Priimägi kui avalik saladus

Kalle Kurg

Kalle Kurg piiritleb Priimäe valgustuslikku armastust Linnar Priimägi. Kelle tee on varjul. Eesti Ekspressi Kirjastus, 2005.

Meie ajal seostatakse kõike armastusse puutuvat kehakeemia ja ajuelektriga. Aga armastusest kirjutav Priimägi ei pelga küsida valguse järele. Valgusekujund leidub kogu pealkirja tsitaadikatkeski. ?Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?? küsib Piiblis Iiob (Ib 3: 23). Sellest võib leida Priimäe armastusluule häälestuse: kurbus, rahutus, saatuseteadlikkus. Ta ei ole armastuse kõikvõimsuse lihtsameelne kinnitaja, vaid eritleja.

Nagu teatud renessansiaja luuletajad, ei räägi ka Priimägi nii palju armastatust kui armastajast. Armastatu ei vasta, on mujal, unes, klaasi taga, ?ilusate ilmas? ja ekstaaski aimub järelkajades või siis katkenud sideme sõrmitsemisel. Pärast madonna-ikoonina mõjuvat esimest nimelist pühendusluuletust kaob armastatu konkreetsus ja teda nimetatakse Sinaks. Priimäe luule peateema on armastamisvajadus, keskne kujutamisobjekt aga armastaja vaimuilm (armastus kui kirg ja igatsemine üksilduses).

Selles vaimuilmas jääb silma nii otse kui ka kaude esitatud, nii metafüüsilist kui ka retoorilist laadi küsimiste rohkus. Küsiv armastaja seisab abitult ajalikuna kahe jõuallika vahel: Kumb pilkab kumba? Kirge kas pilkab aeg / või kirg see aega ? aere perennius? Ja: Ma otsustasin selgusele jõuda, / kas armastan ma armastust ? või sind.  Priimägi loob meelsasti hetki, mil kõik on poolik, kahevahel, võimalik.

Ometi on armastaja tema luuletustes just seotud ? ootusesse. Aga oodatud  ilu on õigupoolest kõigeomane ja armastuse ainulised täitumishetked haprad. Ehk sobiks sellele seisundile värvi andma sõna p a s s i o o n ? kirg ja kannatus ühes tervikus. Armastaja tundub Priimäel evangeelse, s. o tingimusteta armastajana, ja et leidub maise elu mööduvust tajuv inimene, kellel jagub palju armastust, mida keegi eriti ei vaja, on iseendast ju traagiline.

Minu meelest on Priimägi näiliselt ajatu luule tabanud siin midagi olulist just praegusest maailmast, mille kohta on öeldud, et tragöödiaks ei tuleks pidada mitte õnnetult armastamist, vaid seda, kui armastust ei sünnigi. Ehk ei kirjuta ta niivõrd õnnetust armastusest kui armastuse õnnetusest. Selle üheks nimeks võiks olla elu fragmenteerumine ja sellest johtuv elutus. Kuigi Priimägi ise nimetab ainult surma, võib oletada, et elutus on vahest hullemgi kui surm.

Usutavasti selle taustaga ongi imperatiivsuse surve, mille Priimägi armastava mina vaimuilma toob. Ehk siis elutrots. Sa pead mõistma! Sa pead armastama! Olla, mitte näida! Tuleb elada! Umbes nii võiksid tuksuda sõnastamata käsuimpulsid tema luuleihus. Käske on ka välja öeldud, kuigi väljaspool luuleteksti: ?Ilu nimel!?, ?Transzendieren!? On see veendumus, et ihast ja ihkamisest haaratud inimese lõhestatuse valu tansformeerub iluks ja seotakse igavesega? Meenub Mircea Eliade: ?Tõeliselt olemas ollakse siis, kui aega eirates hüütakse sellest väljapoole.? Ja mis see küsiminegi muud on kui omamoodi hüüdmine.

Ei tea, kas Priimägi on seadnud endale nii kõrgeid sihte nagu katse visandada ajastu armastaja portreed, nüüdse inimese vaimuelu dramaatilisust või inimvaimu  igavest kriisi. Hea tahte korral võib midagi konstrueerida. Või käsitleda seda luulet nagu kannatusmängu, platonismist ja petrarkismist rääkimata. Nii või teisiti on see kõrgelennuline luule. Meie praeguses kultuurikeskkonnas mõjub Priimäe lembeluulega esileast nagu shakespeareliku protagonisti ilmumine genitaalidega vehkivale laadapublikule, kes ootab nalla.

Priimäele paistab omane olevat kõikumatu usk vaimuväe, tekstiesteetika, vana kultuuriruumi ja ka oskusliku eksponeerimise ning häbenematu artistlikkuse mõjusse. Tsitaat ja vihje (keskaja liturgiline tekst ja Dante, Heine ja Hölderlin, Boėsset ja Musset, ?Aida? ja ?Lili Marlen? jm), seostatav kujund (Petrarca, Oividus jt) motona või luuletuse tekstis püüdlevad luua avarama konteksti, kui eesti armastusluules tavaks. Sapere aude!

Priimägi toestab kujundimängu klassikaliste vormidega ega pelga endisaegse luule heade aegade kujundipaletti (mõõk, peegel, malvaasia jm) Ka mitte harva kasutatavaid sõnu (aen, ärmad, äed jm), meelevaldsuseni julgeid sõnakujusid, kiillauseliste kõrvalepõigete ohtrust ega muidu keerukat lausestust. Konteksti väänates sobitan siia põhjenduseks: ?Nad näevad ju peegeldust ja mitte peeglit.?

Alati on valida, kas luuletada mõtteid või lasta luulel loomismängus sündida. Priimägi kasutab mõlemat võimalust. Ühel puhul on ajuti tunda pingutatust, teisel puhul uljast ülepaisutamist. Aga seda leevendab valu ehtsus. Priimäe poeetika ei tule vastu lugeja ootuse lineaarsele loogikale, vaid rabab ootamatustega. See on kujundimahukas ja mõtterikas luule. Kohati teatraalne, aga mõjub vaiksel häälel enesele lugemisel nagu ühele inimesele määratud pihtimine. 

Tagasi algusesse ? raamatu füüsilise kaaneni. Tiina Tammetalu kujundus teeb samasuguse vihje nagu ikoonimaalijad, kes signeerimisest loobumisega osutavad profaansest kunstist loobumisele. Ümbrisriba on murtud nii, et näha jääb ainult autori eesnimi. Võime lugeda: ?Linnar, kelle tee on varjul.? Kaanel pealkirja ega autorinime ei leidugi. Omamoodi on raamatu kujundusega modelleeritud barthes?ilik mõte ?autori surmast? ja teose sünnist Lugejas.

Viimast luuletust võib mõista mitte ainult Sina, vaid ka Lugeja poole pöördumisena. Küsimusele, mis mõte ?sellel? (küsimisel, igatsemisel, eneseeritlusel, armastamisel, luuletamisel) on, vastab luuletaja, et ?see? võimaldab tal olla teiste hulgas nii, nagu ta tegelikult on, ja mitte sõltuda neist. Ma ei tea, kas on tegemist vastusega just Iiobi küsimusele kogu algult, aga miks ka mitte. Kui stiil on motivatsiooni ühtsus, siis võiks ehk sellest vastusest otsida Priimäe stiili aluseid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming