Usutav ja mõnus ajaluule

ANDRUS KASEMAA

Kärt Hellerma „Seniitvalgus“ on hea luuleraamat. Tõeliselt hoogne, värske. Alguses kahtlesin, kas aasta-paariga on võimalik kirjutada raamatutäis head luulet. Ise olen enda puhul pannud tähele, et see enamasti pole võimalik. Et on hea, kui luule saab settida, kui talle aega anda. Et siis näha, mis tõesti on hea.

Aga Hellerma esimese luuleraamatu puhul võib julgelt öelda: hea raamat! Ja üldsegi mitte „hea raamat algaja kohta“. Kuigi see on autori esimene luulekogu, algaja ta ju pole. Hellerma juba oskab kirjutada. Sõnadega ringi käia. Kindlasti rohkem kui mõnigi noor. Tema kasuks räägivad ka rikkalikud elukogemused, tähelepanekud ja ühtlasi kogemustest sündinud julgus sõnaga ringi käia, noortelegi silmi ette andev hoogsus, nooruslik keel, huvitavad paraboolid, nihestused, mõttemängud. Aga kogus leidub ka kauneid looduskirjeldusi, mis natukenegi annavad rahulikke värvitoone selles paraluule rahutus valgusspektris. Näiteks selline: „Öösel vaatasin / kuidas Kuu rändas / ühest aknapoolest teise / Sõitsin ühes Maaga / temast mööda“ (lk 92). Võimas! Kindlasti üks mu lemmikluuletusi. Lugesin seda kosmilise ringkäigu suurust kirjeldavat luuletust üle veel ja veel. Ma otsekui nägin seda korterit ja kuud Lasnamäe paelagendike kohal ja oleksin nagu ka ise koos Kuu ja Lasnamäe suure kortermajaga kaasa rännanud sellel ratsuks nimetatud Maal.

Kaunis on ka Lasnamäe rohetav paepealne tee 22. aprillil, kui hommikul lendas lahtisest aknast tuppa esimene porikärbes (lk 150). Olen Lasnamäel mõnda aega elanud ja võin öelda, et kortermaja, meretuule ja Lasnamäe looduse kummalises sümbioosis on oma võlu, just see võlu, mida leidsin ka Hellerma debüütkogus.

„Seniitvalguses“ on kindlasti rohkem luulet kui mõnegi teise kirjaniku-luuletaja luuleraamatus, kes annab juba mitmendat-setmendat luuleraamatut välja, kes trükib luulevihikuid juba automaatrežiimil ja võib-olla lihtsalt raha nimel. On mingi asi, et algaja luuletaja luule on sageli kõige parem. Kõige värskem. Algaja luuletaja, see on nagu paisu tagant saaks mingi vool lahti. Kevadveed, mis on talv otsa oodanud, et sula ilma tulles rõõmsalt Lasnamäe paekaldast alla vuliseda.

Muidugi, mis mind mõtlema pani luuleraamatut lugedes – kurbus tuli peale –, et kui vähe tänapäeval luule üldse tähendab. Luuletajad muudkui luuletavad ja kirjanikud aga kirjutavad ja annavad välja. Ka mina ise. Aga kui vähe see üldse loeb. On mõnus lugeda näiteks „Rail Balticu“ luuletust. Tõeliselt liivilik. Selles on tõeterakest, huvitavaid kujundeid, nihestusi. Aga ometi – loed läbi ja saad aru, et see luuletus ei muuda midagi. See luuletus ei kõiguta tänapäeval enam kedagi. Kõik justkui teavad ja saavad aru, et Rail Baltic on absurd: „Rööbaste pidu / Raske jõgi / mida mööda parvetab / puhaskasu / Transiit läbi tühermaa“ (lk 41), aga ühtegi börsimaaklerit ega poliitikut ei huvita Kärt Hellerma arvamused Rail Balticust.

Eriti mõnus ongi Hellerma ajaluule. Seda ma kohe nautisin. Need erinevad ajakihid, mis „Seniitvalguses“ välja kooruvad. Erinevad ajaspektrid. Autor mäletab Lasnamäe „liivamägesid äsja ehitatud paneelmajade / akende all“ (lk 69) ja „mäerinnakul söövaid lehmi / kui vana küla viimane talu veel alles oli“ (lk 70). Leidub mälestus nagu noor tõmmuvereline mees, kes öösel kirvega välisust maha lõhkus. Või üks pisike punane auto, mis maja ees kord põles suure leegiga. Või vargad, kes viisid korterist laste pesapallikindad ja Jugoslaavia kirjutusmasina. Sõjaväepiletid ja medaleid täis 1980ndad ja metsikud 90ndad, kus omaaegseid oktoobrilaste märke müüdi Balti jaama turul kilode kaupa.

Hilisemad, tänapäevased luulekihistused räägivad raha tagaajamisest, puhaskasumist, tulubaasist, seina taga öö läbi kostvast Bitcoini kaevanduse mürast, mis ei lase magada ei kaevandajal ega naabril, nii et mõlemad peavad hommikul punaste magamata silmadega tööle minema. Isegi lapiga koristaja Priisle kaubanduskeskuses peab võib-olla liigutama lappi punaste silmadega. Oojaa, mäletan ka mina veel lapiga koristajaid. Tore, et selliseid vanu töövõtteid Lasnamäel veel on!

Hellerma ajaluule teeb usutavaks just see, et ta ei anna selles armu iseendalegi, et see luule väljendab ka autori enda suutmatust moodsa aja tempoga kaasa minna, mahajäämist noorusaega, aga ka tahtmatust minna sellise maailmaga kaasa. Ja miks peakski, kui tõe tähenduseks on saanud vaid kaubamajade klaasuste igiliikumine.

Me kõik teame ja näeme, elame selle sees, ajas, mil „õiglus / ei ole jumalik / vaid kompromiss ja / kokkulepe“ ja kus „õiglus on meie rahvuslik aikjuu / meie autasu ja orden / meie konsensus ja kontseptsioon“ (lk 115), mäng, kus „iga alternatiiv on mulle püha“ (lk 113). Kus tõe on vahetanud välja Vero Moda soodusmüük – ja sõpruse on vahetanud välja Mosaic ja Seppälä.

Ühesõnaga, „Seniitvalgusest“ kumab välja tõeline idaeuroopalik heaoluühiskond, mida me iga päev näeme ja kogeme. Kadedus ja kahjurõõm. Väline hiilgus, valgete hammastega ilukirurg, kelle „naeratus / särab maailma kohal“ (lk 21). Võbisev ekraan, mis „kutsub tarbima / neelama / hülgama / tapma / võidutsema / valitsema / õgima / prassima / poosetama“ (lk 16). Maa on täis aina rohkem pilvelõhkujaid, ühiseid tarbimisharjumusi ja ellujäämisstrateegiaid. Kes jääb ellu, küsib ka Hellerma ise oma luulekogus, kes jääb ellu selles aina kiirustavas maailmas, kus kiirus on väline illusioon, imitatsioon liikumisest meie peas, ja kus reaalsus on vaid „hallinev orav ja hästiõlitatud kuullaagrid“ (lk 61)? Vastukaaluks hästi õlitatud kuullaagrite reaalsusele on reaalsus ka see, et „Aeg ei kihuta / Sina vaid pöörled / väike orav rattas [—] Eemalt vaadates pole vahet / kas ratas pöörleb või mitte / Orav selle sees / seisab nagunii paigal“ (lk 61).

Hellerma ajaluule on täis teraseid tähelepanekuid meie igapäevase asju täis elu kohta, kus sõnad „satelliitluure“ ja „sisepoliitika“ on saanud argipäevaks. Eriti naksakas ajastu edasiandja on „Lugu kahest ajateenijast ja külmast õllepudelist“, kus autor loeb Delfi portaalist parasjagu uudist Afganistanis surma saanud poistest, kui korraga katab ekraani suur Saku õllepudel, „mis ajab / hullult janutama“ (lk 15).

Ma mõtlen, et see luuleraamat võinuks ilmuda 1990ndate alguses, kui kirjanik-luuletaja ja tema read, täis valu ja kodumaa-armastust, oli midagi väärt. Mäletan, kui kunagi 1990ndate alguses käis meil koolis Kalju Lepik võtmas vastu Liivi luuleauhinda. Lepik oli nagu jumalus. Isegi lapsed tundsid seda! Staar. Minu esimene staar, keda ma üldse nägin oma lapsepõlves. Väliseestlane veel pealekauba. Teistsugune, inimene läänest. Kirjutas nii kenasti kodumaast, isamaast. Küüditamistest, mahajäetud nõgestesse kasvanud kodutalust. Äraminekust 1944. aastal.

Kui tähtis see kõik oli. Suurtele ja lastele. Me lapsed, kaelad õieli, vaatasime: luuletaja saali ees! Kaameragi oli kohal. Igavesti suur kaamera, nagu need tollal olid. Hilisematel aastatel oli kaamerat aina vähem. Aina vähem oli Liivi luuleauhinnal tähtsust. Nüüd ilmub sellest veel vaid teade väikse nupuna lehes.

Ka Hellerma tõdeb oma „Seniitvalguses“, et verbide tootmine ei maksa enam midagi. Nojah, miks ei maksa, see on omaette küsimus. Kas liiga palju pahna tuleb, nagu ütles kord minister Lang, raamatukogutöötajadki on sama öelnud, ja my personality olemuseks on saanud Maximas müüdavad mitmes värvitoonis plastist ämbrid, kus meie otsuseks jääb vaid värvivalik – peaaegu jumalamuidu hinnaga?

Vähem on seal minu vanas suures kolmekordses koolimajas ka lapsi ja vähem ka õieli kaelu. Aina vähem kõike. Ja ka Lepikut pole enam. Ükspäev tundsin, kuidas ka minus endas kaob huvi küüditamise ja väliseesti ajaloo vastu juba mingiks ähmaseks unenäoks. Keegi veel kuskil mäletab, meenutab. Räägib lastelastele. Aga mulle loeb see kõik aina vähem.

Võib olla tõesti, et kui Hellerma raamat oleks ilmunud 1990ndail, siis äkki oleks see tähendanud tõeliselt midagi. Tervele Eestile. Et isegi poliitikud oleksid lugenud. Igaüks oleks sealt midagi endale leidnud. Nojah, aga siis ei kirjutatud niisugust luulet, kirjutati teistsugust. Võib ka olla, et luule on ikkagi tagantjärele tarkus isegi siis, kui ta kõlab väga aktuaalselt.

Igatahes soovitaksin „Seniitvalgust“ ikkagi lugeda, kui keegi minu käest küsiks, mida lugeda uuemast eesti luulest. Et olen neist vanadest tüdinud juba, vanadest tuttavatest nägudest, nad kirjutavad sageli nii igavalt … Ja et oleks ka hea, kaasahaarav, et magama ei jääks. Raamatukogutöötajana soovitaksin siis „Seniitvalgust“. Autoril on väga lõbus olnud seda kirjutada ja selle hoog ei jää üldse maha noorte luuletajate omast. Pigem paneb neist julgelt mööda, sest kui noored on oma luules hirmus enesekesksed, räägivad vaid oma tunnetest ja mõtetest, siis Hellerma oskab oma „Seniitvalguses” näha ka elu, inimesi, aega ja inimesi enda ümber. Braavo!

* * *

Toimetaja märkus.

Arvustuse veebiversioonis on parandatud väide, nagu käinuks Bernard Kangro 1990ndate alguses Alatskivil Juhan Liivi luuleauhinda vastu võtmas. Käis hoopis Kalju Lepik. Vabandame eksituse pärast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar