga: „Mõttepärandi tõlkimistöö pole alanudki.”  Küllap võib vaidlused ühe või teise raamatu tõlkimise või tõlkimata jätmise osas täna juba ülearusteks arvata. 15 aastaga on jõutud kujuteldamatult palju. Siiski, mida loed sarjaga seonduvalt suurimateks õnnestumisteks ja mida ebaõnnestumisteks? Märt Väljataga: Sellise sarja puhul on ikka tulnud kompromisse teha, lähtudes teesist „parem varblane peos kui paabulind  katusel”. Ratsionalistliku nägemuse järgi võiks ju ette kujutada, et tõlkimine alaku pihta algusest, s.t Platonist ja Aristotelest ning liikugu sealt kavakindla plaani kohaselt edasi tänapäeva poole. Sellistel suurtel kavadel on aga tegelikus elus kombeks toppama jääda. Kui rääkida administratiivsest poolest, siis pean suurimaks õnnestumiseks seda, et pärast Avatud Eesti Fondi tagasitõmbumist ei jäänud sari soiku, vaid see õnnestus viia üle kulka finantseeritavaks. Inimestele meeldib ikka võtta õnnestumiste eest vastutus endale ja ebaõnnestumistes süüdistada olusid. Selle sarja puhul  aga ei tahaks võtta endale erilist vastutust ei õnnestumiste ega ebaõnnestumiste eest – kogu ettevõtmine on õigupoolest äärmiselt detsentraliseeritud. Peamisteks ühendajateks on kujundus ja finantseerimisallikas kulka näol ning kolmeliikmeline nõukogu (Mart Orav, Peeter Torop ja mina). Sarja nõukogu liikmena ei oska küll kahetsust tunda ühegi tagasilükatud tõlkimisettepaneku pärast. Sarja on küll sattunud nii mõnigi kentsakas teos või vilets tõlge. Kuid esimesed pole ilmunud tähtsamate arvelt ja kriitika viletsate tõlgete pärast tuleks suunata tõlkijale ja kirjastusele.  

Kuidas hindad sarja ja ka üksikute raamatute vastuvõttu, mõju ja retseptsiooni eesti kultuuris? Adam Smith näiteks vist jäigi vastukajata? 

Selliste kultuurinähtuste mõju kirjeldamiseks kasutatakse mõnikord majandusteadusest ülevõetud fraasi trickle-down effect – allapoole nõrgumise efekt. Mõte on siis selles, et nähtuse mõju imbub kusagilt ladvikust allapoole kogu ühiskonda väga pikkamisi, aga siiski vääramatult. Kahjuks ei ole sellise mõju kohta selgeid empiirilisi tõendeid ette tuua ja seda kontseptsiooni võib võtta ka lihtsalt eneselohutusena – umbes nii, et kui mõju ei ole mõõdetav, siis üksnes seetõttu, et levib väga vahendatult ja aeglaselt. Arvustatavus on selliste teoste puhul üks asi, loetavus teine, arusaamine hoopis kolmas, arusaamise  ellurakendamine neljas jne. Mõnest raamatust on saanud ju küll kultusteos, teised on leidnud akadeemilist kasutamist, kolmandad on võib-olla jäänud justkui lillekese õitsemiseks laanes, kus seda keegi ei imetle.   

Kui vormierinevused välja arvata, kas lähened Vikerkaare  esseistika osa ja AERi sarja koordineerimisele ka kuidagi sisuliselt erinevalt. Saab siin erinevusi välja tuua?

Need on täiesti erinevad tööd. Vikerkaares on mul suurem roll sisu kujundamisel. Pealegi ei ole Vikerkaar orienteeritud niivõrd aegumatule klassikale, sest tegu on ju ajakirjaga. Sarja puhul aga on mu roll pigem reaktiivne kui aktiivne, s.t mina reageerin koos teiste komisjoniliikmetega kirjastuste ja tõlkijate taotlustele.     

Kas on ka teoseid, mille tõlkimise vajadusele oled aastaid mõelnud, aga tõlkija leidmine pole õnnestunud?

Siin pole võimalik üksikteoseid esile tõsta, sest mõttepärandi tõlkimistöö pole õieti alanudki. Võtkem kas või filosoofia koolikaanon: antiik, keskaeg, empiristid, ratsionalistid, saksa idealistid jne – sellest on tõlkes olemas ju imetilluke murdosa. Pealegi ei ole see sari üksnes filosoofia joaks, kuigi sinnapoole on see ehk liikumas.       

Kas sarja stipendiumile on suur konkurss?

Konkurss ei ole suurem kui muudes kulka sihtkapitalides, võibolla ka sellepärast, et stipendiumid ise ei ole väga suured. Raha,  tõlkekvaliteedi ja tõlgete hulga vahekorra õige valemi leidmine ei ole kerge ülesanne. Mõni pühendunu on valmis tõlkima peaaegu tasuta, mõnele tekstile ei leia tõlkijat kogu sarja aastaeelarve eestki. Vaevalt on mõni tõlge ebaõnnestunud selle pärast, et honorar on olnud liiga väike, ja vastupidi. Võib ju fantaseerida, et kui mul oleks käsutada piiramatu rahaallikas, mida siis kõike tõlkida laseks. Aga kõike ei saa niikuinii raha eest osta. Tõlkija, kellel muid sissetulekuid ei ole, peab keskmiseks toimetulekuks praeguse honorarimäära juures produtseerima vähemalt 5000 tähemärki puhast tõlget päevas, ja niimoodi tõesti ei  pruugi hea tõlge sündida.     

Kuidas ja kust tulevad tänased tõlkeideed?

Kirjastuste ja tõlkijate kaudu. Sarjal puudub koostav keskus.       

Kas pakkumisi on tagasi lükatud ka muudel põhjustel peale selle, et ei saa tõlkekvaliteedis kindel olla? Missugused olulised raamatud ei mahu sarja, vaatamata selle küllalt avaratele  raamidele?

Eriti ei tahaks sarja enam võtta populaarseid sissejuhatusi, ka mitte populaarteadust, new age’i tekste, humanitaarteaduslikke tekste (sh ajaloost või teoloogiast), millel pole antud teadusest üleulatuvat tähendust, kirjanikuesseistikat jne. Kõike seda on sarjas ju olnud küll, aga parema meelega näeksin edaspidi liikumist suurema ühtsuse ja eeskätt vanemate tekstide poole. Kunagi sai sarja taotlusena määratletud „lääne filosoofia- ja ühiskonnateaduste võtmetekstide” avaldamine. See ei ole just õnnestunud määratlus. Ühelt poolt ei näe ma põhjust piirduda  vaid lääne kultuuriga. (Ja kas vene või islami kultuur kuuluvad sellesse?) Teiselt poolt on „võtmetekst” üpris udune mõiste, kuigi kardetavasti nii mõnigi sarja tekst selle alla ei mahu. Samas ma tajun teravalt, et filosoofia tõlge on tänu sarjale nüüd Eestis mõnevõrra privilegeeritud. Kindlasti oleks lisaks vaja mitmesuguseid muidki tõlgete subsideerimise vorme. Kui kirjandus- ja luuleklassika tõlkimist hüvitab mingil määral veel kulka kirjanduse sihtkapital, siis näiteks populaarteaduse või ajalooteaduse tõlkimiseks ei ole mingeid püsivaid toetusallikaid.       

Kes on hea filosoofilise raamatu tõlkija? Kuivõrd kompenseerib hea keeleoskus erialast asjatundlikkust ja eruditsiooni ning vastupidi?

Võiks ju vastata nii, et eruditsioon ja erialane asjatundlikkus kuuluvad niikuinii hea keeleoskuse sisse. Vähemalt nn lingvistiline pööre näis eeldavat, et kui ma valdan täiuslikult mõne eriala keelt, siis ma valdan ka seda eriala. Niiviisi arutledes läheb  muidugi keele ja selle oskamise mõiste liiga laiaks kätte. Tõlkija puhul oleks tarvilik originaalkeele grammatika tundmine ja tööd hõlbustab oluliselt see, kui ta ei pea liiga sageli sõnaraamatusse vaatama (digitaalsed sõnaraamatud hoiavad nüüd küll aega kokku). Aga esmatähtis on ikkagi eesti kirjakeele hea oskus: täpsus, usinus, maitse, nõtkus jne. Tõlkimine pole mu meelest koht, kus tasuks mingit radikaalset filosoofilist või keeleuuenduslikku programmi teostada. Seda tehtagu parem algupärases filosoofias. Kindlasti tasuks tõlkijal hoida käeulatuses sama teose tõlked teistesse keeltesse, need aitavad segastest  kohtadest üle. Filosoofiat ei saa niikuinii tõlkida ainult ühest keelest, kaasa mängib alati terve mitmekeelne traditsioon. Seetõttu peab tõlkija oskama läbi näha, kui näiteks mingi inglise sõna on saksa termini vaste, mis on omakorda eesti kirjakeelde juba mõnevõrra juurdunud, s.t millal tõlkida „intuition” intuitsiooniks ja millal kaemuseks, millal „representation” representatsiooniks, millal kujutluseks, millal esituseks. Sageli alahinnatakse juba olemasolevat eestikeelset terminoloogiat ja tahetakse hakata seda otsast peale leiutama. Teiselt poolt jälle kiputakse terminoloogiat mõnikord üle fetišeerima. Selline jutt,  et üht või teist mõttetraditsiooni ei ole võimalik eesti keeles vastava terminoloogia või mõistestiku puudumise tõttu edasi anda, mõjub väga kahtlaselt. Arvestades meie kultuuri noorust, on eesti keele paindlikkus ja rikkalikkus lausa hämmastav.   

Kas võib öelda, et sari on ka ise endale asjahuviliste tõlkijate ja ka lugejate näol nii-öelda edasiviijaid juurde kasvatanud? On tiraažid ja nõudlus kasvanud?

Loodan, et tänu sarjale on näiteks Margus Otil ja Jaan Pärnamäel olnud mõnevõrra kergem avaldada Bergsoni ja Kierkegaardi tõlkeid. Nõudluse kohta teavad paremini vastata kirjastused. Mu teada ei ole tiraažid väga palju kõikunud. Küll aga on mõnevõrra tuhmunud sarja silmapaistvus raamatuturul. 90ndatel oli aeg, mil sarja raamatud vallutasid pidevalt müügiedetabelite tippe – mitte et neid tollal rohkem müüdud oleks, aga nende kõrvale ei  olnud veel tekkinud kodumaist „bestsellerite kultuuri”.   

Oled ise ja ka mitmed teised on kurtnud, et tõlkimine ei ole teaduskarjääri seisukohalt kuigivõrd väärtustatud. Kas sellist asjade seisu saaks muuta ja peaks muutma või on see paratamatus, millega tuleb leppida? 

See oli pigem nentimine kui kurtmine. Bürokraatlik teadusemõiste on tõesti niivõrd kitsenenud, et selle alla ei kuulu enam suur osa filoloogiastki. Hea küll, kui filoloogia – tõlkimine, tekstoloogia, sõnaraamatute tegemine, kommentaaride ja järelsõnade kirjutamine jne – ei ole teadus, siis nimetatagu see ümber näiteks tääduseks või tiädüseks. Kui aga võrrelda, millist nii-öelda kasu annab või mõju avaldab ühiskonnale ühelt poolt klassikalise võtmeteose tõlge ja teiselt poolt ingliskeelse teadusartikli publitseerimine eelretsenseeritavas ajakirjas, mida keegi ei loe, siis on vahekord üsna selge. Kui tõesti kunagi  tahetaks teadustegevuse hindamist reformida, siis pole nii väga tarvis alustada avaldamispunktide süsteemi ümberkorraldamisest, vaid sellest, et teadustöid hinnataks nende sisulise väärtuse ja mitte publitseerimiskoha järgi. Tegelikult võiks ju tõesti kõige sellega kui paratamatusega leppida, kui oma ihusilmaga kogu aeg ei näeks, kuidas teaduse hindamise süsteem pealtnäha normaalsed inimesed lolliks ajab.

Küsinud Valle-Sten Maiste