Ott Raun – paaria või separatist?

Arno Oja

Ott Rauna mäss on luuletava intellektuaali mäss, protest oma hingeüksinduse vastu. Trotsiv, mitte kiuslik.        Loomingust tunamulluse aasta luuleülevaadet (Maarja Kangro) taas üle lugedes tuletab end meelde aksioomina võetav tõde, et keel olla kirjutava inimese tööriist. Ent peab too tööriist just tingimata võõramaist päritolu olema? Tekstist teksti korduvad meie kirjasõnas moetermin „diskursus” ning toorlaenud „meinstriim” (Kangro kirjutab „mainstriim”) ja „trend”. Toona kirjutas Maarja Kangro muuhulgas ka „diskursusevälisest luulest”, mis tähendab luule ääremaile jäämist, teatavat „alamõõdulisust”. Ott Rauna ta sinna kilda siiski ei arvanud ja tänu talle selle eest.       

Meedias levinud hoiakuid arvestades ei jää Raun nüüdisaegsest diskursusest kindlasti kõrvale. Keele poolest vähemalt mitte. Leiame temagi tekstidest mõne „puhtalt maakeelseks” väänatud sõna: „ambrella”, „unitaas ”. Viimane, tõsi küll, on jäänuk ühest teisest ajast, kuid „ajarattal on tuuleveski tiivad”, nagu Raun teab (lk 52). Ma ei pea teda küll tuulenuusutajaks, kuid eks aeg nõua oma. 

Ja autoril on samas välja pakkuda ka värske liitsõnamoodustis „alevisaunasein” (lk 12). Mälusopist oskan samaväärsena kõrvale seada üksnes Mats Traadi tuletise „muinsuskaitseväelane” (luulekogust „Turg Sokrateseta”). Seega leppigem: luuletaja Ott Raun ei uju meie nüüdisluule hoovustest väljaspool. Nelikümmend aastat (näpuotsaga veel pealegi) on ta oma vaiksel moel nendega kaasa triivinud, randudes lõpuks oma esimesse „kõvakaanelisse”.  Ott Raun on „vaikne mässaja”, nagu Olev Remsu teda aastakümnend tagasi tabavalt on iseloomustanud (EP L 19. VII 2000). Ta ei käratse, ei salva ega kuluta auru tegusale enesepromomisele. Ent ta pole ka leplik kõigesööja. Rauna mäss on ennekõike luuletava intellektuaali mäss, protest oma hingeüksinduse vastu. Trotsiv, mitte kiuslik.       

Tühistatud põlvkond       

Nõnda on nüüdne „vanamees seitsmendalt” (tänu Andrus Kivirähale selle väljendi eest!) iseloomustanud ennast ja oma eakaaslasi. Eks sel määratlusel teatav nostalgiaga segatud kibestumise maik man ole. Jättes siinkohal kõrvale arutlused neil teemadel, kuivõrd olematusse taandatud too suure sõja eel sündinute viimane põlvkond nüüd on, sedastagem Rauna puhul ometi kibestumise kasvu. Tänavuse Loomingu juulinumbris avaldatud vinjetis meenutab Ott Raun muu hulgas ka sama ajakirja veergudel aset leidnud mõttevahetust nullindate eesti kirjanduse üle. Ja tõdeb vaoshoitult, et ootus pettis jälle kord  lootust – tema luulet ei maininud seal keegi. Ometi avaldas Raun nullindatel koguni kaks värsiraamatut: „Kaheks saa” (2002) ja „Alraun” (2005). Siin ta siis on – meinstriim ja paariad, insaiderid ja autsaiderid. Ka ses mõttevahetuses pahiseb kärarikkalt eesti nüüdisluule põhihoovus, mille kandjate tuumik ei väsi iseenda kiituseks totaalse reklaami šamaanitrummi tagumast.       

Kuid olgu Loomingu mõttevahetusega kuidas on. See ei pruugi ju silma jääda. Küll aga torkas mulle silma rahvusraamatukogu humanitaarsaali ees avatud esinduslik näitus  nullindatel ilmunud eesti luuleraamatutest. Paraku ei leia Ott Rauna kogusid sealtki. Seeeest on ohtralt esindatud viljakas vanameister Mats Traat ja „meinstriimi skaudid” KünnapRooste-Sinijärv. Kõik nimetatud on head, isegi väga head luuletajad. Kui tegu on aga esindusliku näitusega, siis eeldaksin sellelt autorite täielikku esindatust, mitte valikut. Või on ülemal näitlikustatud seigad uue aastakümnendi sotsiaalse tundlikkuse ilming,  käibele lastud termini „uusausus” üks tahk? Individualiste ja introvertse loomuga luuletajaid hakkas Jürgen Rooste juba paar aastat tagasi Sirbi veergudel liigitama paariateks ja kirjandusseparatistideks. Olgu siis pealegi. Paariaid meie ajal sama hästi kui ei leidu ja separatist võib ju vahel olla küll. Ning iseendale väljanäituse ka korraldada.     

Loorberipärg ajudel       

„Iseenese väljanäituse” nimiluuletusest teejuht loetleb üles kõik tähtsa ja tähtsusetu, mida temas endas avatud tosinas saalis meile näidatakse. Või siis ei näidata. Selgub, et eksponeeritav „mina ise” demonstreerib ennast  üpris amorfses olekus. Tal on küll pea, isegi loorberipärg, kolmandas saalis ka aju, aga luid jääb vajaka. Ehtigu pärg siis pealegi otse ajusid.       

Selle valimiku esmaarvustaja Paavo Matsin nendib (vist ilma irooniata): „Raun ei ole tuntud luuletaja, tal ei ole mingit üldrahvalikku hitti à la „Saaremaa valss”” (Areen 26. VIII). Sulatõsi. Sestap ongi ta separatist. Mitte rahvalaulik ega värsitreial. Loomelaadilt on Ott Raun linnalaulik, protestija, kelle tekstides vahel tuleb esile  keskendumisprobleeme. Vabavärss vaheldub riimluulega, ehkki riimid on mõnikord lohakavõitu. Kuid seda juhtub harva. Siinjuures tasub meenutada Jaan Kaplinski kunagist tähelepanekut, mis märkis ära luuletaja Ott Rauna varjatud lavastaja-anded. Öeldu pärineb küll ajast, mil „hobusel oli sünnipäev”, seega Rauna esikkogu päevilt (1973), kuid kehtib eri variatsioonides praegugi. Paljud Rauna luuletused kas mängivad  kujundiga (tsükkel „Noor õiglane täitapja” pea tervenisti) või tõukuvad lavastuslikust ideest („Laul Ott Raunist”, „*linnud lendavad Toomemäe kohal” jt), pannes lugeja nautima luuletust kui vaatemängu.     

Ent tagasi Paavo Matsini arvustuse juurde. Tema peab raamatu parimaks selle algusosa, mis olla „ultramoodne ja veidi toomasliivilik”. Väide vajab hädasti korrigeerimist. Esiteks. Raamatu algusosa koosneb autori  kõige vanematest luuletustest ja kui need on 40 aasta järel ultramoodsad, siis pöörleb eesti luule ajaloorattas küll ülimalt kiiresti. Teiseks. Sürrealistliku ja absurdimaigulise loomelaadi tõid eesti luulesse Ilmar Laaban, Artur Alliksaar ning eriti Andres Ehin. Toomas Liiv ja Ott Raun tulid luulesse enam-vähem ühel ajal ja said mõlemad Ehinilt impulsse. Rauna kõnealune raamatki võimaldab mitmeid paralleele Andres Ehini „Udusulistajaga”  (2008). Kuid samas on Raun Ehini eakaaslane ja on võimalik, et nende kummagi kohal hõljub kaudselt järelarbuja Arno Vihalemma vaim.   

Kolmandaks. Kaldun arvama, et Matsin on kõigest ülalöeldust teadlik. Prantsuse metafüüsiku René Guénoni (1886–1951) individualismija kriisiteooriat appi võttes on arvustanud ta „Udusulistajat” (Sirp 21. XI 2008). Nüüdset Areeni kirjutist sellesse konteksti seades tundub, et Raun on Matsinile too „profaanne geenius” (Guénoni väljend), kelle najal „väikest abitegu” harrastada. Palun väga  vabandust, kui ma eksin!   

Lestakala suudlus       

Andres Ehini „Udusulistajas” on luuletus, kus  sitikas suudleb Kuud ja ta suu saab kuldseks. Raunal suudleb lestakala autori kogu üritust (mis iganes see ka ei oleks), aga saab Günter Grassilt (ei pruugi olla Nobeli laureaat, kõlbab ka mõni muu samanimeline) küünarnukiga tou selga (lk 109). Üks lähtekoht, erinevad tulemused. Ehin teeb „helget sürri”, Raun seab ritta tumedaid tähendamissõnu ja lavastab süngepoolseid sõnalisi stseene. Tema „sürr” räägib, kuidas „surnud tüdruk deklameerib  Brechti ja taevas tatistab ajalehti” (lk 118). Lestakala suudluski on rohkem Juuda suudluse moodi.     

Kui nende kahe raamatu puutepunkte  otsida, siis tuleb alustada sisukorrast. Nii Ehin kui ka Raun võtavad rea ühest oma luuletusest ja võimendavad selle tsükli pealkirjaks. Sõnu kokku lugedes tekib uus mõtestatud tekst, mida võib samuti luuletuseks nimetada. Aga sellega analoogia ka ammendub. Rauna lestakala on ahnem kui Ehini sitikas. Keelemängude, lavastuste ja kalambuuride kõrval ilmestavad Rauna valikkogu rännud ajaloos, vabaduseotsingud, kurbusest  helluseni veiklevad tundetoonid, sekka ka hillitsetud iroonia ja vaimukas päevakajalisus. Tema Venemaa näiteks „kleebib oma õpetajatele sabasid taha ning viiakse klassist klassi”, Eesti aga pannakse inimõiguste nimel nurka (lk 60). Ent alga ses raamatus kust algad, lõpuks oled ikka „vaba nagu surm ja sulged vaikuse raamatu” (lk 138). Lahkun minagi Rauna väljanäituselt, olles sisimas separatistidega separaatrahu  sõlminud.