Humanitaarteaduski võib olla praktiline ja rakenduslik

Oleg Sobtšuk

Kultuuriuuringute professor Ansgar Nünning: „Humanitaarteadlased peaksid praegusest rohkem huvituma XXI sajandi ühiskonna aktuaalsetest probleemidest.”

Professor Nünning, iseloomustage palun oma peamisi uurimissuundi?
Ma alustasin narratoloogina ja minu esimene raamat oli narratiiviteooriast, mida rakendades analüüsisin George Elioti romaane. Mind on alati paelunud teooria ning analüütilise praktika vastasmõju, mistõttu hakkasingi välja töötama teooriat kui heuristilist instrumenti romaanide detailitundlikumaks lugemiseks. Viieteistkümne aasta jooksul olen ma liikunud narratoloogialt žanriteooriani ja sealt „interdistsiplinaarsete kultuuriuuringute” suunas, nagu me seda rahvusvahelises kultuuriuuringute doktorikoolis nimetame. Selles doktorikoolis on narratoloogiline lähenemine üks paljudest võimalikest lähenemisviisidest, samavõrd nagu valdkond, mida me kutsume „kultuuriliste narratoloogiate uurimiseks”. Viimasel kümnel aastal olen ma teinud üpriski palju tööd nii kultuurimälu-uuringute kui ka žanriteooria vallas. Akadeemilises ringis üles kerkivate teemade kõrval paeluvad mind küsimused, mis johtuvad probleemidest, mida tekitab tänapäeva ühiskond.

Nimetage mõnda neist küsimustest.
Äsjase talvekooli teema „Eemalolek, kohalolu, distants – vahendid nägemaks minevikku” on suurepärane näide. Küsitakse, kuidas me minevikku esitame, mida ja miks representeeritakse ja mida mitte. Võtmemõisteteks on siin eemalolek, kohalolu ja distants. Tegemist on hea näitega kultuurimälu-uuringute alles tärkavast valdkonnast, mis ei paku huvi üksnes kirjandusteadlastele, vaid ka ajaloolastele, sotsiaalteadlastele, politoloogidele. Siin võiks keskenduda narratiivide rakendatavusele laiaulatuslikus mitte-fiktsionaalses meedias, et uurida jutustamise vorme ja funktsioone näiteks televisioonis, ettevõtetes, organisatsioonides. Alles tekkivate uurimisvaldkondade puhul on ka raskem öelda, mis kuulub kirjandusteaduse, mis ajaloo ja mis mingisuguse kolmanda valdkonna, näiteks majanduse, alla. Ma olen huvitatud narratiivi rolli mõistmisest ühiskonnas laiemalt, selle erinevates sfäärides, mitte niivõrd selle kitsast tähendusest, millest johtuvalt rakendatakse narratoloogiat ainuüksi kirjanduslike tekstide uurimiseks.

Kas olete niisiis seisukohal, et humanitaarias peaks keskenduma sellistele valdkondadele, mis pole traditsiooniliselt teadussfääri kuulunud?
Piiriületus on üüratult huvitav ning vaeva väärt, kuna nõnda saab algatada minu määratluse järgi distsipliinide „probleemipõhise uurimistöö”. Näiteks on oluline mõista narratiivi rolli organisatsioonides. See avab võimaluse inimestele, kes, kord kirjandusteadusest alustanuna, saaksid näidata, kuidas kirjandusteaduses välja arendatud metodoloogia, teoreetilised raamistikud ja kontseptuaalsed instrumendid oleksid samavõrd kasulikud ja rakendatavad ka teistel aladel. Ettevõtted või poliitikud loovad narratiive genereerides maailmu. See on narratiivi performatiivne jõud, narratiivi võime öelda ühiskonnale, milline on maailm ja kuidas seda juhtima peaks. Seega, minu hinnangul on äärmiselt väärtuslik liikuda kitsas tähenduses kirjandusest väljapoole ja kasutada meie distsipliini instrumente heuristiliste võtmetena mõistmaks narratiivi teistsuguses kontekstis.

Kas kirjandusteadlased saaksid oma analüütilisi tehnikaid kasutades demüstifitseerida näiteks poliitilisi narratiive?
Täpselt nii! Nii mina kui minu abikaasa oleme pidanud mitmeid ettekandeid, mis keskendusid George W. Bushi kõnede süstemaatilisele narratiivi- ja metafoorianalüüsile, käsitledes eeskätt tema 11. septembri järgseid kõnesid. Nendes kõnedes töötas ta välja narratiivi „sõda-terrorismile” vastu. Tegemist on ülimalt ideoloogilise narratiiviga, millel on tugev performatiivne jõud. See tõepoolest muutis maailma tähendusrikkal viisil, ehkki „massihävitusrelvad”, millest ta muudkui rääkis, jäidki Iraagist leidmata. Tema narratiiv „sõda terrorismi vastu” osutus ise omamoodi massihävitusrelvaks, kuna esmajoones tagas see Iraagis sõja alustamise pseudolegitiimsuse. Ja ma arvan, et kui narratoloogia ei kaasaks selliseid narratiivi rakendamise näiteid poliitikamaastikult, eeskätt sellist tüüpi maailma muutvat narratiivi, oleks meil ehk paslik lihtsalt püsida oma vandlitornis ja taasinterpreteerida romaane. Mina olen võrdselt huvitatud nii reaalsest maailmast kui kirjanduses kujutatust.

Kas kirjandusvalla piirest väljumine on seotud poleemikaga humanitaarteaduste kriisi ümber? Mis arvamusel teie sellest vaidlusest olete? Kas humanitaarteadused peaksid ühel või teisel viisil muutuma?
Esmalt tuleb juhtida tähelepanu faktile, et „kriis” on iseenesest järjekordne metafoor ja narratiiv. Ma olen kirjutanud mitmeid artikleid sellest, mida ma nimetan narratoloogia kriisiks. Esiteks on kriis metafoor, mis on üle võetud meditsiinisfäärist. Kriisi puhul on tegemist pöördepunktiga, mil selgub, kas patsient taastub või sureb. Seega, niipea kui räägitakse kriisist, vihjatakse pakilisusele, meeleheitlikule vajadusele midagi teha, kuna vastasel juhul võib patsient surra. Kui nüüd viia perspektiiv metafoorilt narratoloogilisele vaatenurgale, võib näha, et kriis on ühtlasi ka mininarratiiv, kuna tegu pole üksnes kriisimomendi kui sellisega, vaid kõige eelnenuga, mis selle momendini viis, ja võimalike tulevikunarratiividega. Seejärel saab analüüsida mehhanisme, mis seisavad kriisinarratiivi ja kriisimetafoori taga. Kui see kõik on tehtud, pole enam võimalik lihtsameelselt rääkida nn humanitaarteaduste kriisist, sest siis võib näha, et tegemist pole elu ja surma küsimusega, vähemasti mitte esialgu. Humanitaarteaduste kriisist on räägitud juba vähemalt nelikümmend aastat. Ma kahtlustan, et üks põhjusi on üleüldine kriisirohkus: finantskriis, Euroopa kriis, panganduskriis jne. Ja arvatavasti on alles tagantjärele võimalik välja nuputada, kas tegemist oli üldse kriisiga või oli see hoopis pöördepunkt.
Kui nüüd naasta küsimuse juurde, mida tuleks humanitaarteadustes teha, ja rääkida narratiivi rollist ettevõtetes ja organisatsioonides ning kogu ühiskonnas, siis olen juba öelnud, et humanitaarteadlased peaksid praegusest enam huvituma XXI sajandi ühiskonna aktuaalsetest probleemidest. Noortel uurijatel soovitan ma alati kaotada lünga akadeemia vandlitorni ja reaalse maailma vahel, sest enamik meie uurimisteemasid tuleneb ühiskonnast ja uurimistöö leiud, isegi humanitaarteadustes ja eeskätt sotsiaalteadustes, peaksid andma tagasisidet ühiskonnale. Mõned noored uurijad, kes minu juhendamise all väitekirja teevad, uurivad selliseid teemasid nagu jutustamise ja mälu roll organisatsioonides, näiteks ettevõttes Audi. Minu soovitus on pühenduda interdistsiplinaarsele tööle ja alustada alati konkreetsest probleemist. Ja ma ei usu, et Shakespeare’i „Hamleti” 5627. tõlgenduse väljamõtlemine oleks käsitatav XXI  sajandi ühiskonnas olulise saavutusena. Ma austan vägagi oma kolleege, kes on Shakespeare’i eksperdid, ent isegi sellises valdkonnas nagu Shakespeare’i uurimine võib jõuda tõeliselt huvitavate küsimusteni nagu: mis juhtub Shakespeare’i näidenditega, kui need lavastatakse teistsugustes kultuurilistes kontekstides, näiteks Aafrikas või Jaapanis? Ma arvan, et osa humanitaarteaduste probleemist on, nagu ütles kord üks mu väga silmapaistev kolleeg, kes nüüd töötab Los Angelese California ülikoolis: me püüame rakendada XX sajandi teooriaid ja kontseptsioone XIX sajandist pärit distsipliinides XXI  sajandi probleemistikule ja see lihtsalt ei tööta. 

Kas oskate pakkuda, kuidas nimetada sellist tüüpi sotsiaalse haaravusega uurimistööd? Võib-olla „praktilised humanitaarteadused”?
Ma ei ole sellele veel mõelnud, aga see on väga hea soovitus, kuna uute siltideta, on väga keeruline selgitada, millega on tegu. „Praktiline humanitaarteadus” kõlab hästi. On olemas ulatuslik valdkond, mida kutsume kultuuriuuringuteks. Kultuuriuuringu saab teostada nii teoreetilisemalt kui ka empiirilisemalt pinnalt. Harilikult julgustan ma noori uurijaid töötama väljakujunenud teoreetilistes raamistikes, mida nad seejärel saavad rakendada empiiriliste uurimisküsimuste puhul, niihästi kirjandusteaduse sees kui ka sellest väljaspool. Peab väga ettevaatlikult mõtisklema selle üle, kas seda tuleks nimetada „praktiliseks humanitaarteaduseks”. „Rakenduslik humanitaarteadus”? Kord rääkisin ma „rakenduslikust narratoloogiast” – see võiks olla üks võimalus.

Millised on teie arvates narratoloogia edu põhjused? Mispärast on nii, et sellest uurimisvaldkonnast huvitatud uurijate arv näitab tänapäeval kasvavat tendentsi?
Ma arvan, et on mitmeid põhjusi. Üheks võib pidada narratiivi kõikjal viibivat olemust ning selle kasvavat olulisust tänapäeva  maailmas. Me oleme ümbritsetud narratiividest. Olenemata töövaldkonnast, ollakse tõenäoliselt seotud narratiivse tegevusega või lausa silmitsi üht või teist laadi narratiivide kui sellistega. Ma arvan, et teine põhjus on asjaolu, et inimene on jutustav olevus, kui tsiteerida inglise romaanikirjanikku Graham Swifti. Hommikust õhtuni jutustame me lugusid ning kui üks fenomen on sedavõrd laialdase levikuga, on üpriski ilmne, et sellest on huvitatud mitme valdkonna teadlased, nt psühholoogid, sotsiaalteadlased, kirjandusteadlased. Interdistsiplinaarne huvi narratiivi vastu on isegi jõudnud meditsiini. On midagi, mida kutsutakse narratiivseks meditsiiniks: inimesed on jõudnud arusaamani, et jutustamine on abiks tervenemisel. Enamgi veel, kui patsient läheb arsti juurde, küsib viimane: „Mis sul viga on?” Kuna patsient ei saa panna diagnoosi, pakub ta vastusena lugu. Arst omakorda kohandab patsiendi narratiivi teatavaks „haiguse narratiiviks”: ta peab panema diagnoosi, et seejärel jutustada oma lugu. Kui patsient on haiglas arvele võetud, seisab ta silmitsi institutsionaalsete narratiividega. Isegi haigusloo puhul on tegemist kondenseeritud narratiiviga. Ma arvan, et ühiskonnas sedavõrd tähtis ja laialdase levikuga ilming väärib hulganisti tähelepanu. Ma arvan, et need kaks põhjust on peamised, mis on kindlustanud narratoloogia laiahaardelisuse.

Naaseme kirjanduse juurde. Mu üldmulje teie plenaarettekandest oli, et te ei käsitle kirjandust vaid meelelahutustüübina, vaid ka teatavate ülesannetega olulise kultuurilise mehhanismina. Mainisite ka oma varsti ilmuvat raamatut „Kirjanduse väärtus” („The Value of Literature”). Selgitage lühidalt palun selle peamisi ideid.
Ma sooviksin, et see oleks ilmumas! Tegemist on veel pooleli tööga. Me (Ansgar ja Vera Nünning – toim) otsustasime pealkirjaga „Kirjanduse väärtus” rõhutada, et kirjandusel on endiselt tähtis roll, niihästi iga lugeja kui ühiskonna tasandil. Püüame selgitada, milles seisneb kirjanduse väärtus, tulemata sealjuures välja laiapõhjaliste väidetega stiilis „nagu humanitaarid on alati teadnud, on kirjandus oluline, kuna see teeb meist paremad inimesed”. Seda on väga raske tõestada. Meie püüame vaadelda kaht peamist valdkonda. Esiteks, milles seisneb kirjanduse tegelik kultuuriline panus, milliseid funktsioone võiks kirjandus täita. Kirjandus panustab kultuuriliste normide ja väärtuste levitamisele, kirjandusele võib omistada rolli kollektiivse identsuse formatsioonis, kirjandus on samuti üsna oluline loomaks lugusid, mis kultuure kannavad ja millest juhinduvalt inimesed elavad. Kas me oleme sellest teadlikud või mitte, oleme osa narratiivist, ja näiteks Eesti narratiiv võib olla üsnagi erinev Ameerika Ühendriikide või Saksamaa omast, rääkimata kultuurist, mis jääb lääne maailmast väljapoole. See on üks areaal, mis meid huvitab: kultuuritöö, mis teostub kirjanduse kaudu.
Teine ala, mida uurime, küsib selle järele, mida teeb kirjanduse lugemine indiviidiga, eeskätt tema teadvusega. Selle kohta on üpriski palju empiirilisi uurimusi. Seda küsimust tõstatades püüame me eluteaduste poolt seatud väljakutseid väga tõsiselt võtta. Kirjandus võib öelda meile paljutki selle kohta, mida tähendab olla inimene, ja selle kohta, mida me kutsume eluks. Me ei tohiks jätta nende küsimuste uurimist üksnes eluteaduste meelevalda. Saame küll teada hindamatuid asju elu kohta selle materiaalses tähenduses, ent iga kirjandusteos uurib ka niisugust nähtust nagu teadvus. Kirjandust lugedes võime me teada saada rohkem, kui tuua näiteks XX sajandi nn teadvusvoo romaanid, kui mis tahes neuroloog iial suudab välja selgitada, kuna kirjandus ütleb meile midagi kogemusega seonduvate kvalitatiivsete aspektide kohta, mis vahendavad seda, mis toimub persooni peas. Öeldes, et peaksime seda väljakutset võtma väga tõsiselt, pean silmas seda, et tuleb panustada interdistsiplinaarsele tööle, mida on tehtud seoses teadvusega, nähtustele nagu näiteks empaatia. Romaani lugeja on haaratud pidevaist empaatilistest aktidest, kuna tal tuleb end positsioneerida jutustaja ja mitmesuguste karakterite asemele (jällegi, olenemata sellest, kas sa ollakse sellest teadlik või mitte). Praktiseeritakse perspektiivi-võtmist. Dalai-laama ütles, et empaatia võib olla XXI sajandi võtmeküsimus, kuna suurema empaatiata, on maailma positiivne areng ebatõenäoline. Kirjandus annab inimestele võimaluse empaatiat kogeda. Ja see on üks paljudest põhjustest, miks kirjandus on endiselt hämmastavalt väärtuslik.

Tõlkinud Siim Sorokin

Ansgar Nünning on Giesseni ülikooli inglise ja ameerika kirjanduse ja kultuuriuuringute professor. Ta on kultuuriuuringute rahvusvahelise doktorikooli asutav juhataja ja rahvusvahelise doktoriõppeprogrammi „Kirjandus ja kultuuriuuringud” juhataja. Tema uurimistöö on laiahaardeline, hõlmates narratoloogiat, žanri-, kirjandusja kultuuriteooriat ning kultuurimälu uuringuid. Tema hiljutisemad publikatsioonid on „Maailmaloome moodused: meedia ja narratiivid” („Ways of Worldmaking: Media and Narratives”, 2010), „Kultuurimäluuuringute käsiraamat” („A Companion to Cultural Memory Studies”, 2010) ja „Jutustamise medialiseerimine tänapäeva ingliskeelses romaanis” („Medialisierung des Erzählens im englischsprachigen Roman der Gegenwart”, 2011). Professor Nünning pidas plenaarettekande „Eemalolek, kohalolu, distants – vahendid nägemaks minevikku” („Absence, Presence, Distance: Ways of Seeing the Past”) ajalooliste romaanide teemal Eesti kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli neljandas talvekoolis, mis toimus 20.–24. jaanuarini Tallinna ülikoolis. Intervjuu on tehtud projekti „Esilduvad lood. Jutustamine ja ühine tähendusloome narratiivses keskkonnas” raames.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming