Ajaloopeeglike seina peal: kas EESTI filosoofial on tulevikku?

LEO LUKS

Ülo Matjus pälvis rahvusteaduste professuuri Eesti mõtteloo õppetooli ettevalmistamiseks 2012. aastal („Tagasi mõeldes“, lk 53), vaatlusaluseid trükiseid tuleks käsitleda nelja-aastase uurimistöö viljana. Siiski ei saa neid pidada hõlmavaks ülevaateks EESTI1 filosoofia ajaloost, vaid pigem nopeteks mõtteloost või hüpeteks mõtteloo poole. Seda tunnistatakse ka eestikeelse raamatu saate­sõnas. „Tagasi mõeldes“ (TM) algab kahe meta­filosoofilise artikliga EESTI filosoofia mõistest (Matjus, Sutrop, lk 11–83), kusjuures Sutropi tekst sisaldab ka kohati lünklikku ajaloolist lühiülevaadet akadeemilisest filosoofiast Eestis algusest kuni tänapäevani. Ülejäänud tekstid jagunevad stiililt kaheks: ühtedes tutvustatakse mõne Eestiga seotud filosoofi (Jäsche, Teichmüller, Strümpell, Schmied-Kowarzik) mõtlemise piirjooni või siis mõne filosoofia suurkuju (Nietzsche, Kierkegaard, Spengler, Heidegger) tõlke- ja retseptsioonilugu Eestis.

Teist sorti tekstid (vt TM, IV osa) käsitlevad ülevaatlikult mõnd kitsamat perioodi või filosoofia valdkonda (vaimufilosoofia, esteetika, teadusfilosoofia) Eesti filosoofias. Viimatimainitud tekstid on ajaliselt keskendatud Nõukogude perioodile. Eriti tasub esile tõsta Marek Voldi ja Bruno Möldri artikleid, kus üritatakse filosoofiliselt rekonstrueerida mõningaid marksismi-leninismi argumente ning võrreldakse neid nüüdisaja filosoofia positsioonidega. Kahjuks pole eestikeelsesse kogumikku tõlgitud suurepärast Rein Vihalemma artiklit (vt „Studia Philosophica“ 195–227), kus analüüsitakse sisuliselt marksistliku praktika mõiste aktuaalsust kaasaegses teadusfilosoofias. Selle asemel leidub kogumikus Vihalemma ja Müürsepa ühine ülevaateartikkel (lk 361–395), kus filosofeerimiseni ei jõuta.

Kogumikust ei paista, et pärast 2012. aastat oleks EESTI filosoofia ajaloo alal tehtud eraldi uurimistööd. Enamik tekstidest on varem ilmunud artiklite taastrükid, ka üksikud esmatrükid (Tool, Mölder, Matjus TM: 183 jj) kujutavad endast sahtlipõhjast võetud varasemaid konverentsiettekandeid. Seda võib tõlgendada nii, et rahvusprofessuuri otsas on seni laiseldud, või siis hoopiski naa, et EESTI filosoofia ajaloo uurimine on toimunud juba varasemalt ja pidevalt. Ka varemilmunud tekste on publitseeritud lünklikult ja valikuliselt: eesti autoritest on kogumikus esindatud üksnes praegu Tartu ülikoolis tegutsevad filosoofid. Seetõttu on kogumikust välja jäänud näiteks Rein Ruutsoo kirjatööd filosoofiast esimeses Eesti Vabariigis (vt lk 782), Eero Loone memuaristika filosoofiast Nõukogude Eestis (vt lk 296) ning ülevaate­artikkel Eesti ajaloofilosoofiast, mitme teadusfilosoofi (nt Lembit Valdi) mõtteloolised artiklid jne. Tõsi küll: raamat ei ole kummist ning tuhandeleheküljelise tellise trükkimine olnuks ehk lugejaid peletav. Kuid teisest küljest on paljudel tekstidel, mis TMist üksnes viidetena läbi libisevad, oht unustusse vajuda ning temaatiliselt tihendatud taastrükke oleks hädasti vaja.

Olles küll viimased paarkümmend aastat ülepeakaela filosoofia sees viibinud, teadsin ma varasemast EESTI filosoofiast kaunis vähe. Ma ei pea silmas üksnes sidet kaugema ajalooga, näiteks seda, et siinmail tegutsenud tuntuima mõtleja Gustav Teichmülleri personalistlik filosoofia ei kuulunud minu õpingute ajal ühegi loengukursuse programmi.

Veelgi kõnekam on tõik, et ka lähi­minevikus Eestis tegutsenud filosoofidest tegime õppetöö käigus tutvust vaid nendega, kes veel 1990. aastatel ise õpetasid. Ka EESTI filosoofia puhul tundub kehtivat Hasso Krulli omaaegne määratlus „katkestuse kultuur“, kuid eks annab osundatu kätte ka esmase vihje EESTI filosoofia olulisuse kohta maailma mõõtkavas.

Loodan, et TM on omamoodi katseprojekt rahvusprofessuuri tulevasteks töövõitudeks. Kas või teoses praegu sisalduvate alajaotuste põhjal saaks olemasolevaid tekste laiemalt kaasa haarates, ehk veidi üht-teist juurde kirjutades koostada neli artiklikogumikku. Juba metafilosoofilistest vaidlustest EESTI filosoofia ümber saaks esimese köite – täiendavaid arutlusi selle üle on publitseeritud kahes omaaegses konverentsikogumikus3 ning lisaks on sellest kirjutanud Jaan Kaplinski, Madis Kõiv ja Urmas Sutrop. Omaette vihu võiks koostada EESTI filosoofia ajaloo nendest kihtidest, mis eelnevad Nõukogude ajale – TM sisaldab selle kohta viis artiklit, kuid miskipärast on inglise keelest tõlkimata jäetud Meelis Friedenthali ja Pärtel Piirimäe põnev artikkel filosoofiast Rootsi-aegses Tartu ülikoolis, lisaks on katmata ka Eesti Vabariigi ajajärk.

EESTI filosoofia laiast mõistest lähtudes tuleks eraldi artiklites käsitleda ka väljaspool Eesti ülikoole tegutsenud mõtlejaid, nt Hackensmith, Keyserling, Uexküll. Filosoofia kohta Nõukogude Eestis on juba kindlasti olemas raamatu jagu artikleid, antud perioodi kajastavas köites tuleks iseloomustada ka vastukultuuri jäänud mõtlejaid, nt Masing,4 Kaplinski,5 aga miks mitte ka nt Sri Rama Michael Tamm. Lisaks tuleks kuhugi paigutada ka ülevaade väliseesti filosoofiast, mida praegu Sutropi artiklis üksnes markeeritakse (lk 66–68). Antud teemal on Ülo Matjus mitmel puhul ka kõnelenud ning kuulajaile ettekande teese jaganud.6 TM III jao moodustav filosoofia suurkujude retseptsioonilugu vajaks kindlasti eraldi trükist koos põhjalike bibliograafiatega.

Peale TMi olemasoleva struktuuri laiendamise kuluks kindlasti ära üks tõlkevalimik Nõukogude ajal Tartus venekeelsena ilmunud filosoofiaajakirjast, Arkadi Uibo üksikjuhtumi põhjal algatab kogumikus selle plaani ka Ülo Matjus (lk 304). Kui tõesti kõik läbi 36 numbri ilmunu on tähtsuse kaotanud või siis lihtsalt puudub lugejal oskus nn eessõna-marksistlikke tekste lugeda (vt Möldri kirjeldust, lk 330), siis kultuuriloolise kurioosumi saab ehk ikka kokku. Kui selle ettevõtmisega viivitada seni, kui kõik toona tegutsenud filosoofid on tegevuse lõpetanud, on valiku teostamine raskem, kui mitte võimatu.

Suuremalt unistades ei pea tulevased tööd piirduma artiklikogumikega. Juba tehtud töö aluselt tuleks koostada süstemaatiline EESTI filosoofia ajalugu ning filosoofide leksikon. Lähtudes TMis propageeritud avatud filosoofiamõistest (TM: 23–26) saaks mõlemad välja pakutud teosed kujundada mahukaks – rahvusprofessuuri raames peaks ju olema võimalik teostada just sedalaadi ettevõtmisi, selmet üksnes võõrkeelseid 1.1-artikleid treida.

Püüan nüüd visandada märksõnaliselt mõned EESTI filosoofia ajaloost silma hakanud üldised tendentsid, lootes, et nende teadvustamine võib õpetada meid orienteeruma ka tänapäevas.

Mõnedki mõtlejad suvatsesid Gustav Teichmüllerilt ideid ilma viideteta maha viksida. Nõnda näppas Friedrich Nietzsche, varasem kolleeg Baseli ülikoolist, temalt perspektivismi idee, Kozlov ja Losski arusaama jumalateadvusest, tähelepanu on pööratud Martin Heideggeri „Olemise ja aja“ alguses esitatud olemisküsimuse püstituse suurele sarnasusele Teichmülleri teosega „Tegelik ja näiv maailm“.

Mõnedki mõtlejad suvatsesid Gustav Teichmüllerilt ideid ilma viideteta maha viksida. Nõnda näppas Friedrich Nietzsche, varasem kolleeg Baseli ülikoolist, temalt perspektivismi idee, Kozlov ja Losski arusaama jumalateadvusest, tähelepanu on pööratud Martin Heideggeri „Olemise ja aja“ alguses esitatud olemisküsimuse püstituse suurele sarnasusele Teichmülleri teosega „Tegelik ja näiv maailm“.

Wikipedia

Provintslus. Eesti filosoofia ajaloo näitel tuleb väga ehedalt ilmsiks, et Eesti oli on ja jääb Euroopa ääremaaks, provintsiks. Nõnda on see ka akadeemilises plaanis – ei mainekampaaniad ega kogu teadlaskonda mõjutav sunniviisiline publitseerimisorjus muuda seda tõsiasja. Provintsis on filosoofiakultuur olnud alati hõre ja juhuslik, juba Rootsi-aegses ülikoolis jäid mõnedki planeeritud filosoofiaprofessuurid raha- või inimestepuudusel avamata (vt SP lk 78), hiljemgi sattusid filosoofiat õpetama selleks ettevalmistamata inimesed (lk 43). Eestis seisis filosoofia XX sajandi alguseni sageli üheainsa professori õlul ning enamasti ei tekkinud sellele hõredale pinnale õpilasi-järgijaid (lk 152). Esimesest koolkonnast saab rääkida alles Teichmülleri puhul (lk 175–177), kuid võrsunud personalistliku filosoofia traditsioon katkes Eduard Tennmanni surmaga juba 1936. aastal (lk 45). Paralleeli korras: XX sajandi lõpuks hääbus ka Nõukogude Eestist võrsunud ajaloofilosoofia traditsioon, mis oli väidetavalt tolle perioodi suundadest rahvusvaheliselt tuntuim (lk 285–286).

Provintslusele on omane üksikute tähtsündmuste rõhutamine, umbes nagu talupoeg oleks vilksamisi ihusilmaga tsaari näinud. Nii olevat Tartu ülikoolis esimesena maailmas õpetatud Newtoni loodusfilosoofiat (lk 364), esiletõstmist väärib Kanti surimaski ning tükikese Kanti arhiivi jõudmine Tartusse koos Jäschega, Nietzsche hüpoteetiline kandideerimine Tartu ülikooli professori kohale (lk 198) jms. Kõige ehedamalt ilmneb provintsluse paine Teichmülleri juhtumi puhul (lk 111–134). Noor geenius mattis enda provintsi, kus tal polnud ühtegi tema tasemele vastavat vestluspartnerit ning lahutas enda Saksamaa filosoofilisest diskursusest, tema kirjatöid ei pandud seal enam tähelegi (lk 113).7

Veelgi hullem: mõnedki mõtlejad suvatsesid Teichmüllerilt ideid ilma viideteta maha viksida. Nõnda näppas Friedrich Nietzsche, varasem kolleeg Baseli ülikoolist, temalt perspektivismi idee8 (lk 127); Kozlov ja Losski arusaama jumalateadvusest (lk 124–125); tähelepanu on pööratud Martin Heideggeri „Olemise ja aja“ alguses esitatud olemisküsimuse püstituse suurele sarnasusele Teichmülleri teosega „Tegelik ja näiv maailm“ (lk 117).9

Kuid miks siis ometi mattis suur talent ennast Tartusse ega pöördunud, hoolimata korduvatest katsetest (lk 113) Saksamaale? Põhjendus väärib tsiteerimist: „Kuid raha oli see, mis kallutas kaalukausi Tartu kasuks. Erinevalt tänasest teenis professor tol ajal [1871] Tartus peaaegu kolm korda rohkem kui Baselis. Teichmüller ei suutnud oma perekoda Šveitsis mitte kuidagi üleval pidada.“ (lk 111). Siinkohal õpetab ajalugu meile, kuidas on võimalik talente provintsi meelitada, selmet kõmistada PR-tühikõla „talendid koju“ jms. Kui – nagu me üldiselt kuuleme – teadusel raha ei ole, siis tuleb pelgalt tõdeda, et keiserlik ülikool suutis iseseisva Eesti ülikoolidest enamat.

Eero Loone on korduvalt kaitsnud seisukohta, et filosoofiakultuur tekkis alles Nõukogude Eestis, mil tekkis võimalus 50–70 kutselise filosoofi tegutsemiseks (lk 277). On omaette küsimus, kui paljud neil ametikohtadel töötanutest väärisid sisuliselt filosoofi nime, kuid Loone peab mainitud arvu minimaalseks ala arenguks vajalikuks kriitiliseks massiks ning hoiatab juba 1992. aastal, et majandus ähvardab filosoofid välja suretada.10 Kas 25 aastaga on see ähvardus vaibunud? Praeguse seisuga on olukord järgmine: Tartu ülikooli filosoofia osakonnas on veebilehe andmetel 25 akadeemilist ametikohta, Tallinna tehnikaülikooli filosoofia õppetoolis viis ning Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis kolm kohta, mis väheneb peagi kuulu järgi veel ühe koha võrra. Siin-seal (nt maaülikool, kunstiakadeemia) on veel mõned üksikud või poolikud ametikohad, nii et ümmarguselt on Eestis tööl 35 akadeemilist filosoofi. Seda on pea kaks korda vähem kui Nõukogude ajal, kusjuures ainsana on võimeline filosoofia eri harusid katma Tartu ülikool.

Tülid ja intriigid. Eesti filosoofia ajaloo põhjal paistab kehtivat Herakleitose aforism, mille järgi riid on kõige isa. Vaenamisest lähiajaloos võib lugeda Eero Loone ja Mart Raukase mälestustest, mis pole TMi kaante vahele jõudnud, kuid ka pilk ajalukku näitab samu mustreid. Näiteks pareeris juba emeerituse eas Jäsche 1839. aastal koolkondliku antipaatia tõttu Johann Erdmanni professuuripüüdlused (lk 151); Jäsche järeltulija Strümpell nimetati ametisse ministrite komitee poolt ilma ülikooli nõusolekuta (lk 37) ning kangutati 25 aasta pärast kohalt lahti; 1950. aastal luhtus katse alustada filosoofia kateedri tööd, kuna konflikt tööle võetud õppejõudude vahel viis kõigi osaliste vallandamiseni (lk 275) jne. Nõukogude perioodi käsitustes keskendutakse totalitaarsetele repressiivsetele võimuavaldustele, kuid nagu paneb tähele Andrus Tool, on see kindlasti üksnes jäämäe veepealne osa, lisaks toimivad alati ka võimu teostamise mitterepressiivsed viisid, nt kraadiõppurite koosseisu valimine jms (lk 278).

Kraaklemises ja vaenamises on eesti filosoofial seega ette näidata ajalooline järjepidevus, ka praegust akadeemiliste üksuste struktuuri ei ole kujundatud siidkinnastega. Meenutuseks lähiajaloost, et enne Tallinna ülikooli moodustamist olid eraldi filosoofiaüksused nii Tallinna pedagoogikaülikoolis kui ka Eesti humanitaarinstituudis. Reformi käigus elimineeriti esmalt esimene üksus ning ka EHI filosoofiast on järele jäänud kaks lektorikohta kultuuriteooria õppesuunas. Terve plejaad filosoofe (nt Tiiu Hallap, Valdar Parve, Jüri Eintalu, Jüri Lipping, Mart Raukas, Margus Mägi) on akadeemilisest elust tagasi tõmbuma sunnitud enamasti vähese publitseerimise ettekäändel. Mõni üksik (Peeter Müürsepp, Enn Kasak, Peeter Selg) on leidnud akadeemilise pelgupaiga mõne teise eriala juures, teised peavad piirduma tõlketegevusega. Siingi ajalugu kordub: pärast II maailmasõda pidid samamoodi elatist teenima nt Rudolf Kulpa ja Leo Anvelt (lk 300). Teisalt on tõlgete valdkonnas viimase veerand­sajandiga saavutatud vahest kõige enam, pole isegi vaja lugeda üleminekuaja kurtmisi filosoofiakirjanduse vähesuse üle, vaid piisab meenutamisest, mida enne „Avatud eesti raamatu“ sarja algatamist riiulile panna oli.

Alates 1972. aastast oli TRÜ filosoofia kateeder baaskateedriks, mis pidi koordineerima kogu filosoofiaalast tegevust Eestis (lk 278). Eero Loone mälestuste kohaselt saadeti sealt akadeemiliselt võimetuid või ehk ka ülemustega tülli pööranud filosoofe teistesse ülikoolidesse asumisele. Nagu eelnev loendus näitab, on praegune olukord isegi teatud mõttes hullem: TÜ filosoofia osakond on saavutanud Eestis hegemoonilise positsiooni ning sealt pole enam asumisele minna mujale, kui välismaale. Mitu andekat noort (nt Riin Sirkel, Kristjan Laasik) ongi olude sunnil juba võõrsil juurdunud.

Eero Loone (paremal) on kaitsnud seisukohta, et filosoofiakultuur tekkis alles Nõukogude Eestis, mil avanes võimalus 50–70 kutselise filosoofi tegutsemiseks. Loone peab mainitud arvu minimaalseks kriitiliseks massiks ning hoiatab juba 1992. aastal, et majandus ähvardab filosoofid välja suretada. Pildil koos Jüri Tammaruga.

Eero Loone (paremal) on kaitsnud seisukohta, et filosoofiakultuur tekkis alles Nõukogude Eestis, mil avanes võimalus 50–70 kutselise filosoofi tegutsemiseks. Loone peab mainitud arvu minimaalseks kriitiliseks massiks ning hoiatab juba 1992. aastal, et majandus ähvardab filosoofid välja suretada. Pildil koos Jüri Tammaruga.

www.ut.ee

Distantseerumine eesti kultuurist. EESTI filosoofia seostumisest eesti kultuuriga on mõtet kõnelda alates viimase tekkimisest ja eestikeelne akadeemiline kultuur tekkis alles koos Eesti Vabariigiga XX sajandi algul. Kuna kogumikus puuduvad käsitlused esimese vabariigi perioodi kohta, on raske hinnata võrsuva filosoofia toonast panust eesti kultuuri. Küll aga rõhutab oma artiklis Andrus Tool, tuginedes põhiliselt Eero Loone artiklitele, et Nõukogude Eestis tehtud filosoofia jäi tänu oma professionaalsusetaotlusele põhiosas võõraks eesti vaimuelule (lk 286, 288), s.t ridadevahelist rahvuslikku vastupanu teostavale kultuurile. Tool viitab oma uurimuse lõpus Ruutsoo 1991. aasta üleskutsele siduda filosoofia eesti rahvuskultuuriga ning jätab selle ülesande täitmise hindamise delikaatselt lugeja enda ülesandeks (lk 294–295). Ülesanne on raske ning nõuaks andmete läbikaalumist, kuid tunde varal julgen väita, et isolatsioon ja distantseerumine jätkub.

Oma väite kaitseks esitan esimese markerina publitseerimise. 1950ndate lõpul otsustati pöörduda võimalikult laia professionaalse üldsuse poole ning muuta ilma välise surveta algselt kakskeelsena planeeritud ajakiri Töid Filosoofia Alalt venekeelseks (lk 288, 305). Sama kehtib ka tänapäeval: eesti filosoofid kirjutavad põhiliselt kitsale erialaringkonnale inglise keeles. Tegin väikse rehkenduse: ametlikult kolmekeelses ajakirjas Studia Philosophica Estonica on ilmunud 89 uurimuslikku artiklit, neist eestikeelseid 16 (ca 18%). Uue vabariigi ajal on Eestis ja eestlaste poolt välismaal kaitstud filosoofia alal 30 doktoritööd (TM: 57), neist eestikeelseid kaks (Margus Ott, Andrus Tool; siinkirjutaja töö oli kakskeelne).

Siiski tuleb möönda, et nii mõnedki autorid (nt Bruno Mölder, Margus Ott, Jüri Lipping, siinkirjutaja) on viimase veerandsajandi jooksul avaldanud hulganisti eestikeelseid uurimuslikke ja populaarfilosoofilisi artikleid; üks-kaks eestikeelset artiklit leidub vahest iga filosooofi CVs. Monograafiatega on olukord kurvem. Nii varasemas Eesti Vabariigis kui ka Nõukogude Eestis tavatsesid filosoofid avaldada oma töid monograafiliste uurimustena, sh ka eesti keeles (muide, mõlemal perioodil avaldasid eesti keeles ka etnilised mitte-eestlased, nt Walter Freymann, Mihhail Makarov, Leonid Stolovitš). TMist ei ilmne, et seda oleks kuidagi kõrgemalt poolt nõutud, küllap peeti seda loomulikuks eneseväljenduse viisiks. Nagu olen hiljuti Sirbi veergudel sedastanud, on viimase veerandsajandi vältel akadeemilistelt filosoofidelt ilmunud vaid kolm eestikeelset monograafiat (Ott, Tool, Luks), sh kõik kas doktoritööd või nende edasiarendused. Tõsi küll, artiklikogumikke on avaldatud mõnevõrra rohkem (nt Matjus, Vihalemm, Volt, Grauberg).

Keelelõhe ei piirdu üksnes kirjasõnaga. TMist selgub, et Nõukogude perioodil komplitseeris filosoofia õpetamist ja mõistmist asjaolu, et lektoriks sattus umbkeelseid venelasi (lk 301); viimastel aastatel on palju kära tekitanud rahvusülikoolis teostatud ingliskeelne filosoofia magistriprogramm, nii et seda paralleeli pole vaja pikemalt avada.

Teise markerina tooksin esile Eesti filosoofide leiguse ühiskondlikult põletavatel teemadel kaasarääkimisel. Prantsuse stiilis avaliku intellektuaali rolli täidab meil üksnes Rein Raud, kes tegeleb muu hulgas ka filosoofiaga. Oma valdkonnast tulenevalt võtavad aeg-ajalt sõna praktilise eetikaga tegelejad (Margit Sutrop, Kadri Simm) – alati ülimalt hillitsetult ja poliitkorrektselt. Sellega võibki joone alla tõmmata, nii Jüri Eintalu kui ka siinkirjutaja kriitiline esseistika kõnetab kardetavasti juba kitsamat seltskonda. Lakmustestina võiks mainida praegust Kenderi-saagat, kus ristuvad moraali, õiguse ja esteetika küsimused, ometi ei ole ükski akadeemiline filosoof pidanud vajalikuks säärase teemaga käsi määrida.

Loodan, et see kirjutis pakub esiteks mõne viljaka idee filosoofia ajaloo rahvusprofessuuri raames töötavatele inimestele, teiseks tekitab laiemas kultuuriringkonnas huvi analüüsitud trükiseid vähemalt sirvida ning viimaks ärgitab EESTI filosoofe tegema senisest rohkem koostööd mõtlemisvõimaluste säilitamiseks. Nagu mõtiskleb Ülo Matjus, võib filosoofia õige aeg olla moodsa tehnika maailmas juba mööda läinud (lk 16) ja kuigi filosoofia kasuks räägib iidne prestiiž, ei ole teadusbürokraatliku mõtlemise jaoks millegi püsimine iseenesestmõistetav.

1 Kasutan kirjakuju EESTI filosoofia Ülo Matjuse eeskujul (vt TM: 11–19), üritades seeläbi põimida kokku kahe tavaliselt kasutatava kirjakujuga kaasnevaid tähendusvarjundeid. Suurtäheline Eesti filosoofia tähistaks Eesti territooriumil või koguni Eesti riigis tehtud filosoofiat, väikesetäheline eesti filosoofia aga etnosele omast filosoofiat; need mõisted ei pruugi kattuda ning kogumikus kõneldakse mõlemast.

2 Siin ja edaspidi viitan mõnikord kaudselt kogumikus TM kirjeldatud allikakirjetele, asumata neid ümber kirjutama.

3 Helen Eenmaa (koost) Eesti filosoofia: mis see on? Tallinn: SE&JS, 2002; Toomas Lott jt (toim) Tõtt öelda: ettekandeid seminaridelt „Keel ja filosoofia“ (Madsa 2002) ning „Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse eesti filosoofiast“ (Valgemetsa 2000). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003. Ühe konverentsi põhjal kahe kogumiku koostamise tingis muide samuti toimetuskolleegiumis tekkinud riid – vt siinse kirjutise 3. jagu.

4 Kuigi Uku Masingu loomingu kohta on avaldatud mitu kogumikku, on tema filosoofiliste seisukohtade süstemaatiline analüüs peaaegu teostamata. Üksikute esialgsete töödena võiks viidata Tõnu Luige artiklile kogumikus „Põlvest põlve“ ning Sven Vabari tööle kogumikus „Inimesepoeg valgel laeval“.

5 Jaan Kaplinski filosoofiat olen püüdnud ise süstemaatiliselt visandada, vt Keel ja Kirjandus, nr 1, 2011.

6 Tekst „Eesti filosoofia võõrsil“ on leitav nii guugeldades kui ka Ülo Matjuse ETISe-leheküljelt.

7 Remargi korras: väidetavalt andekaima Eestis töötanud filosoofi ühtegi teksti ei ole eesti keelde tõlgitud, kuigi „Eesti mõtteloo“ sarjas leiduvad juba Hacken­smithi, Keyserlingi ja Uexkülli raamatud.

8 Siiski tuleb möönda, et Nietzsche mainib Teichmüllerit korduvalt nii oma eluajal avaldamata jäänud visandites kui ka kirjavahetuses, seega pole tegemist kaalutletud varjamisega.

9 Pikemalt on seda seost analüüsinud ühes oma avaldamata ettekandes Eduard Parhomenko, selle kohta on võimalik kuulata raadiosaatest „Kukkuv õun“ 30. XII 2012, eriti alates 25. minutist. Vt http://podcast.kuku.postimees.ee/saated/kukkuv-oun/page/19/

10 Vt TM: 296 kirjet Loone 1993, sealt lk 149.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar