Õhinapõhine kaos ja lõbus voluntarism mitte just liiga kaugel Las Vegasest

(:)kivisildnik

Ma ei räägi hirmust ja jälestusest seoses kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali ekspertgrupi tööde ja tegemistega, sest vihje kirjanik Hunter S. Thompsoni loomingule võib huvitatud isikutes tekitada ainult segadust. Kirjandus ei ole kirjandusbürokraatide tugevaim külg. Kas peaks olema või saaks olla, selles üritamegi lähemate lehekülgede jooksul selgusele jõuda.

Üritan kirjanduse ekspertgrupi tegevust hinnata neljast vaatepunktist lähtuvalt: lähtudes Eesti Vabariigi seadustest, lähtudes kirjandusvaldkonna analüüsist, lähtudes tegevuse tulemusest ja lähtudes isiklikust kogemusest ning kogemuse raames võimalusel ka tervest mõistusest. Ma ei salga, et esimese kolme vaatepunkti rakendamisel kohtame me fundamentaalseid raskusi, kuid kõigest ükshaaval, järjekorras.

Seaduste valguses

Hämar on see meie seaduste valgus, väga hämar. Ühelt poolt on meil põhiseadus, mis ütleb, et Eesti raha emiteerib Eesti Pank jne jne. Kulka eraldised ja muud tehingud tehakse aga välisvaluutas, kusjuures mitte kõige õnnestunumalt valitud valuutas. Šveitsi frank oleks kirjanduse edendamiseks palju tõhusam hoob kui euro, just äsja tõusis frangi kurss euro suhtes ühel päeval ligi 30% ja viimnepäev ei ole veel käes, küllap tõuseb veelgi.

Seadusetähe järgi peaks riik justkui kirjandust toetama. Kultuuriministeeriumi arengukavas kinnitatakse, et „kirjandus on riigi poolt väärtustatud kui omakeelse kultuuriruumi üks alustalasid, luues eeldused ka teiste valdkondade kestmiseks ja arenguks“. Faktid on aga sellised, et kulka rahaga ehitatakse meelsamini muuseume ning kirjanike autoritasud ja kirjastustoetused on eelmise aasta kogemuse põhjal pigem kahanenud kui kosunud. Vaid selle aasta stipendiumid on lõpuks ometi tõstetud mäkdoonaldsi miinimumpalga tasemele: stipp on nüüd endise 383 asemel 500 euri kuus.

Paraku ma ei ole näinud ühtki arvutust, mis tõestaks, et selle suuremeelse 500ga kuus saab palgata parimaid spetsialiste. Olukord on parem kui enne, aga ei ole piisav muuks kui õhinapõhise nädalavahetuseharrastuse toetamiseks. Ikkagi tuleb literaadil tootvale tööle minna, aga üldreegel on see, et kes läheb tööle, on kirjandusele kadunud. Mitut tööd, eriti kapitalistliku kurnamise tingimustes, keskmine organism lihtsalt välja ei kannata.

Ma mõistan meie suuri juhte, kes kulka rahaga endale mausoleume ja monumente ehitavad. Kui aga kirjanikule makstakse alamastme burksimüüja mõõdu järgi, miks ei ehitata siis muuseume burksiputka formaadis? Papist, plekist ja tatist. Miks ei ole võrdset kohtlemist? Miks on muuseumid ilged kolakad, eriti ERM? Miks ei usaldata eesti rahvale nii vajaliku muuseumiteenuse osutamist erakapitalile, näiteks Hesburgeri ketile? Iga burksiputka seinale klaasi alla mõni vana kinnas, ais ehk pudrumulk! Kirjastamisteenus on eraettevõtete kanda, miks muuseumiteenus ei võiks olla?

Need olid retoorilised küsimused. Demokraatlikud põhimõtted ei ole kultuuris olulised, tähtis on reaalpoliitika, tavaõigus, raskema rusika reegel. Reaalsus on selline, et iga kinnisvaraarendaja on pistisevõimeline – mida kallim betoonikolakas, seda suurem on see 20%, mille eraettevõtja tavaõiguse järgi riigihanke saamiseks keskmiselt pististesse investeerib. Need on need kilekotid, millest lehtedes kirjutatakse.

Pistiseteadlikkust tuleb tõsta

Kirjaniku häda on selles, et ta ei ole pistisevõimeline ega isegi pistiseteadlik. Veel kord: on vaja võrdseid võimalusi, on vaja koolitust. Et saada kätte see töötingimuste raha, mis kultuuriministeeriumi rea järgi mulle kui kirjanikule kuulub, olen ma nõus kohe silmagi pilgutamata maksma poliitilisele eliidile 25% oma stipendiumist, aga see peab siis olema ka monumentaalne stipendium, kogu ERMi raha eest. Mitte ainult mulle, vaid kõigile loomingulistele isikutele.

Ma näitan head tahet, ma olen nõus kaasa mängima, ma tunnistan poliitilis-majanduslikku hundimoraali, tahan olla ühiskonna täisväärtuslik liige, ma ei ole ometi loll. Igal asjal on hind ja ma olen nõus seda hinda maksma, aga stipp olgu paar tonni kuus kätte ja ma maksan kas või 30% ära, ei näe probleemi. Kirjanike hord on minu selja taga nagu hundid, kui raha lõhna haistavad. Me oleme vaesusest väsinud.

Kirjanik on väsinud pidevast jamast: kord on keelatud toetada toimetamist, siis jälle kujundamist, siis üldjuhul kujundamist. Trükkimise toetamist ei ole veel keelatud, aga on ülim aeg, raamatuturg on uuteks väljakutseteks valmis. Kaos on kirjanduse rahastamise normaalne olukord ja ainus toimiv seadus.

Analüüsi hämaruses

Teatavaid analüüsi elemente võib kohata isegi kirjanduse auhindamises, saati siis rahastamises. Kõik ju mäletavad seda ilusat aega, kui kirjanduse sihtkapitali ekspertgrupis oli mitu kirjandusmuuseumi töötajat – analüüs ütles kohe, et aastapreemia tuleb anda muuseumi direktorile ja kulka nõukogu andiski. Tubli direktor oli, ühtegi paha sõna ei ütle. Hetkel ei ole ekspertgrupis ühtki kirjanikku, seega ootame huviga loovaid lahendusi. Sirbi skandaalist õppisime niipalju, et SA Kultuurileht nõukogu ilma loomeliitude esindajateta hakkama ei saa. Miks me arvame, et kirjanduse rahastamise põhihoob töötab eeskujulikult ilma kirjaniketa?

Ma ei näe kusagil sellist analüüsi, mis ütleks, mis üldse on eesti kirjandus, mis on selle eesmärk ja kuidas seda eesmärki on kõige parem ilma kirjaniketa saavutada. Ma ei näe ka analüüsi, mis näitaks, kuidas kirjanduslikud tulevikulootused välja otsitakse ja kuidas nende anded välja arendatakse. Mu teada teistes valdkondades ei ole nii, et muusikud, sportlased, kunstnikud ja näitlejad jäetakse noorautorite toimetatud kvartalilehe Värske Hantel või Värske Poogen kantseldada. Neil on muusikakoolid, trennid, kunstiringid ja akadeemiad, just need, millede ees põletavad ennast elavalt noored talendid.

Ma ei näe analüüsi, millised töötingimused peavad olema väljaarendatud ja ennast tõestanud andel, ma ei näe nõudeid, mida saaks ühiskond ühele kirjanikule esitada, ega õigusi, mida saaks kirjanik endale nõuda. Kogu kirjanduselu on nii ära optimeeritud, et naer tuleb peale. Kirjanikel on endiselt optimeerid ainult J. Kristus ning tühi hing.

Meil puudub igasugune ettekujutus sellest, mitut kirjanikku ühiskonnal vaja on, rääkimata sellest, mida ühel kirjanikul vaja on. Me ei oska aimatagi, milliseid kirjanikke meil vaja on, ning me mahitame pahatihti amatöörlust, epigoonlust ja muid jõledusi. Me ei tea, millal paljutõotava, ent andetuks osutunud noorkirjaniku toetamine lõpetada. Me ei tea, mida teha keskpäraste kirjanikega, ei tea, mida teha vormi kaotanud kirjanikega, me ei tea, mida teha vaimselt vegeteerivate veteranidega. Me anname nende võikad eneseparoodiad üksteise järel välja ja arvame, et see on parim lahendus.

See on kohutav lahendus. See on südameheaduse küsimus, aga südameheadus nõdra autori vastu on samal ajal julmus andeka autori vastu, toorus lugeja vastu ning häbitegu kirjanduse ja terve mõistuse vastu. Paljud inimesed vajavad abi, ma ei vaidle vastu, aga abistage siis neid õnnetuid inimesi ilma kirjandust häbistamata.

Me ei tea, mida teha annetega, ja sageli me ei tea, kus nad üldse on. Me oleme takerdunud idiootlikesse, mittefunktsionaalsetesse ja kirjandusvaenulikesse struktuuridesse nagu rahvaraamatukogud, raamatumüügiketid ja kirjandusõpetus koolides, samuti kirjandust rüvetav kommertsmeedia. Ja ärge kunagi unustage kirjanduse kirstunaela – eraettevõtjast kirjastajat-raisakulli.

No ei saa kulka kogu selle jõleduse vastu isegi siis, kui tahaks, aga pole tahet, pole iseloomu, pole plaani, pole inimesi, pole vahendeid. Kogu kirjanduselu on läbimõtlemata segu jõulu­kristlikust kombetäitmisest, eelmise okupatsiooni raskest pärandist, emotsionaalsest inisemisest, ahnusest, projektipõhisest tõmblemisest, kerjuseabist, küündimatusest ja poliitilistest valedest ning võhikute eelarvamustest.

Kirjandust ei juhi terve mõistus, see on selge. Analüüsi ei saa juba sellepärast olla, et hullus ei ole analüütiline – antud juhul on see haigus paranoiline. Kui tahate kirjanduselust aru saada, võtke paranoiakriitiline meetod. Kui meil oleks mõistusepärane kirjandusjuhtimine, siis me seaksime endale mingid eesmärgid, vastavalt nendele eesmärkidele valiksime sobivad tehnilised lahendused, paneksime paika ajakava ja kirjutaksime lahti vajalikud vahendid, kaadrid ja organisatsiooni. Mis organisatsioon meil praegu on? Paar ületöötanud ja alamakstud isikut, pool neist suvalised. Ongi kõik.

Tulemus ju ikkagi on

Jookse peaga vastu seina ja saad ka tulemuse, isegi kui midagi laiali ei pritsi, käib üks kena kolks. Alustame sellest, et kirjandus saab ministeeriumi eelarvest pudemeid, on see 0,36% või 0,63%, vahet pole – need pudemed ei ole millegagi põhjendatud, ei vajaduse ega analüüsiga, need näitavad suhtumist. Destruktiivset ja julma ignorantsi.

Suurem osa homöopaatilisest rahakogusest läheb kulkale. Sellest osast, mille kirjandus sealt saab, kasutatakse ehk 1/3 arukalt. Kui palju kirjandus tegelikult vajab, ei saa me vist kunagi teada, sest selle küsimusega ei tegeleta. Ehk ongi see kolmandik optimum, et keegi ei solvuks, ütleme, et üle kolmandiku ei saagi hästi kunstidesse investeerida. Arvestades muid ava-õiguslikke valdkondi, näiteks lõimimine, murjanite demokratiseerimine tule ja rauaga ning sooline võrdõiguslikkus, on kulka tulemus ju käegakatsutav. On ilmunud terve virn raamatuid, sealhulgas arvestatav kogus kirjandusliku väärtusega teoseid.

Me võime ennast lõbustada skolastilise arutlusega, kuidas majandada seda 2/3, mis läheb niikuinii riskiprojektidesse. Kas siin aitaks mingi võrdse kohtlemise printsiip? Stipid on kõigil ühesugused, olenemata sellest, kas selle saab tõlkija või romaanikirjanik, ent teoste autoritasud mingil põhjusel erinevad. Autorid oleks justkui võrdsed, aga nende autorite teosed on siiski erineva kaaluga.

Kuidas võrdsete autorite teosed ei ole samaväärsed, tont seda teab. Kõik see on üks suur loto, kasiino, Las Vegas. Ei paista alati seda ratsionaalset mõõdupuud, kuskilt ei paista. Olgu siis parem võrdsus. Ehk oleks vaja ka kvoote ja mõõdikuid või tuleks mingil muul moel vähendada hämarust. Seejuures on kõnesolev raha nii väike, et kui selle üle mõtlema hakata, ei mõju see väärikusele ega enesetundele hästi. Parem arutame, mitu inglit mahub istuma nõelaotsale, see on vähemalt kultuurne tegevus. Lõbusam ka.

Kokkuvõtteks

Kulka kirjandusasjad on nagu ookean, sinna mahub igasugust … Mida ütleski leedu klassik? Ei tea. Kirjandus pole otsustajate ala, pole ka tähtis üleüldise külluse ülesehitamise tingimustes. Totaalne õnn lõpmatu majanduskasvu vormis varjutab üksikud arglikud küsimused. Fakt on see, et mälumänguridki ei oska „Kuldvillakus“ kirjandusküsimustele vastata, saati siis lihtne arveametnik või hõimupealik.

Võtame otsad kokku. Seadused on omaette ja kuskil mujal, kirjandus omaette ja kusagil mujal, analüüs on selline, et karju appi. Pappi niikuinii pole. Pealegi pole see neetud kirjandus tarkadele kulkaülestele otsustajatele ei armastus, hobi ega isegi mitte leivatöö, on mingi segav asjaolu irratsionaalse tahte kehtestamise raskel teel. Voluntarism on täielik. Täielik voluntarism. Puhas tahe, mida ei takista ideed, väärtused, kogemused, moraal ega isegi mitte seadused. Kõik teevad, mis tahavad, häirimatult. Voluntarismi paljastas täies ilus sopran Kai Kallastu kohtuskäik kulka vastu, aga see on juba teise loo teema. Ja väga huvitav teema.

Isiklik kogemus

Isiklik kogemus on positiivne, ilma kulkata ei oleks midagi, suur tänu. Absoluutselt. Aga tahaks enamat, tahaks armastust. Meie auhinnatud literaadid kirjutavad esseid sellest, et nad ei taha elada riigis, kus pole armastust. Tahaks kulkaülest armastust kirjanduse ja terve mõistuse vastu. Vahekorda ei ole vaja astuda esimese vastutulijaga.

Võiks ju oletada, et kulka ei saa elada väljaspool ühiskonda. Ühiskond on meil täielik intellektuaalne katastroof ja aina hullemaks läheb. Ometi ei tohi kaotada lootust: nagu sedastab ministeeriumi arengukava, on meil ikka veel mõni ühemehe- või üheraamatukirjastus. Ministeeriumiski on samast loogikast lähtuvalt üks väike ja hubane ühenaise-kirjanduskabinet. Üks tulease.

Ma loodan, et kulkas toimetada on sama lõbus, nagu on lõbus seda nalja eemalt vaadata. Lootust peab olema, muidu ei tea, mis saab. Meeleheitele aetud inimesed teevad meeldejäävaid asju. Siiani on mul õnnestunud iseenda elavalt põletamine kulka kontori ees edasi lükata. Ikka kuu kaupa edasi, nädala kaupa edasi, nüüd juba päeva kaupa edasi.

Ikka julgelt ja vahvasti edasi. Eelkõige lootuses, et seda teeb mõni teine, veelgi meeleheitlikumas olukorras kirjanik, kelle kaotus meie kultuurile ei oleks korvamatu. Varem või hiljem peab see juhtuma – inimesed ei ole ju rauast, inimesed lähevad katki. Tavaliselt lähevad inimesed katki igavalt ja sellega on korras, aga vahel, kui purunemine on massiline, juhtub sekka värvikaid episoode.

Olles humanist, vaatan lootusrikkalt inimese poole, vaatan inimesele näkku. Nägu on paljutõotav. Ega inimesed kontoris ei ole süüdi, nende üle on teised kontorid ja kõrgemate kontorite üle omakorda veelgi kõrgemad kontorid. Ja kõrgetele kontoritele, mis pingutavad püha õnne ürituse nimel, on meie kirjandus väike ja madal ja kauge ja kõrvaline, ei hakka nemad ennast eesti kirjandusega määrima. Määrivad ennast järsku ära ja siis lendab kogu õnn kuradile, seda me ju keegi ei taha.

Äärekosmos

23. I 2015

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming