Miks ma ei kirjuta Andrus Kivirähast?

Mõtteid kirjanduslikust käibest ja staarkriitikutest1

Mihkel Kunnus

Lugejale teadmiseks, et see tekst on üldistatud vastus küsimusele, mille püstitas Jürgen Rooste oma vastukajas Janika Kronbergi 2013. ja 2014. aasta kriitikaülevaatele.² Tsiteerin: „Küsimus ongi, miks Kunnus, kes võiks olla selle [kriitilise analüüsi – M. K.] esirinnas, ei rebi maha me loetud lektüüri esiklassikuid, kes on laisaks muutunud – ma ei jaksa küll neid lugeda lõpuni –, vaid piirdub Kiviräha, Õnnepalu, Muti ettevõtmise asemel noorte algajate kirjanike tõmbamisega tollele oma Prokrustese sängile.“ Kivirähk, Õnnepalu, Mutt – suurepärane näitevalik. Vastan. Ma ei ole kirjutanud Andrus Kivirähast, sest ma olen tema positsiooniga kõigiti rahul. Ta on meie kultuurivälja puhas positiivsus. Ta kirjutab hästi, mõnusas mahlakas, pisut talupoeglikus keeles, öeldu on mõistlik jne. Ma kirjutaksin temast võib-olla siis, kui ta kuidagi varju kipuks jääma, aga ta on vist kõige rohkem tähelepanu pälvinud eesti kirjanik üldse ja seda täiesti teenitult (muidugi ka raadio, teatri ja kolumnide avitusel).

Tõnu Õnnepaluga on ka kõik hästi. Tema lugejad lausa armastavad teda. Selline armastus aga tähendab kahte asja. Armastajatele kriitikat kirjutada pole mõtet, sest sel pole mingit positiivset mõju, teiseks, mida Õnnepalu ka ei kirjutaks, seda loetakse ikka mõnuga ja tänulikult. Ja see kõik on jällegi väga õigustatud, sest ta valdab suurepäraselt keelt, on erudeeritud, arutleb selgelt jne. Tõsi, tema (Emil Tode) „Raadio“ kohta pole ma väärilist retsensiooni kohanud ja selle kirjutamist olen korduvalt mõelnud. Hunnik märkmeidki tehtud.

Mihkel Mutiga on minu muljet mööda see häda, et noorem põlvkond tema teoseid eriti ei tunne. Ometi on neis nii palju ajaülest, mis noorintelligentsi võiks puudutada. Seetõttu olengi Mutist juba pikemalt kirjutanud.³

Kuna olen niimoodi alustanud, peaks pilt olema juba üsna selge: selles lahingus (mitte sõjas!) olen lihtsalt Roostega vastasrindel. Mul puudub igasugune huvi neid kuidagi „maha rebida“, lausa vastupidi. Miks?

Rohkem käivet, rohkem värsket tolmu

Rein Veidemanni kirjast tänavusest kirjandusteaduse suvekoolist osavõtjatele võis lugeda: „Me peame täna rääkima samamoodi „kirjanduslikust käibest“, nagu see on tähtis turumajanduses kasumi tekitajana. Tõsi, mõnikord võib-olla küll käive suur, aga firma ikka kahjumis, nagu Estonian Airiga juhtus mõne aasta eest. Eesti kirjanduse käive on samuti enneolematult suur, aga küsimus, mis jääb sõelale (mis on selle esteetiline-eetiline kasum?), üha aktuaalsem.“

Nõus. Pole mingit vajadust kirjanduslikku käivet tõsta. Viimane asi, mida kirjandusellu juurde on vaja, on kasvutempo. Kirjandus on üks neid valdkondi, kus eesliide „kiir-“ on eesliite „rämps-“ sünonüüm (vrdl kiirtoit, kiirkõrgharidus jms).

Selles asjas satuvad Jürgen Rooste poolele eri põhjustel veel kirjastajad, raamatukauplused, noored ja ambitsioonikad uustulijad ning võib-olla ka mingi klikimeedialikult pidevas uudsusnäljas lugejaskond (viimase olemasolu on vist pelgalt loogiline).

Siis veel: kas kirjandus on pigem jalgpall või saja meetri jooks? Kas tähelepanuväärseks sündmuseks on uus supertulemus või lihtsalt see, mis parajasti toimub?

Selle punkti juures kügeleb ka visahingeline kultuuriklišee tolmunud ja kuivast klassikast ning nooruse mahlakast värskusest (Värske Rõhk, eks!). See kultuuriklišee on adekvaatne kirjanduselulises (ja autorifunktsioonilises) aspektis. Noortel autoritel on tõesti uued näod peas, reeglina ikka rõõsamad ja säravamad. Kummatigi on kirjanduse enda aspektist lugu pigem vastupidine. Epigoonlus ja klišeed on uustulijate põhivõtteiks (mõistetav, nad ju näitavad: „Näete, ma pole kehvem, ka mina suudan niiviisi!“). Samuti on noorte tulijate teemade ring reeglina väga konservatiivne. Võtame või näiteks enim kiidetud ja tunnustatud (põhjendatult!) noorautori Kaur Riismaa, keda Jürgen Roostegi täiel jõul promonud. Tema viimased raamatud „Pühamägi“ ja „Pimeda mehe aiad“ on kaks suurepärase keeletunnetuse ja kompositsioonioskusega variatsiooni täiesti klassikalistel romantilistel motiividel. Oh, kullatolmune noorus! Ent kellelt leiame läbinägeliku kujutuse viimase aja elutunde suurima ja revolutsioonilisima teguri – ühismeedia tuleku ja mõju kohta? Mihkel Mutilt (sünd 1953)! Romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku“ on sel teemal omaette miniessee. Ehk kelleltki veel? No pagan, Erik Tohvri (sünd 1933!) üllitas romaani „e-armastus“ ja Rein Kilk (sünd 1953) vormieksperimentaalse asja armastusloost e-kirjades!

Pigem teenimatult palju tähelepanu pälvinud Janar Ala debüüt „Ekraanirituaalid“ on aga kaugelt rohkem uusmeedia mõju näide, kui selle (kriitiline) refleksioon või esteetiline üldistus. Luules imiteerivad trenditeadlikumad noored fs-i, veelgi vähem eruditsioonist rikututel riimuvad „kuupaistel arm“ ja „saatus karm“ ning romaanid kipuvad olema variatsioonid „Kuristikule rukkis“, vaeslapse-tuhkatriinuloole vms. Need on muidugi pisut liialdavad ja kiuslikud üldistused,⁴ aga siiski palju vähem elukauged, kui see surematu ja igitotter stamp tolmunud klassikutest ning erksa- ja värskepilgulistest noortest. Näiteks Tartu noorte kirjandusüritustel on tihti lõviosa kogu ruumi vaimuerksusest, teravmeelsusest ja sõnaosavusest koondunud ühele toolile, nimelt sellele, millel istub klassikaline filoloog, kreeka ja ladina mõtlejate ja kirikuisade tekstide süvauurija Marju Lepajõe (sünd 1962).

Kes on staarkriitik?

Mõistagi kirjandus vajab kirjanduselu ning viimase staarikultuslik üldsuundumus januneb püsivalt just noore liha, mitte erksa vaimu järele. Seega on Jürgen Rooste järeldus igati loogiline: „Head kirjandust on suht palju, üsna palju, aga see ei pääse kunagi lugejateni, kui igapäevameedias ei hakka troonima staarkriitikud (mitte, et ma usuks, et seegi päästaks, aga neid võiks mõned olla), kes on sama andekad ja teravad (nagu parimad kirjanikud) ja kes viivad kirjanduse massidesse”.⁵ Ilus tehe, aga mis elukas see staarkriitik on?

Näiteks kuidagi ei paindu keel Marcel Reich-Ranickit staarkriitikuks nimetama. Tema oli pigem autoriteet suure algustähega. Praegu laienevad aga kirjanduselule kõik need demokraatia puudused, mille kurikuulsad lühisõnastused pärinevad Winston Churchillilt. Eesliidet „staar-“ sõna „kirjanik“ või „kriitik“ küljes on raske ette kujutada muu kui deminutiivina, tõsiseltvõetavuse ja autoriteetsuse vähendajana.

Loomulikult ei ole populaarsuse ja kirjanduskvaliteedi vahel vääramatult pöördvõrdeline seos, kirjandus saab vabalt olla korraga nii kvaliteetne kui populaarne, näiteks Kivirähk, Õnnepalu ja Mutt. Njah. Tundub, et ring sai jälle täis.

Aga mitte täiesti. Alles rääkisime noortest ja värskest lihast! Jah, kirjanduselu, koht, kus autori liha, nägu ja tegu, elulugu ja looming ühte sulavad, meediakära, persoonilood ja seltskonnakroonika. See on lektüürivalikut suunav valdkond, kus konkurents käib hoopis teistel alustel, kus analüütilise kirjanduskriitika alusteesides väidetu (empiiriline autor ja teose minajutustaja ei ole samastatavad, prototüüpide seostamine reaalsete inimestega on viga jne) ei kehti absoluutselt. Vastupidi, need on ühed suurimad tekstivääristajad ja lugejamagnetid.

Võib-olla võiks masse siis mõjutada just selline kriitik, kes selle tõsiasja aksioomiks võtab (s.t oleks Elli Soolo karismaatiline rahvaversioon)? Ometi karistab Jürgen Rooste Janika Kronbergi ettevaatlikku piiriületust kohe ja karmilt. Tsiteerin: „Janika Kronberg [osutab ühele Kelly Turgi kriitikut kirjeldavale luuletusele], öeldes, et kas see liialt elu ja kirjanduse piiri ei lõhu, aga Turk ei ütle ses luuletuses kuskil, et ta kõneleb Kunnusest, seda on öelnud mu moodi kriitikud, samas kui Kunnus oma arvustustes küll ilukirjanduse piiridel võbeledes ja siukest fiktsioonesteetikat luues ikkagi kõneleb päris autoreist. Kronberg astub siin totaalselt ämbrisse, ilusasse sügavasse ämbrisse, sest Turgi tekst on puhas ilukirjandus, mida Kunnuse ega Kronbergi omad ei ole!!!“.

Sellised ülivõrded on kummalised, kui arvestada, kuivõrd ettevaatlikus ja tingivas sõnastuses ja n-ö allikakriitiliselt Kronberg selle „totaalse“ sammu teeb: „Kriitik saab oma obaduse ka Kelly Turki luuletuses „Mõlgutused pärast trenni“ (2014). Suuliselt levinud pärimuse (et mitte öelda klatši ning anda mõttekäigule folkloorne ülevus!) järgi võiks siin näha kirjaneitsite ja poetesside ringkaitse sõnastust kriitik Mihkel Kunnuse vastu, teisalt märgib see ühtlasi luule ja elu ning kriitika ja elu piiride ohtlikuvõitu ületamist.“⁶

Tõesti, Turk ei ütle ses luuletuses kuskil, et ta kõneleb Kunnusest. Kui Turgi kogumikku arvustav Rooste kirjeldab oma samastusmeetodit veel lihtsalt äratundmise kaudu – „Jah, lõbus on ära tunda ülevõlliaasimist Mihkel Kunnuse kallal („mõlgutused pärast trenni“, lk 53-54)“⁷ –, siis Sveta Grigorjeva ei jäta oma arvustuses mingit muud võimalust: „Seetõttu on rolliluuletustest minu absoluutne lemmik „mõlgutused pärast trenni“, mis räägib Mihkel Kunnusest (lk 53). (Siinkohal tuleb aga paratamatult tõdeda – ilma Mihklita oleks Eesti kirjanduselu vist ikka üsna igav.)“⁸

Võimalik, et Kronberg peab oma totaalämbrist välja astuma, et väärilisematele ruumi teha. On ka võimalik, et Rooste ja Grigorjeva kriitika on erinevalt Kunnuse ja Kronbergi omast puhas ilukirjandus. Samuti pole võimatu, et Sveta Grigorjeva ongi see oodatu – esimene staarkriitik! See, kes analüütilise kirjanduskriitika alusteesides väidetu põlglikult kõrvale lükkab ning ilukirjanduse, kriitika ja elu igandlikust eristamisest suveräänselt üle on. Ei oska öelda, kas Jürgen Roostet peaks see hüpotees hirmutama või rõõmustama. Selline kriitikaviis põlistaks kirjanduselulise status quo veelgi: peaksid noored andekad tulijad nüüd ju silmapaistva kirjutamisoskuse kõrval omama ka silmapaistvat elu. Tõesti ei oska öelda, kas Jürgen Roostet peaks see hüpotees hirmutama või rõõmustama.

1 Kirjutise aluseks on osaliselt ettekanne kirjandusteaduse V suvekoolis „Kriitika võrgus – saak või kütt?“ 4. juulil.

2 Jürgen Rooste: kirjanduskriitika allakäik. – ERRi kultuuriportaal, 30. IV 2015. http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/arvustused/22a10a76-fd5a-4767-8b8a-b3ff1c3248dd

3 Mihkel Kunnus, Katse portreteerida Mihkel Mutti (heas seltskonnas). – Looming 2011, nr 10, lk 1417–1431; Mihkel Kunnus, Vargamäe Settembrini kannatlik pedagoogika. – Sirp 20. III 2015.

4 Teaduslikuma ja objektiivsema ülevaate noor(te)kirjandusest saab näiteks Ave Mattheuse artiklist „Noor(te)kirjanduse plahvatus“ (Looming 2010, nr 9, lk 1285–1301).

5 Jürgen Rooste: kirjanduskriitika allakäik.

6 Janika Kronberg, Parnass ja agoraa. Hajamärkmeid eesti kirjanduskriitikast 2013–2014. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 4, lk 256.

7 Jürgen Rooste, Arvustus. Esimene idee pole alati parim. – ERRi kultuuriportaal, 19. XI 2014. http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/8c553778-1a2a-4ef8-ab24-206a0bab7196

8 Sveta Grigorjeva, Edasiskrollimisest ja kirjanduse tegemisest. – Vikerkaar 2015, nr 4–5, lk 163.