Auerbachi anatoomia ja autonoomia

Jaak Tomberg

Kirjandus kui tegelikkuse kujutamise figuraalne (aja)lugu Erich Auerbach, Mimesis. Tõlkinud Kalle Kasemaa, toimetanud Urmas ja Iti Tõnisson. Kujundanud Eve Kask. Ilmamaa, 2012. 720 lk. Erich Auerbachi 1946. aastal ilmunud pretsedenditult monumentaalne, kahekümnes põhjalikus peatükis koguni kolmel aastatuhandel kirjutatud kirjandustekste hõlmav tegelikkuse esitamise ajalugu „Mimesis” algab teose vahest kuulsaima peatükiga „Odysseuse haavaarm”, kus jutustatakse lugejale kõigepealt ümber Homerose „Odüsseiast” tuntud Odysseuse kojujõudmise episood. Penelope, kes pole külalises veel kaua aega tagasi kadunud abikaasat ära tundnud, annab vanale ümmardajale Eurykleiale külalislahkust väljendava kombe kohaselt käsu tulija jalgu pesta. Seda tehes märkab Eurykleia külalise jalal ammusest tuttavat haavaarmi, tunneb külalises ära peremehe, laseb „rõõmsa üllatuse saatel” tolle jalal tagasi kaussi kukkuda ning tahab avastusest Penelopele teada anda. Odysseusel, kelle sooviks on „talle veel soovimatut äratundmist” edasi lükata, õnnestub ümmardaja teda kõrist haarates ja ähvardussõnu lausudes vaigistada enne, kui too jõuab hõiskama hakata. Auerbach kommenteerib jutustuse rahulikku ja üksikasjalikku laadi, tegelaste tundeväljenduste tõttamata voolavust, ning osutab asjaolule, et kirjeldatava ruumi elementide paljusus on tekstis peaaegu demokraatliku ühtlusega üle valgustatud: „...isegi dramaatilisel äratundmishetkel ei jäeta lugejale ütlemata, et Odysseus haaras just nimelt parema käega hoidjal kõrist, takistamaks teda rääkimast, tõmmates teda samal ajal teise käega enda poole. Selgesti kujutatuna, heledas ja ühtlases valguses seisavad või liiguvad inimesed ja asjad ülevaatlikus ruumis; niisama selged ning jäägitult esile toodud, isegi afektide puhul hästi läbimõeldud korra kohaselt, on ka tunded ja mõtted” (lk 10).

Kõige selle juures jätab Auerbach esialgu mainimata ühe loosse põimitud vaheseiga, mis viib eepose teksti talle määravasse, kuid praegusele lugejale tõenäoliselt harjumatusse poeetilisse ebaproportsiooni: seda, kokku umbes kaheksakümmend värsirida vältavat episoodi lõhestab keskelt, haavaarmi äratundmishetke koha pealt, peaaegu sama pikk, seitsekümmend värsirida vältav ning täpselt sama rahulikult ja ühtlase üksikasjalikkusega välja kantud jutustus Odysseuse haavaarmi päritolust. Auerbach tõdeb, et kiilepisood on dramaatilise pinge kasvatamise funktsioonis (mida praegune lugeja võiks eeldada) liiga pikk ning järeldab, et episoodide rahumeelset vaheldamist ja põimimist võimaldab ja tingib asjaolu, et „Homeros […] ei tunne mingit tagapõhja” (lk 11). See tähendab: kõik, mida toonane lugeja tekstis täheldas, oli oma kirevas paljususes ainiti esiplaanil ning miski ei jäänud mõistetamatuks või varju; kiilloo lõikumisel katkestatud lugu pigem ülepea ununes kui jäi tagaplaanile: „vanaeit, kes mõned värsid enne seda kompis ränduri jalga [on] vaateväljalt ja teadvusest täielikult kadunud” (lk 11).

Selle, „Odüsseias” esile manatud täienisti esiplaanilise ja horisontaalse tegelikkuse seab Auerbach edasi teravasse kontrasti „vertikaalse stiiliga”, mida tema meelest esindab kõige paremini „nn Elohisti poolt redigeeritud” Iisaki ohverdamislugu vanast testamendist: Aabrahami proovilepaneku kirjeldust, mida ma siin ei hakka lähemalt edasi andma, iseloomustab peaaegu igasuguste, nt tegelasomadusi, toimumispaiku, loo täpset kulgu täpsustavate detailide puudumine peale nende, mis on loo seisukohalt absoluutselt hädavajalikud. Vastupidiselt Homerosele ei tunne Iisaki ohverdamisloo stiil peaaegu mingit esiplaani: kõike seda vähest, mis tekstis on antud, kummitab tagapõhja, sügavuse rõhuv ülemäärasus. Auerbach näitab üksikasjalikult, kuidas vahetult kirja pandud tegelikkusemõõtme viimase piirini viidud minimaalsus, kõhnus ja ahtus, Odysseuse loost sootuks erinevat laadi meelelisus on ainiti selle teenistuses, et lugejas võimenduks nii palju kui võimalik lootagune tähendus, „eetilised, religioossed, seesmised nähtused, mida [sellega] ainuüksi silmas peetakse” (lk 23).

Need kaks stiililist põhitüüpi on Auerbach valinud kogu „Mimesis’t” määratlevaks lähtehorisondiks: „ühel pool on väljajoonistav kirjeldamine, ühtlane valgus, lünkadeta seosed, voolav sõnastus, esiplaanilisus, ühemõttelisus, ajaloolise arengu ja inimliku problemaatika piiratus; teisel pool ühtede osade väljatöötamine, teiste jätmine pimedusse, tükatisus, sõnades väljendamata jäetu sugestiivne toime, sügavaplaanilisus, paljutähenduslikkus ja tõlgendamisvajadus, maailmaajaloolised pretensioonid, ajaloolise arengu kujutelma moodustumine ning süüvimine problemaatikasse” (lk 36).

Sellelt aluselt, kahe pooluse, „madala ja kõrge stiili” arengut, omavahelist põimimist ja ajaloolist teisenemist kaardistades alustab Auerbach pikka teekonda läbi õhtumaises kirjanduses kujutatud tegelikkuse ajaloo, mida on nüüdseks (ning ka raamatu lõpuks) kindlasti juba liiga palju, et seda siin ammendavalt esitada. Täpselt samasuguse üksikasjalikkusega ja täpselt samasuguste põgusate näiteepisoodide ebaproportsionaalselt põhjaliku analüüsi kaudu kirjeldab ta meile, milline tegelikkus on erinevatel ajaperioodidel olnud kirjandusliku kujutamise (vääriliseks) valdavaks aineseks ning millised on olnud ühiskondlikud olud, mis on tinginud just nimelt sellise ja mitte teistsuguse tegelikkuse tekstilise esildumise.

Hayden White’i järgi (essees „Auerbach’s Literary History”, millele järgnevas mitmel pool tuginen*) kirjeldab Auerbachi teosega jutustatud „lugu” meile õhtumaises kirjanduses aset leidnud muutuste kahetasandilist korda. Ühelt poolt on sellesse korda haaratud muutused kirjanduslike stiilide (kõrge, keskmise ja madala) ja žanrite (tragöödia, komöödia, eepose, romansi, romaani, ajaloo, essee, satiiri) klassikalises hierarhias, teiselt poolt aga muutused sotsiaalses reaalsuses, kus inimesed on jaotatud klassidesse (ehk koheldud rohkem või vähem inimestena) ning peetud sellele jaotumusele vastavalt nende stiilide ja žanrite ainesena kas rohkem või vähem kirjandusliku kujutamise vääriliseks. Nende muutuste lõikes kujutab õhtumaine kirjanduspraktika endast ühelt poolt stiilide järkjärgulise ja kasvava defetišeerimise, demokratiseerimise ja segustamise lugu ning teiselt poolt inimsubjektide järkjärgulise ja kasvava deklassifitseerimise lugu.

Seda lugu raamib tabavalt White’i sedastus, et „õhtumaise kirjanduse ajalugu ilmutab kasvavat teadlikkust õhtumaise kirjanduse unikaalsest projektist, milleks pole midagi muud kui täita tema ainulaadset tõotust kujutada tegelikkust realistlikult. Ning kuna seda tegelikkust tõlgendatakse kui niisugust, mis sisaldab ajalooliselt muutuvat inimloomust, siis ei saa selle kujutamise ajalugu jõuda kunagi otsustava lõpplahenduseni, nagu pole ka võimalik tuvastada tema algset päritolu” (White, lk 88).

Auerbachi jalutuskäik algab Homerose ja lõpeb Virginia Woolfiga.

2.

Jutustasin selle kõik siin „homeerilises” vaimus nii pikalt, tõttamata ja üksikasjalikult ümber esmajoones seepärast, et lugejal, kes pole „Mimesist” veel kätte võtnud, tekiks innustav esmamulje Auerbachi käsitlusainese valikust, äärmuseni täpsustavast poeetilisest stiilist ning tähelepanufookuse tasandist tekstide analüüsil. Seejuures teen ka enesele hädavajaliku teene – täiesti võimatu oleks hakata edasi andma või kriitiliselt käsitlema kõiki Auerbachi analüüsiobjekte, arutluskäike ja lõplikke järeldusi (… et Dante leiutas kõnekeelse kõrgstiili; et alates Boccacciost saame rääkida maisest armastusest kirjanduses; et Montagne’iga hülgas kreatuurne realism kristlikud raamid; et …). Ühest küljest on selles avapeatükis (nagu tegelikult igas peatükis) rajatud, seatud paika ning omamoodi, mingil osalisel kujul ammendatud kogu ülejäänud peaaegu seitsesada lehekülge hõlmava teose põhimised jõujooned. Iga peatükk „Mimesis’es” on nagu osake kristallist, mis mingist vinklist peegeldab tagasi (ja edasi?) terviku teiste osade olemuse valgust. Teisest küljest aga valdab teose lugemist lõpetades tundmus, nagu andnuks see haridust ja lugemiskogemusi veel mitme samamahulise köite jagu. Rohkete lühikeste episoodide peene eritlemisega saavutatakse lugejas mulje, nagu oleks ta läbi rännanud hulgaliselt eri ajastute ja kirjutuslaadide tegelikkust ning saanud küllastatud ettekujutuse paljude teoste näoilmest – seejuures selliste teoste, mida ta varem ei pruugi olla avanudki.

Märt Väljataga ütleb teose eestikeelse väljaande saatesõnas, et „Mimesis” on filoloogiline ja kirjandusteaduslik monument, mida on küll imetletud ja kritiseeritud, ent mitte kunagi püütud järele teha. Kirjutan sellele alla: kui tahta lugeda ühelt poolt midagi selle kohta, kuidas kirjandusteoste stiilitasand reedab nende kirjapaneku aja ühiskondlikke olusid ja nendes oludes elutsenud inimeste maailmataju, ning teiselt poolt selle kohta, kuidas nood ühiskondlikud olud on määranud ära selle, mida ja millises proportsioonis on mõne konkreetse teksti „tegelikkusse” vahetult kaasatud, siis tuleks esmajoones lugeda just seda raamatut. Auerbachi eruditsioon ja käsitluse haare on nii ajastute kui ka kirjandusžanrite lõikes relvitustav ja teeb nõutuks: pole ime, et paljude „Mimesis’e” kohta kirjutatud kriitiliste eritluste saatus on olnud täita kommenteeriva ja kajastava, üksnes „serva pealt” urgitseva saatesõna rolli. Ega ole nendest parem ka seesinane (liigitaksin selle tegelikult pigem „aasta lugemissoovituse” hüpoteetilisse rubriiki).

3.

Ilmselge eruditsiooni ja haarde kõrval tuleneb „Mimesise” monumentaalsus Auerbachi lähenemise ja kirjutuslaadi suveräänsest autonoomsusest. Kirjandust käsitlevate teoste seas eristub „Mimesis” selgelt kui üks vähestest üksiklastest, millele on kriitiliselt raske ligi pääseda ja mille konkreetseid järeldusi on keeruline mujal isegi teaduslikult rakendada, sest originaalse lähtenurga seesmiselt äärmuseni sidus (hermeetiline?) väljakandmine kaitseb teda kiivalt „välise nakkusohu eest”. „Mimesis” on kirjutatud omadel tingimustel, oma (teaduslikus mõttes) peaaegu „tõlkimatus keeles”, mis tingib selle, et üks väheseid võimalusi sellega silmitsi seismiseks või selle järelduste funktsionaalseks rakendamiseks on too keel läbinisti ära õppida ja omaks võtta – lähtuda „Mimesis’e” käsitlemisel paratamatult teose enese teoreetilisest horisondist, viibida kritiseerimisel selle mõjuväljas. Ainus teine (pool)võimalus on jätta ta igapäevase teoreetilise praktika taustale otsekui alaliselt inspireeriv vaim, mille mõttelennule ja teoreetilisele tegevusele ärgitav kiirgus tuleneb pelgast teadmisest tema lihtsa olemasolu kohta. Ning mul on tunne, et suurele hulgale praeguse aja kirjandusteadlastele on „Mimesis’e” saatuseks olnud olla just nimelt seda sorti inspireeriva vaimu rollis. (Ja kas ei kujuta see endast mitte teatavat haruldast, kõrgema tasandi funktsionaalsust?). „Mimesis” on autonoomse kirjutamise paradoksi hea näide: see, mis tagab teose kestmajäämise ajas, takistab ühtlasi seda ükskõik millisel ajahetkel täielikult rakendamast. See aga ei tähenda, et Auerbachi teos ei võiks kirjandusanalüüsi kohta õpetada midagi väga praktilist (näiteks praeguse aja kirjandustudengile) – esmajoones ja eelkõige on sealt õppida kirjandusteksti iseäranis tähelepanelikku ja ajalootundlikku lähilugemist.

Lisaks sellele, et Auerbach ei seo ennast peaaegu kusagil talle kaasaegse filoloogilise või kirjandusteadusliku diskursusega ega põhjenda sõnagagi oma metodoloogiat või materjalivalikut (selles mõttes nimetab Väljataga „Mimesis’t” õigustatult „ebateoreetiliseks”, lk 695), tugevdab teose autonoomiat suuresti Auerbachi teadlik valik hoiduda üldmõistete kasutamisest ja määratlemisest. Väljataga ütleb: „Kuigi raamatu alapealkiri lubab käsitleda „tegelikkuse kujutamist õhtumaises kirjanduses”, ei avata kusagil otsesõnu mimeesise, kujutamise ja realismi mõistet” (lk 695–696). Niisugune, teoorias suhteliselt harv metodoloogiline valik põhineb Auerbachi teost allhoovusena kandval historistlikul aja(loo)käsitlusel: eesmärki esildada õhtumaise kirjanduse järkjärgulist kaldumist reaalsuse realistliku kirjeldamise suunas täidetakse siin eeldusega, et „tegelikkus”, „realistlikkus” jne ei kujuta endast ajastute lõikes mitte püsivaid ja identseid, vaid alaliselt teisenevaid nähtusi. See kesksete nähtuste teisenev loomus, mis tõuseb niivõrd suure ajaloolise haarde juures paratamatult esiplaanile, tingib vajaduse „lasta mõistetel oma elu elada” – tarviduse mitte mõistet staatilise ja aegadeülesena ette määratleda, vaid võimaldada tema paljususlikul ja amorfsel kehandil ajas ise täieneda ja muunduda. Ja muidugi sisendab selline lähenemine praeguses, mõistete olemust paranoilisuseni lahkavas teadusmaailmas suuremat loovust võimaldavat (tõepoolest „mitteteoreetilist”, ent humanitaarias võib-olla vajakajäävat) veendumust, et sageli teatakse mõne mõiste tarvitamisel eeldatust märksa paremini, „millest käib jutt”.

Auerbachi meetodi tulemuseks on mõistesisu huvitav ja harva esinev, peaaegu wittgensteinlikult keelemänguline kujunemismehhanism: näiteks „realism” saab „Mimesis’es” tähenduse oma erineva esinemis- ja kasutuskonteksti kaudu, iga uus kasutuskord mõne järgmise kirjandusteose analüüsil muudab ja teisendab mõiste „senist” tähendusvälja, ent lisandab samal ajal midagi üldisele ettekujutusele sellest, mida võiks realism tähendada staatilise ja ideaalse koondmõistena. „Mimesis’e” lugemiskogemuse teeb huvitavaks suuresti just see, kuidas mõistete ja tegelikkuse (analüüsimaterjali) harjumuspärane vahekord on ümber pööratud: siin ei rakendata mitte rangelt määratletud mõisteid staatilistena analüüsimaterjalile, vaid mõistete määratlused kerkivad (teksti)tegelikkusest, mis neile kõigepealt aluseks on võetud. Selle vahekorra ümberpööratus on täienisti kooskõlas asjaoluga, et tegelikkused, mida „Mimesis” esildab, on esmajoones tekstikatketest vahetult esilduvad tegelikkused ja alles seejärel ja selle kaudu tegelikkused, mida võiks ajalooliselt, mõne muu kinnitava allika kaudu eeldada nende tekstikatkete aluseks.

4.

Sellest, et radikaalne historistlik relativism – „relatiivne [nii] oma materjali [kui ka] selle mõtestaja suhtes” (lk 695) – täidab Auerbachi lähenemises mõistete metodoloogilisel kohtlemisel ja valikmaterjali analüütilisel käsitlemisel keskset rolli, on vilksamisi juba juttu tulnud: ühelt poolt pole tegelikkus, mille kujutamiskordi reastab Auerbach pealtnäha järjestikku ja ajalooliselt lineaarselt, mitte kunagi üks ja staatiline, vaid muutub aja möödumisega; teiselt poolt on iga esildatud tegelikkus paratamatult üle värvitud selle ajastu ajaloolistest oludest, milles Auerbach ise elas ja tegutses.

Niisuguse historistliku relativismiga on lahutamatus kooskõlas „Mimesis’es” keskne „figuraalsuse” mõiste, mille põgus avamine aitab hästi selgitada Auerbachi esildatud tekstide/tegelikkuste valiku- ja seostumisprintsiipi. Väljataga ütleb, et figuraalne ajaloomõistmine, mis Auerbachi teoses tõuseb esiplaanile keskaegsete tekstide käsitlemisel ja iseäranis Dante analüüsi juures, „rõhutab maiste sündmuste kahetist tähendust, nende kokkukuuluvust jumalikul tasandil ja iga pisimagi juhtumi universaalset tähendust” (lk 698). Auerbach annab mõista, et Dante „tõi maise ajaloolisuse endaga kaasa teispoolsusesse” (lk 240). Sellises tegelikkuses täidavad kui tahes erinevad ajaloolised isikud ja sündmused kõik oma lõppeesmärgi „teispoolse korra ühtsuses” (lk 236). Ning ehkki Väljataga lisab tabavalt, et kodanliku uusaja kirjanduses „vabanevad maised sündmused oma teispoolsest ankrupunktist ning omandavad iseseisva väärtuse” (lk 698), jääb „Mimesis’t” lugedes mulje, nagu oleks Auerbachi teos oma kogutervikus samuti teatavast strukturaalsest figuraalsusest kantud.

Hayden White ütleb, et figuraalse suhte esteetiline kontseptsioon „asetab peamise tähendusraskuse varasema sündmuse tagasivaatelisele omastamisaktile, mille käigus seda koheldakse kui hilisema sündmuse figuuri” (White, lk 90). Sündmus kui figuur on ühelt poolt mõne hilisema sündmuse (ette)kuulutus või „lubadus”, teiselt poolt aga ei saa see sündmus figuuriks enne, kui on end mõnes hilisemas sündmuses „täide viinud” – kui mõni hilisem sündmus näeb end selle (varasema sündmuse lubaduse) täitumisena. White lisab, et tegu ei ole faktuaalse tasandi täitumisega, sest varasema sündmuse faktid jäävad pärast omastamisakti samaks – muutub vaid suhe, mille omastamisaktis osalejad rajavad varasema sündmuse kui nende minevikuelemendiga. Nendelt alustelt järeldab ta lõpuks, et „Just selles mõttes tuleks kirjandusajaloo hilisemaid sündmusi käsitleda Auerbachi mõistes varasemate täitumisena. Varasemad sündmused ei põhjusta ega määra ära hilisemaid. Samuti pole hilisemad sündmused ennustatavad mingitelt teleoloogilistelt alustelt kui varasemate potentsiaalsuste teostumised. Nad on seotud nii, nagu mõni tekstis varem esinev retooriline kujund võiks olla seotud tekstis hiljem esineva kujundiga [—] – nii nagu nalja eeldus on seotud oma puändiga või nii nagu näidendi avastseeni konfliktid täituvad näidendi lõpus. Hilisem figuur viib varasema täide, korrates erinevusega selles leiduvaid elemente.” (White, lk 89–90).

Ehkki järjestatud vastavalt kirjutamisdaatumitele, ei seo „Mimesis’es” käsitletud tekste omavahel niisiis mitte niivõrd vahetult lineaarne, põhjuslik-järgnevuslik jada, vaid pigem figuraalse lubadus- ja täitumisvõimaluse „teispoolne kord” (Balzaci „Inimlikus komöödias” täitub Dante „Jumalik komöödia” kui figuur, jne). Ent erinevalt Dante omast on see kord kasvava demokratiseerumise suunas ajalooliselt avatud: „ehkki õhtumaise kirjanduse ajalugu esildab lunastuse loostruktuuri, võtab see lunastus vähem lubaduse täitmise ja rohkem alaliselt värskendatud täitmislubaduse kuju” (White, lk 88).

Sellise ajalookäsitlusega asetub Auerbach tugevasse sugulusse ühelt poolt näiteks Walter Benjamini teksti „Ajaloo mõistest” ajaloofilosoofiaga, mille kohaselt hilisemas, õnnestunud revolutsioonikatses kehastuvad ja lunastatakse retroaktiivselt varasemad, luhtunud revolutsiooniüritused. Teiselt poolt sarnaneb Auerbachi „figuraalse suhte” mehhanism Harold Bloomi käsitlusega luuleloost kui klassikatekstide omavahelise mõjuängilise võitluse loost, mille kirjeldustes on reaalsete autorite tegelikel „siseheitlustel” õigupoolest äärmuseni teisejärguline roll. Tagatipuks sisendab kirjandustekstidest esilduvate tegelikkuste reastamise figuraalne printsiip ka tasast utoopilist impulssi, radikaalsest relativismist sõltumatut tundmust, et lugematutest pidevatest teisenemistest sõltumata asustame me kõik sellegipoolest mingit üht jagatud tegelikkust – ja seda ka ajaüleselt, juba ammu möödunud ja alles ees seisvaid tegelikkusi silmas pidades.

5.

Juttu on juba olnud sellest, et teoreetiliselt üsnagi „isepäisest” kirjutusviisist tulenevalt pole suur osa Auerbachi tekstile adresseeritud käsitlusi mitte niivõrd kriitilist, vaid saatesõnalist laadi. Olgu siin loetletud veel hulk tõlgenduslikke aspekte, mille kaudu „Mimesis’t” on püütud kodustada, teppida, paika sättida: 1) „Mimesis” on mingil fundamentaalsel moel juutlik või judeo-kristlik, 2) määravat rolli selle kirjutamisel mängis Auerbachi sõjaaegne eksiil İstanbulis, sellele teemale on pühendatud terve teaduskogumik, 3) tekstide valiku määras suuresti ligipääsu puudumine paljudele raamatutele İstanbulis, 4) „Mimesis’es” leiduvaid tegelikkuse kujutamise kirjeldusi kallutasid Auerbachi isiklikud eelistused, näiteks juba kõne all olnud vanatestamentliku „kõrgstiili” eelistamine homeerilisele esiplaanilisusele, 5) „Mimesis” on mingil fundamentaalsel moel hegeliaanlik.

Kõik need tõlgendusvõtmed on loomulikult adekvaatsed, kuid mulle tundub, et eksitava üldmulje vältimiseks ei tohiks mitte ühtegi neist „Mimesis’e” käsitlemisel tõsta n-ö „esimese põhimõtte” aupaistesse, sest alati jääb üle miski, mida ta on ilma neid faktoreid arvestamata: filoloogiline meistriteos, autonoomse kirjutamise musternäidis, tekstide taktitundelise lähilugemise šedööver.

6.

Auerbachi jalutuskäik lõppes laias laastus Woolfi, Prousti ja Joyce’iga (jah, XIX sajandi klassikaline kirjanduslik realism oli vaid üks etapp selles järgnevuses, kuidas reaalsust on realistlikult kirjeldatud). Nii mõnelgi pool on triviaaltõdemuslikult nenditud, et teos on mitmes akadeemilises valdkonnas aktuaalne ja arutluse all tänase päevani. Ometi ei ole ma kusagil kohanud spekulatsioone (või lausa teose vaimust kantud vastavakohaseid katsetusi!) selle kohta, milliseid tekste võinuks Auerbach oma uurimusse kaasata sellest peaaegu seitsmekümnest aastast, mis lahutab meie tänapäeva „Mimesis’e” esmailmumisest. Milline võiks olla see praeguse ajastu kirjandustekst, mille tegelikkus Auerbachi tähelepanu köidaks? Mõte niisugusest spekuleerimisest tundub mulle intrigeeriv, ent „Mimesis’e” üldist siserütmi arvestades poleks ilmselt vale väita, et Woolfile järgnevas maksimaalselt paaris peatükis poleks neid tekste rohkem kui kolm-neli. Kuna võimalus on antud, võiks ju siiski ujedalt proovi teha. Kuidas oleks Georges Pereci peaaegu täienisti nullkraadilise loetelurealismiga? Või Robbe-Grillet’ga? Ei? Jätan otsad kõigile lahti …

7.

Lõpetuseks tahan tänada tõlkija Kalle Kasemaad. Pooleleheküljeliste lausete loetavuse järjekindel alalhoidmine ei saa olla kerge. Tartus käivad jutud, et mõned tõlkijad on nii professionaalsed ja tõhusad, et nende toodangu läbivõtmiseks ei jätku ei aega ega raha.


* H. White, Figural Realism. Studies in the Mimesis Effect. The Johns Hopkins University Press, Baltimore ja London 1999.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming