Tsoon – pühamu või vanakraamiladu?

Strugatskite „Väljasõit rohelisse“ on süžee põhijoonte poolest tundmatu maa koloniseerimise lugu. Kuigi Tsoonis viibitakse raamatu vältel napilt, keerleb kogu tegevus selle ümber.

LEO LUKS

Arkadi ja Boriss Strugatski kultusliku jutustuse kordustrüki ilmumine on sündmus, mis ei tohiks jääda ulmehuviliste siseasjaks. Kuigi raamat on iseenesest väga tugev ja mitmekihiline, on sellest kujunenud Strugatskite loomingu kuulsaim verstapost¹ arvatavasti tänu intertekstuaalsetele seostele Andrei Tarkovski filmiga „Stalker“ (1979). Nii eestikeelne uustrükk kui ka jutustuse ingliskeelse tõlke esikaas on isegi illustreeritud kaadriga filmist.

Küllap on laiema kultuurihuvilise publiku seas palju minusarnaseid inimesi, kes on „Stalkerit“ üha ja üha üle vaadanud, kuid „Väljasõitu rohelisse“ lugesid 1980ndate lõpul ega mäleta praeguseks raamatust suurt midagi. Kuigi ka filmi stsenaristid olid vormiliselt vennad Strugatskid, muutus stsenaarium töö käigus Tarkovski mõjul sedavõrd, et Arkadi Strugatski ütles ühes intervjuus: „filmi au kuulub ainuüksi Tarkovskile“² ning Tarkovski lausus teisal: „filmil pole raamatuga muud ühist peale kahe sõna, „stalker“ ja „Tsoon““.³ Päris lahus need kaks kunstiteost siiski ei seisa ning moodustavad teineteist küsitledes ja täiendades monumentaalse terviku. Julgen „Väljasõitu …“ soovitada nii nendele, kes vaimustuvad „Stalkeri“ filosoofilis-psühholoogilisest sügavusest, kui ka nondele, kelle meelest on filmis liiga vähe sündmusi ja põnevust. Kui „Stalker“ on aeglane festivalifilm par excellence, siis „Väljasõit rohelisse“ pakub sügavat mõtteainet hoolimata sellest, et vormiliselt on tegu tempoka ulmepõnevikuga.

Nagu järelsõnast lugeda võib, vastab jutustuse käesolev versioon autorite esialgsele tahtele (lk 206), 1970ndatel ilmunud versioon ning vastavalt ka selle eestikeelne tõlge (1987)⁴ olid osaliselt kärbitud. Pööraseid erinevusi kahe variandi vahel siiski pole, põhiliselt puudutavad kunagised kärped peategelase ja tema semude mahlakat kõnepruuki, sest nõukogude kirjanduses polnud ometi sobilik ropendada! Ka sündmuste pinnal kärbiti omal ajal ennekõike n-ö amoraalsusi, nagu Noonani bordelliäri (lk 156) või peategelase Redricki meenutus seksuaalaktist Raisakulli tütrega (lk 161). Lisaks on uustrüki tõlget õige pisut kohendatud ja ajakohastatud, näiteks on ära jäetud omaaegsed jutumärgid slängisõnade ümbert (sääsekiilakas, nõiasült jms) – eriti kunstlikult mõjusid jutumärgid I peatükis, kus avaneb peategelase mõttevoog esimeses isikus. Peale stilistiliste kärbete pisendati omal ajal tsensori nõudmisel ellu ärkavate surnute rolli jutustuses, tõlgendades nende olemasolu biorobotitena. Originaalversioonis leiduv stseen öisest hõikumisest Redi mutandist tütre ja ellu ärganud isa vahel (lk 166) kruvib kahtlemata õnnestunult pinget üles.

Tsooni topoloogia ja ökonoomia

Pealispindselt tundub, et „Väljasõidu …“ põhiprobleemiks on kontakti ebaõnnestumine mõistusliku kosmilise tsivilisatsiooniga (teoses leidub muuseas irooniline vihje Kurt Vonneguti mõistuloole „Tšempionide eines“, vt lk 135). Tarkovski filmist pärineva kõrvalvaate abil võib aga Strugatskite teose sügavama põhiprobleemina näha hoopis üldise ökonoomia küsimust, vahetamise ja tasu küsimust. Nimelt oli Tarkovski enesetõlgenduse kohaselt tema filmi põhiprobleemiks (ja Stalkeri tragöödia põhjuseks) just see, et tänapäeva inimesed tahavad kõige eest saada tasu.⁵

Meenutagem hetkeks filmis avanevat Tsooni: see on ohtlik ja segase päritoluga sõjaliselt isoleeritud tühermaa, mille külastamise ainus põhjus on legendaarne soovide täitumise tuba (millest eraldi allpool). Stalkeri hoiatuste kohaselt on Tsoon suisa psüühiline entiteet, mis hukutab või säästab külalisi vastavalt nende iseloomule, nende meele puhtusele. Tsoon ei ole tehniliste oskuste abil läbitav, siseneja peab heitma ennast alandlikult tema meelevalda, võtma müstikule või zen-budistile omase hoiaku. Visuaalses plaanis on Tarkovski Tsoon kõigest fantastilisest teadlikult puhastatud (stsenaariumi algsetes versioonides olid eriefektid veel kaasatud), vaataja võib koguni kahelda, kas pole Tsooni imetabasus hoopiski Stalkeri väljamõeldis.⁶ Kirjanik ja Teadlane ei usu Tsooni, ei usu imesse, vaid jätkavad pühal maal viibides oma elumurede heietamist. Tarkovski Tsoon ei anna ka selgeid märke, imesid ei sünni. Tõsi küll: usutaganemise finaaliks saab mõlema külalise keeldumine soovide tuppa sisenemisest (sellest allpool eraldi).

Kogu ekskursioonist jääb püsti üks paradoks: kõik kolm naasevad sealt terve nahaga. Kui on nii, nagu usub Stalker, et Tsoon säästab üksnes häid inimesi, siis peavad ka tema reisikaaslased olema piisavalt head – hoolimata usu puudumisest – ega saa kehtida need moraalsed hinnangud, mida Stalker filmi lõpus oma kaaslaste kohta esitab. Alternatiividena tulevad kõne alla variandid, et imetabased pääsemised leidsid aset tänu õnnelikule juhusele või siis on Tsoon tõesti suvaline tühermaa, Stalkeri kujutluse vili.

Strugatskite Tsooni ülesehitus on kordades materiaalsem, visuaalselt veenvam.⁷ Esiteks on tema päritolu selge: kosmilise külastuse tagajärg. Teiseks pole ta unikaalne, tegevus toimub ühes kuuest Maal leiduvast Tsoonist. Mis kõige olulisem: Tsoon pole mitte müstiline tühermaa, vaid mitmesuguste materiaalsete väärtuslike asjade varamu ning seeläbi on ta oma mõistatuslikkusele vaatamata täiesti inimühiskonda internaliseeritud. Nii teaduslikud ekspeditsioonid kui ka illegaalsed stalkerid ammutavad Tsoonist igasugu kraami, mille algne otstarve jääb hämaraks, kuid mis leiab inimeste käes kasulikku rakendust (igikestvad akud, tervist parandavad käevõrud jne). Süžee põhijoonte poolest on „Väljasõit …“ seega tundmatu maa koloniseerimise lugu, omamoodi kullapalaviku lugu. Pole tähtsusetu tõik, et teose kaugem inspiratsiooniallikas ning ka stalkeri mõiste häll oli Rudyard Kiplingi raamat „Stalky ja kamp“ („Stalky & Co.“, vt lk 195). „Väljasõidu …“ maailmas põimuvad teadusulme ja fantaasia. Strugatskite Tsoon on ühelt poolt tehnikasaavutuste ladu, aga ka lugematute legendide allikas, teoses meenutatakse kümnete stalkerite tegusid ja surma, peale Kuldkera (filmi soovide toa analoog) mainitakse veel Tsoonis elavaid hõime, hulkur Dicki jms.

Tasub mainida, et Tsoonis viibitakse raamatu vältel väga napilt (ca 45 lk), läbinisti üksnes IV peatükis, kuid ometi keerleb kogu ülejäänud sündmustik selle ümber. Tarkovski filmis viibitakse vastupidiselt Tsoonis pea kogu aeg, kuid ei seigelda – tegelikult ollakse hingemaastikul.

Strugatskite Tsoon on ennekõike eriskummaliste sündmuste ja mõjude toimumise ruumipiirkond, edukal stalkeril on võimalik Tsooni eripära ja seadusi tundma õppida. Näiteks filmiski esinev mutrite loopimine, mida Tarkovski tõlgendas hiljem Tsooni irratsionaalsuse eelduselt lähtudes absurdse aktina,⁸ on Strugatskitel täiesti sihipärane tegevus tihenenud gravitatsioonipiirkondade (sääselitakad) kaardistamiseks. Siiski ei ole ka Strugatskite Tsoonis orienteerumine läbinisti delo tehniki, eduka stalkeri töös on tähtsaimad intuitsioon ja keskendumine ning olulisel kohal on ka rituaalide täitmine ja hea õnn.

Loo lõpus selgub, et Tsoon on ökonoomiline ka traagilises tähenduses: soove täitva Kuldkera juurde pääseb üksnes läbi lihamasinana tuntud ruumipiirkonna ning tee avanemiseks tuleb esmalt ühe inimese elu ohverdada. Endale õnne ammutanud stalker Raisakull oli pälvinud oma hüüdnime just seetõttu, et ta ohverdas visiitide käigus lihamasinale kaasa võetud kaaslasi. Kui Tarkovski Tsoon on püha ruum, kus otsitakse sidet transtsendentsiga, siis Strugatskite Tsoon tundub olevat animistlikult organiseeritud ruum ning stalkerid omamoodi šamaanid.

Siiani vaatasime Tsooni internaliseerimise mehhanisme inimeste maailma. Tasub aga rõhutada, et Strugatskite teoses avaldab Tsoon ka väljapoole tugevat mõju. See, et ta üldjoontes paigal püsib, avab võimaluse kujutada kahe maailma pingeid ja kokkupuutepunkte (enamasti on ulmekunstis Kontakt kogu senist ühiskonnakorda hävitav sündmus). Filmis on ainsaks välismõjuks Stalkeri lapse invaliidsus – ka see aspekt on muide raamatus palju värvikam, Redi Kiisuks hüütav tütar on karvane ning minetab teose arenedes võime inimkeeles suhelda. Peale selle räägitakse raamatus Külastuse üle elanud inimeste õnnetust toovast staatusest: kui nad mujale kolivad, hakkavad inimesed nende ümber surema jms (lk 143–144). Kui raamatu algusosas agiteeritakse inimesi emigreeruma, siis teose lõpuks on Harmonti linn suletud piirkond, tsooni järgmine ring. Mõistagi ei saa mööda vaadata Tsooni surnuid üles äratavast mõjust, kuna kadunukesed kipuvad vanadesse kodudesse tagasi jms.

Sahkerdamise varjus avaneb ka raamatus vihjamisi Tsooni ahvatlev, paeluv külg. Millegipärast ei soovita tema ümbrusest minema kolida, vastupidi: toimub õnneotsijate pidev juurdevool. Ning stalkeritega on omaette teema: kui väliselt on kogu nende tegevus motiveeritud kasuahnusest, siis sügavamalt kaaludes paistab, et Tsoon ise ei lase neid lahti, ahvatleb üha tagasi pöörduma.

Mõttekäigule leiame tuge jutustuse III peatükist, sahkerdaja Noonani vestlusest skeptilise teadlase Pielmanniga. Mitte Külastus pole tähtsaim sündmus, väidab Pielmann, vaid asjaolu, et inimkond on kõigest hoolimata seni kestma jäänud (lk 137). On vaja kohaneda ja kohanetakse, kas või üle laipade, nagu näitab Raisakulli tegelaskuju „Väljasõidus …“.

Kahe näoga Stalker

Kõige suurem kontrast Strugatskite jutustuse ja Tarkovski filmi vahel seisneb peategelase kujus. Filmi Stalker on nimetu pühaku või prohveti ideaalkuju, inimeste aitamise missioonile täiesti pühendunud isik. Ta ei alista Tsooni, vaid annab ennast alandlikult selle hoolde ning üritab ka oma hoolealustes sama hoiakut juurutada. Pole tähtsusetu tõik, et enne „Stalkerit“ üritas Tarkovski teha filmi Dostojevski „Idioodist“, kuid idee põrkus ülemuste vastuseisule.⁹ Tarkovski Stalker on paljuski sala-Mõškin, sügavalt Tsooni usku, filosofeeriv ja luulet etlev tundleja, sarnane on ka mõlema tegelaskuju puhul sisemine katastroof, kui teisi inimesi ei õnnestu õnnelikuks teha.

Strugatskite peategelane Red Shoehart on sootuks teistsugune, vale oleks siiski öelda, et filmi-stalkerile vastandlik. Red ei ole mitte kurjuse kehastus, vaid sümpaatne joodik-pätt-seikleja. Töörügamine on talle sügavalt vastumeelne, selle asemel korjab ta eluga riskides Tsoonist kosmilist kraami ning müüb seda hangeldajatele. Säärane eluviis võimaldab Redil ülejäänud ajal pummeldada ja prassida, sellest tegevusest on raamatus ka mitmeid stseene. Stalkerina on Red üliedukas, sest tunnetab Tsoonis varitsevaid ohte intuitiivselt. Kuigi terve raamatu vältel paistab, et Tsoonis tuleb käia raha nimel, hakkab raamatu lõpus Redile koitma, et mängus on tõmme või sõltuvus, omamoodi hullus. Stalker ei tunne ennast argielus koduselt, vaid ihkab sisimas ikka Tsooni – olgugi et viimases peatükis ette võetud retk soove täitva Kuldkera juurde on väliselt motiveeritud üksnes haige tütre Kiisu tervendamissoovi poolt. Selline adrenaliinisõltlasest pätt on lääne põnevuskirjanduses ja -filmides küllaltki levinud arhetüüp ning Strugatskitel on nii peategelane kui ka teda ümbritseva miljöö loomine väga veenvalt õnnestunud.

Pole mingi ime, et tsensorid vintsutasid teost kaheksa aastat, enne kui see ilmumisloa sai (vt täpsemalt järelsõnast). Asi polnud mitte üksnes selles, et tegelased ropendasid palju. Küllap adusid tsensorid, et jutustus ei kanna piisaval määral roiskuva lääne kriitika ideed, nagu autorid ametlikult tõlgendasid. Red ei ole hoolimata oma pahedest eemaletõukav tegelane, puhas antikangelane, vaid mõjub sümpaatselt. Tasub mainida, et jutustuses pole Redi ja teda ümbritsevat hangeldajate kampa tasakaalustavat moraalset majakat, kui selleks mitte pidada esimeses peatükis hukkuvat teadlast Kirilli. Kui Tarkovski filmis omandab ka Stalkeri naine hoolimata napist kaadris veedetud ajast pühaku piirjooned, siis raamatus jääb Redi naine hoolitsevaks taustajõuks. Täiesti õigustatuks tuleb pidada omaaegse kriitika süüdistusi, et Strugatskid kirjutavad lääne ulmet, ei visanda kommunistlikku utoopiat.

Kui Tarkovski film kulgeb ka eelteadmisteta vaatajale äraarvatavat rada pidi (eesmärgi täitumine festivalifilmis oleks banaalne), siis raamatus leiab just Redi isikus aset klassikalisele sõlmitusele omane dramaatiline pööre. Üdini kaalutlev stalker ohverdab Kuldkera poole püüeldes külmavereliselt oma kaaslase lihamasinale – pikantse vingerpussi korras pole ta kaaslaseks võtnud suvalist statisti, vaid vana partneri Raisakulli palavalt armastatud poja –, kuid eesmärgile jõudes tema kalkuleeriv persona laguneb ning ta suudab üksnes korrata äsja hukkunud noormehe hüüet: „ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!“ (lk 193). Soovide täitumisega on mõlemas kunstiteoses kõige segasemad lood, mistõttu tuleb lõpetuseks sel teemal eraldi peatuda.

Soovide masin

Filmis on tuba ja raamatus Kuldkera, mis pidada täitma inimese kõige salajasemad soovid (vt lk 168). Tarkovski Stalkeri väitel oli ta sinna tuppa viinud juba varem mitmeid inimesi, kuid ei olnud garantiid, et see käik teeb külastaja õnnelikuks. Näiteks Stalkeri õpetaja Dikobraz läks tuppa soovima oma surnud venna ülestõusmist, kuid vend ei ärganud – hoopiski Dikobraz sai äkitselt pururikkaks. Mõistnud, et sisimas soovis ta rikkust vennast rohkem, poos võimas stalker end üles.

Filmi sõlmituseks on asjaolu, et rändurid jõuavad toa lävele, kuid keegi ei sisene. Tarkovski tõlgendab hiljem seda loobumist põhiliselt hirmu kaudu: Kirjanik ei tea, mida ta tahab või siis mõistab, et kui ta saaks kaduma läinud inspiratsiooni Tsoonilt, ei teeks selle abil loodu teda enam õnnelikuks.¹⁰ Teadlane tahtis hoopiski Tsooni õhkida, kuid ta loobub ka sellest plaanist – välja arendamata jääb paradoks, et kui ta oli toa ohtlikkuses veendunud, miks siis mitte siseneda ja soovida toa haihtumist? Stalker ei sisene väidetavalt selle pärast, et nagu näitas ka Dikobrazi saatus, on stalkeritele sisenemine keelatud. Aga oma iva on ka Kirjaniku repliigil, et talle pole tuba vajagi, kuna Tsoonis viibimine on tema õnneks piisav tingimus. Mõistagi jääb ka võimalus, et tuba on Stalkeri väljamõeldis, zen-harjutus inimeste meeleparandusele juhtimiseks. Filmis tekkiv olukord on nii sarnane kuulsa Kafka mõistulooga „Seaduse ees“, et vältimatult tuleb pähe ka psühhoanalüütiline tõlgendus, mille kohaselt mitte midagi ei ole võimalik soovida, inimese ihad on organiseeritud tühiku ümber. Pikemalt on seda hüpoteesi analüüsinud Slavoj Žižek, kes muu.¹¹

Just selles punktis saavad raamat ja film esmakordselt päriselt kokku. Red lausub Kuldkera juurde minnes eelmise peatüki lõpus tsiteeritud, hukkunud noormehelt pärinevad sõnad, kuid lausele eelneb sisekõne: „Olgu neetud see kõik, ma ei suuda ju midagi välja mõelda peale nende tema sõnade …“ (lk 193). Ometi tuli ta ohtlikule ekspeditsioonile oma muteerunud tütrele tervist soovima, kuid tahtekindlus hajus. Jutustuse lõpulause võib tähendada kirgastumist, loobumist omakasust, sel juhul algaks Tarkovski film sealt, kus raamat lõpeb. Kuid see pole ainuvõimalik tõlgendus.

Lugu võib olla hoopiski nii, et jõutud on äratundmisele, et midagi polegi soovida ning korratakse monotoonselt, justkui vaikust täitvat õlekõrt otsides eelkäija sõnu. Selle tõlgenduse teel on karina üks paradoks: nimelt väitis eespool Raisakull, Kuldkera eelmine valdaja, et tema sai keralt üksnes mõistlikke argiseid hüvesid: tervist endale ja oma lastele (ning tõesti olid tal ilusad-terved, üldse mitte stalkerile omased lapsed, vt lk 68). Kuid kui sisimaid soove pole võimalik teadvustada, kuidas õnnestus see siis Raisakullil? Kas on tekkinud uue aja läbipaistev inimene, kes on täitnud subjektis peituva tühimiku triviaalse eluspüsimise sooviga? Kui nii, siis ei ole soovide masinat ju enam vaja, Raisakullide armee on minekul debiilsesse immanentsuse tsooni.

Kui tulla tagasi siinse kirjatöö algusesse, siis peitub Strugatskite jutustuse melanhoolia üldises ökonoomias, mis iga ime endasse integreerib. Siit edasi mõeldes terendab ees palja elu temaatiline kontuur.

1 Nõnda väidavad asjatundjad. Siinses kirjatöös ei esitata põhjapanevaid üldistusi Strugatskite loomingu kui terviku kohta, kuna minu lugemuses on mõningad lüngad. Asjalikke üldkäsitusi on leida ka eesti keeles, nt Veiko Belialsi „Ime-saladus-tõepärasus“. http://www.algernon.ee/node/1031

2 Vt Vladimir Gopman,  Science Fiction Teaches the Civic Virtues: An Interview with Arkadii Strugatsky (1991). http://www.depauw.edu/sfs/interviews/Gopman53interview.htm

Samas intervjuus väidab küsitleja, et stsenaariumist kirjutati 11 versiooni. Vähemalt kolm versiooni on täies mahus avalikustatud (esimesed kaks pealkirja all „Soovide masin“). Vt http://www.eunet.lv/library/alt/STRUGACKIE/

3 Andrey Tarkovsky, Interviews. Toim John Gianvito. University Press of Missisipi, 2006, lk 51. (Intervjuu on antud 1979. aastal.)

4 Rmt: Arkadi ja Boriss Strugatski, Miljard aastat enne maailmalõppu. Tlk Maiga Varik. Eesti Raamat, 1987.

5 Andrey Tarkovsky, Interviews, lk 62.

6 Andrey Tarkovsky, Interviews, lk 50.

7 Põnevusega ootan raamatu põhjal USAs filmitavat TV-seriaali, mis peaks kirjade järgi linastuma juba käesoleval aastal.

Vt http://www.imdb.com/title/tt5024734/fullcredits/

8 Andrey Tarkovsky, Interviews, lk 58.

9 Sean Martin, Andrey Tarkovsky. Pocket Essential, 2005, lk 150.

10 Andrey Tarkovsky, Interviews, lk 56.

11 Slavoj Žižek, The Thing from Inner Space.

http://www.lacan.com/zizekthing.htm