„Unistus tervest, ilusast rahvast“

Muinasjutt tüdrukust, kes pääseb sundsteriliseerimisest ja võib osutuda eugeenikute silmis väärtuslikuks kodanikuks

PILLE-RIIN LARM

Praegusel ajal, kui ühekorraga arutletakse lastetusmaksu ja hooldekodukoha hinna üle, võib fertiilses eas naisterahval olla raske otsustada, kas ta on rohkem kõndiv emakas või kõndiv rahakott. „Elu hoidja“, see ta vastuvaidlematult on, ning ärgu unustagu oma rolli ka eesti keele ja kultuuri hoidja ja edasikandjana.

Kui mõelda, et „hüsteeria“ tuleb sõnast hystera, mis tähendab emakat, ning et vanas Kreekas seostati hüsteeriat emakatalitluse häiretega, tuleb tõdeda, et keset selget päeva võivad keskealistel eesti meestel avalduda emakatalitluse häired. Midagi nii tuttavat on nende mures selle pärast, „kuidas ergutada rahvast paljunema, kuidas inimestele selgeks teha, et see on nende kohustus ühiskonna ees“. Aga imelik küll – fraas ei pärinegi 2018. aasta Postimehest, vaid sellega võetakse läti kirjaniku Inga Gaile romaanis „Klaas“ kokku positiivse eugeenika tuum (lk 99).

Inga Gaile on sündinud 1976. aastal. „Klaas“ („Stikli“, 2016) on varem luuletaja ja näitekirjanikuna tuntud autori esimene romaan. Teose tegevus toimub 1930. aastate teisel poolel. Autori sõnul võib Lätis tänapäevalgi kohata arvamust, et tollal, president Kārlis Ulmanise ajal valitses Lätis „küllus, lätimeelsus ja kord“ (lk 139).

Üsna samasugust arusaama kohtab ju ka Eestis meie 1930. aastate kohta. Üks põhjus, miks „Klaas“ eesti lugejat kindlasti paelub, ongi lätlastega sarnane taust. Juba Läti ja Eesti toonasel presidendil on mõndagi ühist: mõlemad on sündinud 1870. aastatel ja pärit maalt, mõlemad osalesid 1905. aasta revolutsioonis ning olid seotud oma riigi iseseisvumisega. Kumbki ei suutnud vastu panna kiusatusele kehtestada võimule pääsedes autoritaarne kord. Mõlemas riigis oli au sees põllumajandus ning soodsa vaimse pinnase leidis näiteks eugeeniline mõtteviis: samamoodi nagu kultiveeriti maad, juuriti „väheväärtuslikku“ osa välja rahvast.

Olukorras, kus kolmandik rahvast oli sõjas hukkunud, leiti Lätis olevat „hädatarvilik uuendada rahva elujõu tuumikut, parandada rahva pärilikke omadusi“ (lk 99). Demograafilise olukorra parandamiseks asutati Rahva Elujõu Uurimise Instituut ja eugeenikakomisjon (lk 139). Samamoodi tegutses siinmail Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts. 1937. aastal jõustus Eestis sundsteriliseerimise seadus, mille järgi kuulusid steriliseerimisele „pärilikult vaimuhaiged, nõdrameelsed, raskelt langetõbised või päriliku kehalise veaga inimesed, kui nad on sugutungi tõttu ohtlikud endale ja ühiskonnale või kui nad võivad sigitada järglasi, kes on samade tunnustega“.¹ Lätis hakkas vastav seadus kehtima 1938. aastast (lk 143). See on negatiivne eugeenika.

Arutlused sundsteriliseerimise seaduse väljatöötamise üle ongi Inga Gaile „Klaasi“ taust. Romaanis otsustab Valgast paarikümne kilomeetri kaugusel asuva Strenči psühhiaatriahaigla arst Kārlis Vilks saata Rahva Elujõu Uurimise Instituudi juhi Alberts Krīvmanise visiidi eel rettu oma patsiendi Magda­lēna Cīrule: neiu, kellel on diagnoositud maniakaalne depressioon, ootab tema last.

Krīvmanise puhul on tegu idealistiga, kes samamoodi kui taotleb täiust oma koduses köögis, unistab „tervest, ilusast rahvast“ (lk 34). Krīvmanis, kes ei saa aru, mida mõtleb Kārlis Vilks piibli kirjakohaga „minu isa majas on palju eluasemeid“ (lk 98), võrdleb end mõtteis Jumalaga („inimene suudab parandada Jumala loodut“, lk 89). Lausa tähtsusetu ei ole unistuse teostamisel ka majanduslik aspekt: „Mõistate, tööline peab töötama keskeltläbi kolm päeva aastas, et neid haigeid üleval pidada“ (lk 97). Seesama mees, kes nimetab end ateistiks ja sai lapsena oma isalt jõululaupäeval Jumala eitamise pärast keretäie, viib aga romaani lõpus oma teise lapse kirikusse ristida.

Muide, president Ulmanisel, kes soovis kehtestada „paljulapseliste perede kultuse“ (lk 23), ei olnud endal ühtki last. Ta ka ei abiellunud kunagi, vaid olevat olnud abielus Lätimaaga. Lätimaalased tarvitasid tema nimetamisel epiteete Juht, Suur Külvaja, Topeltgeenius, Läti Esimene Kodanik ja Maa Kohtumõistja (lk 142).

Psühhiaatriahaigla patsiendile, kes ootab last, määrab Maa Kohtumõistja suure tõenäosusega … Kārlis Vilks ei taha mõelda, mille.

Ometi tundub, et Magdalēna rettu saatmisel on muidki motiive kui humanistlikud printsiibid. Põhjus ei ole isegi see, et tegu on Vilksi patsiendiga ja ta võib sedasi töö kaotada. Andekas arst, kellel on skisofreenia raviks uudne teooria, kardab koos patsiendiga ise hulluks minna. Tõepoolest, ta juba räägibki iseendaga, näiteks: „Armastus on neuroos. Peaksite seda ju ometi teadma, peaksite sellest aru saama“ (lk 36). Aga võib-olla on asi hoopis joomatõves ja südametunnistuse talitluse häiretes? Võib-olla te häbenete oma lapse ema? Hirm, häbi ja stereotüübid, mis moodustavad inimeste vahele klaasi, ongi üks romaani pealkirja tõlgendusvõimalusi.

Valdavalt on „Klaas“ edasi antud eri tegelaste sisekõnena. Kui sellele midagi ette heita, siis naistegelaste natuke üheplaanilist kujutamist. Osa neist on põhimõttekindlad ilmasambad, näiteks Vilksi aadlisoost vanaema, kes ei ole ära põlanud mesallianssi (Vilks tundub olevat oma veerandsaksluse üle koguni veidi uhke), või tema tark, tugev ja napisõnaline ema, kes peab külas ämmaemanda ametit ja kasvatab emamesilasi.

Märksa huvitavamad on alkohoolikust Vilksi iroonilised repliigid, nagu ka tema religioosse alatooniga sisemised heitlused. Ühele piiblikohale sai juba osutatud, olgu toodud teinegi: „Mitte miski, mis ma teen, pole jääv, mitte miski. Mis tahes püüd midagi ise luua on asjatu ja naeruväärne“ (lk 35). Võrdluseks: „Tühi mis tühi, ütleb Koguja, tühi mis tühi, tühi kõik. Mis kasu saab inimene kõigest oma vaevanägemisest päikese all?“²

Vaimust vaene Magdalēna on aga justkui Maarja Magdaleena, Jeesuse lähikondlane, keda Jeesus suudles suule. Nii ilus, nii siiras, nii õnnis, tema usub headusesse ja ootab kaua, et Kārlis talle järele tuleks. Lõpliku tervenemise toob Magdalēnale sünnitus – siis kuuleb ta kõrvus klaasi kildudeks purunemise heli (lk 118).

Tegu on sarja „Meie. Läti, XX sajand“ kuuluva raamatuga. Kas just selle tõttu, aga teoses on hulk Lätimaa ja lätlaste kirjeldusi, mille puhul on raske aru saada, kas on autor tõsine või muigab. See, kui äreval hetkel loetakse Vilis Lācise „Kaluri poega“ (lk 112), ei saa ju ometi tõsiselt mõeldud olla? Aastatel 1933–1934 ilmunud romaanist on Karl Abeni tõlkes eesti keeleski ilmunud neli trükki. Olen kuulnud meenutusi, kuidas seda pidi nõukogude ajal Eesti koolides kohustuslikus korras lugema ja küll oli tüütu.

Ilmselt ei jää üle muud, kui soovida Aive Mandli tõlgitud „Klaasile“ sama palju kordustrükke. Teose teemapüstitus on ülimalt aktuaalne ning ammugi ei aegu selle humanistlik sõnum. Autor kaldub kohati libedale klišeedejääle (või -klaasile), kuid jääb jalule ehk romaan on tervikuna väga hea. Teose lõppu on võimalik tõlgendada muinasjutulikult, armastus võidab kurja väe, ehkki, nagu selgub autori järelsõnast, Strenči psühhiaatriahaigla 351 patsiendist 336 seda küll ei näinud (lk 140).

Magdalēnal oli õnne.

 

1 Vt Vikipeedia, märksõna „Eugeenika“.

2 Koguja raamat. Tlk Jaan Kaplinski ja Vello Salo. Verb, 2016, lk 6.