Vaala võitlus elevandiga

Halva kirjanduse pärast inimene kohtu alla anda on liig, mis liig.

P. I. FILIMONOV

Kui vaal tungib kallale elevandile, siis kes võidab?*

Igaühe lõputu valikuvõimalus. Peen joon kunsti ja elu vahel. Täpsed definitsioonid. Sõnavabadus! Millal ja kus on seda üsna suhtelist asja üldse nähtud?

Tõepoolest, ma räägin siin Kaur Kenderi kurikuulsast „Untitled 12“ loost ning veelgi enam kirjanike ja kriitikute reaktsioonist. Teeb kuidagi nukraks. Nagu alati, kui taipad, et madude terraariumi elus muutusi ette ei tule.

Olgu, lugu iseenesest on vastik, ei vaidle vastu. Selle kirjutamise ainus motiiv paistab olevat soov epateerida ühiskonda, panna endast rääkima, taastada oma kadunud kuulsus. Kender ongi saavutanud täieliku triumfi. Kuid kohtu alla selle eest? Come on, seltsimehed! (Härrasteks teid nimetada ei saa.) Mis veelgi huvitavam: kohtusse tahavad vaese brutaalse kirjaniku tirida teiste hulgas tema n-ö kolleegid. Kas näiteks austatud Mihkel Kunnus on täiesti veendunud, et üheski tema enda tulevases kirjutises ei leidu midagi, mille puhul võidaks teda süüdistada kas homofoobias või ksenofoobias ning ta ise samuti kohtu ette tirida? Kõik see meenutab vägagi arveteklaarimist.

Siinkohal pean ütlema, et ei kuulu Kenderi talendi austajate hulka. Kurikuulsa loo eessõna kohta, kus ta väidab, et eesmärk on vastikusega tekitada potentsiaalses lugejas vastupidist efekti – ravida n-ö vastumürgiga –, on mul palju küsimusi. Ma nimelt ei usu seda. Mulle tundub ka, et lugu on pigem autori allasurutud soovide sublimatsioon, omaenda n-ö märgade unistuste üleskirjutus. Aga noh, see on minu mure, et mulle nii tundub. Vähemalt julguse eest tuleb Kenderile au anda. Arvan, et kõigil meil on pöörasemaidki mõtteid pähe tulnud, lihtsalt kõik ei söanda neid avalikustada, isegi mitte kirjanduslikuks tekstiks maskeerituna. Vahest kahtlustame, et Suur Vend jälgib meid. Jälgibki. Ja süüdistab mõttekuriteos.

Üks põhilisi küsimusi on praeguse diskussiooni puhul see, kas „Untitled 12“ puhul on tegemist kirjandusega või ei ole. Mõned arvavad, et asi on selles. Mina olen veendunud, et kirjandus on kõik see, mida autor ise kirjanduseks peab. Kas tegu on hea või halva kirjandusega, on iseasi. Mis muu see saab siis olla? Kas dokumentaalne aruanne oma tegevusest? Kas te tõesti arvate, et Kender on kliiniline idioot? Olen lugenud hullude loomingut, nende nõdrameelsus on tekstis kohe näha. Antagu ka „Untitled 12“ psühhiaatrile lugeda, enne kui autor kohtu ette tirida. Sealt võib tulla mitu huvitavat järeldust autori isiksuse ja komplekside kohta. Aga jällegi, kui tellida kas või minu artiklile samuti psühhiaatriline ekspertiis, võivad tulemused olla hullemadki, mine sa tea.

Või kas teie, kallid õilsat raevu täis kolleegid, arvate täie tõsidusega, et kõik, mis on kirja pandud, on kirjas selleks, et lugeja seda programmina võtaks? Miks siis ei arreteeritud J. D. Salingeri romaani „Kuristik rukkis“ eest, kui sm Chapman sellest hr Lennoni mõrvamise vajalikkuse välja luges?

Kenderit süüdistatakse lapsporno valmistamises ja levitamises. Mis eesmärgiga ta seda teha võinuks? Kas selleks, et meie ülitolerantne, salliv ja heatahtlik ühiskond mädaneks seestpoolt samamoodi, nagu Taani kuningriik ühes kahtlases teoses? See on ainuke võimalik seletus, sest ta ei ole teost raha eest müünud, mis oleks vähemalt arusaadav „levitamise“ viis. Ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et on loomupärane kahjur, kes tuleb seetõttu – ei või olla, et te olete nii järeleandlikud! – füüsiliselt hävitada.

Arvan, et „Untitled 12“ puhul irriteerib lugejat hoopis selle liigne detailsus. Kas siis, kui oleks kirjutatud lühikeste lihtlausetega, et üks mees vägistas mehe, seejärel mutikese ja siis lõpuks veel lapse, oleks ühiskonna vastuvõtt olnud samasugune? Vaevalt, kuigi jutu sisu on sama. Järelikult on asi selles, kuidas lugu on kirjutatud, asi on neis kunstilistes võtetes, mida autor on kasutanud soovitud efekti loomiseks. Ja see, et kohut mõistetakse meetodi üle, toob meid taas tõdemuseni, et kohut mõistetakse kunstiteose üle, kui ka mõned on selle teisiti määratlenud.

Arvatavasti saan pärast järgmist väidet kuhjaga sõimata mõlemalt poolt, aga mind see eriti ei morjenda. Tegemist on halva kirjandusega, mis ei oleks väärinud sellist tähelepanu. Kuid isegi halva kirjanduse pärast inimene kohtu alla anda on liig, mis liig. Kui meil pandaks halva kunsti eest vangi, siis jääks Eestis tegutsema võib-olla kõigest kümmekond kirjanikku. Need kümmekond kirjutaks ainult kõrgmoraalseid teoseid, enamjaolt patriootilise kallakuga. Ja siis saab rahulolevalt tõdeda: „Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks.“ Kas teate, kes nii ütles? Guugeldage, kui on meelest läinud.

Kui juba tsiteerima hakkasin, jätkan samas vaimus. Mustmiljon korda on öeldud, et ilu on vaataja silmades. Kui keegi näeb Kenderi, kordan, epateerivas ja üsna lohakalt kirjutatud loos laps­pornot, peaks ta võib-olla kõigepealt oma sisemiste deemonite peale mõtlema. Eriti sel juhul, kui tegu on tuntud ja maineka kirjanduskriitikuga. Piinlik ju, kui sellisele loomingulisele võttele nagu liialdus, hüperbool, mis on selle loo üks põhilisi võtteid (õigupoolest ainus võte), saab osaks haavunud kriitiku seesugune väärtõlgendus. Kui tegemist ei ole arveteklaarimise ega ka vandenõuga, kokkuleppega asjaosaliste vahel, mille eesmärk oli Kaur Kenderi marumenukas reklaamikampaania, vaid kriitiku siira veendumusega, siis on mul austatud kriitikule halb uudis: nii õrna iseloomu juures on ta valinud vale eriala.

Võiks üldse arutleda teema üle, miks ei ole meil pornot kunstiks peetud. Mul on ka sellega seoses mitu küsimust, aga need ei puutu absoluutselt sellesse loosse. Lugu on iseenesest pealt vaadata õudselt huvitav, nagu kirjutatakse internetis: varustan ennast popkorniga, šõu alles algab.

Gigantide turniir.

* Internetieelne meem, küsimus, mille vastust ei tea keegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar