Tahan välja, valguse ja õhu kätte lennata …

Eve Pormeister

Naiste (kultuuriloolist) kohalolekut on sallitud üksnes meeste enesepeegelduspinnana: nende ettekujutuste või soovkujutelmade kirjandusliku, muusikalise ja kunstilise objektina, mis võib osutuda aga nii võltsituks kui ka idealiseerituks.      „Eks olen ma isegi samasugune liblikas, kes põristab muudkui aknaklaasil, saamata aru, miks minu ja maailma vahel on nähtamatu tõke. Tahan välja, valguse ja õhu kätte lennata, aga ei saa, klaas on ees. Ikka on minu ja mu püüdluste sihi vahel läbipaistev klaas ja mina rüselen selle peal abitult, peksan pead selle vastu. Lõpuks ma väsin ja minust saab pisike kuiv nutsakas tolmusel aknalaual, mille keegi ükskord  sealt ära pühib. Mu keha sureb ja pudeneb tolmuks – ja mina pääsen lõpuks välja, avarusse, valgusse, piiritusse õhku” (lk 168).   

Nagu liblikas, elu ja surma, taassünni ja surematuse kehastaja, rüseleb ja peksleb end välja valgusse, avarusse, piiritusse õhku „Sinise missa” autor või tema jutustajateisik.  Sest päris üksüheselt määratletav ei ole neis tekstides ei jutustaja hääl, perspektiiv ega žanr. Need vähesed reisipildid ja -elamused – kõige enam „Mazzano päevikus” – kujunevad pigem hoovaks ja taustaks kriitilistele arutlustele kultuuri-, kirjandus- ja ühiskonnaelust kui ka psühholoogilisele, (auto)teraapilisele ja (auto)kriitilisele sisekaemusele. Olgugi et alapealkirjaga „Valik reisikirju” näikse nende nelja teksti žanriline kuuluvus ja autobiograafilisuse  osakaal olevat määratletud, murrab Kärt Hellerma seda sealsamas, nimetades oma teist teksti „päevikuks”. Veel enamgi, ta ületab sellegi žanri piire, kui loobub suuremalt jaolt päevikule omastest kuupäevadest ja kirjutab ühe osa kaks aastat hiljem: „… kas see ongi enam päevik, […]” (lk 176), kahtleb ta ka ise.

Kolmas tekst „Aallotari jäljed” kujutab endast juba üldse mitme tekstitüübi kollaaži: üha fiktiivsemalt ja poeetilisemalt jutustatud lugu on põimitud  vabade märkmetega, vana päevikuga, jooksva päevikuga Ventspilsi kirjanike majas – kord korrigeeritud, kord korrigeerimata – ja tsiteeringutega nõukaaegsetest šlaagritest. Selletaolist tehnikat võib täheldada ka jutustavate instantside puhul, kus suundutakse autobiograafiliselt tasandilt üha enam fiktiivsele tasandile ja raamatu viimases loos „Sinine missa” adub minajutustaja üht raamatut lugedes: „Olin ühtäkki nii kirjanik kui ka tegelane  ühest meist mõlemast suuremas loos” (lk 337). Ning kui jääksid ära need vähesed vihjed „reisikirjale”, unustaks lugeja sootuks konkreetse autori ja me võiksime kõige rohkem ehk rääkida vaimsest autobiograafiast selles ülimalt lummavas, keeleliselt värvikas, omaette kaasi väärivas armastusloos.

Nii ma juba argumenteeringi lõppeva aasta 21. veebruari Postimehes esinenud Rein Veidemanni vastu, kes määratleb valdavat osa tekstist (päevakajalise)  esseistikana ja usub, et „näiteks „Olematu muusika” soomlasest kallim ja „Sinise missa” „sinine preester” satuvad samuti esindama n-ö kunstiliselt teisendamata reaalsust”. „(Päevakajalise) esseistika” puhul piirduksin siiski üksnes kahe esimese tekstiga, „Olematu muusika” ja „Mazzano päevikuga”. „Aallotari jäljed” ja „Sinine missa”, mis isegi žanriliselt ei taha enam ühilduda puhtalt ei reisikirja ega päevikuga, moodustavad pigem omaette tsükli. Veidemann  ise aga nimetab oma kirjutise alguses raamatu nimilugu koguni novelliks. Nõnda rüseleb too liblikas nii vormis kui sisus meie postmodernistliku, valdavalt materialistlikule elu- ja maailmakäsitlusele orienteerunud ja informatsiooniga üleujutatud tehno-, meedia-, arvuti- ja fun-maailma aknaklaasil, kus ei ole enam kohta mõttekalt korrastatud tervikul ja üksühestel vastustel, kus kirjanike „sõna ei maksa, nende hääl ei kosta”  (lk 86) ning kus on vähe kohta surmal ja ligimesearmastusel, müütilisusel ja metafüüsikal, transtsendentsusel. Nõnda rabistab ja põristab too liblikas ka vastu kirjandus- ja kultuuriilma aknaklaasi, kust on kadunud sõna „tervik” (lk 82), suursugusus ja kirkus (lk 86) ning kokku tõmbunud müütiline ruum (lk 86).    

*

„Minu ego on eesti naise kohta alati liiga suur olnud. […] olen tükkinud mängumaadele, kus iga päevaga kinnitab kanda üha suurem hulk naisi, aga mida eesti mees siiani rohkem endale kuuluvaks peab.  See on toonud mulle hulga tagasilööke. […] ja eraeluski tegema läbi sääraseid initsiatsioone ja „alandlikkuse õppetunde” …” (lk 71).    

 Üsna kibestunult ja raevukalt – tõsi küll, õigustatult!  – kritiseerib Kärt Hellerma eesti naise ajaloolist rolli – „teenida mehi, toita nende enesekindlust ja lasta oma ajudel ühes nõudepesuveega äravoolutorusse libiseda” (lk 32) – ja varjatud perevägivalda: „Naised saavad sel maal meeste käest peksa palju rohkem, kui sellest avalikkuse ees kõneldakse” (lk 31). Viimasele valuprobleemile juhib 24. augusti Postimehes tähelepanu samuti Anna-Maria Penu, kes Hispaania näite põhjal püüab ümber  veenda meie justiitsministrit soopõhise vägivalla seaduse vajaduses, mida paljud meie naisedki ikka ja ainult kinnitada võivad. Hellerma puurib oma terava ja hävitava pilgu Eesti meestesse, kes väikeste lastega naiste juurest jalga lasevad, kuna need ei jõua neid piisavalt teenida ja teenindada. Ütleksin: nii füüsiliselt kui imaginaarselt. On ju naiste ülesanne juba aastasadu olnud teenida meest peeglina, millel, nagu kirjutab Virginia Woolf  1929. aastal essees „Oma tuba” („A Room of One’s Own”), on maagiline ja imeline and meest tema loomulikus suuruses topelt tagasi peegeldada: „Peegli visioon on kole tähtis, sest ta laeb elujõuga, ergutab närvisüsteemi. Kui see aga mehelt ära võtta, käib ta alla nagu narkosõltlane ilma oma kokaiinita”.

Eriti ilmekalt väljendub naise peeglifunktsioon ja kolme „K” nõiaring Euroopas, kus XVIII sajandi lõpus muutub pilt naisest kui sellisest ja esile kerkib  biopsühholoogiliselt argumenteeriv soopõhine dualism, mis toob endaga kaasa stereotüüpselt ja sotsiaalselt konstrueeritud ühele või teisele sugupoolele omistatud omadused. Kuigi ei alamuslikkust ega üleolekut ei saa tuletada üksnes bioloogiast, pääseb ühiskondlikus plaanis siiski mõjule vaid naise bioloogia. Aastasadu on naised emaduse kaudu oma kehaga seotuna olnud mähitud „varjunahka” ja tõrjutud vaikimisse: aheldatud nn „bioloogilise” kohustuse ja predestinatsiooni külge, ära kasutatud mehejõudu taastava kehaobjektina koduses majapidamises ja seksuaalsetes suhetes. Isegi tees „soolistest karakteritest” pöördub naiste kahjuks ning kinnitab meeste õigust omandamisele. Sest omandi impeerium, kultuur, nagu selgitab prantsuse teoreetik ja kirjanik Hélène Cixous ja on näidanud senine inimkultuuri ajalugu, toimib omastamise kaudu, mis väljendub klassikalises mehe  hirmus omandist ilma jääda. Nagu tahtnuks mehed „sooliste karakterite” kontsepti või rollide kitsendusi tsementeerida, kärpisid nad Immanuel Kanti „kohustust” (Pflicht), mille nimel võib kõike õigustada ja kalduvusi „pimedaks ja orjalikuks” kuulutada, naissoo tarvis parajaks. Naise kui kunagise täidesaatja objektiks muutmisega, naise kui autonoomse subjekti ja mehe mitteidentsuse, s.t teistsuguste kogemuste,  muljete, tervikpiltide ja sotsiaalsete tingimuste mitmekesisuse väljajätmisega toimub ajalooliselt subjekti kujundamine.

Kultuuriliselt ja sotsioloogiliselt konstrueeritakse ja määratletakse sugudevahelisest suhtest lähtuvalt naiselikkuse mõiste ja pilt kui „allutatud komplementaarsusest”. „Naiselikkust” kasutatakse tähistamaks „teistsugust” arutlemise vormi, kõnet, mille subjekt, naine, saab eest leitud kultuurilisele korrale läheneda mitte  meie kultuuriloo tsentraalperspektiivi, vaid ääreperspektiivi, esteetikaeelsete ruumide kaudu. Naiste (kultuuriloolist) kohalolekut on sallitud üksnes meeste enesepeegelduspinnana: nende ettekujutuste või soovkujutelmade kirjandusliku, muusikalise ja kunstilise objektina, mis võib osutuda aga nii difameerivaks ja võltsituks kui ka idealiseerituks. Ka praegune maailm on ikka veel, nagu  Urve Eslaski oma 17. augusti Postimehe kirjutises on leidnud, tuntavalt meeste maailm. Kas naised ise tõesti peavad meeste üleolekut enesestmõistetavaks, millise – mitte just originaalse – järelduseni olevat üheksakümnendatel jõudnud prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu. Urve Eslas: „Kui aga vaadata loomulikuks olemise viisiks peetavat kultuurilist meelevaldsust Bourdieu’ kombel veidi haiglase mängukokkuleppena, piisaks mitte üksnes  kentsakate argiseikade, vaid ka naiste palgaerinevuste, viletsama olukorra tööturul ja lähisuhtevägivalla taastootmise lõpetamiseks loobumisest seda mängu nende reeglite järgi kaasa mängida. Küsimus on, kas me oskame teisiti.” Niisiis, küsimus on, kas me oskame ja tahame loobuda mehe topelt tagasipeegeldamisest tema loomulikus suuruses ja söandada, rääkides siinkohal Austria kirjaniku Ingeborg Bachmanni sõnadega, „ka tahapoole ja üles  vaadata nende kõrgete fantastiliste küngaste poole, […] ja seal üleval nägi ta taas midagi, väikest vaevunähtavat kuju, käed laiali, mitte risti löödud, vaid grandioosseks lendutõusuks hoogu võtmas, lendama või alla kukkuma määratud”. Muidugi ei saa patriarhaalset esteetikat ja kogu kultuuritraditsiooni niisama lihtsalt üle parda heita, sest see tähendaks lõppude lõpuks mehelikkusehulluse väljavahetamist naiselikkusehullusega. Kuid küsimus  on, kas me tahaksime minna edasi üheskoos ja mitte üksteise vastu ning lõpetada üksteise nullistamise ja reetmise (vrdl. lk 153)?    

 *

„Kui Juudas reetis Jeesuse, siis Freud reetis inimloomuse, mõtlen, Freud riputas inimesele kaela rasked rangid, nagu oleks ta veohobune …” (lk 84).

Nii nagu „ajastu kritiseerijana vihiseb Hellerma verbaalne piits” (Jan Kaus), vihiseb see ka vastassugupoole nahutajana – enamasti ikka õiglaselt, nagu ütlevad paljude naiste kogemused. Ent ometi valdasid mind raamatut  lugedes esmalt vastakad tunded, mis, tõsi küll, üha enam taandusid ning vabastasid tee vaimustusele ja teksti nautimisele. Ma ei tahaks end lugeda kuuluvaks manitsevasse kujuteldavasse oponentide koori, kes Hellermale tema vaimusilmas „ikka ja jälle etteheiteid teeb” (lk 114), kuid vastuolud tema tõekspidamiste ja olemise vahel võivad lugejat kohati nõutuks teha või lausa nördimagi panna. Ühelt poolt raevukas, tõre ja enesehaletsuslik rünnak  meeste maailma ja nende keelepruugi vastu seksuaalsete kontaktide loomisel – „naisi ära rääkima” ja „rajalt maha võtma” (lk 69), millele lisaksin alavääristava „naist panema” – ja „vimmaka austerlase” (lk 84) vastu, kes „läks oma jumalavallatuses niikaugele, et kuulutas seksuaalsuse inimkultuuri alustalaks” (lk 84) ja kelle „teooria kibedaid vilju maitsevad ühiskond ja kultuur siiani” (lk 85); teiselt poolt iseendale Freudi rangide kaelariputamine ja oma  ilu eksponeerimine: „Ta on minu järjekordne kättesaamatu mees” (lk 116), „Mehi virvendas mu ümber nagu virmalisi – hulk heledaid sähvakaid –, ma isegi vilkusin ja värelesin, särisesin ja sulasin …” (lk 110), „Ühe mehega lendasin küll orki” (lk 113), „Paelusin Sylvesteri pilku, sest mul on ju ikka veel suhteliselt ilus nägu” (lk 153).

Olen küll nõus Kätlin Kaldmaaga, kes 13. märtsi Areenis leiab, et kuigi vahel on lugejal Hellerma kirjutatut valus või piinlik või ebamugav lugeda, peabki mõnikord selleks kirjutama, „et lugejaid mõtlema panna, nende maailmas väike värin tekitada”. Kuid tunne, et autor loob siin tükati kollast ja labast kirjandust, ei kao. Samas paistab Hellerma seda vastuokslikkust aduvat, sest ta tunnistab, et „[t]ungid möllavad, aga ahistus ei kao, vaid kasvab” (lk 85), et ta räägib „meestest vist natuke üleoleval moel” (lk 114), et on teinud „ka ise palju rumalusi” (lk 71), peab end vahel targemaks,  paremaks ja andekamaks. Siit ka võrdlus Narkissosega kõige lüürilisemas loos „Sinine missa” ja tasakaalutuse (lk 299) nentimine. Ent ometigi: statistika järgi olevat eesti naised üldse haritumad kui mehed (lk 149), iseseisvalt mõtlev naine aga, kuigi aeg on edasi läinud, on „Eesti kirjanduselus siiani hälve, veidrik, harvaesinev erand” (lk 150).      

*

„Pole vahet, kas kasutan intellektuaalset või emotsionaalset jõudu, kas kirjutan esseistikat või ilukirjandust – kaanon ei võta mind ikka vastu, kaanon kehitab õlgu, kaanon on nõutu.  Oi, kaanon on suisa õel” (lk 150).

Ükskõik, kuidas Kärt Hellerma ka ei pingutaks, kogu vaev on asjata, „peksa sain ikka, see oli kui aamen kirikus” (lk 129); kõik tema nõrkused kaevatakse halastamatult välja, tema tugevust aga ei tehta märkamagi (lk 129); „oma” ja „võõra” (lk 169) opositsioon omandavad tema jaoks eksistentsiaalse tähenduse. Põhjust pahandamiseks on Hellermal küllaga. Lisaks kõigele ei mainita teda ära ei 2001. aastal  nelja naise ja kahe mehe poolt üllitatud „Eesti kirjandusloos” („Alkeemia” ilmus ikkagi 1997. a.) ega ka elektroonilises eesti kirjanike nimistus, kuigi näiteks Mele Pesti on ta 2007. aasta 4. oktoobri Areenis novellikogumiku „Ma armastasin David Copperfieldi” (2007) põhjal „Eesti tänapäeva naiskirjanike esikolmikus[se]” arvanud. Mis juttu saab siin veel olla kaanonisse vastuvõtmisest, kui naised ise oma sookaaslasi  tihti märkamagi ei tee ja ülimalt agaralt seda patriarhaalset mängu kaasa mängivad. Kui lisada võrdluseks saksa kirjanduspaavsti Marcel Reich-Ranicki küüniline ja kõrk arvamus kirjutavate naiste kohta, mõistame veel kord, kui sügavalt sisse juurdunud on soopõhised väärtushinnangud, kultuurikäsitus õhtumaal üldse: „Aga mida on naisautorid siis 200 viimase aasta jooksul tõeliselt loetavat loonud? Hästi, meil on seal paar folklorismi hõngulist  ballaadi Droste-Hülshoffilt, ent see ei ole ju miski …”.

Aktiivne, produktiivne naine, naisautorsus ei näi praegugi veel ühilduvat meeste nn ainuõigusega vaimujõule, kunstile, täiuslikkusele ja igavuslikkusele. Üksnes luuletav ja laulev naine tundub, nagu nendib Hellerma, olevat aksepteeritav, sest ta ei kujuta meestele erilist ohtu; sai ja saab ju luuletada „ka leemekulbi liigutamise või kangakudumise kõrvalt,  nagu seda tegid esiemad” (lk 32). Heites pilgu mainitud „Eesti kirjandusajalukku” näeme, et kõik meie kolmest suuremat tähelepanu pälvinud klassikutest naisautoritest on esmajoones luuletajad: Lydia Koidula, Marie Under ja Betti Alver. Kaasaegsetest kirjutavatest naistestki osutuvad kõik neli enam esiletõstetut luuletajateks: Viivi Luik, Ene Mihkelson, Doris Kareva ja Ellen Niit. Ja oh sa ime, nende hulgas figureerivad üks väikelastele proosat ja isegi kaks  romaane kirjutanud suurepärast autorit, kuigi romaane naistelt, nagu märgib Kärt Hellerma (lk 32), siiani ei oodata. Kui naised ongi leidnud mingisuguse ruumi loometööks, siis sotsiaalses mõttes neil oma turvalist tuba ju ikka veel päriselt ei ole. Ometigi oleks juba ammu aeg lugeda nad (taas kord?) nii sotsiaalselt kui keeleliselt inimeste (= mees ja naine) hulka, tagada neile ligipääs ruumi, kus kehtiks moto „Vaimul ei  ole sugu” (François Poullain de La Barre).

Kuid mis seal salata, meie kultuuris on kirjandus, kunst omandanud soo: naine, kes esindab loomulikkust, emalikku, allutatud printsiipi, võrdub loodusega; mees, kes esindab korrastavat printsiipi, võrdub kultuuriga. Sellega kaasneb, nagu kirjutab Kärt Hellerma, meeste „sünnipärane autoriteet” (lk 68). „[K]irjandus on meeste rida” (lk 31) ja „autor kui instants on meessoost” (Sigrid Weigel). Sellisel foonil pole  imeks pandav, et Walter Benjamin, kes võrdleb teose tekkimist sünniga, peab loomeprotsessi kõrgpunktiks „naiselikkuse” ammendumist. Ehk teisisõnu: loomeprotsessi lõpulejõudmisel (Vollendung) elimineerib meeskunstnik oma sõltuvuse „naiselikust” elemendist üleüldse; mitte ainult loodusest, millest ta saab osa „naiselikkuse” kaudu, mis annab talle loomejõudu ja teeb ta „geeniuseks”, vaid ka „emaüsa pimedast sügavusest” (Walter Benjamin), mis teda  ennast ilmale tõi. „Naisi pole aga selles geeniuse mõistes ette nähtud, kuna neil puudub „mehelik” omadus looduse täiuslikuks jäljendamiseks kõrgemas olemises” (Lena Lindhoff). Seega sisaldab niisugunegi sünd – nagu iga sünd üleüldse – endas nii surma kui ka sündi: „naiselikkuse” surma, meesoost looja sündi, mis on „samane kunstniku kui autonoomse subjekti eneseloomisega” (Lena Lindhoff). Sellise loomeprotsessi ilmekaks illustratsiooniks  on Edgar Allan Poe oma lühijutustusega „Ovaalne portree” („The Oval Portrait”, 1842) ja Novalis, kes stiliseerib Sophie surma romantilise kirjaniku „sünnitunniks”, aga ka Šveitsi kirjaniku Erica Pedretti raamat „Valerie või Kasvatamatu silm” („Valerie oder Das unerzogene Auge”, 1986).

Kogu suure kriitika kõrval ei tohiks me siiski eirata, et meie rahvusliku ärkamisaja ja kirjandusloo alguses seisab ka üks naisautor  – kas ei ole see meie lühikese kirjandusajaloo üks eriline eripära?: Lydia Koidula, kes on siiamaani püsinud kaanonis ja kes aitas ka XX sajandi teisel poolel meil hingeliselt alal hoida meie emade ja isade maad. Samuti ei tohiks Kärt Hellerma eirata, et vähemasti viimase raamatu meessoost arvustajad Rein Veidemann ja Jan Kaus teda küll „paraolümpiale” (lk 149) ei saada, vastupidi: „päris-olümpiale” (lk 149): „Kahju, et Kärt Hellerma proosaraamat ei mahtunud  kultuurkapitali kirjandusauhinna nominentidegi nimekirja. Kas või teosele nime andnud novell „Sinine missa” oleks seda väärinud. […] Aga ju siis ei leidunud valijate ringis neid, kelle kirjandusliku maitsmismeelega oleks Hellerma raamat sobinud” (Rein Veidemann). Ju siis on Kärt Hellerma nende jaoks, nagu ta ise oma raamatus selgitab, „elukauge ja „peen” (lk 80), kellele ei paku inimühiskond ega inimsuhete refleksioonid erilist huvi (lk 329); elevandiluust  tornis new age’lik istuja, kes ei oota proosalt „tüsedat argirealismi ja naturaalset elukujutust” (lk 136), vaid nõuab kunstilt Igavikuga kõneluse alustamist (lk 101); kelle jaoks on kirjutamine „ühtaegu põgenemine ja kommunikatsioon” (lk 329) ning võimalus selle kaudu „elus hoida sidet sfääridega, millest ma inimkujus ilma olin jäänud” (lk 329): „Ah, ma ju tean, et olen lootusetu juhtum oma taeva ja igaviku teemaga, aga mis siis. Nendeta on  meie igapäevane tardaine ikka ainult seesama tardaine, ei muud” (lk 138).

*

„Inimesest, kelle elust on kaotsi läinud  vertikaalne mõõde, saab üdini rusutud äbarik, seksist, vägivallast ja enesevihast kurnatud must siluett …” (lk 85). „Inimese piiritlemine üksnes kehalise ja sotsiaalse olendina ei vabasta kedagi valust. Ikka ollakse vastamisi oma nõrkuse ja küündimatusega. […] Ehk ei peakski rääkima Jumalast ega saatusest, vaid jõust. Aga jõu saab ainult see sõna, kus inimlikud kokkulepped on välja jäetud, sõna, millest taevas on otse kuulda,  sõna, mille kaudu taevas kõneleb, mis on ise taevas” (lk 87). Kärt Hellerma ei otsi kaitset enam raamatutest, tõeline tugi olevat hoopiski „puulehtede sahinas, randa loksuvais merelaineis, mullas ja maas, tuules ja taevatähtedes” (lk 72).

Küllap kujuneb talle nagu nii mitmele teiselegi kirjutavale naisele vertikaalsuse mõõde oluliseks vahendiks jutustamisperspektiivi kujundamisel, aga ka lineaarsuse printsiibist, sellest vähem või rohkem tardunud patriarhaalsest instrumendist keeldumise väljendamisel. Tekstist teksti püüdleb mina-tegelane kõrgemale avarustesse, tõustes viimases loos „Sinine missa” suurest sinisest veest Aallotarina – „Ta on ka ise laine, lihtne sinilaine teiste omasuguste seas” (lk 209) – või Aphroditena, selle „lainest tõusnu”, mere üle võimutseja, ilu ja ihaldatu kehastajana lõpuks taevastesse sfääridesse, suurde sügavasse, lõputusse liikuvasse  universumisse, Linnuteele, tähtede müsteeriumisse (lk 350), kus minategelase armastatu leiab oma kodu Siiriusel ja ta ise Plejaadidel, seitsmenda tähena, saades vahel hõbedaseks hüaadiks, „Plejaadide poolõ[eks], veiklev[aks] vihmatäh[eks]” (lk 348). Selles missa ülesehitusele toetuvas – Kyrie, Gloria, Credo ja Agnus Dei –, paiguti väga musikaalses, rütmilises, täis lüürilis-poeetilisi noote, Ingeborg Bachmanni „Undiin  läheb” jutustustamistooni meenutavas, elavas ning dünaamilises, Marc Chagalli siniseid pilte silme ette manavas apokalüptilises loos püüdleb minajutustaja ekstaatilise, piiramatu armastuse poole.

Üheks ainsaks keelevooks muutuvad need täis armastust ja reetmist tekstilõigud, nagu Bachmanni vesineitsi-jutustuski, mis püüdleb keele ja meie teadvusseisundi, keele ja muutunud maailma, vaimu ja keha kokkusobivuse, absoluudi – seega  „teistsuguse seisundi” (Ingeborg Bachmann) poole. Loo kirglikkust ja kohatist ekstaasi võimendavad „Sinises missas” veelgi enam oodilikhümnilised pöördumised ja loitsu- või mantralaadne palve (lk 336) – ütleksin: sinise loitsu lugemine – ning sõna „missa” ühildamine sinise värviga – taeva, vee ja jaheduse, tõe ja truuduse, rahu, harmoonia ja tasakaalu sünonüümiga. „Tänu sinule, mu sinine hingepreester, sain  iseendaga jälle kokku, sain terveks ja elavaks. Sinu kõrval langes mu laugudelt hirmraske kivi ja mu silme ees sädeles jälle kallis sinine kristall” (lk 301).