Mitte-eestlasliku käitumise tsoon

P. I. Filimonovi romaani lugedes saab eestlane aru, et ei ole veel üle saanud väljaviimata haisvate prügiämbrite, vene vanamuttide ja Altvanamehe igaöisest slaavi rokenrolli diskursusest.

PAAVO MATSIN

P. I. Filimonovi romaan „Hariton Naganovi surm ja ajatus“ viib lugeja vene maailma Eestis. Ei ole isegi oluline, millisesse piirkonda täpsemalt, põhiline on, et teejuhiks on inimene selle võõra maailma seest. Nii tõuseb ootushorisont päris kõrgele ning eesti lugeja loodab siit kohtumist millegi hoopis teistsugusega.

Eks iga venelastega kokku puutunud eestlane pea ennast vene küsimuses eksperdiks. Olen elanud 33 aastat Mustamäel sellises paraadnas, kus venelased olid enamuses. Meil oli meremeeste paraadna ja peab ütlema, et ringi liikus väga värvikaid kujusid, kes kadusid vahepeal kuudepikkustele reisidele. Panete tähele, et enne veel, kui olen romaani juurde asunud, on juba mälestuste laviin liikuma läinud? See on hea märk! Võib öelda, et niisugust raamatut on juba ammu vaja olnud!

Kogu see vene maailm oli ju ikka võrdlemisi arusaamatu, alustades vaipadest korteri seintel kuni mõningate inimsuheteni. Minu all elas näiteks mees, keda me algul kutsusime lihtsalt Altvanameheks, ja hiljem, kui ta kinni läks ja tagasi tuli, Vangiks. Kõike siin ära rääkida ei jõua, aga päris palju sai laps vene maailma kohta teada just naabrite kaudu, kas või selle, et vene pidu kaua ei kesta ja lõpeb tavaliselt nii, et naine põgeneb vannituppa. Ühel hetkel kolkis kogu paraadna piki radiaatoreid, et draama kuidagigi lõpu leiaks. Eestlased ja venelased koos ei mänginud, igasugune integratsioon puudus. Mäletan, kuidas ema alati hoiatas, et ei tohi sattuda vene juuksuri juurde. Loomulikult oli ka sümpaatseid venelasi, kuid meelde on jäänud just väga värvikad olukorrad ja äge temperament. Mingit sellist paljastust ka raamatust lootsin. Filimonovi teos õnneks ei vastanud mu naiivsetele ootustele. See olekski ju jabur ja võimatu olnud! Siis oleks selle romaani pidanud kirjutama eestlane!

Kolmest Filimonovi romaanist meeldib mulle kõige rohkem „Laulis, kuni kõik lõppes“ (2016), sest just seal on kujutatud veidi sellist vene elu, mida ma ise mustakalt mäletan – vene mammide spetsiifilist maailma. Peategelane hakkab seal hooldama oma vanurist sugulast. Vene mammid, oleme ausad, neid kutsuti ikka lihtsalt vene vanamuttideks, olid omaette ooper. Kui olin väike ja elas ka veel minu vanaema, eestiaegne daam, siis ilmus nii mõnigi kord meile ukse taha keegi naabritädidest taldriku kapsasupiga. Pärast vanaema surma niisugust südamlikku suhtlust enam naljalt ei kohanud. Üldiselt valitses sõjaseisukord. Kord hiilisime sõpradega nagu üle rindejoone vene muttide juttu kuulama, kui nad istusid oma tavalisel ja ajatul kombel viiekordse maja ees pingi peal. Meid huvitas väga, millest nad räägivad. Arutati muidugi, kuhu keegi maetakse, muu hulgas kõlas Nevski kalmistu nimi. Filimonovi „Laulis, kuni kõik lõppes“ viis just sellisesse vene vanamuttide meeleolukasse maailma. Iseloomulikud olid teoses ka nn poluvernikud, kelle alla liigitusid minu arust ka igasugused vene koolis õppivad eestlased. Selliseid kummalisi hübriide (seda sõna kasutab ka Filimonov ise oma vanamuti-romaanis) elas meiegi majas. Nendega suheldi, aga nad kuulusid mingisse hoopis teise akvaariumi. Ka minu naabritädi vastast oli poluvernik. Keelebarjääri ei olnud, aga lõpuni niisuguseid ei usaldatud. Sarjas „ENSV“ on see suhtumine päris adekvaatselt edasi antud.

Lõppkokkuvõttes oli ju kogu asi eelkõige olmeerinevustes. Trepikoda kutsuti paraadnaks ning võeti tegelikult üle muudki, kas või see, et haisev prügiämber tõsteti lihtsalt korteri ukse taha allaviimist ootama. Mulle prügikastivinnutamine meeldis, sest viiendal korrusel elades oli ju alati põhiküsimus, kes selle kuradi ämbri jälle välja viib! Igal juhul on „Laulis, kuni kõik lõppes“ väga hea romaan ja stiilne sissevaade maailma, mida eestlased toona põlastasid. Suhtumine muutus alles 1990ndatel, kui meiegi majja kolis palju eestlasi, kes olid venelastelt korteri ostnud. Peagi selgus tõsiasi, et need uued jõmmid olid veel palju halvemad naabrid kui senised!

„Hariton Naganovi surm ja ajatus“ viib aga tundmatusse maailma. Ma ei mäleta, et meie paraadnas oleks elanud erilisi vene intelligente või boheeme. Arvasin lugema hakates millegipärast, et leian eest midagi veidi Jack Kerouaci „Pilvealuste“ atmosfääriga sarnast: olin kuulnud, et tegu on vene boheemide elu kujutamisega 1990ndate Tallinnas. Meie paraadnas oli ainult kapteneid, tüürmaneid ja muid selliseid isikuid, kes istusid punaste dressipükste ja lakk-kingadega kuskil haljasalal või nühkisid oma Volgat või hiljem isegi mingite meremeeste talongide (boonide?) eest ostetud Fordi läikima. Intelligente, boheeme minu areaalis ei liikunud või nad igal juhul ei prevaleerinud kontingendis. Minu trepikoda oli muidugi eriline, laevandusettevõtte Ookean oma.

Kuigi romaanis „Hariton Naganovi surm ja ajatus“ on kõik klassikalised eestlastele nalja teinud vene elemendid olemas (pulm, lakkumine ja jauramine köögis, punkri pidamine jne), laiub igal pool nagu vanasti vanainimeste televiisoril mingisugune ebamäärasuse pitslinik. Nii Hariton ise kui ka tema boheemidest sõbrad (mõned vägagi jõulised) on võrdlemisi ebamäärased ja aferistlikud tegelased (juhul kui võrdlen neid kas või oma Altvanamehega). Ega me nende nn boheemide kohta siit romaanist tõesti palju teada ei saa. Jauratakse ja juuakse ilma mingisuguse erilise boheemlikkuseta. Ilmselt see siis nii ka oli. Pigem kvalifitseeruvad Filimonovi tegelased hämarateks vene aferistideks-kelmideks. Tegevuski toimub kohtades, mida korralik eestlane ikka jõudumööda vältis, kuskil Sõle kandis, Pallasti tänaval, jalutatakse isegi Kopli liinidel. Mind ei lubanud ema isegi mitte praegusesse hipsterite Kalamajja, sest Balti jaama taga elasid pätid, seda teadis igaüks.

Kuid romaanis viiakse lugeja ka Narva ja seal toimuvad eriti lõbusad seiklused! Esitletakse isegi Narva boheemlaskonda! Romaani finaalis Narva jõudmine on tähenduslik. Millegipärast just Narva tegelaste puhul ei ole tegelastele seda ebamäärasuse pitslinikut või vanamuti öökombineed peale heidetud. Kõik karakterid on värvikalt arusaadavad. Mulle meeldiski romaanis eriti üks tegelane Narvast – Potšetšujev, kes jaurab Naganoviga ehtvenelikult sellise ähvardava sõbrana (lk 266). Ehk on Narva isegi Tallinna venelaste meelest mingisugune reljeefsemate suhtumiste ja brutaalsemate tüpaažidega koht? Pange tähele kas või Narva kriminaalset tegelast nimega Mifa, kes lubab endaga vaidlejatel kõri dessantväelaslikult välja rebida (lk 216). Just kogu Narva tramburai, mis toimub ühe guru esinemise ümber, vastab minu ettekujutusele vene maailmast kõige ehedamalt! Nendes meeleolukates stseenides on kohal nii boheemlaskond, memmekesed kui ka jõulised natuurid, nii et loed ja naerad kogu seda kanget kokteili! Eriti osavalt on Filimonov kujutanud Narva vene vanurite käitumist.

Natuke efemeersemaks jääb Hariton Naganovi ja tema abielluva tütre liin. Pole midagi imestada, isa külastabki tütre pulma vaimuna. Huvitav tegelane on siin pulmavana, kes paneb rahva sooritama jaburaid pseudorituaale. Tütar on kohanenud Eesti eluga, peigmees on eestlane. Päris metafüüsiline on nüüd vaim Naganovi kohalolu romaani lõpus: „Naganov rippus madalalt laua kohal. Silmitses tütart ja tolle väljavalitut. Mis siis ikka, jah, kõik on loogiline“ (lk 277).

Ilmselt ongi romaanis „Hariton Naganovi surm ja ajatus“ kõik loogiline. Eks see on eelkõige venelase pilk iseendasse. Vaadates endasse, kardan, et eestlane ei ole veel üle saanud sellisest väljaviimata haisvate prügiämbrite, vene vanamuttide ja Altvanamehe igaöisest slaavi rokenrolli diskursusest. Teoses näidatakse, kuidas paljud venelased kohanevad uue riigi muutunud oludes lõpuks päris hästi. Filimonovi tegelaskujude ebamäärasus on ilmselgelt taotluslik, nad ongi tavalised vene inimesed. Tõepoolest, ma arvan, et Filimonovit võib vene asjatundjana ja huvitava kirjanikuna täiesti usaldada, mis on ka ju täiesti loogiline.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht