Mitte-nii-päris-kirjandus

Janar Ala

Mikrokirjanduslike tangidega mikrokirjanduse seinast mikronaelu kiskudes  

Tekstilääts, Kangelasema toitepiim. Koostanud Kiwa, kujundanud Tuuli Aule. ID Salong, 2006. 114 lk.

 

 

Kirjandus, tähtis institutsioon, mida teevad/ kirjutavad kirjanikud, kes on mõjukad ja keda võetakse kuulda. Iga kirjanduse, iga kunsti sees on tõmme “mikrole”, nähtamatuse, kustutuse poole. Kindlasti on see üks edasiviivaid jõude. Avant-jõude – destruktsioon, dekonstruktsioon, süntees, perspektiiv, progress, i guess.

Mikrokirjandust ei saa kuidagi tähtsaks institutsiooniks pidada. Õigupoolest ei saa seda mingisuguseks institutsiooniks pidada. Tal ei ole põhja ega lauset, millelt lähtuda, millele toetuda ja millele tagasi minna, basic. Ilmselt ei võetaks teda ka kuulda. Tal puuduvad hääl ja märgid. Tal on hääl ja märgid, aga… teisiti, need töötavad teisiti, tsirkulaarselt, mitte-lineaarselt, seljaga publiku poole, for-not-so-real.

Ilmunud on mikrokirjanduse antoloogia “Tekstilääts. Kangelasema toitepiim” , mis koondab endasse hulka autoreid juba tuntumatest ja ilmselt seega mingitpidi institutsionaliseeritumatest päris tundmatuteni ja täiesti inst… matuteni. On suurepärase kujundusega, illustratsioonidega. Need ei ole väheolulised. Mikrokirjandus on Gesamtkunstwerk, keskkond, totaalne kooslus.

 

Mikrorevolutsionäärid

 

Mingitpidi peaks püüdma mikrokirjandust defineerida, teha seda näiteks sellesama antoloogia põhjal. Libistades lihtsalt ja seriaalselt üle ja läbi lehtede,  märkmeid tehes, neid märkmeid klassifitseerides, tüpologiseerides jne.  Ja järeldades ja diskursust fikseerides. Aga ok.

Ilmunud on, maa peale tulnud, maa peale mõtlema tulnud, word up. Maa-aluseks ei ole meil keelt, helisündmuse jaoks ei ole keelt, müstilise kogemuse jaoks ei ole keelt, pop- ja meediakiirguste jaoks ei ole keelt. Kosmose, mikro-makro-… ? Keelt tuleb pidevalt luua, ajas, hetkes, tulevikku. Mikrokirjandus proovib seda teha. Olla probehead, nii-öelda.

Tulevikku ju ka ei ole, kuid mõelda ja kujutleda võib. Selles mõttes on ta sama ontoloogilise struktuuriga, mis maa-alune, mis taime-poeetiline, mis mic-check-ragin, plaatide hüppamine, loop, glitch.  Teda tuleb püüda sõnastada, sõnastuste võimalikkused  abstraktsete mustritena ette tulevat ootama jätta, et need siis end ise tagasiulatuvalt sõnaks ja mõtteks vormiks, kunagi. Mikrorevolutsioonid, pidevad, toimivad. Mehis Heinsaare antoloogiatekst räägib mikrorevolutsionääridest.

Paljud kirjutajad on pseudonüümsed (anonüümsed). Me ei näe nende taga kirjaniku nägu, silmi, hoolivust. On nad usaldusväärsed? Küll saame aga jälgida kirjutusprotsessi, mis on fantoom, protsessi indikaatoreid, märke, viiteid/valeviiteid. 

 

Sõnum kuu pealt

 

Kirjutusprotsess ise on väga oluline. Ideaalis kirjutatakse kollektiivina, “Toite Miip” by keil-kiwa-vaher-pilv-luuk. Käed kirjutavad, automata, “kütavad klaffe”, kütavad klahvidest mööda, valedele klahvidele, wrong decision, tekivad väikesed tähe-segapuntrad-käeviiped, tagurpidi-oh-ah, pagemisjooned, mõttesüntesaatorid. Veast sünnivad maailmad. Jälgede kustutamine, jälgede jätmine, inside-out. Näota, tsitaadi-võrgustikes ja -peeglites kirjutamine on  kollektiivne. 

Ma tahan kogu aeg hakata rääkima kellestki mikrokirjanikust, see on mingi harjumus. Kust see tuleb? Ma ei saa mööda kogumiku pealkirjast, sellest, mida see pealkiri enda alla osutab koondavat. Mikrokirjandus, mikrokirjanik, et… Ma peaks ikkagi püüdma diskursust, kõneviisi määratleda, teemasid, ideid. Ja siis… et… mint condition.

Kommunikatsioonid. Erkki Luugi  “Sõnumis Kuu pealt” saabub kuu pealt sõnum, mis ütleb, et ta oleks pidanud kohale jõudma varem. Siis oleks ta olnud funktsionaalne. Nüüd… me saame ikkagi teada… hiljem… ja reageerime… kuidas. Sõnum saabub masina vahendusel. Mõned tahavad suhelda inimestega, mõned aparaatidega, mõned tontidega, mõned taimedega, mõned mäluga. Uurida, ekstrapoleerida, intro…jective, reject.

Masinad on üks ühine nimetaja, millest siinsed kirjutajad hoolivad. Masin on kaasaegses ühiskonnas funktsionaalne, fetišistlik ja võõras.

Mikrokirjandus on kaasaegne kirjandus. Kaas-aeg ise on tulevik. Hetked libisevad alati kuhugi. Mikro-kirjutamine on võimalus kaasaja(s)ga suhelda. Hetk on paljusus. Minevik hakkab tegema korrektiive. Taandab paljususe üheks. Vähemalt kirjades, annaalides. Mitte mälus. Mälu on mikrokirjanduse objekt. Mälu, masinad, risoomid, fake, pühadus, deformatsioon…

Borges, Derrida, Ballard, peeglid, labürindid, kunstlik mälu, meedia-filter, linn, majad, plagiaat – neile öeldakse word-up. Jaak Tomberg teeb J. G. Ballardi “Atrocity Exibition’iga” seda, mida Borgese Pierre Menard “Don Quijotega”, taas-loob selle, peaaegu. Asfalt, linn, liim.

Mikrokirjandus on tugevalt enese-refleksiivne, meta- ja samas selle meta-suhtes narritav, et nagu ei olekski päris, irriteeriv, demüstifitseeriv. Mäng käib meta-ga, fort-da, ilmuv-kaduv objekt, lekib-sulgub-muna. (Pseudo)Intellektuaalne ja edev ja valelik ja kunstlik.

Ennast antakse ära, näidatakse sisemust, millest järeldub, et sees ei ole midagi, et ei olnud mõtet vaadata.

Lõpu poole tuleb kirjutajaid, kes võib-olla liialt koodi järgivad. Eksperimentaalsusele on sellised lõksud omased.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht