Sel reedel Sirbis pagulased

P. I. FILIMONOV: Pooltäis pagulased ja pooltühjad ekrelased

Pagulased on kummaline jututeema. Umbes samasugune kummaline, kui kunagi, mitte nii palju aega tagasi, oli Ukraina teema. Tol ajal sain ma palju teada oma venelastest tuttavate kohta, nüüd vist on aeg teha järeldusi mõne eestlasest tuttava suhtes. Saan aru kõikidest ekrelaste (mitte parteilises mõttes) muredest seoses eesti rahva uhtumise ohuga pagulaste vägevates voogudes, kuid siiski. On asju, mis juhtuvad paratamatult. Mitmekesisus kas või nahavärvi mõttes on juba meile tulemas, on juba tegelikult tulnud. On omamoodi naljakas vaadata, kuidas mõni tegelane, kes veel eile suurustles oma teoreetilise inimlikkuse ja humaansusega, pritsib täna sülge peaaegu et hispaaniapärase no pasarán’iga

EERO EPNER, MEELIS OIDSALU: Eesti teater ja pagulased

Kas ja kuidas peaks Eesti teater reageerima pagulasteemale, arutlevad kriitik Meelis Oidsalu ja teatri NO99 dramaturg Eero Epner.

TUUL SEPP: Evolutsiooniline vaatenurk pagulaskriisile

Kuigi tundub, et käimasolev migratsioonikriis keerab meie rahuliku maailma pea peale, ei ole rändamises midagi enneolematut. See nähtus on inimliigi, aga ka pea kõigi teiste loomaliikide evolutsioonilise ajaloo lahutamatu osa. Loomad liiguvad, et ellu jääda: et leida toitu, põgeneda ohu ja surma eest, et leida uusi eluvõimalusi. Rändamine on inimloomuse lahutamatu osa, mis annab lootusekiire ka kõige raskematest tingimustest pääsemiseks ning mis on võimaldanud meil levida üle kogu planeedi.

AET ADER: Mida peaks pagulastele elukohtade valikul silmas pidama?

Rootsi kogemusele toetudes võin öelda, et kindlasti peaks vältima eraldiseisvate pagulaskeskuste ja -asumite teket, see soosib eraldumist, üksijäämist ja „meie“ vs „nemad“ vastandumist. Maailmakogemus näitab, et uude ühiskonda sattunud sulanduvad paremini, kui pakkuda neile elukoht suuremas linnas, töökohtade ja muu taristu lähedal, mitte eraldatud väikeasulas. Nii nagu suuremad linnad tõmbavad meie enda rahvastikku, nii tõmbavad võimalused end tööalaselt teostada ka siia kolinuid. Pole põhjust arvata, et me saame jõuga kedagi kuskil elama sundida.

MERLE KARRO-KALBERG: Põgeniku ajutine kodu

Euroopat tabanud sõjapõgenike sissevoolust on kirjutatud poliitilise, ühiskondliku ja majandusliku nurga alt, kuid inimestele elukohtade loomine, tiheasustatud alade kestlik planeerimine, ajutise asustuse puhul ruumi- ja keskkonnaprobleemide leevendamine on ju tegelikult teemad, millega arhitektuuri ja linnaplaneerimise valdkonnas kogu aeg tegeldakse.

MARIE KLIIMAN: Lavaline alastus Eesti teatris

Alastus on avangardne vormivõte, mille kasutamine tekitab tihti palju vastukäivaid arvamusi nii publikus kui ka teatritegijates. Teatris põhjustab alastiolek olukorra, kus segunevad näitleja ja fiktiivse tegelase keha piirid. Segaduse põhjustamisele vaatamata on Eesti teatris olnud lavalise alastuse kasutamise suundumus tõusuteel 2000. aastatest peale ning episoodiliselt rakendatakse selle illusiooni lõhkuvat ja ühtlasi loovat potentsiaali nüüd juba päris sageli. Alastus tähendab enamikul kasutusjuhtudel täielikku alastust, seda, et etendaja genitaalid on publikule näha.

PRIIT PIKAMÄE: Süüdistus kui hüpotees

Eesti meedias ei möödu vist päevagi, mil mõni krimiuudis kajastamiskünnist ei ületaks. Mõne telekanali päevauudiseid jälgides ei saagi sageli aru, kas eetris on päeva kokku võttev informatsiooniprogramm või politseisaade. Sedavõrd massiivse huviga ei suuda võistelda ühegi teise õigusharu raames toimuv. Tegelikkuses ei huvita ajakirjandust mõistagi mitte niivõrd karistusõiguse kui õigusharu arengud – erandi moodustab siinkohal vaid karistuste karmistamisse või leevendamisse puutuv – kuivõrd üksiku kriminaalasja faabula.

REET KASIK: Hirmust, vihast, keelest ja meediast

Viimasel ajal on palju räägitud keelest. Eesti Keele Instituudi ebamäärane tulevik on taas kord päevakorda tõstnud vastutuse kirjakeele kvaliteedi ja korraldamise eest, teaduse ja kõrghariduse reformi kavad on sundinud rääkima rahvuskeele saatusest ja staatusest. Mõnevõrra ootamatult on seoses pagulaspoliitikaga omaette teemaks tõusnud nn vihakõne.

Mida saab kunstis pagulaste heaks teha?

Peeter Vähi mõtisklusi rännuteedel

Maarja Nuut Põhja-Ameerika tuurist

Pagulased ja väliseestlased, metsaülikool ja ESTO

Trammi taastulemine

Arvustamisel

„Kaotatud paradiis“ ja „Aadama Passioon“ filmilinal

Robert David Putnami „Our Kids: the American Dream in Crisis“

ERSO hooaja avakontsert ja Argo Valsi CD „Nokturn“

Festival „Kuldne mask“

Māra Zālīte „Viienäpu“ ja August Strindbergi „Hullu mehe kaitsekõne“

Vaba Lava „alastusest enam“

Dokumentaalfilm „Vaikuse nägu“ ja mängufilm „Noorus“