Minu Lapin

PEETER HELME

Üks mu sõbranna mängib aeg-ajalt lõbusas tujus olles mõttega kirjutada raamat „Minu Lapin“ ja avaldada see Petrone Prindi „Minu …“ sarjas. Kiiduväärt mõte, kuid natuke tundub, et vanameister on selle triki mingis mõttes nüüd juba ise ära teinud. Muidugi ainult mingis mõttes, sest esiteks pole Leonhard Lapin inimene, kes ammenduks ühe raamatuga, ja teiseks on teise pilk ikkagi midagi muud.

Tegelikult ma ei uskunud kõnealuse raamatu valmimisse. Professor Lapinit aeg-ajalt linna peal kohates ning tema seltsis õlut ja veini manustades on kirjutamine tulnud sageli jutuks ning Leo mainis juba aastate eest, et kirjutab teost, mis on „erakordselt erootiline“. Arvasin, et jutt jääbki jutuks. Kuigi jutt oli iseenesest huvitav: detailidesse minemata selgitas Lapin, et peagi valmiv raamat olevat omamoodi pühendusteos kodulinnale ning mingi teise nurga alt ka tema enese erootiline elulugu. Kõlas põnevalt, kuid üldiselt ma muigasin ja kelkisin iseenda saavutustega.

Muie suri mu huulil, kui Lapin torkas mulle hiljuti pihku raamatu, mis väliselt meenutab sigaretipakki „Tallinn“. Olin meeldivalt jahmunud. Selgus, et Lapin polegi ainult nalja- ja napsumees ja kunstnik, vaid on tõesti maha saanud pikema proosateosega! Ja nagu lugedes selgus – veel sellisega, mis korraga meelelahutuslik, kutsub parematel hetkedel kaasa mõtlema, kuigi on kohati napakalt kõlvatu, ning ülesehituselt veel ka terviklik.

Kuid „siintallinna“ romaaniks nimetamast, nagu seda on teinud autor, ma siiski tõrguks. Ja asi pole mitte mingis krampumises klassikaliste normide külge, vaid tundub, et tahtmatult on Lapin kirjutanud midagi, mis on korraga vähem kui romaan ja ometi ka rohkem.

Olen nõus Priit Hõbemäega, kes ütleb Areenis, et selles teoses on fauni pärastlõunast saanud fauni õhtupoolik* – romaan on tagasivaateline ning n-ö faunitsemine kannab siin möödaniku pitserit. Kui teose alguses käib tihe suguelu ning sellealast sõnavõra eritleb autori suure hoole ja armastusega („Tundub, et valikuid keppimise, nussimise, nikkumise, tahapanemise või veel mõne muu väljendi vahel tuleb teha sõltuvalt sellest, mis õieti mehe ja naise (aga miks ka mitte mehe ja mehe ning naise ja naise) vahel tegelikult toimub …“, lk 19), siis lõpp läheb sulnilt romantiliseks. Hoorused ja ka kibestumine Tallinna vale linnaehitusliku arengu, rumalate arhitektuurilahenduste ning üleüldise nõmeduse pärast nihkub tagaplaanile, esile tuleb elukogemusest jõudu ammutav kirkus, mis ei lase pisiasjadel end morjendada ning raamatu minajutustaja leiab aega selgitada ka oma peategelase Albert Trapeeži suhet mitte ainult kõikvõimalike kirglike naistega, vaid ka Jumalaga: „… kui oled omadega puntras, palju Jumalat! Ta aitab alati, sest Jumal on täis armastust enda loodud inimesse ja aitab alati. Kui koputad, siis avatakse!“ (lk 148).

Raamatus on pikki passaaže Tallinna arhitektuuriloost. Nii sellest, miks miski on nii, nagu see on, kui ka sellest, kuidas olnuks õigem ja miks miski tegemata jäi. Need on asjatundlikud, on näha, et jutustajahääl teab, millest räägib, kuid nii põnevad kui säärased mõttekäigud ka oma poleemilisuses ja ajakajalisuses pole, on osalt just need lõigud süüdi selles, et „siintallinn“ pole päriselt romaan. Ja samuti on need süüdi selleski, miks ta on rohkem kui romaan. Nimelt teisendavad seda laadi arutluskäigud teksti, andes sellele filosoofilist sügavust, kahandades aga ühtlasi psühholoogilist mõõdet. Vähemasti Tallinna tundvale ja selle linna käekäigust huvituvale lugejale toovad sellised mõttekäigud teose kindlasti lähemale.

Kuid romaanilikkust on siin teoses sääraste lõikudetagi suhteliselt vähe. Asi on selles, et suurelt osalt on Tallinna linnaosade ja asumite nimede järgi peatükkideks jaotatud raamat kirjeldav, mõjudes väliselt, tegelaste (niipaljukest, kuivõrd neid peale Alberti üldse on) eripära ja iseloomuomadusi on mainitud vaid siis, kui see mõjutab Albertit kuidagi vahetult. Nii öeldakse näiteks, et „Alberti õde Lulli, kes oli varasest noorusest peale küllaltki äärmuslike maneeridega, muutus aastatega üha pöörasemaks“ (lk 59). Kusjuures lehekülg varem on sama tegelast nimetatud Valliks ning sääraseid järjekindlusetusi leidub teoses veelgi … Või kohe teose alguses annab vestlus Ku-Ku klubis kohatud Juhan Viidinguga Albertile aluse panna Saareste sõnastiku järgi paika naise suguelundi nimetuste täielik nomenklatuur omanike vanuserühmade kaupa sünnist surmani. Iseenesest vaimukas loend, kust saame teada, et „sihviiri lind“ on „tagasihoidliku sugueluga õppiva neiu (üliõpilase) elund“, või et mõiste „sobul“ all peitub „20–50-aastase korraliku töötava naise riistapuu, millega suheldakse abikaasaga, aga ka valitud töökaaslasega“ (lk 20–21).

Tegu on seega üsna eklektilise materjaliga, mis kindlasti kõnetab rohkem inimesi, kes on tuttavad autori, tema tõesti faunilikult krutskeid täis, ent seejuures ääretult erudeeritud maailmavaatega. Usun siiski, et see pakub midagi ka inimesele, kellele Leonhard Lapin on nii inimese, poeedi kui ka kunstnikuna kui mitte just tundmatu, siis vaid eemalt tuntud suurus. Lõpuks on „siintallinn“ põnev juba oma Tallinna-kesksuses: tallinlasena nautisin eri perspektiive, mille alt mu kodulinna on vaadeldud, ning tabasin end raamatut lugedes mõtisklemast selle üle, kui mitmekülgne see linn ikkagi on, kätkedes endas nii erinevaid elupiirkondi nagu Lasnamäe või Kivimäe või Lilleküla või Kalamaja või Nõmme või Pelgulinn.

Ja see, et neist kõigist libisetakse üle justkui linnutiivul, ühtlasi ka raamatu lehekülgedel siblivate inimeste psühholoogiat avamata, on stiilivõte. Esiteks saame psühholoogia asemel palju teada inimeste välise elu, nende elukommete kohta: kes kui palju ja kuidas joob või siis ei joo, millist suguelu on ühes või teises kandis elatud või siis, vastupidi, milline elamata jäetud ning milliste tööalade inimesed kuskile XX sajandi eri kümnenditel koondusid. Teiseks polegi selle raamatu eesmärk mitte tallinlase koondportree, vaid ühe tegelase Albert Trapeeži ja tema kaudu ka temast kirjutava Leonhard Lapini portree. Võimegi öelda, et kui autor ei vaevu tegelema kõrvaltegelaste hingeeluga, siis seda detailsemalt avaneb peategelase ja jutustaja enese psühholoogia.

Tundubki, et need kaks tegelast saavad siin raamatus viimaks üheks. Ning astuvad „siintallinna“ viimastel lehekülgedel Nähtamatusse Tallinna, et väljuda sellest küll arvukaid seiklusi, kuid ka suuri pettumusi ja ängi pakkunud linnast, mis ilmus väikese lõunaeesti poisi maailma Eesti Raadio kutsungi järgi, „kus keegi naisterahvas hüüdis kiiresti „sintallinn“, „sintallinn“ – ikka „sintallinn ja „sintallinn“ (lk 13).

* Priit Hõbemägi, Fauni õhtupoolik. – Eesti Ekspress, Areen 19. XI 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming