Me pole päris paljudeks asjadeks valmis!

Tommyboyl, Eesti räppar-filosoofil, ilmus ta esimene raamat, mängulise päälkirja ja mõnusalt märatseva kujundusega „Aja Kiri”. Sirp leidis sel puhul põhjust veidi juttu teha.      FOTO Anu Hammer Jürgen Rooste: Eesti hiphop-kultuuri ja räppluule tõus viimasel kümnendil oli kuidagi märgiline – kust see tõuge tuli, võiks ju  mõelda, et eesti keel pole suurem asi räpikeel? Tommyboy: Nagu sääraste subkultuursete liikumiste puhul ikka – käimalükkavaks jõuks on väike mäss, väike püüdlus revolutsiooni poole, tahtmine avardada raame enda ümber. Piisav hulk inimesi oli lihtsalt olemas, alul väiksemad seltskonnad, kes leidsid enda jaoks räppmuusikas ja -poeesias väljendusviisi, et peegeldada oma seisukohti, säärast mässumeelsust, et öelda asjade kohta nii, nagu nad on, mitte metafoorides, ilukeeles. 

Kas võib siis öelda, et räpp asendas popkultuuris surnud pungi?

Punk ei ole kindlasti surnud, ta on väike visa vennike. Eks igal subkultuuril on omad tõusud  ja mõõnad. Punk on tekstuaalselt ehk loosungipõhisem, kohati ka robustsem. Räpptekstides kohtab ehk enam sõnamängu ja ajastuomast sõnavara. 

Kas Eesti ei jää tollele räpi subkultuurikillule kitsaks?

See ei ole ju ainult räpi küsimus. Loomulikult  on eesti räpp, ja kõik rahvuslikud räppkultuurid, omas keeles. Ei saagi eeldada, et läti või uganda kuulajad ilma tõlketa mõistaksid. Samas on räpp ikkagi väga üleilmastunud nähtus, viimase kümnendi/paari jooksul ongi maailmas rahvuslikud, omakeelsed hiphop-liikumised hoo sisse saanud.   

Mul on kodus üks hiinakeelne räpiplaat, sääl need tegelased on küll asjast omamoodi aru saanud ja seda folgiga miksinud, rahvapille kasutanud.

Räppmuusikas kasutatakse sämpleid, tükikesi kogu muusikaruumist – kiviajast tänaseni. Viimasel ajal ongi päris palju folgielemente pruugitud,  folgi poole pöördutud. Laenatakse tuntud rahvalauludest tekstilõikegi.   

Eesti luule oli ju iseenesest aastatuhandeid suuline, s.t lauldav, paberile ja n-ö kirjalikku lääne kultuuriruumi kolis ta alles  üsna hiljuti. Räpp oleks aga nagu osake spoken word’i liikumisest, just suuline, esitatav luule, selle tagasitulemine. Aga tundsid ikka vajadust lisaks plaatidele ka raamat teha. Miks?

Ütleme nii, ma isegi ei mõelnud selle peale … muusikat olen ma plaadistanud 1990ndate lõpust. Võib-olla raamat on rohkem räpikaugematele luulesõpradele, kes seda muusikat väga ei armasta: lihtsamini loetav ja jälgitav,  annab võimalusi mõttepause pidada ja järele mõelda. Räpplood on tavaliselt ju otsast otsani intensiivselt teksti täis, üsna kiired, rütm dikteerib tempo. Selliseid aeglaseid, mõttepausidega lugusid palju polegi.   

Su tekst on ka paberil tihe, keeleline arhitektoonika üsna keeruline ja omanäoline. Keda sa üldse oma lugejana näed? Ma mõtlesin, et osalt ikka noidsamu, kes su plaate ostavad?

Osalt kindlasti … Erinevate bändidega muusikat tehes olen ma enda rõõmuks avastanud, et publiku seas on väga palju neid – võib-olla isegi pool publikust –, kellel kodus Tupaci või Notorious B.I.G. postrit polegi. Nad kuulavad  lihtsalt väga palju erinevat, põnevat ja avardavat muusikat. Ma olen rõõmus, et inimesed väljaspool hiphopi on selle muusika ja luule enda jaoks avastanud.   

Milline üldse peaks olema räppluule funktsioon  ühiskonnas? Oled ütelnud, et räpi juurde käib väga palju säärast paabulinnuvärki, eks seepärast su raamatki selline veidi, hääs mõttes ülekeeratud kujundusega – aga siiski: mis ülesanne on sel luulel? Kas on siin ka miski sotsiaalne vastutus, roll?

Jah. Nagu punkki, on ka räpp häirekell. Vähemasti minu jaoks on väärtuslikum osa sellest inimeste südametunnistusele koputamine.  „Klassikaline eestlane” näiteks on ikka selline, et kui tal kuskil midagi valutab, siis ta pigem ignoreerib seda viimase minutini, ja alles siis pöördub arsti poole. Võib-olla on selles muusikas võimalus inimesed üles äratada – kui sisimas midagi pakitseb, kribeleb, aga sa ei taha, ei saa, ei viitsi, siis ehk see inspireerib tegutsema, mõtlema lahendusele. Olulisem osa sest muusikast peaks üles raputama …   

Hiphop-kultuur on kuidagi veidi šovinistlik, tütarlaste roll selles on … olla iluasjaks ja end võdistada, tähendab, siuke mulje võib jääda. Sulgi on näiteks tekst „Parim osa naisest”, mis on muidugi mõnusa huumoriga kirjutatud, ent siiski oodikene tütarlapse  tagumikule … Ma arvan, et on väga palju feministe, kes on sellest häiritud.

Mu sõber Kaupo Meiel oli pannud säärases võrgustikus nagu Facebook üles sõnumi, et sotsiaalministeeriumi võrdõiguslikkuse komisjon koosneb ca kümnest naisest ja ühest mehest … Ma siis vastasin – on ju võrdne?

Tegelikult on muidugi mõned mehed, kes täiesti tõsiselt on võtnud oma imidžiks või alter ego’ks säärase kupeldaja- või playboy-positsiooni.  Nemad ehk mõtlevadki päriselt, et naised on tükk liha, kes loodud selleks, et täita minu kõhtu. Aga need lood, mis ma olen siiamaani naistest kirjutanud, see konkreetne lugu, ma arvan, on väike nokkimine ja pila. Samas: enamik naisi ikka rõhutab lisaks oma ilusale sisule ka toda välimist, ja miks mitte seda siis tähele panna. 

Su poeesides ei saa üle ega ümber kanepiga seotud teemadest, kanep on sul lausa filosofeerimise ja mõtiskluse, süvenemise abivahend. Oleks Eesti tolle aine ja taime legaliseerimiseks valmis ja kas sa saad sellest otse ja avalikult rääkida, väljaspool n-ö luuleruumi, kus tegelikkus on fiktiivne? Või  tulevad pärast lehe ilmumist politseinikud su ukse taha koputama?

Sellega on niiviisi: õnneks Eestis ikkagi sõnavabadus kehtib. Minu seisukoht on jätkuvalt see, et kanep lõõgastina on säärane substants, mis pigem inspireerib ja toob huvitavaid mõttejuppi pähe, millest hiljem mõnd pikemat salmi kududa. Toosama vaidlus, et mis on siis ohutum, mis rikub rohkem tervist … igal inimesel on oma droog. Mõni on joovastuses jalutamisest, mõni keppimisest, mõni kepikõnnist. Kanep on ikkagi säärane looduslik aine, mida ma armastan. Pigem annab loomingule juurde.     

Ma olen peaaegu et päri, et alkohol on tervisele kahjulikum.

Kui vaadata viimasel ajal Euroopas toimunut, siis  viimane idabloki maadest, kes kanepi legaliseeris, oli Tšehhi. Tõenäoliselt järgib Poola seda üsna peagi, kuigi tegemist on katoliikliku maaga. Šamaanid on kasutanud spirituaalsust avardavaid, süvendavaid aineid. Luuletaja peab ka natuke šamaan olema. Vahest aitab kanep luua selliseid seoseid, mida ise ei leia kohe. 

Aga kas Eesti on selleks valmis? Mul on tunne, me oleme kuidagi kahepalgelised oma moraalis siin.

Ei ole valmis, üks lähemad kolm kuni viis aastat. Me pole päris paljudeks asjadeks valmis. Väike riik, väikse rahvaarvu ja hajusa asustusega: inimesed üllatavad siis sageli halvas mõttes sellega, et suhtuvad asjadesse, millega nad reaalselt kokku puutunud ei ole – ühegi  püstoli, süstla, kanepi-joint’i, prostituudiga jne – nii, nagu neile pähe on pandud. Ma eeldan, et asjadesse tuleb suhestuda ikka mingi isiklikku laadi kogemuse põhjal. See ei tähenda nüüd seda, et teeme mingid putkad või punktid – inimesed, tulge proovige! Meil läheb palju aega nende asjadega, millega me kokku pole puutunud. Samas ollakse selle kõige suhtes ülimalt … negatiivsel, lausa vihkaval positsioonil. Eks aeg muudab inimesi. 

Kunagi rääkisid ühes intervjuus, et oled kuskil karusnahafarmis aidanud elukaid „teisele poole vikerkaart” – see on eesti loomaomanike uus släng –, oled sellises kahtlases asutuses turvamees olnud ja,  noh, rääkisid karmavõlast. Oled sa sellest lahti saanud?

Ma arvan, et küll. See, kes ma kümme aastat tagasi olin, ei ole ma kindlasti praegu. Elukogemus ja kokkupuuted uute asjadega … Ehk on mõned mu tegemised seda karmat jälle mustast halli poole kallutanud. Aga küsimus on selles, kes usuvad karmasse ja kes mitte. Eks tõsi on see, et mida külvad, seda lõikad. Ja kuidas koer külale, nõnda … Võib öelda, et karma on su enda tegemiste sisim bilanss, oma tegude tulemus.     

Mina olen moraal …

Iga inimene ju tahab lõppkokkuvõttes elada oma elu hästi ja moraalselt, vahel on lihtsalt sellised olukorrad, kus pead valima halva ja  veel halvema vahel. Mõnda asja saab pärast heaks teha, mõnda ei saa. 

ETV luulesaadet tehes – oled ju isegi pidanud end sinna kasti pressima – ja väga palju esinemas käies kohtan ma sageli kummalist suhtumist luulesse: see uus luule justkui polegi luule ja autorid justkui kirjutaksid  iseendale, mitte lugejale. See ei vasta arusaamadele, milline luule peab olema. Kuidas on su suhe uuema eesti kirjanduse ja luulega?

Njah, enamik inimesi, kes kasutavad jutu sees sõna „klassika” või „legendaarne”, ei tea klassikalistest asjadest mitte halligi; ei kunstis, arhitektuuris ega muusikas. Mul on viimase ca 15 aasta eesti kirjanduse üle täitsa hea meel: on päris palju sääraseid realistlikke, oma aega kriipavaid  asju, mis räägivad meist, elust enesest, eestlaste üldisest olemisest ja mentaliteedist. Ja on ikka ka säärast kujundipõhist ilukirjandust, kõike on! Mingi aeg peab neist teostest, seisukohavõttudest lihtsalt mööduma, et neist saaks säärane ajastuomane klassika, oma aega esindavad tekstid. Aga mis teha – eestlane lihtsalt on selline universaalne inimene, teab ja arvab kõigest ja kõike. See on muidugi devalveerinud arvamust kui sellist, mõtleva inimese jaoks – mõni hoiab üldse suu kinni.

Halb on see, et päevapoliitika kasutab seda ära. Tulemus on, et paljud ei lähe valimiste päeval enam valima. Mille vahel sa valid? Poomise ja mahalaskmise? Ühel puhul siputad natuke kauem … Klassikaline „eestlasesolvumine” on ikka see, et kui keegi teeb mulle ülekohut, siis ma keeran talle selja ja ei räägi temaga. See on siis  kättemaks. Poolte asjade peale, mis me riigis või linnas toimunud, oleks Pariisis juba terve linna autod maha põletatud. Meil seisab paar vanamutti plakatiga.     

Venelastel on temperamenti rohkem …

Jah, no on, suutsid ühe kujukese pärast korraliku madina püsti panna. Meil on siin palju hullemaid asju juhtunud ja keegi ei laamenda kuskil.     

Kellega sa hingesugulust tunned, kes on su võitluskaaslased me kultuuriruumis?

Muusika poolest ikkagi enamjaolt samas kastis  mängivad inimesed. Näiteks Jarek (Chalice), kellega ma olen aastaid teinud viljakat ja põnevat koostööd, temaga on põnev väga erinevatel teemadel arutada. Siis kindlasti mu Noizmakazi kaaslane Gert (Alko), ka bändikaaslased Külalistest – seal on väga erinevate huvidega tegelased koos, kõik lähenevad muusikale eri küljest. Kunstitüüpidest meeldivad mulle väga Jaak Visnap ja litograafiakeskuse tegelased.  Siis muidugi Tarvi Laamann, Bashmenti DJ ning kunstnik ja filosoof, ja Ringo Ringvee. Rakvere seltskond, plaadifirma Lejal Genes tegijad. Ja viimasel ajal olen ma hakanud rohkem suhtlema Beebilõusta ja Okymiga Saaremaalt, kes on täitsa oma saaremaise, uuenäolise hiphopkoolkonna loonud. Muidugi Karmo Ruusmaa, kes joonistas pildid mu raamatusse. Mulle meeldib see, et noored kunstikiiksuga  inimesed on hakanud väiksel moel ettevõtlusega tegelema: kes teeb särke, kes trükib kalendreid. Ühest küljest mõtlevad nad sellele, kuidas oma andega elatist teenida, samas on see eneseväljendusvõimalus. Ma naudin seda, kui inimesed elavad sellest ära, mis nad teevad, ja ei pea end luues vägistama.       

Mis sul veel ütlemata jäi, lõpetuseks, mida ma ei osanud küsida, aga mida tahaksid öelda? Raamatuga seoses?

Raamatust me väga palju ei rääkinud … Ühtpidi on see selline mu räpptekstide, luuletuste kogumik. Ma usun, et see on läbilõige mu loomingust, mis peegeldab mu arenemist, kujunemist  ka. Mõned tekstid pole lugudeks saanud, mõned hakkavad lugudeks saama. Osa jääbki luuletusteks. Mulle on oluline see ajakirja formaat – meid ennast ja mind ennast on seal igas luuletuses. Kuhu see ikka veel paremini sobiks? Kõik ju armastavad ajakirju! Kole hea on peldikus lugeda. Ma loodan, et konservatiivsem luulesõber ei ehmata ära sellisest kirevast ajakirjaformaadist. Kui nüüd seda paabulinnujuttu  rääkida, siis „täitsa räpp raamat”!     

Ma sain aru, et kujundaja on su oma kallim, et siis kire ja armastusega tehtud!

Oi jummal! Kui me otsisime seda kujundusideed ja vormi, ai seda kirge! Küll sai vaieldud ja madistatud! Pisaraid oli ja … Aga kõik loksus  kohale. Kirjastaja Tiina Tammer ei sekkunud siin üldse. Äge, et ta julges ka võtta luuleraamatu avaldamise riski, müüvad ju elulood, kui neis on seksi, vägivalda ja joomahullust …     

Parim, mida üks äriinimene saab teha, kui kunstnikud loovad: ärge segage! Aitäh! 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming