Maaelu monument

Brita Melts

„Tünsamäe tigu“ on Vahur Afanasjevi seni võimsaim teos.

Pille-Riin Larm

Vahur Afanasjevi värskes luulekogus „Tünsamäe tigu“ koonduvad pretensioonikalt nüüdiskirjanduse niisugused moekad aspektid nagu (poetiseeritud) paikkondlikkus, perifeerse ja metsiku koha kaardistus nii geograafiliselt kui ka ajalooliselt ning küla(kogukonna) (elu)lugude läbilõige. Kahtlemata on Afanasjevi multifunktsionaalne ampluaa andnud ilmet loomingulegi: ta oskab otsekui alati käia trendidega õigel viisil kaasas, hoiab kätt parasjagu kõige aktuaalsema pulsil, tunneb ära ühiskonda mõjutavad märgid ning tagatipuks oskab selle kõik pöörata rohkem või vähem kriitilise ja provokatiivse laetusega igal juhul isikupäraseks loominguks. Seda tõestab hulk eriilmelisi raamatuid, mille jadas on kõnealune juba üheteistkümnes.

Retseptsioonis märgib seda mitmuslikku toimelaadi Aare Pilve tunnustav täheldus Afanasjevi eelmise kogu „Kuidas peab elama“ (2014) kohta: „Afanasjev ei ole ühe-meetodi-mees, vaid proovib erinevaid registreid ja võtmeid, säilitades ometi teatava kindla afanasjevliku tuuma“. Afanasjev on Pilve meelest sõnumikeskne, lähtudes sellest, „mida tal on öelda, ilma et sooviks järgida mingeid kindlaid konventsioone. Tema luule ei seisne „poeetilistes sooritustes“, vaid suhtlusaktides“.¹ Sealsamas märkas Pilv ühe ringi täissaamist.

Seekordset aktuaalsust, sõnumikesksust ja kõnetusvajadust raamibki Afanasjevil uudne meetod, mis järgib loominguliste perifeeriate buumi kirjanduses ja just Peipsi-äärsete maastike geopoeetilist õitsengut (tõsi, maitseproove võis leida juba Afanasjevi kogus „Kuidas peab elama“, lk 10–23). Tünsamäe on talu Tartumaa Peipsi-poolses servas, kus asub autori maakodu, mille ümbruse paigad ja inimesed on omakorda aluseks vastsele teosele.² Talu lähikonnas roomav luuletigu kaardistab ümberkaudsed maastikud värssideks igast ilmakaarest. Sellest on sugenenud ka raamatu jaotus viieks osaks: üleval, vasemal, keskel, paremal ja all. Sealjuures on tegelikkus ja poeesia tingimata vastastikuses sõltuvuses ja põimingus ning mitte ainult sel määral, kuivõrd kattuvad autori omad maastikukogemused luulesõnus ilmutatud teo maamõõtmistega. Verbaalset maastikukujutust toestavad tegelikele kaartidele vastavad illustratsioonid – ma ei varjagi siinkohal oma kaardikirge – ning „Tünsamäe tigu“ on igal juhul stiilseim raamat, mida sellisel teemal osanuks oodata. Niisuguse meetodiga, lokaalkoloriidist tingitud loominguliste arendustega, saab muidugi paratamatuks eelkäijate jälgedesse sujumine. Tünsamäe tigu seirab ju sama kanti, mille on Eesti kirjanduskaardile kirjutanud Juhan Liiv. Viimast kujutatakse koguni otseses kontaktis selle maailma tuumaga: Kukemäele, ühele Afanasjevi kaardistusse mahtuvale punktile, „heitis puhkama / Juhan Liiv / pärast võitlust Tünsamäe teoga“ (lk 44). Tänapäeval on aga lähedased maastikud omamoodi poeetilise maailmana kirjandusse põlistanud Afanasjevist veidi noorem luuletaja Andrus Kasemaa ja samasse kanti on juurdunud ka Valdur Mikita torme ja tunge tekitanud lingvistiline mets. Ja nüüd siis ristuvad nende Poeedirahus ja Välgis uitlemistega Afanasjevi luuleteo limased rajad – nii et tõepoolest, Peipsiveere geopoeetiline renessanss.³ Ent kui Liiv õhkas Peipsi järele ning Kasemaa imetles Peipsi kohalt tõusvaid pilvi ja taamal paistvaid lõputuid Välgi metsi, siis Afanasjevi pilk püsib pigem maapinna ligi, talumail ja piiripostidel, metsateil ja rägus, nõgestes ja kuklastel – ikkagi teole kohandatud pilk, ent see pilk on paeluv ja mitmiktajuline.

Ühest küljest avab Tünsamäe tigu oma piirkonna aegruumi otsekui põhjaliku ja pisikestest killukestest laiahaardeliseks üldistuva traktaadina Eesti küla(de)st. Nii kujuneb eesmärgistatud koondkuvand väikese, hõreda ja metsiku maapiirkonna eluolust, ajaloost, inimestest, nende pärandist ja vaimulaadist, kommetest. Tänapäevaselt vaateveerult on niisugusele kuvandile muidugi tunnuslik idüllilist maaeluihalust sugereerivate arhailiste elementide (nt roostes looreha) ja kadunud toimetuste ning aktuaalsete seikade (nt NATO hävitajate ülelend, hiinlane vaarikapõõsas, „Eurovisioon, habemega naine“ …) põrkumisteta koosolemine ühtses mentaalses sfääris, mille kokkusõlmijaks on „maa magusat hinge“ imev (lk 10) Tünsamäe tigu – tõe ainus aimaja, „aegade valitseja“ (lk 42). Nõnda tutvub lugeja mitme kohaliku tegelase ja tema argieluga, nagu omal moel on Kasemaa luulendanud naabruses pesitsenud leskede töödest ja tegemistest. Ja ega asjata ole raamatu toimetajaks Kaur Riismaa, kes portreteeris oma kaunis luuledebüüdis samamoodi põnevaid rahvusliku üldistusastmega elulugusid.

Ent niipea kui õrn paralleelsus sellesama värske traditsiooniga on ilmnenud, aimub hälbimine.

„Tünsamäe tigu“ ei ole keskendatud niivõrd elusaatuste ja suhete võrgustiku kujutamisele, vaid sel on üks ainulaadne eesmärk, mille paneb paika just raamatu esimene osa: teede ja kohtade võrgustiku väga konkreetne ja üksikasjalik väljajoonistamine, kusjuures geograafiliselt on see kõik üsna tõetruu ning aimatav ka kirjeldatud piirkonnas välitöid tegemata, vähemasti luuletekstides esinevad asulanimed on reaalsed. Niisiis, luulekogu märkimisväärseim tahk ongi poeetiline roomamine mööda maad ja maakaarte Metsakivist Padakõrveni, Kargajalt Selgiseni jne, noppides üles piirkonna kõik geograafilised eritunnused ning ka kõige väiksemad, muu hulgas inimtekkelised maamärgid, olgu need vanad kaevud, sõjaaegsed punkrid või „pommide lõhkamise auk“. Otsekui Mats Traadi Harala-kuvandilt snitti võttes kujundavad siinsetki kohapoeetikat paljuski ajaloo traumaatilisemate seikade märgid, kuid neile osutamine on jällegi elutervelt painetu ja hillitsetud, ränkust ei rõhutata. Nii et Tünsamäe maastikulist marginaalsust, maaelu kaduvust ega ajaloo karmust ei varjunda habisev hälin või kollektiivne raev – vastupidi. Juba tigu ise mõjub kentsakalt (ehkki raamatu kaanel on ta ju päris ilus roosa), ent Afanasjevi geopoeetiline luule pakub iseäralikku kerguse vaimu ka mingite absurdsuste ja irooniliste valguste, leebe ja ligitõmbava nõiduslikkuse enesestmõistetavusega. Nii et süngeid aspekte on tabatud vabas seoses kas siis niisama sõnaliselt hargneva naljaviskamisega, ürgse korilusidülliga või sootuks absurdini kiskuvas võrdluses: „Nii meil neid punkreid tehti: / üksteise moodi nagu majad, / üksteise moodi nagu lapsed, / üksteise moodi nagu pilved. // Ei tuntud veel multikultuursust“ (lk 23).

Nõnda see isepäine, mingit eksistentsiaalset/sotsiaalset ja ühtlasi isikliku tundetabavusega sõnumit sundimatult kandev tigu kulgeb, otsekui maamõõtja, aga ka ajamõõtja, kes meeter meetri kaupa, nõtkelt ja elutundeliselt, siiski otsekui maastikul väga vaikselt-salalikult luurates kaardistab hääbumist perifeerias, lagunemispoeesiat ja elusaatuslikke/ajaloolisi murekohti, jõudes lõpuks helge äratundmiseni: „Head ajad on jälle siin [—] Tünsamäe tigu kui aja mudel / tõmbub keereldes endasse, / aga head ajad ei kao – / need on kogu aeg olemas“ (lk 108). Sellele järgnevad veelgi pidulikumad read: „Kõik, kes olid kunagi olemas – / kuulsust neile ja igavest au!“ (lk 108). Seega, kokkuvõttes moodustub kindlast tähendusliku piirkonna mõõdistamisest, üksikasjalikest piiripealsustest, varjulistest maamärkidest, loomulikest elukulgudest ja küla(de) ajaloost üks ilus ja pidulik monument ühele perifeersele kohale. Jah, kahtlemata Afanasjevi seni võimsaim teos, tõepoolest pretensioonikas lugulaul.

1 Aare Pilv, Afanasjevi kommunikatiivne blues. – Looming 2014, nr 12, lk 1774–1775.

2 Vt https://kkaktus.wordpress.com/2015/03/07/intervjuu-vahur-afanasjeviga/

3 Sellega seoses soovitan lugeda Evelyn Fridolini magistritööd „Peipsi-kirjanduse geokriitiline analüüs“ (Tartu Ülikool, 2015), http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/47837/fridolin_evelyn.pdf?sequence=1