Teejuht August Jakobsoni loomingu tihnikusse

Anneli Kõvamees

Martin Neithal, August Jakobson. Lühimonograafia. Toimetanud Reet Neithal. Kujundanud Kalle Paalits. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014. 216 lk. „Oli siis Oskar Rootsman tõesti sarnane psükoloogiline tüüp, millisena kujutab teda suur poti tuus Tuglas?” kirjutab August Jakobson 1925. aastal naabrineiule, arutledes oma lugemismuljete üle (lk 24). Friedebert Tuglas oli laiemale avalikkusele tutvustanud noorelt surnud Rootsmanni luulet ja pannud kokku tema luulekogu. Klassikut parafraseerides: kui Jakobson kirjandusse jõudis, oli Tuglas juba alustanud. 1927. aastal debüteerib Jakobson kirjanikuna Looduse romaanivõistluse võitnud romaaniga „Vaeste-Patuste alev”, mis pakub lugejatele seni tundmata ulatuses sissevaate agulimaailma. 1940. aastaks oli ta avaldanud 17 romaaniköidet ja seitse novellikogu, lisaks näidendid, millele ta Nõukogude perioodil peamiselt keskendubki, märkimisväärseim neist „Elu tsitadellis” (1946). Teinud ka  ametkondlikku karjääri ja pälvinud erinevaid preemiaid (nt kaks korda Stalini preemia), oli temast 1950. aastateks saanud nõukogude eesti kirjanduse tuus.

Kui küsida aastal 2014, mil täitub 110 aastat Jakobsoni sünnist, kes ta oli, siis esimesena meenuvadki „Vaeste-Patuste alev” ja „Elu tsitadellis”. Muu on üsnagi unustusse vajunud ja tänapäevaselt vaatepunktilt suuresti uurimata loominguline tihnik, millesse radade rajamiseks pakub võimaluse Martin Neithali lühimonograafia August Jakobsonist.
Senised tervikkäsitlused pärinevad nõukogude ajast: Ants Järve lühimonograafia 1970. aastatest ning Neithali kirjutatud artiklid ja peatükid „Eesti kirjanduse ajaloo” neljandas ja viiendas köites (vastavalt 1984 ja 1987). Ka see teos on kirjutatud nõukogude ajal: saatesõnast võib lugeda, et käsikiri valmis 1988. aastal, ent jäi muutunud olude tõttu ilmumata –
„käsikirjal olid juures kirjutamisaja märgid ning seda ei saanud sellisel kujul enam välja anda” (lk 8). Nüüd on selle kirjutamisaja (nõukogulikud) märgid kõrvaldatud (kuigi siin-seal on siiski sisse jäänud termineid nagu „kodanlik kord” jms). Lugeja ees on esimene põhjalikum eraldi raamatuna ilmunud sissevaade Jakobsoni loomingusse.
Monograafia aluseks on kindlatelt alustelt lähtuv struktuur. Teetähised seatakse paika sisukorras, mille põhjal saab ühteaegu ülevaate nii monograafia sisust kui ka Jakobsoni loomingust. Alustades eluloolistest seikadest ja kujunemisaastatest, jõutakse teoste käsitluseni, mis moodustab monograafia põhiosa. Käsitlused on pikad ja põhjalikud ning neid ilmestavad rohked väljavõtted tekstidest, saateks monograafia kirjutaja hinnangud ja analüüs. Seal tõmmatakse paralleele ühiskonnas toimuvaga ning haagitakse sellega teoste sisu ja teemaarendus. Näiteks „Vaeste-Patuste alevi” puhul on lisatud omaaegsete ajalehtede väljavõtteid, mis peegeldavad tööliskonna raskeid elutingimusi. Kohati võtab aga teoste käsitlus pigem ümberjutustuse mõõdu ning võib aeg-ajalt monograafia autori käsitluse enda alla matta. Saatesõnas selgitab toimetaja: „Paiguti on teksti tihendatud, pikki tsitaate ja detailidesse laskuvaid sisututvustusi õgvendatud, teksti juurde lisatud, tsitaate välja jäetud või vahetatud. Teoste sisututvustused on uurimuses üldiselt omal kohal, kui pidada silmas, et Jakobson on kirjanik, „kes 21. sajandi alguseks on vajunud peaaegu täielikku unustusse”” (lk 10). Viimase, Rein Veidemanni öelduga tuleb nõustuda: Jakobsoni teosed paiknevad tänapäeva kirjandusmaastiku äärealadel, seega on sisututvustused kindlasti omal kohal, kuid küsimus on, kui suur ülekaal neil peaks olema. Teoseid saab käsitleda ka analüüsiosale suuremat kaalu andes. Kohati tundub, et monograafia autorit on nakatanud Jakobsoni paljusõnalisus, iseloomustatakse teda ju kui eepilist kirjanikunatuuri, kes „viljeleb … harva kokkusurutud ökonoomset vormi, ja seda ka novelližanris. Küll aga pöördub ta meeleldi mitmeköitelise epopöa­romaani poole, mis võimaldab sündmusi arendada ja ideid väljendada läbi erinevate ajalooliste aegade, kord aeglasemas, kord kiiremas tempos, arvukaid tegelasi üksikasjaliselt välja maalida, erinevate natuuride kirgede kokkupõrkeid kujutades ning rahvamasse liikuma pannes” (lk 84).
Kokkuvõtlikumalt on käsitletud Jakobsoni nõukogudeaegset loomingut, kus on selgelt täheldatud propagandistlikku alatooni. 1950. aastate alguse näidendite puhul täheldatakse Jakobsoni loomingu jõudmist madalseisu (lk 152) ning selle põhjusi vaagides jõutakse küsimuseni, mis tugeva nõukoguliku pärandiga autorite puhul kindlasti esile kerkib: „Mis ikkagi sundis Jakobsoni kirjutama selliseid teoseid? Kindlasti on üheks põhjuseks hirm, mis halvas kogu stalinistlikku ühiskonda. Vahest ka alateadlik tunnustusevajadus, mida vaesuses ja tõrjutuses möödasaadetud lapsepõlv ning noorus talle ei võimaldanud, nüüd aga, olles sattunud peateele, sai talle rohkesti osaks tunnustust, tähelepanu, au ja raha” (lk 153). Seega võib Jakobsonis näha tüüpilist kollaboranti. Seejuures jätab monograafia lugejale ka tõlgendusvõimaluse, mille kohaselt taandas nõukogulik süsteem ka Jakobsoni loomingu parimad küljed: „[…] nõukogulik loominguperiood oli nii või teisiti loojale traagiline, ka siis, kui ta on pealtnäha selle süsteemi tugi olnud” (lk 152, A. K. esiletõste). Selle lausega on jäetud uks lahti võimalusele näha Jakobsonis (ja paljudes teisteski selle ajajärgu loomingulistes inimestes) nõukogulikule fassaadile sattunuid, kelle isikupära oli sunnitud lõivu maksma ajajärgu dogmaatikale. Nii või teisiti jääb küsimus: mida teha selliste ideoloogiliste tekstidega? Kuidas neid tänapäeval käsitleda? Monograafia liigub selles osas traditsioonilist rada, võttes neid oma ilmumisaja märke kandvate tekstidena. Esseistlikumas võtmes on uuemaid tõlgendusvõimalusi pakkunud Toomas Liiv, näitena võib siinkohal tuua artikli „August Jakobsoni „Suremine”: sissejuhatus” (Looming  2004, nr 9), mis näitab, et ka äärmuslikust nõukogulikust ideoloogiast kantud tekstid võivad pakkuda huvitavaid paralleele ja tõlgendusvõimalusi. Monograafia toimetaja on näinud Jakobsoni näidendi „Vana tamm” käsitluses Neithali võimalikku arveteõiendamist omaaegse Keele ja Kirjanduse Instituudi direktori Endel Sõglaga (lk 157). Tõlgenduse tõlgendused teevad teose mitmekihilisemaks, viidates ka asjaolule, et tõlgenduski sünnib alati omas ajas.
Monograafia rõhuasetus on teostel, isikliku elu detailidel pikemalt ei peatuta. Vaid siin-seal pikitakse loomingu käsitlustele vahele eraelulisi detaile ja sõlmitakse loomingut elulooliste (keerd)käikudega. Võrdluseks võiks tuua Sirje Kiini Marie Underi monograafia, mis vastupidi pakub rikkalikult isiklikke detaile – asjaolu, mis lõi omajagu laineid teose retseptsioonis ning tõstatas küsimusi, kas ja mida kaasata kirjaniku käsitlusse. Neithali monograafiast kõmu tekitada võivaid üksikasju ei leia, juba teose maht on seadnud oma piirangud ning küllap olid ka kirjutaja põhimõtted teised.
Keskendatus teostele on antud juhul kindlasti asjakohane ja tervitatav. Monograafia aitab orienteeruda Jakobsoni mahukas loomingus ning toob seni eesti kirjandusmaastiku äärealadel eeskätt punakirjaniku oreooliga kirjaniku loomingus välja mitmeid tahke ja seoseid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming