Pagulased ja väliseestlased, metsaülikool ja ESTO

Eesti märgi viimisel maailma on kohapealne potentsiaal kasutamata või üles leidmata.

Janika Kronberg

Ennustamatu on aeg, mil praegu vähemalt osa Euroopat täitvatest Lähis-Ida pagulastest oma kodumaale tagasi saab ja tahab pöörduda. Teise maailmasõja lõpus läände pääsenud eestlased elasid selles lootuses kohvrite otsas, kes rohkem, kes vähem, aga ikkagi aastaid. Muidugi pandi kohe laagrites käima ajalehed ja seltsitegevus, anti välja raamatuid, tehti teatrit ja lauldi kooris, kinnitati oma rahvuslikku kuuluvust ja hoiti alal emakeelt. Aga ajapikku, kui oli selge, et kiiret lahendust kodumaa olukorrale ei tule, ja võib-olla ei tule seda üldse, alles siis aeti juured alla ka uuel asukohamaal. Seda ka sõna otseses mõttes – juured maasse! Juurdumine sai küll toimuda alles siis, kui tunti end uuel asukohamaal paikselt turvalisemana ja oli tekkinud veidi rohkem raha. Kui sai osta kinnisvara ja isegi maad, kus võis tunda end peremehena.

Käepäraste andmete järgi otsustades oli just Stalini surma-aasta 1953 see, mil Toronto Eesti Skaudisõprade Selts Heino Jõe juhtimisel otsustas osta tükikese metsast maad Torontost mõnetunnise autosõidu kaugusel põhjas Muskokas. Koht ristiti Kotkajärveks, sinna ja selle lähedusse tekkis ka eestlaste erakrunte. Erinevalt hiinlastest, itaallastest või kreeklastest, kellel on Põhja-Ameerika suurlinnades oma üsna kindlalt piiritletavad asumid, elasid eestlased linnas lahus, aga valisid perioodiliseks koondumispaigaks pigem metsa. Sealt siis ka metsaülikooli (edaspidi: MÜ) mõiste, mis alguse saanuna just Kanadast levis hiljem ka Rootsi ja Austraaliasse, jõudes viimaks vabasse Eestissegi.

Metsaülikool 2015

Mulle sobivad ilmselt kultuuri kammerlikumad, vahest võiks öelda ka metsikumad vormid, ning seetõttu ei ole ma kippunud ühelegi üleilmse eestluse suurpeole ESTOle. Küll aga allusin kutsele ja võtsin tänavu juba teist korda osa Kanada metsaülikoolist, lektorina ning eesti keele ja kõne grupi vedajana. Seetõttu on tekkinud mõningane kogemus, mida üldistada, toeks paar aastate jooksul MÜs peetud ettekannetest koostatud tüsedat artiklikogumikku (ilmunud 1984 ja 2012) ning legendaarse MÜlase Walter Ranna Loomingu Raamatukogu kuues ilmunud „Eestlus on looming“ (1994). Neis tekstikogumikes on ajalugu silmas pidades üksjagu legendaarset, ent reaalsus ja juba palju aastaid MÜs käinud veteranidelt kuuldud suuline pärimus üksnes kinnitab legendide paikapidavust. Kes kõik sealt nädalapikkusest kursusest läbi on käinud ja loenguid pidanud – MÜ praeguseni jõulisest eestvedajast Olev Trässist Felix Oinase, Heino Susi, Ilmar Mikiveri, Ivar Ivaski ja Ilse Lehisteni. Kodumaalt jõudis esimesena MÜsse etnoloog Ants Viires juba 1976. aastal. Eesti Vabariigi suursaadikuna Washingtonis pidas 1993. aastal MÜ avaettekande Toomas Hendrik Ilves. MÜ kogumikes ilmunud kroonika toob ära kõik lektorid, huvigrupid ja ettevõtmised, mille mõju on raske hinnata, sest see on olnud kestev ja innustav, eelkõige eestluse säilimisele ja arenemisele Kanadas, aga ka üle selle piiride.

Raske olnuks leida paslikumat peaesinejat tänavusele MÜle kui Valdur Mikita, kelle eestlus on tõepoolest vajalikul määral loominguline ja metsik. MÜs esinenud elavate legendide hulka arvaksin Kanadas ja mujalgi tuntud džässiguru, pianisti ja pedagoogi Armas Maiste, kes on esinenud ka Montreux’ festivalil. Süvenenud tegevuses väikeste kangastelgede taga köitis tähelepanu Mihkel Salusoo, Sinimägede lahingutest osa võtnud imponeerivalt sirge figuuriga mees, kes õpetas lastele rahvuslike mustrite kudumist. Hiievana Margus Tae läbiviidud pühalikku rituaali Kanada põlislaanes ei kujuta Eesti oludes enam ettegi.

Teised lektorid ja huviringide juhendajad olid juba tunduvalt nooremad ja mitmenda põlve väliseestlased – ei enam sugugi pagulased! Või ka kahepaiksed, nagu Sirje Kiin või Eestist New Yorgi ajalehte Vaba Eesti Sõna toimetav Kärt Ulman, või siis ühepaiksed külalised Eestist nagu Anu Lamp ja Maarja Lõhmus. Kõige enam avaldas mulle siiski muljet see eesti keele ja kultuuri välismaal säilitamise ja edasiandmise kogemus, mida esindasid Stockholmi eesti kooli direktor Jaan Seim ning temast tunduvalt nooremad Heli Vanaselja ja hiljuti Kuperjanovi pataljonis sõjaväeteenistuse läbinud Veiko Parming. Just neis ja Ingrid Sepa juhendamisel Urve Karuksi mälestuseks savilinde voolinud Kotkajärve lastes väljendubki see MÜ nähtamatu kasutegur, mis võõrsil elavate eestlaste hulka kahaneda ja vaimujõul kuhtuda ei lase.

MÜ annab kõike globaalse eestluse eksistentsiks vajalikku: intellektuaalne kõnekoda hoiab vaimu virge, Toomas Marley köetud saun ja suplus Kotkajärves roogivad puhtaks ihu, hiis aitab puhastada hinge. Kõik saavad kaasa rääkida ja oma oskusi näidata ühise asja nimel, mitme ülikooli audoktoritest kuni kangrute, kala- ja kanuumeesteni. MÜ on seega valdkondadevaheline eesti rahvuslike ideede tagakamber või isegi sünnitusmaja.

Võetagugi siis järgmisi märkmeid MÜst alguse saanud ideede arendusena.

Eesti märk maailma

Minult kui ettevõtluses võhikult päris mitu Toronto tegusas eas eestlast muu hulgas, millist toetust oleks võimalik saada kodumaalt. Eelkõige puudutas see rahvusliku värvinguga mahetoodangut. Jah, meil hoitakse jalga ukse vahel Silicon Valleys ja veel paljudes maailma paikades, kus liigub raha ja ideid, ent Eesti märgi viimisel maailma on kohapealne potentsiaal kasutamata või üles leidmata. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse mõne aasta tagune flirt matrjoškadega on veel paljudel meeles ja seetõttu sealt suurt ka ei loodeta, ent julgustasin siiski ajama asju koos Eestist leitud partneritega. Samuti võiks EAS mõelda teisele esindusele Põhja-Ameerikas just Kanadas ja 2018. aastat silmas pidades. Sest ilma igasuguse kõhkluseta peab siis toimuma midagi suurt EV 100. aastapäeva puhul ka Kanadas, maailma ühes suurimas eestlaste keskuses väljaspool kodumaad, linnas, kus peale tavapärase Eesti Maja asub veel Tartu kolledž, Toronto Eesti Ühispank ja väliseesti muuseum ehk VEMU. Ja kus toimub ka järjekordne ESTO ehk ülemaailmsed eestlaste päevad.

Kui MÜs pidas Iivi Zajedova ettekande väliseestlaste suurürituste rollist omakultuuri hoidmisel, siis samas esinenud Peeter Nieländer on praktik, kes Eestlaste Kesknõukogu Kanadas juhatuse liikmena eelkõige koguski ideid ESTO 2018 korraldamiseks. Muidugi oli kõneks ka see, millisel viisil ollakse Eestis valmis ESTOt rahaliselt toetama.

Meenutuseks veidi ajalugu. Kuigi mitmesuguseid eestlaste päevi ja laulupidusid on toimunud mujal ja varemgi, sai esimene ESTO teoks sealsamas Torontos 1972. aastal ning algul nelja-aastase vahega, on neid peetud Baltimore’is 1976, Stockholmis 1980, Torontos 1984 ja 2000, Melbourne’is 1988, New Yorgis 1992, paralleelselt Stockholmis ja Tallinnas 1996, Riias 2004, Saksamaal Münsteris 2009 ja San Franciscos 2013. On selge, et okupatsiooni ajal oli ESTOl eriline poliitiline roll, mis taasiseseisvumise järel on kadunud ning sealtpeale on ka iga ESTOt korraldatud kui viimast. Kuluka üleilmse paraad­ürituse, mille tulemuseks on värviline pildialbum ja nostalgilised mälestused kallite kaasteelistega kohtumisest üle pika aja, korraldamine Eesti riigi kulul ei ole kuigi otstarbekas. Järelikult tuleb mõelda sellele, et meid märgataks ja et Eesti jätaks ESTO toimumiskohta maha püsivama positiivse märgi, kui seda on mõne päeva jooksul kõikjal lehvivad trikoloorid.

Keegi publiku hulgast poetas mõtte soome-ugri sugurahvaste kaasamisest. Vahest oli oma järelmõju ka MÜs varem esinenud Jaak Prozese loengutel. Miks ka mitte! Kui meie peamine kultuuriline ekspordiartikkel on tavaliselt olnud tipphelilooja looming ja seda esitav orkester dirigendiga, paar kontserti elitaarsele publikule, siis nüüd võiks ESTOle lähetada Liinatśuraq’, Leiko naised ja Zetod. Kui juba Putini Venemaa saatis Eurovisionile seal teise koha saavutanud Buranovskije Babuški Udmurtiast, ei tohiks midagi sellesarnast olla võimatu korda saata ka eestlastel. Ja nad esineksid mitte valitud ja pileti ostnud publikule, vaid samamoodi linnaruumis nagu indiaanlased Stockholmi metroos, olles indiaanlastest atraktiivsemadki. Vähemalt seal maal. Kultuuriministeeriumi programm „Eesti kultuur maailmas“ peaks sellist ettevõtmist kindlasti toetama, sest need esinemised läheksid rahvarohkes kohas ja massidele.

Ja veel üks eelnevast tulenev mõte. Nüüdisaegse Kanada üle 35 miljoni ulatuvast elanikkonnast on põlisrahvaid, kelle hulka loetakse Kanada indiaanlased (atabaskid, algonkinid, irokeesid jt), inuitid ja mestiitsid, üle 4% elanikkonnast, Torontos on neid vahest 1%. Meil on hõimuliikumine ja sugurahvastega suhteid hoidev MTÜ Fennougria. Mida ESTO toimkond ja Fennougria arvavad ideest viia näiteks koostöös ÜRO põlisrahvaste alalise foorumiga just Kanadas ja 2018. aasta ESTO raames kokku sealsed põlisrahvad meist põhja ja ida pool elavate soomeugrilastega? Muuseas, meil on ju olemas indiaani kultuuride ja keelte tipptundja maailma mastaabis, 2012. aastal MÜs esinenud Indrek Park, kelle teekond noore mehena üle Siberi Alaskasse ja sealt edasi ühendab mõlemat – soome-ugri ja indiaani – maailma. Kui sellisel ettevõtmisel olekski poliitiliselt tundlik mekk, olgu Kanada valitsusasutustes või meie idanaabri juures, kas saame ka ise väikerahvana sellest hoolida. Mõõdukas annus vaimset maheterrorismi tuleks meie tuntusele ikkagi kasuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar