Tērbata üliõpilane Eduards Veidenbaums

Veidenbaums oli Tartu ülikoolist vaimustuses.

CONTRA

Läti luuleklassiku Eduards Veiden­baumsi sünnist möödus 3. oktoobril 150 aastat. Veidenbaumsi luuleridu teavad lätlased peast, paljudest neist on saanud laulud, millest mõni kõlab ka laulupidudel. Ta oli omal ajal läti luules täiesti uus nähtus, isegi oma ajast ees, nagu meil Juhan Liiv.

Siinses loos keskendun faktile, et Veidenbaums oli oma lühikesest elust mitu aastat tartlane. Aastatel 1887–1889 elas ta aadressil Techelfersche Straße 1 ehk Tähtvere 1. Seal asub ka mälestustahvel, kuigi maja ise põles paarikümne aasta eest maha. Ilmselt on hävinud ka suur osa Veidenbaumsi kirjalikust pärandist. Õnneks jäi temast käsikirjades alles 80 luuletust (kahtlustan, et neid võis olla hulga rohkem) ja ka natuke kirju, kust saab muu hulgas aimu tema tudengielu kohta Tartus.

Lapsena pidi Veidenbaums õppima palju omal käel, sest pärast isa surma ei jaksanud pere teda koolitada. Ta õppis korralikult selgeks kümmekond keelt, 1886. aastal õnnestus tal lõpetada Riia kubermangugümnaasium. Järgmisel aastal astus ta Tartu ehk tollase läti kõnepruugi kohaselt Tērbata ülikooli juurat õppima, kusjuures esimese variandina oli kaalumisel tudeerima minek hoopis Moskvasse, kus see olevat olnud odavam.

Veidenbaums oli tõelises vaimustuses sellest, mida Tartu ülikool talle pakkus. Kirjast koju saame lugeda: „Kõiki aineid loetakse saksa keeles. Kõige rohkem meeldib mulle Schmidti [kursus] Balti kohtutest, nende koosseisust, tööpõllust ja ajaloost jne. Need just akuraat sellised asjad, millest ma seni nagu läbi udu teadsin, ja seepärast on nüüd väga haarav, kui kuuled neid nii selgelt ära seletatavat.

Kuna loenguid tuleb mul päevas mitte rohkem kui kaks-kolm tundi, siis jääb piisavalt aega ka teiste asjade jaoks. Õpin vene ja prantsuse keelt ja loen saksa kirjanikke. Ülikooli raamatukogust võib saada tasuta igasuguseid raamatuid lugemiseks.“

Oli siiski üks asi, mis pidevalt muret valmistas. Raha! Rahast oli alati puudus, sest pere oli suur ja sissetulekut vähe. Eduards oskas majanduslikult mõelda, veel kodus elades pidas ta täpset arvestust, kuidas talu rahaasjade seis on. „Saatke mulle, palun, minu uued riided, niipea kui nad on valmis. Praegused, nagu selgus, hakkavad ka suurima säästmise juures õige varsti lagunema ja kuni ühtesid lased arstida, seni peavad teised seljas olema. Neid vanu, mis mul kaasas, hoian ma pimedama aja jaoks, sest siis ei ole neid tänava peal näha.“

Kui rahamured kõrvale jätta, näis Veidenbaums Tartu elu täiesti nautivat: „Näed, et mul on vaba aega kui palju ja sel ajal saan teha igasuguseid asju: loen vene- ja saksakeelseid kirjutisi, õpin vahel ühest eestikeelsest poolpiiblist eesti keelt, käin Tartu ümbruses jalutamas jne. [—]

Pühapäeviti on mul harjumuseks saanud jalutada ja Dorpatit vaadata. No on vast kaunis linn! Nii palju puid ja aedu, et eemalt paistab nagu haljas mets, mille vahele on puistatud punaseid kivikatuseid ja kirikutorne ja mille keskel voolab Emajõgi oma häguse veega. Peab vaid kahetsust tundma, et tänavad on väga halvas korras, ja eriti praeguse vihmase ilmaga pori ainult lendab. Vihm on nii häbematuks läinud, et viibib juba paar nädalat meil külas, ja näib, et ei taha veel ära minna.“

Veidenbaumsi suhe alkoholiga on omaette põnev teema. Tal on küll palju luuletusi, mis oleksid kirjutatud nagu alkoholi ülistuseks, aga kui neisse süveneda, tundub see olevat pigem iroonia. Kuigi tema kirjadest tuleb välja, et „liikude tegemine“ ei olnud talle ka enne Tartusse tulekut võõras, põlastab ta Tartu tudengite hulgas valitsevat lausjoomist ega taha korporatsioonidega tegemist teha.

„Lettonias kohtusin paljude tudengitega, osaliselt ammuste tuttavatega Riiast, nad püüdsid mulle auku pähe rääkida, et astuksin korporatsiooni, aga seda ma ei taha teha, sest mulle ei meeldi seal.

Esiteks valitseb seal naeruväärselt suurustav aristokraatlik vaim, mille pärast mul seal viibides juba paljudega suuri lahkarvamusi ja dispuute ette on tulnud, ja teiseks tuleb seal välja käia kohutav hulk raha (vähemalt 70 rubla aastas), sest õllejoomine mängib seal põhirolli, juuakse ühise arve peale, mis kulutatud, jaotub võrdsetes osades kõigi vahel. [—]

Ajab lihtsalt naerma, kui need mehikesed arvavad, et peavad end kohutavalt auväärseteks persoonideks. Ja milliste suurte patriootidena nad tahavad ennast näidata! Justkui see oleks see tähtsaim töö, mida läti rahva heaks saab teha, kui selle raha eest, mis isade käest kaasa saadud, omal kõrisid loputavad ja pähe joobe või pohmeluse korraldavad. Seejuures hoiavad nad oma nina palju kõrgel, hea et pilvedesse ei torka, ja selliste meestega ei meeldi mulle tegemist teha. Teadagi on siin ka erandeid, aga neid on üsna vähe, suurem osa on sellised, nagu ma mainisin.“

Sellest, et ei leitud sobivaid korporatsioone, sai lätlaste kultuuriseltsi Pīpkalonija loomise ajend: „Siin on sel poolaastal läti tudengite hulgas tekkinud uus selts, mis tahab edendada läti kirjandust ja kavatseb rohkem korda saata kui Lettonia, mille liikmed on liiga palju pühendunud joomisele ja duellidele ja muud peaaegu üldse ei tee. Uue seltsi liikmete arv on praegu 15, ka mina kuulun sinna. Meie hulgas on tõsiseid kirjanikke, ja me loodame kindlalt, et õige varsti meie arv suureneb ja pakume tõsist konkurentsi Lettoniale.“

Raske on hinnata, kui palju luuletusi Veidenbaums nimelt Tartus kirjutas, aga kahes luuletuses on Tartu kohalolek täitsa tunda. Üks on luuletus Emajõest: See Emajõe hämu / Teeb südame vabaks … Teine on luuletus üliõpilaste õllejoomisest, kus mainitud ka Tartu kõrtsmik Melkov ja laenuandja Hirševitš: Mu kuri saatus minule / Teind elu mitmekesise: / Kord raha on, siis jälle nälg. / Küll kerge jalg, küll sünge palg, / Kuid ikka voolab õlu …

Vahepeal tabas Veidenbaumside talu kaks aastat järjest ikaldus ja Eduardsil ei jäänud üle muud kui õpingute jätkamiseks raha teenida, peamiselt koduõpetajana Ruhjas. Lõpuks sai ta ülikooli tagasi minna, aga kord koju sõites külmetas raskelt ja maikuus 1892 viis süvenev tiisi­kus Eduards Veidenbaumsi 24aastaselt hauda.