Olla luuletaja – see on jääda inimeseks

Andrus Kasemaa: „Kirjanik ei tohiks kirjutada raamatuid, mille kohta ta teab, et need on kergelt tehtud või valedel motiividel. Ta peab jääma inimeseks ja tõde otsima.“

PILLE-RIIN LARM

Kes ei tea Andrus Kasemaad? Kardan, et päris paljud. Tegu on noore kirjanikuga, kes on avaldanud seitse raamatut, kuid ei ole nende tutvustamiseks korraldanud säravaid esitlusi, ammugi ei ole ta astunud üles televisioonis ega kirjutanud skandaalseid pamflette …

Mõnikord piisab aga üllatamiseks vähemast kui karjumisest. Näiteks on Kasemaa oma Poeedirahuga üks n-ö perifeeriakirjanduse pääsukesi – Poeedirahuks nimetab ta oma kunagist kodukanti Peipsi ääres. Tõsi, uues luulekogus „Olla luuletaja“ on ta selle hüljanud. Siiani käib aga tema teostega kaasas mingi heas mõttes kõverpeegliefekt: need õpetavad pealtnäha tavalisele ja harjumuspärasele teistmoodi vaatama, olgu lugemisel siis argine luulepildike või mõne vanakese jutu üleskirjutus. Kasemaa räägib ise ka mõnikord nagu vana mees ja unistab elusügisest.

See siin on tema esimene intervjuu.

Kuidas sinust sai luuletaja?

Sellele on raske anda ühest vastust, aga suur mõju on kindlasti sellel, et õppisin Alatskivil Juhan Liivi koolis. Nägin seal lapsena, kuidas anti välja Liivi luule­auhinda: tulid luuletajad, telekaamerad … Nii põnev oli. Luuletaja tundus teistsugune inimene, ta toodi meile näitamiseks nagu mingi eksootiline isend. Vahtisime, kael õieli …

Aga vist on ikkagi tähtsam igaühe tundlikkus. Teised meie koolist ju ei hakanud luuletama. Luule lihtsalt tahab minust välja saada. Olen püüdnud luuletamist maha jätta, aga ei suuda. Ennem vist saaks proosa maha jätta.

Mis Juhan Liivi luuleauhinda puutub, siis kirjutasin hiljuti luuletuse, et ma ei taha enam seda saada. Lapsena väga soovisin, kuid nüüd on nii paljud juba saanud ja seejuures ei ole mõni luuletus, mis on auhinna saanud, üldse luuletus. Ma ei imesta, et Liivi auhinnal pole enam endist tähtsust – selle kohta ilmub nüüd vaid väike uudisnupp lehes.

Mis teeb luuletusest luuletuse?

Andrus Kasemaa: „Luuletajal on vastutus oma aja, loomingu ja tegevuse ees.“

Erakogu

Tunne, et luuletus viib su kuhugi mujale. Ma ei oska seda sõnastada, kuid kui näen niisugust luuletust, siis tunnen selle ära. Liivi luuleauhinna algusaegadest leiab hulga häid tekste – suu jääb kohe lahti ja tekib tahtmine ise ka luuletajaks saada. Või aimata, mis asi see luuletaja olemine siis on. Uuematest laureaatidest tõstan esile vaid Eha Lättemäe.1 Tema luuletuses on küll ainult kuus rida, aga see on tohutult hea, lõpp on kuidagi salapärane, maagiline. Seda luuletust olen korduvalt lugenud ja see on küll auhinda väärt:

Kui talvekuu on paratamatu,
taevas peitub hallusse,
maa kangestub,
et hakkaksime igatsema lund.
Lumelätteil taevas on lähemal,
ja suured linnud, kes lendavad sajus.

Vähe on neid, kes on päriselt poeedid. Lättemäe oli.

Kes veel on päriselt poeedid või vähemalt sulle südamelähedased autorid?

Eri aegadel on mind innustanud eri autorid, aga mulle on alati väga meeldinud realismisugemetega kirjandus. Mu mõistus on lihtne ja selge, mu süda on siiras ja selge. Ma olen ise ka realist, mitte sürrealist.

Mind on kindlasti mõjutanud üks soome kommunistlik luuletaja, Arvo Turtiainen (ma ei tea, kui palju ta õieti oli kommunist ja see polnud mulle ka oluline). Tema „Leiva kodumaa“ võlub mind siiani oma helgusega.2 Olen nüüd mõistnud, et olen talle tänulik. Tõlkinud on selle raamatu Ellen Niit ja Jaan Kross ja … Üleüldse 1960ndate ja 1970ndate aastate eesti luule, kui helge see on! Praeguse ajastu luule on kuidagi sünge, irooniline, palju on roppust ja nilbust. Tühjust. Minu endagi luule ei ole alati niisugune, nagu ma sooviks. Keegi kord ütles hästi, et ta tahaks kirjutada luulet, mida talle endalegi meeldiks lugeda. Ma püüdlen selle poole. Kogu aeg otsin teed.

Kindlasti peaks see, kes ise hästi luuletada tahab, lugema palju nii meilt kui ka mujalt, eriti mujalt, koguma endasse seda maailma suure luule kulda ja mürri.

Ütlesid enne, et ei soovi Liivi luuleauhinda saada. Kui oluline on sulle üldse tagasiside, tunnustus, arvustused, lugejate kirjad?

Varem oli oluline. Nüüd on mul selle suhtes ükskõik. Kui kuulen, et keegi ütleb miskit head või ka kehvasti, siis ma ei võta südamesse. Olen ise arvustusi kirjutades õppinud, et lugejaid on nii palju: ühele meeldib see, teisele teine.

Kas tahaks kiitust saada ja preemiaid? Kui on tõesti hea teos, siis võiks küll. Kui aga tean, et ei tulnud nii hästi välja, siis mis seal loota? Näiteks minu „Kustutamatud õhtud“. 2012. aastal mõtlesin, et see on hea luulekogu, ja imestasin, miks keegi seda ei märka, aga tegelikult ise paningi raamatu kokku vaid selleks, et linnukest kirja saada.

Kui siiski peaksin kunagi mõne auhinna saama, tundub näiteks karjasemärss tarbetu auhind. Märsi asemel võiks olla hoopis uus Mac. Nii mõnus on seda kaasas kanda: kerge, lööd igal ajal lahti, kui luule tuleb. Aku peab kaua vastu. Mac ongi XXI sajandi märss. Tõeline kingitus poeedile.

Aga tegelikult hind pole mulle tähtis, vaid au. Au hind. Ma ei ole mingi ahne lumehelbeke.

Kustutamatud õhtud“ ilmus samal aastal kui suurt tähelepanu äratanud proosaraamat „Leskede kadunud maailm“. Sa jätsid oma raamatu teise iseenda raamatu varju.

No kindlasti see on kehvem ka. Ei maksa kirjandust teha lohvalt. Kui juba teha, siis ikka teha.

Oled alles noor autor, aga sinu loomingust on juba kirjutatud doktoritöö. Pean silmas Brita Meltsi uurimust „Kirjanduslikud omailmad ja nende autobiograafilised lätted“.3

Seda on küll väga mõnus teada. Pean nüüd edasi kirjutama, et Brita Melts ei jääks leivata. Seda pean küll ütlema, et kuigi õppisime temaga Tartu ülikoolis samal kursusel, mingit sõbra- või semusuhet siin ei ole, sest ma peaaegu ei käinudki ülikoolis. Mulle meeldis kodus olla ja vedeleda. Seetõttu ma ei kasvanud ka oma kursusega kokku. Mäletan, et ükskord teisel semestril läksin loengusse ja ikka veel olid pooled võõrad. Nii et meeldiv on küll, kui Brita mu raamatuid uurib, kuid mu süda on rahul, et me ei ole sõbrad.

Kas bakalaureusekraadi said ikka kätte?

Sain.

Kes sa hariduselt oled?

Ma ei tea, oota, ma mõtlen … Teatriteadusesse ma ei soovinud … Aa, ma olen folkloorikallakuga. Aga mitte folklorist.

Mulle meeldis prof Ülo Valk, ta oli üks parimaid õppejõude. Kirjandusõpetajaks saada ma ei soovinud, sest tundsin, et ei sobi kooli. Rahvaluuleteadlaseks tegelikult ka ei soovinud saada, sest mu süda ei kutsu ka teadustöö juurde. Südamekutse on ikkagi luule. Püüan vabakutselise luuletajana keskpärasusest välja murda, aga selleni on veel palju tööd.

Kuidas on nüüd omailmaga, Poeedirahu ja leskede kadunud maailmaga? Peipsi ääres sa enam mõnda aega ei ela.

Jah. Kahju on küll, sest ärakolimisega kaotasin oma Poeedirahu, aga ei saa kinni olla ka leskedes, sest lesed kadusid ka ära.

Kas mõtlesid teose „Minu viimane raamat“ pealkirja tõsiselt?

Mõtlesin küll tõsiselt siis, et rohkem ei taha selliseid kirja panna. Ma ei taha kirjutada vaid lugeja meelerõõmuks, ma ei taha olla mingi kloun. Heitlesin kaks aastat, püüdsin leida uut teemat, midagi, mis tuleks südamest …

Leidsin siis juhuslikult XIX sajandi vene sotsialisti Aleksandr Herzeni mälestused ja Anna Politkovskaja „Vene päeviku“.4 Kui vähe on neid raamatuid, mis on muutnud mind päriselt! Need kaks teost aitasid mul laiemalt näha maailma probleeme, selle sügavust, maailma naeruväärsust ja labasust.

Politkovskaja tegi ju siiralt seda, mida ta pidas õigeks. Kirjanik peaks ka olema selline. Ta peaks tegema seda, mis on moraalne ja õige. Ta ei tohiks kirjutada raamatuid, mille kohta ta teab, et need on kergelt tehtud või valedel motiividel. Ta peab jääma inimeseks ja tõde otsima.

Siiski hakkasin pärast mitmeaastast pausi uuesti kirjutama paljuski tänu Sirbile. Mulle oli see suur asi, et ajalehes mu mõtteid avaldatakse ja keegi neid loeb. Noor autor tunneb nii suuremat vastutustunnet kogu ühiskonna ees. See pani mind kindlasti rohkem kõike ümber mõtestama ja andis energiat jätkamiseks.

Kuidas sai sinu uue luulekogu „Olla luuletaja“ keskseks märksõnaks just „sõda“?

Sõjateema oli lihtsalt hästi aktuaalne, lugesin uudiseid ja need andsidki inspiratsiooni. Kirjutasin sellest, mida nägin ja tundsin.

Ometi on „Olla luuletaja“ tõeline rahuraamat. Imestasin, kui üks lugeja ütles, et see on kole, üleni sõda täis. Teose sõnum on ju täiesti vastupidine, raamat on isegi rahulipu värvi.

Jah, naljakas küll, aga las ta arvab nii. Muide, kui valisin kaasi, oli neid kaks: üks oli musta värvi, ainult valge täpp oli peal, ja teine oli see valge. Mõtlesin, et mul on peaaegu kõik kaaned olnud mustad, ei taha jälle – no see valge on hea küll. Pärast nägin öösel unes, kuidas ma lehvitan kaevikust oma valge raamatuga. Alles siis mõistsin, et luuleraamat sai ju rahulipu värvi.

Küsid oma luulekogus paljudelt, kas inimene peaks sõtta minema – Viivi Luigelt, Jaan Kaplinskilt, aga ka tõstuki­juhilt, võõralt mehelt tänaval jpt. Kas esitasid selle küsimuse päriselt?

Jaa, küsisin kõikide käest. Veel palju rohkemate käest küsisin, kuid kõik vastused raamatusse ei jõudnud ja kõik ei vastanud ka.

Mida sa ise sellest asjast arvad? Kas tõesti nii, nagu luuletuses „Miks ma sõtta ei lähe“? On see iroonia?

Kümme päeva ilma facebookita
ma ei ela seda üle

Inimesed võiksid targad olla ja mitte lasta end vihkamisse kaasa kiskuda. Neid Facebooki-ridu ma kindlasti ei mõelnud irooniaga. Kes vähegi Facebooki-sõltlane on, teab, kui tore seal on. Ja see on kindlasti parem sõltuvus kui tapasõltuvus.

Kuidas suhtud sellesse, kui sind uuslihtsuse esindajaks nimetatakse?

Alguses ma ei mõistnud, mida see sõna üldse tähistab. Ma ei tunne ennast uuslihtsana. Nüüd mõtlen, et uuslihtsuse mõiste on võib-olla kohati lugejate soov. Üks põhjus, miks ei loeta luulet, on ju see, et väga palju ilmub kehva luulet, kräppi, nagu ma ütlen. Mulle meeldib, kui on lihtne luuletus, kui selles on mõtet, sügavust, tundeid, värve, liikumist …

Palju oleneb sellest, millele kultuurkapital raha annab. Vahel võib ju mõnele kuulsusele olla raske ära öelda, aga ka kuulsustel on kehvi raamatuid. Kindlasti ei ole ka mul kõik head. Teistpidi peab kirjanik oma raamatu kuidagi välja anda saama, sest see kasvatab teda. Kui raamat jääbki vaid käsikirjaks, siis ta ei saa tagasisidet. Ilmselt peame siis need kräpid ka välja kannatama lootuses, et autor kasvab? Ma ei tea.

Tõnu Õnnepalu on öelnud, et kehvade raamatute puhul on kõige suurem häda see, et need levitavad kehva mõtet, kisuvad kirjandust alla, tekitavad rumalust juurde – et võib-olla ei peakski olema kahju selle mõne puu pärast, mis kehva raamatu peale on kulunud, vaid selle rumaluse pärast, mida raamat juurde tekitab.

On luuletajaid, kes muretsevad eesti keele tuleviku pärast. Kas sina muretsed?

Ei muretse üldse. Minu meelest on paljud uued sõnad toredad, näiteks „telo“. Telo on nutitelefon. Kõik veel ei tea. Kuulan vahel, kuidas koolilapsed räägivad, ja ma ei karda, et eesti keel kaob: see muutub rikkamaks ja selle rikkama keelega saab ju ka teha head kirjandust.

Mulle tundub, et mõned, kes eesti keele tuleviku pärast hüsteeritsevad, teevad seda sellepärast, et muidu nende tähtsus kaoks. Kas ma olen nüüd liiga kriitiline? Kas sina oled tundnud, et peaksid ütlema kriitilisemalt?

Jah, aga ma jätan siis tihti üldse ütlemata.

See on ka hea variant. Nüüd, kui mul tuli välja uus luulekogu, siis olen küll tundnud, et ükskõik, mida öeldakse – peaasi et öeldakse.

Kas sul on mingid kindlad rituaalid, kui hakkad kirjutama?

Vaikus ja … Ei olegi muud, kui et hakkad pihta ja püüad niikaua, kuni hakkab kas või midagi tulema. Siis on hea tunne. Muud midagi pole. See on töö.

Mis töö see siis ikkagi on – olla luuletaja?

Kartsin seda küsimust! Olla luuletaja – see on jääda inimeseks. Sul on vastutus oma aja, loomingu ja tegevuse ees. Eelkõige „olla“ ja siis „luuletaja“. See „olla“ peaks olema teadvustatud tegevus.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Praegu teeb mind rõõmsaks see, kui saan lugeda häid tekste. See paneb mõtted liikuma ja annab vaimutoitu. Kui loed õhtul halba luulet, lähed tühjalt magama. Hea luule on see, kui loed ja plaksutad korraga keset ööd oma toas, sest on nii hea meel, sest oled lugenud midagi lugemisväärset. Siis magad rahus.

Soovin viimaks ka õnne sulle kui värskele Eesti Kirjanike Liidu liikmele.

Jaa, aitäh, detsembris saingi liikmeks. Ma ei teagi, kas nüüd olla rõõmus või mitte, et ma olen liige – kümneka peab maksma liikmemaksu. Kui läheb kalliks, tulen ära.

Kui tähtis on sulle see, et oled just eesti/Eesti luuletaja?

Võib-olla natuke on. Aga kindlasti ma pole rahvuslane. Pigem inimene. Sündinuks ma muus riigis, oleksin tahtnud samamoodi õppida kõike laiemalt nägema.

Andesta, et veel kord Juhan Liivi mainin: tema oli ikkagi see pöörane visionäär, kes ütles, et ükskord on Eesti riik. Näe, ongi, 100 aastat juba. Soovime õige talle lõpetuseks õnne ühe südamliku luuletusega sinu uuest raamatust?

Soovime. Pikka iga!

Tädile sünnipäevaks!

Armas E. V.
palju õnne sünnipäevaks
kuigi sa oled vastik vanamutt
ihnes pealekauba tujukas seniilne juba
ja ma olen väsinud sinu poole käimast
ja su tubade koristamisest ja su orjamisest ja vahel
ma soovin juba miks sa ei sure
soovin siiski sulle palju õnne
sinu 99 aasta sünnipäeva puhul

pea ikka sajani vastu ja kauemgi veel kui jaksad
sest ma tean kui sind pole
hakkan sind taga igatsema

pärast su surma tulevad pärijad
kes tahavad su maatükke ja metsa ja maja
ja tõuseb tüli su päranduse pärast tuleb segadus ja rasked ajad
kui sind enam pole

oleme kõik siia kogunenud
et sulle palju õnne soovida
tõstame klaasid su auks
sest kes veel toetaks meid nii heldelt kui sina
kes veel annaks meile oma pensionist lisa
kes meid toidaks
lubaks veini osta su raha eest
kes annaks oma pensionipäeval vaestele sugulastele raha
kes peaks meid ülal
kes veel
kui sina
pea vastu
sest peale sind ei tule enam midagi
nii head

1 Eha Lättemäe sai Juhan Liivi luuleauhinna 2008. aastal. Pärjatud luuletus on ilmunud Loomingus 2007, nr 5.

2 Arvo Turtiainen, Leiva kodumaa. Koost Paul Rummo. Tlk Jaan Kross, Ellen Niit, Paul Rummo, Paul-Eerik Rummo ja Mats Traat. Eesti Raamat, 1979.

3 Doktoritöö on kaitstud 2016. aastal Tartu ülikoolis.

http://dspace.ut.ee/handle/10062/54146

4 Aleksandr Herzen, Minevik ja mälestused. I-II. Tlk Aleksander Klejnot. Eesti Raamat, 1971; Anna Politkovskaja, Vene päevik. Mõrvatud ajakirjaniku viimane raamat. Tlk Brigitta Davidjants. Eesti Päevaleht, 2007.

Andrus Kasemaa

TEOSED
Poeedirahu“ (2008)
Lagunemine“ (2009)
Kustutamatud õhtud“ (2012)
Leskede kadunud maailm“ (2012)
Minu viimane raamat“ (2014)
Ajapüüdja. Mälestusi Kokora mailt“ (koostaja, 2017)
Olla luuletaja“ (2017)

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming