Antiikkultuuri ja kristlust ei pea vastandama

Jaan Lahe

Lauri Kulpsoo Marju Lepajõe: Kindlasti on ka meie kaasaegses mõtlemises midagi huvitavat, aga seda tuleks enne viissada aastat ümber kirjutada, et saavutataks elegants ja avarus. Jaan Lahe: Olete uurinud kaua ja põhjalikult antiikkultuuri. Kuidas avastasite enda jaoks kreeka ja ladina keele ning antiikkultuuri? Marju Lepajõe: Tegelikult Eestimaal ei olegi vaja seda avastada. Eesti talupoeglik eluvaade ja antiikfilosoofia sobivad miskipärast hästi kokku. Veetsin lapsena palju aega maal ja mäletamistmööda juba keskastme koolilapsena vaatasin lavka järjekorras istudes, et eesti talumehed on ikka täitsa sokraatilised, mitte sõnaohtruselt, vaid viisilt, kuidas asju arutatakse. Et aga kreeka ja ladina keelest on saanud tõesti minu elukutse, selle põhjus on suurel määral esteetiline: mõlema keele kõla, rütm, läbimõeldud vormis tarkused nende taga – need äratavad tungi enese järele. Ilu on see, mis määrab. Muuga tegeleda ei olegi justkui mõtet. Samas on täiesti võimalik, et oleks tekkinud tung millegi muu järele, kui ülikooli ajal, s.o 1980. aastate algul, ei oleks olnud õpetajaid, kes pidasid võimalikuks oma vaba aega noorte inimeste peale kulutada ja keeli avada, ilma ühegi kopikata, ilma ühegi garantiita, et õpilastest asja saab. Klassikalist filoloogiat erialana ju ei olnud. Olev Nagel õpetas väga inspiratiivsel moel korralist ladina keele algkursust, mis tekitas väga soovi jätkata. Kõik sellele järgnev oli aga inimlik suuremeelsus, missioonitunne, n-ö akadeemiline heldus: Epp Tamm, Anne Lill, Jüri Maadla leidsid aega ladina autoreid lugeda, Lalla Gross juhatas sisse kreeka keele grammatika ja jätkas autoritega. Kõik kokku ei kestnud mitte üks semester, vaid neli aastat. Tegelikult jätkasime ka pärast ülikooli. Need inimesed on erakordselt ilus peatükk Tartu ülikooli ajaloos. Väga mõjuvad olid Tõnu Luige filosoofiaajaloo loengud. Ta pidi vist oma kursuses käsitlema kogu filosoofia ajalugu algusest kuni uusima ajani, aga need loengud kulusid peaaegu täielikult Platonile. Tõnu Luik on erakordne filosoofiaõpetaja, kellesarnast annab otsida kogu Euroopast.

Antiikkultuuri olulisust tänapäevase õhtumaise tsivilisatsiooni jaoks ei pea ilmselt pikemalt põhjendama – peituvad ju antiikkultuuris kogu õhtumaise kultuuri lätted. Kas meie praeguses haridussüsteemis pööratakse piisavalt tähelepanu antiikkultuurile ja kui mitte, siis mis on selle põhjus? Kuivõrd huvitub teie arvates tänapäeva eestlane antiikkultuurist?

Antiigi ajalugu õpetatakse piisavalt ja antiiki puudutavad kooliõpikud on kirjutanud meie suurepärane antiikajaloolane Mait Kõiv. Ent ebapiisav, kui otsustada noorte järgi, kes ülikooli tulevad, on antiikfilosoofia ja vanade keelte õpetamine, mis gümnaasiumiastmes võiks olla loomulik ja levinum, sest selles eas inimene avaneb filosoofiale. „Piisavalt” ei pea tähendama „rohkem”, vaid „läbimõeldumalt” – seda peaaegu kõikide ainete puhul. Tähtis ei ole hulk, vaid ainetüüpide proportsioon: kui palju käsitletakse mateeriat ja kui palju mõtlemist. Kool peaks õpetama ju noort inimest nägema põhjuslikkusi, nende üle arutlema. Ainult nii saavad areneda eristus- ja otsustusvõime, mälu, ning kujuneda isiksus. Meie koolis on aga põhitähelepanu materiaalsel kausaalsusel, füüsikalisel, bioloogilisel jne. Vaimne kausaalsus, mis inimese elus tegelikult valitseb, toimib hoopis teistmoodi, ei ole aatomite põrkumine, ja kui seda ei õpi, siis hakkabki inimene taandama näiteks eetikat füüsika- või bioloogiaseadustele ning tulemuseks on lihtsalt õnnetud pärdikud, kes arvavad, et teise inimese löömine on mõjutamine. Isiksusi ei kujune. Põhjuslikkuste õpetamine, materiaalse ja ideaalse suhe on meil proportsioonist väljas ja see on suur probleem tervele ühiskonnale. Oleks vaja saavutada vähemalt võrdsus.

Noor inimene on väga aldis arutama, mis on ilus ja inetu, mis on hea ja halb, mis on tõde ja vale – need on küsimused, mis teda puudutavad ja millega tuleb õppida tegelema. Antiikaja elu- ja mõttekogemus pakub siin hindamatut ainest. Antiikaja mõtet on nii palju käsikirjades ümber kirjutatud, et see on teataval moel puhtaks kirjutatud – seda selgust ja tuumakust, vaimukust on mõtet õppida, selle poole püüelda. Selge kõne annab erakordse avaruse tunde. Keskaja mõte ei ole vähem huvitav, aga ta ei ole enamasti nii puhtaks kirjutatud. Kindlasti on ka meie kaasaegses mõtlemises midagi huvitavat, aga seda tuleks enne viissada aastat ümber kirjutada, et ta saavutaks elegantsi ja avaruse. Ladina keele õppimine on filosoofia jaoks hea propedeutika ja tugi, sest see puhastab mõtlemist.

Põhiprobleem on mu meelest hoopis ülikoolis, kus vaimne kujunemine on kõige intensiivsem ja selle tulemus mõjutab ühiskonda kõige tugevamalt. Filosoofia ajalugu on ülikooli õppekavadest peaaegu kadunud, aga just seda ja loogikat peaksid õppima absoluutselt kõigi erialade tudengid: ainult nii õpitakse nägema teadust tervikuna, sõltuvus- ja mõjusuhteid, oma tegevust mõtestama nii abstraktsel tasandil kui ka ajaloolises arengus. See on ühtviisi oluline nii tulevasele õpetajale kui ka teadlasele. Ent praegu valitseb närune paradoks: PhD-sid tuleb nagu saelaudu, ent mis on selle lühendi tegelik mõte, mis on sellel pistmist filosoofiaga, kraadiomanikud tavaliselt põhjendada ei oska. Filosoofilise hariduse nõrkus peegeldub juba mõnda aega kooliõpikutes: teadmisi lihtsalt kirjeldatakse üsna suvalise joana, ei suudeta esitada süsteemi. Vaatasin millalgi järjest bioloogia õpikuid noore kasvandiku kõrvalt ja tundsin, et läheksin hulluks, kui ma sellist struktureerimata jada peaksin püüdma meelde jätta või isegi lihtsalt mõista – ja veel suurel hulgal! Tegelikult kurdavad ju kõik ühiskonna osad süstemaatilise mõtlemise puudumist.

Humanitaarerialade suur probleem on ladina keele nagu üldse keelte õpetamise vähesus. Võõrkeeleõpe on taandunud suuresti ainult inglise keele õppele. Kahtlemata on inglise keelel suur võlu ja kahtlemata on mõnus selles keeles teiste teadlastega juttu ajada, oma uurimistulemusi levitada, aga ajaloolises plaanis aitab ta vähe. Ladina keele õppimine tähendab aga seda, et avaneb kogu filoloogia ajalugu, eriti keeleteaduse ajalugu. Eesti ajalooga tegeleja peaks lisaks ladina keelele vabalt valdama saksa, vene ja rootsi keelt, seda kõrgemal tasemel, s.t kirjanduskeelena, mitte niivõrd suhtluskeelena, sest ajaloodokumentides on kõrgstiil sage ja stiilivahetused kõnekad. Eraldi oleks vaja õpetada keskaja ladina keelt. TÜ usuteaduskonnas seda kirikuloo magistrantidele aeg-ajalt tehakse, aga kui palju mujal? Ülikoolil on kohustus seda kõike pakkuda, sest see kuulub elementaarharidusse.

Ladina keele vähene tundmine hakkab juba praegu moonutama humanitaaria süsteemi, metoodikat. Lugesin hiljuti üht eesti keele süntaksi uurimust, kus üht süntaktilist nähtust püüti seletada isegi indiaani jm keeltega ja sellega oli kõvasti vaeva nähtud, aga tegemist on lihtsalt ühe ladina süntaksi nähtusega, mis saksa keele mõju kaudu istub kindlalt ka eesti keeles. Autor aga isegi ei maininud ei ladina ega saksa keelt. Ajalooliste uurimistööde puhul on juba mõnda aega tendents valida teemasid, kus saab ainult eesti keelega või ainult ühe võõrkeelega hakkama. Praegu on autorid üliõpilased, aga millalgi saavad neist õppejõud, kes hakkavad juhendama. Näiteks kirikuloo uurimisel võib see muutuda dramaatiliseks, sest põhilised teoreetilised probleemid leidsid esituse esimesel kuuel sajandil pKr. Kui sealt mõõtkava ei võta, ei teki uusima aja kirikuloo vaatlemiseks süsteemi. Uurimistööd võivad jääda teatavas mõttes lihtsalt materjalikoguks – nad ei kõnele nii palju, kui võiksid kõneleda. Teiselt poolt: igaüks võib näha, kui viljakalt on mõjunud klassikute liitumine XVII sajandi uuringutesse. See valdkond lihtsalt õitseb. Ta on saavutanud Eesti ajaloo uurimises koha, mis talle sisulise kandvuse järgi pidigi kuuluma.

Mis puutub aga laiemasse auditooriumi, siis eestlased on mõtlik rahvas. Mälu ja muistne tarkus on inimesi alati huvitanud. Kindlasti oleks lugejaid kogu antiigi ajalookirjandusele. Nii nagu haarati Loomingu Raamatukogus ilmunud Tacituse „Germaaniat”, haarataks küllap ka tema „Annaale”. Kindlasti oleks lugejaid kõigile olulisematele filosoofiakoolkondadele: platoonikutele, peripateetikutele, stoikutele ja epikuurlastele. Seda näitab juba tõsiasi, et Aristotelese „Nikomachose eetika” Anne Lille tõlkes on välja antud kordustrükis, samuti Seneca „Moraalikirjad Luciliusele” Ilmar Vene tõlkes. Marcus Aureliuse „Iseendale” varalahkunud Jaan Undi tõlkes on juba 30 aastat olnud väga populaarne. Antiigi kirjavahetused oma mõtterikkuses ja teravmeelsuses läheksid küllap hästi. Inimesed tunnevad praegu erilist puudust kirjavahetuste lugemisest, sest reaalsest elust on selline nähtus peaaegu kadunud. Klassikuid on aga nii vähe, eriala õppimine nii aeganõudev, et suuremat tõlkimislainet võib alles tulevikus oodata.

Kas tänapäeva Eestis on antiikkultuuriga tegeleda raske või kerge? Puuduvad korralikud erialaraamatukogud ja tundub, et ka Eesti Vabariigi teaduspoliitika ei soosi seda valdkonda. Mida soovitate noorele inimesele, kes on armunud kreeka ja ladina keelde ja antiikkultuuri ning kes tahab pühendada oma elu antiikkultuuri uurimisele, kuid kellele öeldakse, et see on tarbetu luksus meie ühiskonnas ja et sellel pole Eestis perspektiivi?

Kerge antiikkultuuriga tegeleda ei ole, aga vähemalt alustuseks ja vähemalt praegu on kõik tingimused olemas. Klassikalise filoloogia õppetooli raamatukogu Tartu ülikoolis on väga hea, enamgi veel: seda võib pidada täiesti omaette saavutuseks. Praegused klassikalise filoloogia õppejõud, nii nooremad kui staažikamad, on kõik maailmatasemel ja suure perspektiiviga teadlased – ma ei karda seda sõna, vaid kõnelen oma kogemuse põhjal. Aga tõsi on küll, et teaduspoliitika klassikat ei soosi. Mitte et teaduspoliitikutel oleks mingi viha klassika vastu, aga printsiibid on klassika vastu, ja kui printsiipe ei muuda, lõpeb see varem-hiljem krahhiga kogu teadusele, mitte ainult klassikale. Klassika on humanitaaria vundamente ja kui humanitaaria kukub kokku, juhtub sama varsti loodus- ja täppisteadustega – see on teadusajaloo kogemus.

Printsiibid soosivad praegu grupiteadust ja peavad edu näitajaks viidatavuse hulka ning tööde avaldamist teatud kindlates ajakirjades. Grupiteadus aga ei kuulu klassikalise filoloogia kui Euroopa ühe vanima teadusdistsipliini arenguloogikasse. Uurida sama teemat ja veel samas asutuses oleks tegelikult läbikukkumine, inimeste raiskamine. Teemavalik on õnnestunud siis, kui seda ei ole 50 või 100 või veel kauem aastaid uuritud. Mida erinevamaid teemasid kõrvallaudade ääres uuritakse, seda suurem on tõenäosus, et tõesti avastatakse ebatavaline, s.t senitundmatu seos ja sellega tõesti astutakse oluline samm kogu distsipliini seisukohalt edasi. Grupiteadus võib anda head efekti vahetevahel, kord viie või kümne aasta järel. Vahepealse aja on uurija paratamatult oma objektiga üksi. Selleks, et kirjutada üks tõesti hea lehekülg, tuleb mitu kuud lugeda, ja mis pole vähem tähtis, vaid isegi tähtsam, ka mõtelda. Muidugi ta konsulteerib ja küsib nõu üle kogu gloobuse, aga selle ühe ja ainukordse terviku peab ta ise looma. Kui uurija pole oma töös kõiki detaile ise läbi mõelnud ja kõiki protseduure läbi teinud, on see kohe näha. Klassik ei saa seetõttu kuigivõrd kasutada laborante ja on loomulik, et klassikaline filoloogia ei ole artiklite-teadus, vaid monograafiate-teadus. Ühte monograafiasse sünteesitakse kokku terve raamatukogu, ja siis on selle avaldamisel ka mõtet.

Viidatavuse hindamine klassika puhul on eriti naljakas, sest klassika on teadus, milles on heaks traditsiooniks põhjalikult järele mõelda. Retsensiooni võib loota vast viie aasta möödudes, aga viidatavaks autoriteediks muutub teos tavaliselt alles järgmisele põlvkonnale. Muidugi on kuumi teemasid. Kui leitakse tundmatu papüürus, on see kahtlemata äärmiselt erutav. Aga selle puhastamine, väljalugemine ja publitseerimine võib võtta paarkümmend aastat. Seetõttu on klassikud õppinud olema kannatlikud ja oma tunnetega ümber käima. Viidatavust hinnata on kohane teadustes, kus on lineaarsus ja kumulatsioon, aga seda klassikas ei ole. Ei ole sporti ega konkurentsi, ükskõik kui palju seda väljastpoolt õhutada püütakse. Võistelda saab ainult iseendaga. Viidatavus on oluline ka distsipliinides, millega tegelejaid on väga vähe – neil ei olegi muud teha, kui üksteisele viidata, aga mida see näitab? Nõue avaldada teatud kindlates ajakirjades on samuti üks korporatiivsuse vorme ja ilmselt ka äri küsimus. Mingite distsipliinide puhul, kus väljundid ongi lühiartiklid kümne autoriga, võib sel olla mõte, aga humanitaaria puhul võib see viia olukorrani, kus nn 1.1 ajakirjas avaldatud lühike nekroloog kaalub üles 400-leheküljelise monograafia, mida on kirjutatud võib-olla 10 aastat. See on naeruväärne ja oleks kõigile tervistav, kui selline süsteem ära lõpetataks. Just Eesti teaduse tervise jaoks oleks seda vaja. Töid tuleks hinnata ainult sisulise panuse järgi, aga selle üle otsustamine on kahtlemata raske. Võib väga eksida. Seepärast meie ametnikud tahavadki, et keegi teine ütleks, et asi on hea. Et ei peaks süvenema. Et vastutaks keegi teine. Et oleks garantii, aga garantiisid ei ole ega saagi olema. Eriti veider on, kuidas meil kardetakse tunnistada, et eestikeelne ajakiri võiks olla nn tippajakiri. Ent on valdkondi, kus uurimiskese asub Eestis ja asjad tuleb selgeks rääkida eesti keeles.

Klassika ja nn väikeste erialade puhul tuleks rahastada kas üksikuurijat või kogu institutsiooni, aga mitte ühe-teema-gruppi. Institutsioon oleks hea, sest just see vastutab, et kogu valdkond oleks õpetamise jaoks teatud mõttes ühtlaselt kaetud, ka siis, kui õppejõude on ainult 4-5. Just ebaadekvaatsete printsiipide tõttu ei ole klassikat viimastel aastatel sisuliselt finantseeritud ja see on mõjunud rängalt, ka moraalselt (täpselt samuti nagu ülikooli usuteaduskonnale, kelle uurimistöid ka rida aastaid lihtsalt ei finantseeritud). Kuuldavasti on see tekitanud administraatorite peas ideid, et klassika võiks üldse ära hajutada ei tea kuhu. See lühinägelikkus ja ebateaduslikkus on uskumatu, samas – ka ehituses kuuleb, et on järjest rohkem probleeme inseneridega, kes ei suuda välja arvutada vundamendi ja tugistruktuuride kandevõimet. Huvitav oleks teada, kes maksab lõpuks kinni meie teaduspoliitikute eksimused, kirjutamata monograafiad, raisatud energia? Karta on, et mitte keegi, sest vastutus on nii taiplikult hajutatud.

Aga noorele inimesele soovitan tunnetuslikule kirele alati järele anda ja seda teostada. Nagu ütles õnnis Kierkegaard: Vaimsed pingutused on ainus valdkond, kus kehtib seadus „kuidas töö, nõnda palk”. Klassikalise filoloogia puhul kehtib see täiel määral. Omast kogemusest võin öelda, et tänaste päevade sisu on palju huvitavam ja nauditavam kui see, millest kunagi unistada oskasin. Järjest uued maailmad muudkui avanevad ja avanevad.

Kui aga keegi arvab, et klassika on luksus, siis tuleks küsida, kas tähtede õppimine aabitsast on ka luksus. Mõtlemine on luksus ainult mutrile. Miks tahetakse nii väga vaimsest elust loobuda? Lihtsalt vegeteerida? Klassika nõuab suurt enesedistsipliini ja pühendumist. Neid inimesi ei saa seetõttu kunagi olema liiga palju, aga neid on alati vaja, sest see on mõõtkava ja vundamendi küsimus. Riigieelarvet nad ei hakka kunagi ohustama, sest kui ka kõik praeguste klassikute palgakulud kokku arvestada, ei saa sealt ühte tankigi. Aga nende mõju on põhimõtteliselt lõpmatu. Eesti keelde tõlkimist vajab nii palju ladina ja kreeka kirjandust, et ka siin pole tööpuudust karta.

Vanade kultuuride ja nende tekstide mõistmise üheks raskuseks on peetud seda, et inimese mõtlemine ja maailmatunnetus on aastatuhandete jooksul muutunud. On see ka teie meelest raskus? Kuivõrd on inimene paari viimase aastatuhande jooksul muutunud ja mis temas on muutunud? Kas on olemas muutumatu inimloomus, mis on jäänud põhiliselt samaks?

Teatud muutumatu inimloomus mu meelest siiski on. See väljendub empaatiavõimes ja vastuolulisuses. Ei ütleks näiteks, et võimuiha ja ahnus on inimese loomuses, küll aga on loomuses mõista võimuiha ja ahnust. Isegi kui teine inimene on üdini ebameeldiv, on teda ikka võimalik mõista – mis ei tähenda nõustumist. See mõistmisvõime võib minna täiesti häirivaks, nii et tekib soov mitte mõista, olla demonstratiivselt mõistmatu. Mõistmisvõimet kasutatakse ju sageli ära. Ometi, kui inimesel õnnestub muutuda tümikaks, paatuda, jõhkralt teisi tallata, jääb ta varsti haigeks. Kui empaatiavõime ei ole mingil põhjusel välja kujunenud, siis kannatab inimene selle käes, teades mingil moel, et tal peaks see olema. Empaatia ei ole ainult hingetasandi nähtus, vaid ka mõistuslik. Näiteks kui malet mängides on vastasel rida eri teid ja me mingil hetkel lihtsalt teame, et ta valib just selle tee, siis on see intuitsioon kreekalikus tähenduses, aruülene mõistmine.

Ilma empaatiata ei saaks inimene ei enda ega teiste vastuolulisusega kuidagi hakkama. See võimaldab otsida tasakaalu. Vanade tekstide ja kultuuridega tegelemine nõuab sedasama mõistmist: mis inimeses toimib, kuidas vastuolulisus koos püsib. Inimeste substants on sama ka kolme tuhande aastase vahega, aga dominandid on liikumises. Mu meelest on tõesti Homerost mõista võimalik, hoolimata sellest, et nii mõnestki detailist aru ei saa. Ühest küljest on see ime, teisest küljest on see võime inimesest sündinule kaasa antud ja seda tuleks katsuda igal juhul teostada, kuigi see nõuab pikka pingutust. Ent seesama empaatiavõime laseb ka näha, et iseenda kaasaega ei tohiks mingil juhul uuritavasse-tõlgitavasse teksti sisse lugeda. Tänapäeval tehtud antiigiteemalised ajaloolised mängufilmid on otse õudsed vaadata. Sellist tuimust annab otsida, aga ma usun, et antiigi inimene mõistaks meid.

Teie eriline armastus on olnud Platon ja platonism. Mis Teid platonismi juures võlub?

Selle küsimuse peaks esitama kogu gloobusele. Platoni surmast on möödas üle 2300 aasta ja endiselt ilmub iga päev mõnes maailma paigas tema kohta raamat või artikkel, iga päev. Ja on endiselt mõistatus, mida ta tegelikult siiski ütelda tahtis. Ta ise on sfinks ja tema mõju on sfinks. Köidab erakordne mõtteavarus, ühest küljest selged eristused, mida peetakse „saatuslikuks” metafüüsikale, ja samas suutlikkus teed lahti jätta. Huvitav mõtlemine ja vestlus on ju veidi nihkes: küsimustele ei vastata täpselt, vaid veidi mööda, nii et tekib lisatähendus, inspiratiivne lõtk. Täpsed vastused tapaksid mõtlemise, nii nagu vestmikud ei tõmba keelt õppima.

Seevastu Plotinos, tema õpetuse edasiarendaja III sajandil, on minu jaoks kõige täpsemalt ja nüansseeritumalt kirjeldanud, kuidas mõtlemine ja igasugune tunnetus alates esmasest aistingust kuni ülima kaemusseisundini toimub. Platon seda nii detailselt ei tee.

Olete tegelenud palju ka patristikaga. Kes on Teile varakristlikest autoritest olnud kõige huvitavamad ja miks?

Patristika on tõesti juba ligi kakskümmend aastat minu igapäevatöö. Ei ole haruldane, et patristika juurde jõutakse klassika juurest. Esimesena tulevad meelde näiteks saksa teadlased Kurt Ruh ja Karl Suso Frank. Mind on köitnud eriti III ja IV sajand pKr, mis on ületamatud erinevate mõtlemisviiside rohkuselt ja vaimselt dünaamikalt. Selles perioodis ringi liikuda on väga õdus ja erk. Hilisemal ajal kohtab nii energilist mõtteelu võib-olla ainult XVI sajandi II pooles ja XVII sajandi I pooles. Seepärast olengi patristika seminarides põhiliselt püsinud III –IV sajandis. Sümpaatiatega kipub olema, et millega tegelema hakkad, see haarab varem või hiljem täielikult. Praegu loeme üliõpilastega Augustinust ja mõtlen Augustinusest peaaegu kogu aeg. Sügisel käsitlesime Pontose Euagriost, kes on monastilise teoloogia esimesi süstemaatikuid, ja siis oli tema kogu aeg peas. Kavatsen Euagrioselt ka ühe teose eesti keelde tõlkida. Kreeka monastiline kirjandus on väga köitev.

Tavateadmise tasandil on „paganlikku” antiikkultuuri ja kristlust peetud sageli absoluutseteks vastanditeks. Ma tean, et teie neid ei vastanda – mina ka mitte. Kuidas oleks teie arvates õige iseloomustada lühidalt antiikkultuuri ja kristluse suhet?

Ei vastanda tõesti. Inimese tunnetusvõime on siiski piiratud. Kas on üldse absoluutselt vastandlikke sugupõlvi, rääkimata täielikest vastanditest ühe inimpõlve sees? Isegi kui vastandid oleks, seoks inimmõtlemine ja argipäev nad ikkagi üheks. Üleminekud on hämarad. Tõelised vastandid on ainult inimeses endas – konfliktid on seal, mitte väljaspool. Olen nõus, et Jeesuse sünd tõmbas joone kahe maailma vahele, aga samavõrd ta ju lepitas need maailmad. Kristluses on palju jooni, mis võimaldavad sellest mõtelda kui antiikfilosoofia teatud täideminekust. Kuigi on ka teisi arvamusi. Lugesin hiljuti uurimust „Apteeker maailmakirjanduses” ja seal jõuti järeldusele, et antiikaja mõõduideaali puhtaim ja ainuvõimalik täideminek on uusaja apteeker, nii oma töö kui oma põhimõttelise väikekodanlikkuse tõttu.

Millised on Teie tulevikuplaanid seoses uurimise ja tõlkimisega lähiaastateks?

Eelistaksin selles osas pigem vaikida. Plaanide sõnastamine võtab neilt mingi võlu. Ent lähim töö on paavst Innocentius III traktaadi „Inimolu viletsusest” kommenteeritud tõlke väljaandmine Tallinna Ülikooli Kirjastuse sarjas „Bibliotheca mediaevalis”. Loodan, et see raamat annab selgema põhjenduse, miks filmis „Malev” Ago Roo poolt suurepäraselt kehastatud Innocentius III nii ühemõtteliselt kuke tapab. Lugesin traktaati esimest korda 1980. aastatel ühest XIII sajandi keskpaiga käsikirjast, mida säilitatakse Tartu Ülikooli raamatukogus, ja tundsin kohe, et tahaksin proovida seda kunagi tõlkida. Vaevalt on 20 aastat möödunud, kui hea võimalus ongi avanenud.