Ajalooliste võrdluste eetika

Michael Rothberg: „Kui meie maksude abil rahastatakse kaugel peetavaid sõdu või meie riided on tehtud orjavabrikutes, siis ei ole me süüdi imperialismis või rõhumises, kuid me oleme seotud subjektid.“

ENEKEN LAANES

17.–19. märtsil 2017 külastab Tallinna ülikooli üks maailma juhtivaid kultuurimälu uurijaid, California ülikooli professor Michael Rothberg. Ta on sümpoosioni „Kultuurideülesed mäluvormid: sõja, ümberasumise ja poliitiliste konfliktide mäletamine nüüdisajal“ peaesineja ja peab reedel, 17. märtsil kell 16 loengu „Pärandi probleem: migratsioon ja kultuurideülene holokausti mälu nüüdisaegsel Saksamaal“. Michael Rothbergi kuulsaim teos on „Mitmesuunaline mälu: holokausti mäletamine dekolonisatsiooni ajastul“ (Stanfordi ülikooli kirjastus), kus ta väidab, et kultuurimälu on mitmesuunaline selles mõttes, et üht ajaloosündmust mäletatakse tihti teise ajaloosündmuse abil. Ta näitab, kuidas holokausti hakati sõjajärgses Euroopas mäletama 1950.–1960. aastatel seoses Alžeeria sõjaga. XX sajandi viimastel kümnenditel on holokausti mälust saanud aga mudel teiste vägivaldsete ajaloosündmuste, näiteks orjanduse mäletamiseks USAs või kolonialismi mäletamiseks Euroopas. Rothberg on kritiseerinud nii neid arusaamu, mis püüavad holokausti sakraliseerida, kui ka neid, mis püüavad seda pisendada, ja töötanud välja detailse mudeli ajalooliste võrdluste eetiliseks hindamiseks.

Teie tööl on olnud kultuurimälu uuringutele tohutu mõju. Ajaloolised võrdlused on poliitilisel tasandil olnud nähtavad nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas juba mitu kümnendit, kuid alles teie raamat pakkus viisi mõistmaks, mida need kõrvutused kultuurilisel tasandil tähendavad. Kas mitmesuunaline mäletamine iseloomutab vaid meie aega või on ajaloolised võrdlused universaalsem viis mineviku mõtestamiseks?

Michael Rothberg: Ma arvan, et vajadus võrrelda – mõista üht teise abil – on midagi põhimõtteliselt inimlikku. Selles mõttes oletan, et sedasorti mitmesuunalist mäletamist, mida olen kirjeldanud, võib leida peaaegu kõigist kultuuridest ja ajastutest. Kuid kindlasti on moodsa ajastu, meie nüüdisaja puhul midagi, mis muudab tõenäolisemaks selle, et mäletamine võtab mitmesuunalise kuju. Kindlasti on tähtis meedia areng: me elame maailmas, kus on kiire ligipääs tuhandete kilomeetrite kaugusel toimunud sündmustele, ja meil on digitaalne arhiiv, mis võimaldab juurdepääsu piltidele ja sõnadele, mis on seotud mitu kümnendit või sajandit tagasi aset leidnud sündmustega. Sellises maailmas ei ole ime, et kaldume mäletama mingit sündmust piltide, sõnade ja raamistiku abil, mis tegelikult on pärit meile ajalises või geograafilises mõttes kaugetest sündmustest.

Tänapäeva maailmas on mäletamine eriti oluline osa kollektiivsest identiteedist. See pole muidugi täiesti uus, kuid me näeme praegu väga paljudes kultuurivaldkondades ja ühiskondades sellesarnast huvi minevikupärandi vastu: võtkem kas või uute muuseumide loomine, uut tüüpi ajaloolised romaanid ja ajastufilmid või poliitilised arutelud teemal, kuidas tulla toime vägivaldse ajaloopärandiga. Tähtsat osa mängivad ka XX sajandi traumaatilised sündmused: holokaust, kaks maailmasõda, stalinistlikud repressioonid, koloniaal- ja kolonialismivastased sõjad. Need on jätnud meile põimunud pärandi, mille mõtestamine on alles käsil.

Teie raamat on inspireerinud uurimusi väga erinevate võrdluste kohta holokausti ja orjanduse, holokausti ja Euroopa kolonialismi, holokausti ja Nõukogude repressioonide vahel. Samal ajal on saanud selgeks, et ajalooline võrdlus on küll kultuuriliselt viljakas mineviku mäletamise viis, kuid tõstatab ka eetilisi küsimusi. Oma viimase aja töödes olete palju käsitlenud võrdlemise eetikat. Kuidas hinnata võrdlusi eetilisest vaatepunktist?

Nagu ma juba ütlesin, ajaloolised võrdlused on eriti meie ajal tõenäoliselt vältimatud. Sellest tulenevalt on vaja mõelda võrdluste eetilise ja poliitilise mõõtme peale. Kui ilmus mu raamat „Mitmesuunaline mäletamine“, siis küsiti minult tihti: „Olgu, mälu on mitmesuunaline, kuid kas igasugune mitmesuunaline mälu on alati samasugune?“ Vastus on kindlasti ei. Mitmesuunalisel mälul ja ajaloolistel võrdlustel on palju vorme, millest mõni tundub meile inspireeriv, teine problemaatiline. Nii et pärast raamatu lõpetamist kirjutasin esimesena artikli, kus püüdsin välja töötada sellistele põimunud mälestustele võrdlemise eetikat. Valisin mulle teadaolevalt ühe kõige raskema juhtumi – Iisraeli-Palestiina konflikti holokaustivõrdlused, mida kasutavad kõik okupatsiooniteemalises arutelus osalejad. Olen väga kriitiline Iisraeli poliitika ja okupatsiooni suhtes, kuid ma pidasin paljusid võrdlusi selle poliitika ja holokausti sündmuste vahel siiski sobimatuks ja tahtsin ise aru saada, miks.

Minu skeem, mille abil tuleks mõelda ajalooliste võrdluste ja mitmesuunalise mälu eetikast, koosneb kahest lõikuvast teljest. Esimest nimetan ma võrdluse teljeks. Selle abil eristan võrdlusi, mille eesmärk on ajaloosündmuste võrdsustamine, nendest, mis püüavad eristada. Teist telge nimetan poliitilise afekti teljeks. Selle abil saab eristada võrdlusi, mille tulemuseks on võistlus, neist, mis viivad solidaarsuseni. Püüdsin näidata, et igasuguseid mälestusi saab paigutada ühte selle skeemi neljast sektorist: „eristus, mille eesmärgiks on võistlus“, „võrdsustus, mille eesmärgiks on võistlus“, „võrdsustus, mis viib solidaarsuseni“ ja „eristus, mis viib solidaarsuseni“. See skeem peaks aitama aru saada, millise võrdlusega on konkreetsel juhul tegemist ja mis on selle eesmärgid. Pean mälu, mis eristab solidaarsuse eesmärgi, eetiliselt kõige paljutõotavamaks, sest see võtab arvesse sündmuste ajaloolisi erinevusi ja püüab hoolimata gruppide lahknevast ajaloolisest kogemusest luua nende vahel solidaarsust. Liiga tihti arvatakse, et solidaarsus eeldab täielikku samastumist teistega – seda, mida ma nimetan võrdsustamiseks –, aga ma ei usu, et see on õige: eetiline solidaarsus eeldab teise inimese erilisuse äratundmist.

Poliitilisel tasandil on selliseid võrdlusi lihtne hinnata, kuid me mõlemad oleme kirjanduse ja kunsti uurijad. Olen vahel tundnud ebamugavust, kui pean andma normatiivseid hinnanguid mäletamisele kunstiteostes. Kas me uurijana saame inimestele ette kirjutada, kuidas ja millisel eesmärgil nad peavad mäletama? Kuidas uurida mitmesuunalist mäletamist kunstis, võtmata hinnangulisi hoiakuid võrdlemise eetika teemadel?

Eristades mitmesuunalise mäletamise eri vorme, ei kirjuta ma midagi ette. Muidugi ei saa me kontrollida, kuidas inimesed või kunstiteosed ja kultuur mäletavad. Pakun oma skeemi kui üht viisi, kuidas erinevaid ajalugusid seostavaid mäluakte diagnoosida ja kirjeldada. On selge, et mul on oma normatiivne või poliitiline vaatenurk ja ma ei püüa seda varjata. Nagu juba öeldud, minu huvi selle küsimuse vastu kasvas välja väga spetsiifilisest ja keerulisest poliitilisest situatsioonist – Iisraeli ja Palestiina seisukorrast – ja ma arvan, et selle puhul, kuidas me mõistame võrdlusi selles kontektis, on väga palju kaalul. Kuigi ma ei tee endale illusioone, et saaksin akadeemilise diskursuse abil muuta sellise konflikti dünaamikat, arvan tõesti, et teadlastena suudame avalikesse küsimustesse oluliselt panustada. Ma arvan, et kui meile tundub, et on võimalus kaasa aidata, siis on vaja seda teha.

Üks ajalooliste võrdluste ja võitluse hiljutisi tulipunkte on Ida-Euroopa, kaasa arvatud Balti riigid, kes on Euroopas otsinud tunnustust oma stalinistlike repressioonide ajaloole ja võrrelnud neid holokaustiga. Olete kritiseerinud arusaama, et Ida-Euroopa riigid kannatasid kahekordse genotsiidi all, mida mõne arvates esindab näiteks 2008. aastal vastu võetud Praha deklaratsioon ja mis on olnud populaarne näiteks Leedus, palju vähem Eestis. Mis on kahekordse genotsiidi teesi probleemid?

Minu meelest on küsimus alati selles, kuidas me ajalugusid, antud juhul natsionaalsotsialismi ja stalinismi, võrdleme. Mu vastuväited kahekordse genotsiidi teesi kasutustele on seotud mu mitmesuunalise mälu skeemiga: see tees kipub liigituma üheselt võrdluste alla, mille eesmärk on võrdsustamine. Tunnetan tugevat soovi võrdsustada natsistliku ja stalinistliku vägivalla vorme ja iseloomustada mõlemaid ühe ja sama genotsiidi mõiste abil. Mõistan, miks seda püütakse teha. Kui on vabanetud poliitilise rõhumise alt, on suur soov ja vajadus otsida tunnustust oma ajaloolisele kogemusele. Arvestades seda, et holokausti mälul on Lääne-Euroopas suur kaal, siis on loomulik, et seda ajalugu kasutatakse mõõdupuuna teiste repressioonide mäletamisel.

Ma ei ole selle vastu ega eita vajadust mäletada stalinismi kuritegusid. Kuid arvan, et kahekordse genotsiidi tees on ajalooliselt problemaatiline, sest sellega püütakse kustutada olulisi erinevusi selles osas, kuidas ja miks need kaks režiimi tegutsesid. Teine, veelgi keerulisem küsimus, mida ei saa jätta püstitamata, on see, mis on nende võrdluste või võrdsustuste puhul kaalul. Mulle tundub, et kahekordse genotsiidi teesi puhul tahetakse tihti võistelda – eesmärk ei ole demokraatlikum mälu, mis tunnistab kõigi kannatusi, vaid pigem ühe ajaloo mängimine teise vastu. Lõppeks võib see tees varjutada koostöö natsidega ühiskondades, mis kannatasid ka Nõukogude okupatsiooni või anneksiooni all. Need ajalood on keerulised ja neid ei saa paigutada nii sümmeetrilise mõiste alla nagu kahekordne genotsiid.

Kirjutate praegu raamatut seotud (implicated) subjektidest. Olete juhtinud tähelepanu sellele, et traumateooria, mis on olnud mälu-uuringute valdav paradigma, piirdub ajaloolist vägivalda analüüsides vaid ohvrite ja kurjategijate positsiooniga. Teie väidate aga, et ajaloolise vägivalla puhul on ka väga palju seotud subjekte. Kes on seotud subjektid ja mida on meil võita, kui mõtleme ajaloolistele ja nüüdisaegsetele konfliktidele selle mõiste abil?

Seotud subjekti mõiste kasvas välja minu rahulolematusest piiratud sõnavaraga, mida me kasutame vägivalla ja rõhumisega kaasneva ajaloolise ja poliitilise vastutuse väljendamiseks. Me ei oska rääkida inimestest, kes ei ole ise kurjategijad, kuid sellest hoolimata osalevad vägivaldses ajaloos, lõikavad sellest kasu või saavad selle päranduseks. See on oluline mineviku seisukohalt: kuidas pärast holokausti iseloomustada näiteks kolmanda põlve sakslasi? Nad ei ole kurjategijad, nad ei ole süüdi genotsiidis. Kuid nad ei ole ka ilma igasuguse seoseta selle ajalooga: neil on vastutus tegeleda holokausti ajalooga; tulenevalt oma rahvuslikust ja põlvkondlikust identiteedist on nad minu arvates seotud subjektid. Sama võib öelda valgete ameeriklaste kohta seoses orjanduse ja Jim Crow segregatsiooniseadustega. Meie, kes me oleme sündinud viimaste kümnendite jooksul, ei ole vastutavad orjanduse ja segregatsiooni eest, kuid me lõikame selle ajaloo pärandist endiselt kasu ja see mässib meid sellesse ajalukku, isegi kui meie esivanemad olid rännanud Ameerikasse pärast orjanduse lõppu.

Seotud subjekti mõiste on kasulik ka tänapäeva sündmuste mõtestamiseks. Kui meie makstud maksude abil rahastatakse kaugel peetavaid sõdu või meie riided on tehtud orjavabrikutes, siis ei ole me süüdi imperialismis või rõhumises, kuid me oleme seotud subjektid selles sõdade ja globaalse kapitalismi maailmas. Seotud subjekti mõiste peaks aitama ka ära tunda, et inimesed (ja grupid) võivad liikuda ühest positsioonist teise: saada ohvrist kurjategijaks ja vastupidi, või on vähemalt seotud uute vägivallavormidega. See puudutab ka teie küsimust kahekordsest genotsiidist, sest Ida-Euroopa, nagu paljude paikade ajalugu, on keeruline just selles mõttes.

Tallinnas käsitlete oma loengus sisserändajate, kaasa arvatud moslemite, suhet Euroopa holokausti ajalooga ja laiemalt seost sisserändajate mälu ja kodanikuks olemise vahel. Milline on kollektiivse mälu tulevik massirännete ja põgenikekriisi ajastul?

Küsimus mäletamisest ja migratsioonist on alati küsimus seotud subjektidest. Tuleb mainida, et rahvarändeid on inimühiskonnas alati olnud ja need muudavad rahvuslikku konteksti, mis jääb kollektiivse mäletamise puhul siiski alati oluliseks. See sunnib sisserändajaid uurima oma suhet selle paiga ajalooga, kuhu nad on tulnud. Nagu saksatürgi kirjanik Zafer Şenocak kord küsis: „Kas kolimine Saksamaale tähendab ühtlasi kolimist Saksamaa lähiajalukku?“ Kuid ränded on proovikivi ka nende inimeste mälule ja identiteedile, kes pole füüsiliselt paigast liikunud. Tänapäeval peavad eurooplased mõtlema oma sidemetele Aafrika ja Lähis-Ida ajalooga, mida nad peavad kaugeks, kuid milles nad siiski ka kaugelt osalevad. Migratsioon on toonud need ajalood Euroopale lähemale.

Minu loeng räägib ühest erijuhtumist, sellest, kuidas Türgist Saksamaale sisserännanud ja nende järeltulijad suhestuvad Saksa holokausti ajalooga. Neile öeldakse: selleks et saada sakslaseks, peate võtma vastutuse holokausti eest, kuid samal ajal öeldakse neile ka, et neist ei saa kunagi sakslasi ja moslemitena on nad nagunii tõenäoliselt antisemiidid. See ei ole sisserändajatele kuigi külalislahke kontekst. Sellest hoolimata olen koos kaasautori Yasemin Yildiziga leidnud suure hulga Saksa türklaste mäluavaldusi, mis tegelevad holokaustiga ja asetavad selle dialoogi teiste ajalugudega, kaasa arvatud armeenlaste genotsiidiga.

Arvan, et jälgides ajalugu sisserändajate ja põgenike vaatepunktist, võime luua sellise rahvusteülese mälu, mida me Euroopas ja mujal praegu väga vajame. Sisserändajad ja põgenikud peavad häda sunnil pendeldama mitme ajaloo vahel ja nad ei saa pidada oma suhet rahvusliku ajalooga iseenesestmõistetavaks. See ebakindel positsioon võib viia väga uudsetele arusaamadele mineviku ja oleviku dilemmade seosest, millest on meil kõigil õppida, olgu me sisserändajad või mitte.